27.04.14

Tegime kooki ja valmis sai täiskuu.

Kõiges allolevas on süüdi meie naabriproua Helve. Merritil oli pealelõunaks täitsa teised mõtted (külastajad toidetud ja on aeg ennast raamatuga ühele lainele viia), kui helistas mesikeelne naabrinaine ja andis teada, et varajased rabarberid on täies ilus kasvama hakanud. Merritil kadusid kõik asjalikud mõtted peast ja tormas üle tee saagi järele. Tagasi tulles oli süli rabarbereid pungil. Rabarber, barberrrra - pomisesin omaete ja tundsin, kuidas ainuüksi sellise sõnaühendi peale, vabandage väljendust, ila tilkuma hakkas. Miskipärast tuli silme ette tromboonimängija, kelle kaunima soolo keskel hakkab usin melomaan otse ta vastas rabarberit mäluma. No mis te arvate, kas tromboon sai edasi mängitud?
Aga see oli see, millest rääkida ma ei tahtnud. Vaid hoopiski perenaise rahulolevast näost rabarbrikuhja taga, siis muutus nägu väheke nõutuks ning kuulsin teda mõtlikult omaette pobisemas: "No MIDA selle kõigega peale hakata?"
Tee kooki, soovitaasin siiralt, RABARRRBERIkooki! Nägin, kuis Merrit kirgastus, vaatas kirgastumises mere poole ja sealt see retsept tuligi:
Kook kui kaalujälgija õudusunenägu
(sest sellest ei saa kunagi küllalt)

Haki peeneks ca 500g rabarberit
sega saadus 1dl (toor)suhkru ja
1dl maisitärklisega
Pane ootele.

PÕHI
100g toasooja võid
1,5dl suhkrut
5 munakollast
0,5 dl piima (piinlik öelda, aga asendasime selle konjakiga)
2 tl  küpsetuspulbrit
2 dl jahu
Vahusta või ja suhkur, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munakollased, vahusta edasi ja lisa piim (konjak). Ära enam vahusta, vaid sega sisse omavahel segatud jahu ja küpsetuspulber

KATE
5 munavalget
2,5dl suhkrut
Vahusta munavalged, vala järk-järgult lisaks suhkur ja vahusta tugevaks vahuks.

Aja ahi 150 kraadini kuumaks (pöördõhk); vooderda ca 24 cm-se läbimõõduga lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga, vala põhi vormi, selle peale rabarber (jäta vedelik, mis kaussi nõrgunud, sinna alles) ja kõige peale lisa kate. Küpseta ahju keskmises osas ca 50 minutit (ära ust vahepeal uudishimust lahti tee) ja lase avatud uksega ahjus jahtuda. Meie ei mallanud seda viimast teha ja seetõttu meie seekordne koogike pisut kurva täiskuu vormi võttiski. See aga ei takistanud teda maitsemast nutmaajavalt hästi.
Ja lähiaegade MerMer´i külaliste kook saab see olema!
 

05.04.14

Merriti suvekleit.

Kui kassi kombel aus olla, siis tuleb tunnistada, et riietest on mul pehmelt öeldes kama kaks. Välja arvatud kikilips. Vaat kui kuulen seda jäledat šlaagrit, kus kikilips tegevat mehe. Šikiks. Siis on mul tõepoolest tahtmine nimetet lips ilvesena kaela ümber heita ja sellega end siiralt üles puua. Päästmaks kogu tulevane elu labasuste käest.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid Merriti uuest kleidist, mistõttu Stockmanni mannekeenilt amputeeriti käed, pea ja need piinlikud kehaosad, millest pole siivas rääkida.
Aga kuna ma tegelikult tõepoolest ei jaga kleidihullusest mütsi, ööst rääkimata, otsustasin sundimatult pätsata peremees Jaani päeviku ja selle viimasest peatükist copi paste teha. Ise on jobu (Jaani pean silmas) kui oma geniaalsed vaimusünnitused teisele korrusele (kuhu Hummerkoer minna ei tohi ja järelikult, kuhu koer maetud on) ripakile jätab. LOOMULIKULT kondan ma suurimas heameeles mööda teist korrust ringi siis, kui vanemad (Merrit/Jaan nohh) linnas on: põõnutan nende voodis, pikutan peenes nahast diivanil, võtan nende dušširuumis vihmadušši, loen huviga Jaani päevaraamatut. Ja kui kuulen autotulekut, sätin üleval kõik kenasti korda, libisen osavalt mööda käsipuud alla oma korrusele, viskun diivanile ja teesklen pererahva sissetulekul hardunut norskajat, kes ehmatusega märkab sisetungijaid ja nad siis rõõmuhaukumise ja sabaliputusega vastu võtab... Ohh elu-elukest, täis pettust, kelmust, nalja ka!
Aga tsiteerime siis suurmeistrit, (kirjutab kurval toonil): "Merriti kleit jääb vist garderoobi koos muude paljude ilusate riietega, ei tea mida ootama. Seal nad ripuvad, kõik jutud aastate möödudes omavahel ära räägitud, ma kardan, et neil hakkab igav."
Ehhh, kulla Jaan, ei hakka neil igav midagi, kuna iga päev on neil kui hipodroomil hobuvõistlustele kihla vedamine. Pannakse panuseid, ja suuri, kas Merrit haarab täna selle või hoopiski teise hilbu ja kas see talle jälle selga mahub või on jäänud ülemõistuse suureks. Iga riideese, keda sel päeval ihuga kooskõlla viiakse, teenib ära hiiglasliku preemia - teda näidatakse taas ei tea mitme-setme aja tagant maailmale ja ongi võitja!
Näiteks SEE kleit, mida perenaine truult viimased paar päeva uhkusega demonstreerib, oli kapitaha ununenud pooleks aastaks. Aga ega see teda vanemaks teinud, vastupidi: kadunu on äsjaleitud uus!
Ja kui ka Sinul, hää lugeja, midagist kapi alumises sopis peidus on, eelkõige põhjusel, et keha riidesse ei mahu, siis keeruta õhtuti endale alljärgnev roog ning seda usinalt ja pikalt süües poeb iga ununenud riideese kui ussinahk taas Su ümber.
Kiire vokiroog (tean küll, et toiduliselt korrektne oleks WOKI, aga mulle meeldib teisiti) kahele:
Üks suur punane paprika, puhasta seemnetest ja valgest osast ja tükelda kuubikuteks;
üks keskmine suvikõrvits, viiluta parajateks tükkideks
100g suhkruherneid
lustakas annus extra virgin oliiviõli
sool, pipar, tšillihelbed
Aja pann kuumaks (lausa tuliseks), vala sinna oliiviõli, lisa aedviljad ja maitseained, küpseta pidevalt segades neli-viis minutit.
Kui väga maha võtta ei taha, kaalust, siis võid juurde pakkuda miskit lihalist:

26.03.14

Olen olnud nii pikalt ära, et japsi kombel oleks sünnis teha harakiri.

Head inimesed! Olen endiselt elu ja tervise juures, aga täiesti solvunud. Oma vanemate käitumise peale. Ütlen ausalt, et senini jooksin lootusandva ärevusega iga Jaani-Merriti tulekule vastu... Nii ka kaks nädalat tagasi. Liputasin saba, naersin vastu, rääkisin häid uudiseid kuni... kraamiti välja autost METS. Pani üllatuma, kahtlema, pererahva mõistuses. Milleks puid metsa tuua, tuli meelde Vanaudmurdi vanasõna.

Merriti ja Jaani alatus tuli täies elujõus ilmseks siis, kui oli toiduaeg. Ootasin oma punast kaussi, millest loetud sekunditega kõik maiuslik välja ahmida ja MIS ma nägin! Mets oli täidetud mu lambagraanulitega ning naeratavad vanemad ütlesid: söö kui suudad! Kass võtku seda söömist - see väsitab meele, hinge, vaimu ja füüsise nõnda, et viimase kahe nädalaga olen kaotanud oma kaunist kehakaalust vähemalt kaks kui mitte viis kilo. Aga sellel hetkel tekkis mus süütu äriidee.
Kaaluga on kimpus suur osa kahejalgseid. Miski viimane tark uurimus väitis, et suisa kuuskümmend ja enam protsenti eesti rahvast on ülekaalulised. Miski ei aita, ei paleo, proteiin, päevik, vegan, toortoit ja nii edasi.
MINA tean, mida teha. Needsamad kuusekesed, millega pererahvas mind piinab, tuleb ka ülekaaluliste ainukeseks sööginõuks anda. Kusjuures ellimineerime lusikad, kahvlid, noad ja isegi käed, osavamatel varbad ka. Toidujagaja paigutab elegantselt söögi kuusekeste vahedesse ja sööja vaatab ise, kuis kanasupp, lihapada või priske pannkook suhu meelitada. Olen kindel, et langust vajavad kaotavad oma kaalust sama usinalt kui minagi.
Aga tegelikult ei tahtnudki ma eelnevast rääkida. Vaid taas telesaatest, kuhu mu Merrit paluti. Ütlesin kohe, et ei osale, lubasin küll oma ukse lahti jätta ja pikutades diivanil jälgisin huviga, kuidas perenaine uut väljakutset vastu võttis. Väljakutseks oli toita viieliikmeline pere kümne euroga päevas. Tahan siiralt loota, et nimetet peres lemmikloomi ei ole, vähemalt koera mitte, sest tema küll söönuks ei saa. No kass ju võib tegelt olla, ja võib minu poolest nälga surra ka. Vabandan suhtumise pärast!
Aga perenaine oli nutikas: tegi tiiru Kuusalus, kalapoest hankis ühe euro ja seitsmekümne sendi eest kilo räime, Konsumist sibulat, kaalikat, tomatikonservi, piima, kreeka pähkleid, pastinaaki, sidrunit. Naabriproualt nurrus välja mõned munad, ilusa peedi, prisked porgandid, küslaugu. Kodust leidis mett, suhkrut, jahu, võid, oliiviõli, oliive, kappareid, potiürte, soola, pipart, tšillihelbeid, kaheksakümmend grammi chorizo vorstikesi ka.
Ja mis on  moraal: oskuslik poeskäimine, hüvad naabrid ja pisike kodutagavara teeb täiesti võimalikuks võimatu. Viis inimest sai priskelt süüa ja isegi üle jäi. Raha.
No mina ei tea, kas õigem on kaalujälgijatel kasutada mu loo alguse kuusekest või siis süüa hästi aga väikese raha eest.
Et kõigele eelnevale vastust saada, otsustasin koos Merriti ja Jaaniga väisata Jaapani trummimaagiat KODÕ. Neid müstilisi loitsusid, lausa sümfooniat kuulates läksin päris transsi. Kauss kadus, toit kadus, pererahvas kadus, ma ise kadusin ka. Tagasi maa peale jõudes tõdesin, et tähtis pole see, mida me sööme ja kas me üldse sööme. Tähtis on see, mida me vaatame ja kuulame. Müstilised trummid möllavad senini mu söögitorus...
Kellel kuid söögiisu on alles, siis lihtne ja odav retsept.
VAHEMERELISED RÄIMED.
Puhasta kilo räime ja jäta nad tunnikeseks ühe sidruni mahla marineerima.
Puhasta ja viiluta paar küüslaugu küünt.
Kuumuta pannil oliiviõli, küpseta selles viilutatud küüslauk, kuus viilutatud oliivi, supilusikas kapparit, lisa 400g terveid tomateid (konserv), vürtsita soola, pipra, tšillihelveste ja paari hakitud rosmariinioksakesega. Jäta madalale tulele viieks minutiks podisema. Sel ajal lao räimed ahjuvormi, piserda peale pisut oliiviõli, vala sekka tomatikaste ja küpseta 200 kraadises ahjus ca kümme minutit.
Peale kasside söövad ka koerad seda.
 

18.02.14

Vaat eile tegime Lemmikretsepte.


Sellist hulka kaameraid, tehnikat ja muiduinimesi nähes otsustasin, et veedan ülejäänud õhtu rahus, rõõmus ja üksinduses oma diivanitoas. Aga uudishimu ei andnud rahu, seega vaatlesin kogu üritust nähtamatuna, nagu mulle kohane.
Selles segaduses oli tuttavaid ka. Esiteks helimees, temaga nägin ma suuresti vaeva mõni aasta tagasi kui Hummeri seriaali jäädvustasime. Nimelt tuli mul poisikesele õpetada, kuidas minu esmapilgul arusaamatutest suuliigutustest arukas kõne kaadrisse viia. Siis üks kena daam, Monika, kes hirmsasti mind armastab, aga kiusu pärast tegin näo, et mina teda mitte. Tegelikult täitsa sümpaatne... emane (vist nii ei tohi öelda, siis ikka naisterahvas).
Peremees, kes veel hommikul oli perenaisele mokaotsast teatanud, et tema küll kaasa ei löö, mõtles seltskonna saabudes ümber. Arvan, et esimene põhjus oli kena grimmipreili, kelle käte vahele isand ennast meelsasti usaldas. Põskedele tupsutati puudrit, kui mõni rumal aru ei saanud ja teab mida mõtlema hakkas. Teine põhjus oli veel kenam saatejuht Luisa - siiani imestan, miks kaks hõbekõri koos kokates laulma ei kukkunud. Aga hakkimine ja munade kloppimine kukkus Jaanil küll paremini välja kui argiõhtul, mil Merrit seda teha palub.
Mida siis söögiks tegime? Palju tšillit. See muidugi Merriti õhutusel, kelle teine kirg peale paleo, või peaksin ma hoopiski ütlema, et esimene kirg enne paleo on tšilli kõikvõimalikes variantides ja ükskõik, millises toidus. Ausalt rääkides olid selles kolmes retseptis kõik tema hetkelemmikud esindatud: kala, tšilli ja safran. Naise meel on heitlik, kordasin ma oma Moskva isa tarkussõna, seega homme võib Merriti kolmeks vaenlaseks muutuda kala, tšilli ja safran, paleost rääkimata. Aga homme on üks teine päev ja kes teab täna, kas homset üleüldse olemas on.
Loen siinkohal ruttu ette paar vaimukust, mis kindlasti saatest välja lõigatakse:
Merrit (vaadates köögikombainiga mäslevat Jaani): "Nüüd tuleb meil niikaua vait olla, kuni Jaan oma munad vahule lööb"
Luisa (vaadates ja nuusutades kortsunud kuivanud tšillikauna):"See meenutab mulle vanaisa!"
Merrit (sedasama tšillikauna supi jaoks pruunistades):"Panime su vanaisa nüüd patta, kas oled varem oma vanaisa söönud?"
Jaan (vaadates tšillikaunadega mängivaid naisterahvaid):"Nüüd lähen ma ära vasakule" (Ja tegelikult läks ära paremale).
Üht-teist jubedat, naljakat, traagilist ja koomilist juhtus veel, aga ehk näidatakse neid asju saates. Sest kui ei näidata ja välja lõigatakse, jääb saade ära, kuna ei midagi igavat ja asjalikku nad minu arust küll ei teinud.
Igaks juhuks panen kala retsepti ülesse, juhul kui saade tsensori karmi pilgu tõttu eetrist eemaldatakse.

Safrani ja tšilliga kalasupp.

1 punane sibul
10cm porru valget osa
1 porgand
1 paprika (värvi võid ise valida)
peotäis sparglit
1 kuivatatud tšilli (ancho tšilli) – peaks leidma RIMI-st
4-5 spl. extra virgin oliiviõli
200ml valget veini
300 ml vett
400g kooritud või purustatud tomateid omas mahlas
0,25g safranit
meresoola
350g lõhefileed või muud meelepärast kala
1 spl. habanerokastet
peotäis tilli ja koriandrit
ühe laimi mahl

Viiluta sibul, porru, porgand, paprika ja sparglid (spargli otsad jäta kaunistuseks). Aja potis õli keskmiselt tuliseks ning prae selles kergelt tšillikaun läbi, lisa köögiviljad ja prae segades veel mõned minutid. Lisa sool ja safran. Kalla potti vein ning lase mõned minutit alkoholi vähemaks keeda, lisa tomatid ja vesi, alanda veidi kuumust ja lase kaane all 20 minutit podiseda. Sega leeme sisse tükeldatud kala, hakitud till ja koriander ning 1 spl. habanerokastet (kui seda ei leia, sobib ka taco kaste). Keeda paar-kolm minutit, vahetult enne poti tulelt võtmist pigista sisse ühe laimi mahl.
 



 

13.02.14

Mure suur.

"Emand, emand" - jooksin ma hommikuärevuses trepist kuningannaliku väärikusega alla laskuvale perenaisele vastu - "kas sa ikka tead, mis päev homme on???!!!"
"Milles küsimus, kulla Hummer, homme on reede ja veebruar ja NELITEIST!"
"Just, just, 14. ja veebruar ja reede ja sõbrapäev. Päev, mil kõik kingivad kõigile punases pakendis šokolaade, isevalmistatud komme, rammusaid kooke, ehk isegi südame... Ja meie, selle neetub paleo pärast, ei saa midagi, või kui, siis ehk vähekese südamest," kurvastasin omaette.
"Aga kas sa, koerake, miskit jagad ka kust ja miks see päev tuli?" vastas emand leebelt.
Nuujahh, ega jagand küll, ei ööd ega mütsigi, nagu seto vanasõna ütleb.
Kuid miks siis on koeral internet, googel (moogelist rääkimata). Rumalamatele, kes viimasest naljast aru ei saand, selgitan kohe: vanal ajal, mil külluslikest magustoitudest laud lookas polnud, aeti paar munakollast paari supilusika suhkruga vahule, sündiski koogel-moogel. Antud hetke kitsikuses pistaks seda isegi, põske.
Seega avasin taevased varasalved ja sealt DELFI vahendusel kopisin alla kaks sõbrapäeva põhjust:

"Legend järgi keelas imperaator Claudius meestel abiellumise, et nad oleksid ideaalsed
sõdurid. Keiser käskis ka kõik kihlused ja abielud tühistada. Aga üks preestritest ei
allunud korraldusele ning laulatas paare salaja. Preester Valentin heideti vangi, kus ta
suri. Isa Valentin oli lahke ja tark inimene, kellel oli palju sõpru. Ta maeti St. Praxedese kirikusse 14. veebruaril 270. aastal." Anubise pärast, päris igav lugu.
"Teise legendi järgi oli Valentin kristlane Roomas, kus uut religiooni ei sallitud. Kirstlastest märtrite abistamise eest ta vangistati. Vangis olles armus Valentin vangivahi pimedasse tütresse Juliasse ja andis tüdrukule tagasi silmanägemise. Kui uudis imest levis (Hummeri kommentaar: ükski heategu ei jää karistuseta - Tulemaa tarkussõna), otsustasid Rooma võimud Valentinil pea maha võtta. Hukkamispäeva hommikul olevat ta saatnud Juliale sõnumi: "Sinu Valentinilt."" Kass hoidku - antud muinaslugu on juba palju parem, sest tänu sellele murdub praegusel hetkel maailma ajalugu: järelikult oli Valentinil ja küllap ka ülejäänud vähemkristlikult Roomal moblad olemas, sest kuis muidu sai ta oma armastatule sõnumi läkitet!

Unustasin täiesti koogid ja kommid ning seeasemel otsustasin asuda tõsiselt ajaloo tõega tegelema hakata.
Kahjuks katkestas meeldiva ürituse naudingurohked aroomid, mis köögi poolt mu haruldaselt ilusasse nöpsninasse imbuma hakkasid. Mõte kaotas järje, mina arvuti ja leidsin iseenda Merriti juurest pliidi kõrvalt. Mu kõrvade taha kukkunud kulme nähes teatas emand asjalikult: "Otsustasin sulle lohutuseks väga punased kotletid teha, sõbrapäevaks või nii..."

Chipotle tšilli, peedi ja granaatõunaseemnetega lihaveisehakkliha kotletid ehk Valentinipäeva punane.

400g hakkliha
100g toorest peeti
Pool pisemat granaatõuna
3-4 küüslaugu küünt
1 muna
0,5 spl chipotle tšillit
Musta pipart
Soola
Riivi peene riivipoolega peet ja küüslauk, sega hakklihaga, lisa granaatõuna seemned, muna, tšilli, sool, pipar. Sega hästi läbi. Vormi kotletid (ca 4-6 tk.), pane nad alusele ja hoia pool tundi külmkapis. Pruunista pannil oliiviõlis mõlemit poolt paar-kolm minutit, aseta 180 kraadisesse ahju 20 minutiks küpsema.
Kõlbab süüa ka argipeval. Lisandid vabal valikul.

Kuid üks kurb laul ka tuli meelde:

Valentinipäev

Meil homme Valentinipäev,
Ma koiduhämaral,
Et olla Valentinaks sul,
Sind ootan akna all.

Ta ärkas siis, mu tuppa viis,
Uks oli avali.
Kuid neitsit ta sealt neitsina
Ei saatnud tagasi.

Meil homme Valentinipäev...

Eks meelitand ja tõotand
Sa mind ju kosida.
Nii oleks teind, kui poleks käind
Mu sängis enne sa.

Ta närtsis, neitsi, surm ta viis
Närtsis, surm ta viis.
Tal peatsis murumätas nüüd,
Kivi jalutsis.