SEE NÄDALALÕPP.

Oma hullustes oli hullem kui ma arvasin, leidsin oma teisiku, toitsin luike, sain teada, kes on salapärase valge kassi isa, mäkerdasin lambatalle välisfileega, vallatlesin külalistega ja nautlesin imetabaselt värvirikast maailma.
Nuujahh – see oli siis lühikokkuvõte. Nädalalõpust, millest juba kolm päeva möödas.
Elamusi kuid jätkub lõpuni. NÄDALA lõpuni.


Aga alustame algusest. Nagu näha, algavad lubaduste täitmiste ajad. Ehk mäletate, et lubasin saada inimeseks. Ja üllatus-üllatus! Tuleb välja, et olengi juba viiskümmend ja viis protsenti inimene. Ja see sai lihtsalt tõeks läbi internetist leitud kuulutuse. Tegin testi läbi, saatsin raha sinna, kuhu vaja ja saabuski salapärane teade: Dion Hummer ja Carlos Pena (enni peal peaks olema üks tagurpidi s, kuid seda ma teha ei osanud) on 55% sarnased! KUULUS pesapallur ja MINA – nagu kaks tilka vett. Huvitav kui herra Carlos ka sama testi tehes oma kauni foto kõrval veel kaunima minu oma leiab, kas ta on SAMA õnnelik?


Õnnetuks muutusin ma hetkel, kui avastasin Pena aastapalga. Anubis hoidku! Selle eest saaksin tervet kassikolooniat üleval pidada! Milleks? küsite teie, eks ikka selleks, et nende tagaajamisega end kõbusas füüsilises vormis hoida.
Kassidest veel. Saingi oma silmaga näha, et end kodutuks hulguseks teeskleval valgel on kuri, paks, jõle ja triibuline isa. Tuli nimelt pühapäeval oma poissi koju kamandama. Jõllitas rohesilmselt läbi akna peremehega tõtt ja siis (käpp ei tõuse kirjutama, aga peab), kuses terrassile. Tormasin lõrisedes karistama, kuid juba olidki koos pojakesega, kui kaks vaprat, öhhe haitunud.
Luikedest veel. Üks neist läbisõitvatest vurledest selgus, et on linnaluik, seega tormas kaldale ja nõudis süüa. Tormasin minagi, kõiksepealt emand Merriti juurde saia nuruma ja seejärel nurutud saia luigekesega jagama.

Üks amps talle, kaks mulle. Ühtlasi pidasin ka manitseva loengu saabuvast jääkülmast ilmast, sellega kaasnevast jäätumisest ja luikede kohustuslikust lõunasse evakueerimisest. LOOMULIKULT ei saanud ta mõhkagi aru ja tänaseks on nende kamp juba suurenenud üheksale.

No MINA olen rääkinud ja edasi tuleb neil endil mõistus appi võtta.
Külalised aga olid endiselt mõnusad. Sõid kõik ära ning ostsid minu surematu suurteosegi endaga kaasa.
Lihast aga. Mõnelt lambatallelt sai eemaldatud välisfilee ja sellest kujunes roog:
Lamba välisfilee-peaaegu, et elus.
Neljale paras, kuus ka ei nuta
2-3 lambafileed ( kokku ca 800 grammi)
1 spl. rosepipart
1spl. rohelist pipart
1 spl. musta pipart
1 spl. pruuni roosuhkrut
Ühe sidruni riivitud koor
Väheke peeneks hakitud rosmariini ja tüümiani lehti
Paar-kolm hästi peenestatud küüslaugu küünt
Veskist kivisoola.
Purusta uhmris rose, roheline ja must pipar, sega piprad suhkru, sidrunikoore, rosmariini, tüümiani ja küüslauguga. Määri fileed seguga hästi kokku. Aja pannil või ja oliiviõli kuumaks, küpseta fileesid elles keskmisel kuumusel igast küljest mõned minutid, pane ahju 120 kraadisesse kuumusesse järelküpsema. Võimalusel kasuta lihatermomeetrit ja küpseta liha 55 kraadini. Mähi fooliumisse ja hoia veel üks kümme minutit.

Kõrvale endiselt ahjujuurviljad. Neist olen kuid varemgi kõnelnud ja see, mida ahju panna, oleneb iga mehe/naise fantaasiatest.

Kaks põtra.

Tegelikult olin veendunud, et täna ei pane sõnakestki paberile. Võidab maailm, võidan mina. Puhkepäeva.
Siis veeti mind taas linna. Kokkusaamisele. Kuna kokku saamine oli konfidentsiaalne, siis rohkem sellest praegu ei räägi, võibolla kunagi räägin, aga äkki ei räägigi kunagi.
Mina küll enamuse aja mõnulesin autos ja tegin lolle nägusid nendele, kes minu autoaknast kumavat nägu juhmilt silmitsema jäid.
Vahepeal lipsasin märkamatult kui mulle kohane Merritiga peenesse X kaubamajja kaasa. Selles kaasa minekus oli palju hääd, kuid natuke ka halba. Tualetid. Ei pea ma antud hetkel silmas daamide ja härrade rõivastust, vaid kohta, kuhu ka kuningaks rõivastunu omal jalal minema peab. Tekkis „vallatu“ mõte: kas hiilguse pöördvõrdeks on hiilguseta kempsud ehk kas allakäigu esimeseks astmeks on maha käinud vee tsee.
Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida, vaid sellest, kuidas tagasi koduteel kohtasime hämmastaval hulgal vabariigi valvurite erineval viisil maskeerunud masinaid. Kuu lõpp vist, polmises peremees vuntsi. Ausalt olles, ei oleks meil nimetet masinate vastu midagi. Siis kui neid ka tuisuses, tormises ilmas vabariigi kodanikke avitamaks näeks. KUI näeks.
Miskid suured-mustad kogud tee ääres, aeglustasime, peaaegu, et peatusime. Kaks põtra, pealtnäha, et emast, seisid majesteetlikult tee ääres ja loendasid autosid. Vaat milline kamuflaaž, ohkasin tunnustavalt.
Kodus, kallis kodus, avastasime linnast toodud pakikeste seas värskusest lõhnavad (hiid)krevetid. Ja nendest soovitasin Merritil teha alljärgneva kõhtu orjava roa.
Hummeri krevetid.
Esiti puhasta (hiid)krevette nii kuuesaja grammi jagu. Siis puhasta koortest kolm küüslauguküünt, koori põidlasuurune tükk ingverit. Haki küüslauk ja ingver hästi peeneks. Vaata, kas leiad külmkapist väheke fenkoli (kolmandik parajast mugulast on ka paras), viiluta see. Siis võta üks nimetissõrme pikkune punane tšillikaun, puhasta seemnetest ja viiluta. Aja potis vesi keema, viska vette kuus pisemat tomatit, hoia minutike, kurna ja seejärel on tomatitelt hõlpus koor eemaldada. Viiluta tomateid nii- ja naapidi.
Kumuta pannil oliiviõlis mõned minutid küüslauk, ingver, fenkol, tšillikaun, lisa maitse järgi soola, suurenda kuumust ja lisa tomatid. Kui kogu segu mõnusalt podiseb, lisa krevetid ja küpseta neid pidevalt segades mõned minutid. Kaunista tilliga, murra kõrvale tükk valget saia, soovi korral otsi keldrist ümaram valge vein ja naudi.

GRISSINI, GRISSINI

Ärge uskuge, kui ei taha, kuid täna otsustasin oma käpakesed täiesti iseseisvalt valgeks teha. Jahuseks. Tahtsin öelda. Mu armas perenaine, armsamast peremehest rääkimata, on hull grissinide järgi. Vähestes kohtades neid pakutakse ja harva sinna satume.
Minule tõttas appi kuid uue kuu imearmas ajakiri Mat och Vin. Nagu isegi mõikate, olen polüglott (ehk õnnestus terminit ka keeleliselt korrektselt kirja panna?) ja mõistan mõndagi võõramaa keelt, ROOTSI keelt vähemalt. Sellest väljaandest avastasingi kurikuulsate grissinide retsepti, mis tundus ka koerale mokkamööda (või peaksin ütlema „käppamööda“).
Oot, oot – tõusen korra ja vaatan, mis nad ahjus teevad! Küpsevad kui väiksed paganad!
Igaks juhuks, kui ahjust välja tulnu ka välja tuleb, esitlen alljärgneva retsepti ja seekord, tavapärasele hooletusele vastukaaluks kaalusin kõike (isegi soola):
75 g võid
3 dl vett
20 g pärmi (siinkohal patustasin ja panin 11g kuivpärmi)
500 g nisujahu
10 g soola
Lisandeid (kappidest leidsin rohelisi oliive ja viilutasin neid, siis seemnesegu, akna alt rosmariinilehti, jämejahvatatud kivisoola pealekauba).
Esiteks sulatasin või ja panin ta ootele. Siis valasin poolsooja vee pärmipulbrile, segasin usinalt sabaga (kass võtku, kui uskuma jäid!), lusikaga muidugi, kuni pärm sulas-segunes-haihtus-lahkus. Lisasin jahu, soola, suland või ja sõtkusin kõik siidiselt sitkeks. Panin värgi käteräti all soojasse kohta üks kahekümneks minutiks tukkuma ja paisuma.
Vahepeal läksin õue ja lükkasin lund. Valetan, valetan! Lumi sai kaunil päeval lükatud ja õhtused kunstfotod ka võetud.


Valetamisjärel katsin küpsetusplaadid küpsetuspaberiga ja hakkasin vorstikesi vormima. Käte vahel. Lõbus tegevus ja imestama pani, et ei kleepunudki see mu käte, jalgade, kõrvade või laua külge, vaid lasi end kaunisti vormida. Seks ajaks kui viimased pannidel, jõudsid esimesed järelkerkida minutit kümme. Seega asusin neid veega pintseldama ja pärast seda said osa neist oliividest, teine osa seemnesegust, kolmas osa rosmariinilehtedest ja neljas osa kivisoolast katte.
Küpsetasin 185 kraadises kuumuses (ahjust olenevalt võib see aega võtta 15- 25 minutit) kergelt kuldseks, võtsin välja ja nautisin Merrit-Jaani rõõmupisaraid kui nad taolist imehõrgutist mekitlema asusid.
Jummel küll kui geniaalne ma olen!

AEG MAHA

Nii mõtlesin ma mõnusalt ringutades poole kümne paiku täna hommikul. Nii mõtlesin selle pärast, et nähes akna taga laiutavat must-valget maailma (tõestuseks lisan foto),

leidsin õigusega, et võin langeda eelmise sajandi esimese veerandi tummfilmide romantilisse nostalgiasse, uneleda must-valgel voodil, must-valgetel patjadel ja lausuda mitte üht sõnagi. Ehk ainult kirjutada? Sest üks minu jaoks maitsev ja ilatekitav liharoog, mida perenaine mõnedki korrad teinud on, paberile oli panemata.
Avasin arvuti, märkasin üllatusega, et selles veel väheke värvi säilinud. Ja sulgesin arvuti. Peremehe käe läbi. Kes oli ennast kenasti üles löönud, perenaine samuti. „Hüppame autosse ja Artisesse!“ kõlas käsk, mis vastuvaidlemist ei sallinud.
Loetud tunni tagant leidsime end Solarise keskuses Artise kinokassast ostmas pileteid filmile „Artist“. Piletid käes tuiskasime väheke Apollos (raamatu- ja muu meelelahutuse pood noh!) ringi ja oma uhkuseks leidsin oma esikteose seismas mu pererahva meeliskoka J.O. kahe teose vahel.
Kell kukkus (ausõna, ise ka kuulsin) ja tormasime kinoesikusse tagasi. Sisse meid kuid ei lastud ja häbelik tütarlaps teatas rõõsapõskselt, et seanss hilineb üks viisteist minutit. Vaat SEE mulle meeldib, kui miski pole nii nagu peab. Kaos on minu isa ja sellega kaasnev katastroof minu ema. Mõtiskluse ülemaailmsest apokalüpsisest katkestas kinosaali ukse krägin ning siis ma tardusin, silmad taas kulmudest kõrgemal, kõrvad valvehundina kikkis ja mokk töllakil. Saalist veeresid välja imikud, beebid ja veel kord imikud. Vaat õige sihtgrupp vaatama filmi „Vabaduse mõrkjas maitse“!
„Jummel kui loll sa ikka Hummer oled,“ hüüdis Merrit, „nende perenaised, kass võtku sind, Hummer, emad, said ka võimaluse pisikesi unarusse jätmata kinos olla!“
Ega mul selle vastu nüüd midagi polnud. Eriti siis, kui end mugavalt oma pinkidele sisse olime seadnud. See mõnus rinnapiimalõhn, mis vähemalt minu tundlikusse ninna tungis, äratas ellu hapra titapõlve. Minul vähemalt.
Filmist aga. Ei pretenteeri filmikriitiku aunimetusele, seega jätan peenemat sorti arvustuse näiteks härra Ruusi Jaani hooleks. Mulle aga imponeeris see, et hommikune must-valge maailm jätkus ka kinosaalis, ja ka seal osati uhkelt vaikida. Ainuke, mis häiris, et iga paganama krants nüüd filmistaariks saada võib. Piisab sellest, kui teeskled surnut, häbelikku, truud ja vajadusel ka peremeest surmasuust päästvat kaaslast.
Kuhu siis eneseuhkus jääb???
MAROKOPÄRASED LIHAPULLIKESED.
Alljärgnev jutt ja koostis on määratud neljale indiviidile. Meie peres kuid sööme selle kõik ka kolmekesi rõõmsasti ära. Ja kui retsepti täpsemalt jälgite, siis näete, et jäin ka munast ilma!
LIHAPULLIKESED

500 g looma või lamba hakkliha (meie kasutasime sel korral hoopiski metssiga) ja minu rumal aru soovitab, et võimalusel ostke hea kondita lihatükk ja keerutage sellest ise hakksegu, sest kass ise teab, mida valmissegu sisaldada võib!
3 spl. riivsaia
4 peeneks hakitud küüslaugu küünt
2 spl. külma vett
1 munakollane (kui raisata ei taha, siis võib südametunnistuspiinadeta kogu muna võtta)
(mere)soola, jahvatatud musta pipart tunde järgi
1,5 tl. jahvatatud köömneid (kui ääreni aus olla, siis meie võtsime jahvatamata)
1 tl. suitsumaitselist paprikapulbrit
Pool teelusikat jahvatatud nelki
KÕÕGIVILJASEGU
1 suurem mugulsibul (loomulikult koor eemaldatud)
Paar-kolm-neli (see oleneb taluvusest) küüslaugu küünt
Paar viilutatud paprikat (meil olid vaid punased, kuid võiks kasutada erinevaid värve)
Pool munataime kooritud ja kuubikuteks hakitud
Pool suvikõrvitsat kooritud ja kuubikuteks hakitud
4 suuremat tomatit ühte- ja siis teistpidi viilutatut
Mõned kuivatatud tšillikaunad (hulk oleneb taluvusest)
Soola, pipart
Paar muna

Sõtku pullikeste koostisosad mõnuga omavahel kokku. Veereta pisemad pullikesed.
Haki sibul ja küüslauguküüned, küpseta pannil madalal kuumusel oliiviõlis klaasjaks, lisa paprika, munataim, suvikõrvits, tomatid ja vürtsid, lisa kuumust ja küpseta pidevalt segades veel üks viis minutit.
Vala segu ahjuvormi.
Prae kuumal pannil oliiviõlis pidevalt keerates pullikesei mõned minutid. Ja lisa kenasti seatud pullikesed köögiviljasegule, tee pisikesed pesakesed toore muna jaoks ja küpseta kogu värki 225 kraadises ahjus kuni munavalge on hüübinud (umbes 10 minutit).
Uskuge mind, see toit tapab kõik bakterid, kes teid talvel gripilaadsesse olelusesse maha tahaks murda!

VAPUSTAVALT KAUNIS ELU.

Kui kristallselt aus olla, siis loetud tunnid tagasi pererahvast loojangukuma taustal mererannas jalutades (juhin tähelepanu sellele, et KAKS aastat järjest ei olnud võimalik jaanuari kuus liivaranda minna, kuna lumi oli kaelani) mõtisklesin sellest, et täna vihun vaid ühe heeringaretsepti Merriti tagant, riputan üles ja kerin magama.
Aga elamise kummalised käigud viivad ka mind määramatutesse radadesse. Nuujahh – NII hull see asi ka polnud. Ainult NII hull, et esiteks kodus kotile kerides ja ennast lohutades, et küllap jõuan retsepti hiljem ka ülesse panna, unesse vajudes, selles mürasin lumes Merriti õetütre Jaanikaga, lumesõda tegime noh, võpatasin üles köögist lummavalt ninna voogava verise liha lõhna peale. Minu sisemuses peituv Juminda Korrakaitse Patrull käskis kohale kiirustada kontrollimaks kas hoolas perenaine hooletu käeliigutusega sõrme pole kaotanud. Õnneks oli kõik vastupidi. Merrit oli hoopiski andunud hirvekese sisefileed kelmetest ja muust taolisest prahist puhastamisele. Raporteerisin usinalt, et korrakaitse patrulli kapten Hummer on kohal ja asja üle kontrollinuna olukorraga rahul. Eeskujuliku tööülesande täitmise eest kukkus mu musisuhu preemiaks ühte ja koma teist.
Edaspidist jälgisin köögipõrandal rahulolevalt kõht ja miski muugi... jalad noh! taeva poole.Hirv saanud õrna katte meresoolast ja jahvatatud värskest mustast piprast jäeti kah vähekeseks lõikelauale hääd elu nautima. Vahelduseks võttis Merrit teisel lõikelaual ette aiaviljad. Lõikas neljaks kaks punast paprikat, puhastas seemnetest ja pani ahjupannile, poolitas mõned tomatid, mis läksid kah pannile, lõikas küüslaugumugulal vaid otsad ja viskas ka pannile, paar puhastatud porgandit leidsid oma vallatu lõpu ka pannil, punasest, peaaegu et koorimata sibulast tehti mõne hoobiga kuus tükki ja sõitsid ka pannile. Kogu värk pintseldati üle oliiviõliga, soola pipart ka ja rosmariinilehekesi kenusklemise pärast juurde. Siis paarikümneks minutiks ahju ja grillrežiimile.

Mu tähelepanu teravdus, kuna võeti teine pann, asetati pliidile ning lisati sellele no vähemalt viiskümmend grammi hääd võid. Kui pann juba kuumusest ägisema hakkas, leidsid tee sinna hirvekese tükid. Mõni minut ühelt ja siis teiselt poolt ning oligi aeg Jaanil oma etteasteks. Ühes käes pitsikesega 2001 aasta rumm (minu keel ei paendu selle hinda ütlema) ja teises põlev tikk. Pann võeti tulelt, kasteti nestega ja pandi põlema. Leegi kustudes asetas Merrit panni veel korraks pliidile, keerutas lihakesi ühelt ja siis teiselt poolt.
Ja juba istusime küünlasäras laua taga. Kõik see, millest kõnelesin, taldrikutel ja juurde lonksasime üht suvekuumuse lõpu järgi lehkavat punaveini Toskaanast. Kui SELLINE on koera elu, siis tahan uskuda, et koerjumal on nõus mulle veel mõned hetked taolist elu kinkima. Olen nõus Faustina lisama: Oh kaunis hetk, sa peatu veel.
Vaat selline tore lugu siis heeringast. Üks lihtne rootsi heering on oma poolteist kuud vallutanud MerMer´i külaliste maitsmismeeled. Ja eriline tunnustus tuli Merriti õelt ja tema hullust kalamehest mehelt, nemad nimelt on olnud senini arvamusel, et ainuõigesti valmistavad nimetet kala vaid nemad. Retsepti, palun, kus leian retsepti, palus õeke.
Ja palun, siin ta on.

1kg nahata soolaheeringa fileed
Marinaad
7dl vett
300g suhkrut
1dl 30%-list äädikat
Kümmekond vürtsitera
Paar – kolm loorberilehte.
Aja marinaad keema, jahuta maha ja tükelda sellesse heeringafileed. Serveeri samas marinaadis, lisandiks õhukeselt viilutatud sibul ja kappari.
VOT NII!