31.03.15

Eksootilised viljad meie köögis.

Merrit luges mu eilsed lood läbi, muutus morniks, peaaegu et tigedaks ja viskas mokaotsast: "Kuule koer, kas sa oma jaburuste vahel miskit asjalikku sulepeast välja imeda ei oska!" Pööras sepeale selja ja kadus. Kadus nii kaugele, et pole tast siiani kõppu ega kippu kuulnud.
Jäin pikalt tühja pilguga arvutit silmitsema, justkui lootes, et sellest lamedast ekraanist mulle vastus sünniks. Kuidas teenida uuesti ära perenaise heakskiit, teisisõnu parimad palad laualt?
Hõõrusin mõtlikult käpaga koonu ja sealt see tuli! Mõistmine. Küllap emand solvus kui mu lugusid lugedes avastas, et peremehe üllitis on tervikuna ära toodud, kuid tema olulisi raamatuid vaid mokaotsast mainitud. Seega hakkan reklaamimeheks ja promon Merriti raamatut.


Vaat taolise raamatu tegemisega mässas ta praktiliselt kogu jõulukuu ning veidi jaanuarist ka. Kui arvate, et mul selle puuviljakoormaga miskit pistmist polnud, eksite, kuna Merrit eelkõige Jaani õhutusel otsustas magusat liha ja kala ja linnuga miksida. Oma mälestused parimatest paladest toon ma siinkohal ausalt retseptide näol ära :)
Aga ega see raamat vaid neljast retseptist koosne, pigem vist neljakümnest ja mõnest lisaks.
Kaunite piltide autoriks ei ole Merrit ega Jaan ja kahjuks ka mina mitte, vaid Katrin Press - kui aus olla, siis hakkas ta mulle täitsa meeldima, eriti siis kui kaamerat käes ei hoidnud.
Kui allpoololevad retseptid tekitavad huvi ülejäänutegi vastu, siis pidavat raamatut saama igasugu erinevatest kauplustest.
Nüüd kuid väike kirss tordile - nii vist öeldakse - täitsa omal vastutusel ja lahkel loal loosin juba täpselt nädala pärast välja ühe raamatu, loodan, et perenaine ei pahanda! Selleks vaid tarvis kirjutada kommentaar, kas ja milline eksootiline vili sulle meeldib.

Tšillised krevetid litšimarjadega

Kahele

 


See väike vili oma roosakas-punases krobelises koores näib mulle kui pisikese draakoni munetud muna, millest koorub pisut limane, kuid oi kui magus maius. Kuna aga värske litši ja konservlitši maitse tegelikult ei erine, siis sobibki selles roas pigem kasutada litšikonservi, sest selle siirup annab toidule eriliselt karamellise maitse.

8 toorest kooritud hiidkrevetti
ühe laimi mahl
8 konservlitšit
3–4 küüslauguküünt
1 punane tšillikaun või 2 tl sambal oelek’i
2 tl sidrunheinapastat
1 suurem kahvrilaimileht
2 dl konservivedelikku
meresoola
esimese külmpressi oliiviõli

Marineeri krevette pool tundi laimimahlas. Samal ajal haki küüslauk ja tšilli peeneks.
Kuumuta õli pannil, prae selles mõni minut küüslauku ja tšillit, lisa krevetid koos laimimahlaga, seejärel lisa sidrunheinapasta ja näppude vahel purustatud kahvrilaimi leht. Kui krevetid hakkavad värvi võtma lisa litši, siirup ja veidi meresoola. Küpseta pidevalt segades veel mõned minutid, kuni vedelik karamellistub. Serveeri koos värske saia ja salatiga.



Kiire vokiroog
Kahele
 

Mõni vili sobib kummalisteks katsetusteks eriti hästi. Seda rooga välja mõeldes, tehes ja katsetades tekkis tunne, et vajaduse korral õpiks ka pulkadega söömise ära! Vokkimine on taolise roa puhul päris tabav nimetus, kuna samamoodi kui vokiga kedrates peab jalg kibedalt käima, tuleb pannil vokkides rooga kogu aja segada.
200 g sea välisfileed
1 sibul
3 küüslaugu küünt
peotäis suhkruherneid
peotäis rohelisi ube
pool paprikat
1 hurmaa
oliiviõli
pool tl koriandriseemneid
soola
pipart
üks pisike kuivatatud tšilli
Tükelda liha kuubikuteks, koori sibul ja küüslauk ning haki peeneks. Lõika ubadel otsad maha, puhasta paprika seemnetest ja valgest osast ning tükelda. Koori hurmaa ning lõika tükkideks.
Aja õli pannil keskmiselt tuliseks, pruunista selles pidevalt segades liha, lisa sibul ja küüslauk ja küpseta minutike, ikka segades, seejärel kalla sekka herned, oad ja paprika, vürtsita koriandri, soola, pipra ja tšilliga ning mis muud kui sega, vajaduse korral võid veel veidi õli juurde valada. Kui tahad, et viljad jääksid krõmpsuvad, siis lase neil pannil küpseda vaid kolm-neli minutit, lõpuks lisa hurmaa ning sega ja küpseta veel ainult minuti jagu.
Granaatõunaseemnetega kaunistatud juustukook
10–12 lõiku
 

Kuna juba eelmises granaatõunaloos läks jõululiseks, siis on paslik sellega ka jätkata – järgnev kook sobib oma värvidega hästi jõululauale. Pean tunnistama, et mina ja želatiin pole erilised sõbrad, pigem vastupidi, sest iialgi ei saa ma aru, kas ja kuidas see paisub ning kas ta ka koogi tarretab. No olgu-olgu, liiga vähest tarretumist päästab ka pisuke sügavkülm. Õnneks ei hakanud želatiin mulle selle koogi puhul vastu ja sain just sellise koogiunelma nagu igatsesin.
Põhi
225 g piparkooke
75 g võid
Täidis
0,5 dl apelsinimahla
1,5 spl želatiini
300 g mascarpone’t
200 g maitsestamata kohupiimakreemi
75 g tuhksuhkrut
200 ml kookospiima
2 munakollast
2 munavalget
Kate
1 suur granaatõun
ühe apelsini riivitud koor ja mahl
2 spl suhkrut
1 spl maisitärklist
2 spl portveini
Määri 24 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhi ja küljed võiga.
Peenesta piparkoogid (kas saumiksriga või näiteks kilekotis rullides pudrunuiaga). Sulata või, lisa küpsisepurule, sega hoolikalt ja patsuta põhi koogivormi põhjale ning aseta külmikusse.
Kalla apelsinimahl kuumakindlasse kaussi (kasutasin kohvikruusi ja ka see sobis igati), lisa želatiin ja jäta viieks minutiks paisuma. Aseta kruus tulise veega täidetud nõusse ja sega vedelikku, kuni želatiin on sulanud. Tõsta želatiin jahtuma.
Sega omavahel mascarpone, kohupiimakreem, munakollased ja tuhksuhkur, lisa järk-järgult kookospiim. Teises kausis vispelda munavalged poolkõvaks vahuks. Sega želatiin kiirete liigutustega kookoskreemile, lisa ettevaatlikult segades munavalgevaht, vala täidis põhjale ja pane külmkappi, kuni kook on tarretunud.
Katteks kalla granaatõuna puhastatud seemned potti, lisa apelsini riivitud koor ja mahl ning suhkur. Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ja lase kaane all vaikselt 5 minutit podiseda. Lisa sekka portveinis lahustunud tärklis, tõsta kuumust ja sega, kuni kate pakseneb. Lase jahtuda, samas ära unusta aeg-ajalt segada.
Vala glasuur koogile ja jäta kook enne serveerimist mõneks tunniks külmikusse.
 
Passionišampanja
Kahele
 

Seda jooki armastati NY-s eelmise sajandi kahekümnendatel kuiva seaduse aegu. Marjad ja šampanja nägid koos välja kui tagasihoidlik limmonaad ning kindluse mõttes serveeriti seda hoopiski teeklaasidest.
2 granadilli
peotäis vaarikaid (külmutatud)
peotäis mustikaid (külmutatud)
2 klaasi šampanjat või kuiva šampanja meetodil valmistatud vahuveini
Kalla vaarikad ja mustikad serveerimisklaasidesse, lisa poolitatud granadillidest lusikaga välja õngitsetud sisu, kalla peale šampanja ning serveeri kohe.




30.03.15

Jahimehe eine ehk lihavõtte muinasjutt.

Anubis hoidku! Sel ajal, kui ma kuude viisi rahulolus oma naba imetlesin, tekkis meie majja veel üks kirjanik, Jaan nimelt.
Varastasin tema kirjutuslaualt allpoololeva teksti. Paturegister kasvab: vargus ja teisele korrusele hiilimine (sinna ei tohi ma kunagi minna). Jutt aga pani mind nutma ja naerma ...

 


Perekond Porgandid olid veendunud karnivoorid, nagu peaaegu kõik peenraelanikud. Naabrid, kaalikad ja kurgid, küll tarbisid vähesel määral ka taimetoitu, kuid nende peale vaadati pisut viltu, sest onu Ärni köögiviljad arvasid, et taimede söömine on sama, mis kannibalism. Kapsas, oma suure pea tõttu kõige targem ja autoriteetsem juurvili, noomis tihti mässulisi kartulipabulaid, kes vahel muru närima tikkusid: „Jätke järele ja raiuge endale mugulasse, taim taime ei söö. Te olete õilsate juurviljade soost, mitte mõned parasiidid. Liha muutub mullaks ja sellest, vaid sellest me toitume. Meie sööme liha. Igasugune liigikaaslaste järele keele limpsamine on jäle! Sellest võib sõltuvusse sattuda ja halvasti lõpetada.“
Aga noored on noored või siis nemad kuulavad. Isegi porgandipõnnid käisid onu Ärni kuuri taga salamisi kanepilehti näkitsemas. Hästi see muidugi ei lõppenud, sest isand Porgand oli vanakooli mees, kes ei teinud kuulmagi sellest, et lapsi ei tohi karistada. Niipea kui ta nina poiste juures kanepilõhna haistis võeti kase küljest vits ja roogiti patuste tagumikud küpse porgandi karva. Mispeale onu Ärni varajased porgandid turule viis.
Igal õhtul kui kõik teised unne suikusid, ronis isand Porgand oma august välja, raputas juured mullast puhtaks, heitis püssi selga ja läks jahile. Tema hooleks oli juurviljadele toidu hankimine. Jäägerporgand pidas jahti kõige suuremale ja tigedamale kiskjale, jänesele. Taimejanusele elukale, kelle lemmiktoit on porgand ja kes seetõttu ülimalt kerge saak oli. Nähes metsas porgandit, kalpsas pikk-kõrv rõõmsalt otse püssitoru ette. Ta oli kusagilt kuulnud, et luuavarrest pauk võib tulla, aga porgandist ...
Pauk käis vali. Jääger vedas saagi onu Ärni aiamaale ja mattis maha. Kui hommikused päikesekiired taeva roosaks värvisid, ärkasid juurviljad, jõid kastepiisku ja asusid lihalist hommikueinet nautima. Isand Porgandit austati ja armastati. Onu Ärni aiasaadustel oli turul hää minek ...

Olen olnud kui munas kana!



Kui ehmatusega vaatasin viimase kirjutise kuupäeva, tekkis tõepoolest tunne, et olen olnud kui munas kana, keda teine kana kuidagi välja haududa ei jõua. Aga nüüd aitab, haarasin kuldse sule, murdsin sellega koorest läbi, lehvitasin üle tee elava Pegasuse poole ja loojavaim tulvas tagasi minusse.
Seega kriban kiirelt, mis viimastel päevadel sündinud on.
Esiteks tuli kevade algusega sobivalt talv tagasi ja seetõttu jõudsid metsast pulmitamast kõiksugu pisilinnudki taas meie terrassile maiustama. Pool talve vaatasid ukse taha visatud päevalilleseemned üksteisega tõtt ning imestasid, miks neid keegi ei söö. Miks pidigi kui rohi juba kasvas ja pungad puhkesid! Nüüd aga tuleb taas õue minnes kaks kasukat selga heita, et kuninglik turi külma ei saaks.
Aga tegelikult polnud mul plaanis sellest rääkida, vaid sellest, et minu suureks hämminguks on meie majja peale minu veel üks kirjanik tekkinud. Austatud perenaine on asunud vilkalt minuga võistlema ning hetkel on pall tema väravas, nagu poliitiliselt korrektne ütelda on. Seega Hummeri kopsaka suurteose kõrvale on Merrit suutnud koos kaaslastega kolm retseptiraamatut teha ja lisaks nendele ühe ka üksinda kirjutada. Tegelikult võiks siiski meievahelist võistlust võrdseks pidada, kui otsustada, et koostööd arvesse ei lähe. Siis on kummalgi meist siiski vaid ÜKS raamat.  Aga kass teda võtku, sest minu arust nohistab emand millegi uue ja salapärase kallal. Nuujahh, sellest toiduteost lendab osakesi märkamatult mu kaunikujulisse suukesse, millega kaasneb endiselt mantra: Hummer, sa oled dieedil, Hummer, sa pead vähem sööma. Noogutan nõustuvalt kaasa ja keel limpsab järgmise palakese järgi.
Ja pealegi veendusin ma eilsel kontserdil või peaks seda tantsuõhtuks nimetama?, et parajalt korpulentsed daamid suudavad kui väledad hirved laval kepselda ja kontsi-varbaid klõbistada ...
Kus ja mis? - küsib auäärne lugeja.
Lühidalt: pererahvas, uhked piduriided seljas, riietasid mindki kikilipsu ja lükkasid autosse. Kuhu minek, jõudsin kiirelt uudistada. Nordeasse, tuli lühike kuid lööv vastus. Terve tee olin vait juureldes selle üle, miks panka minemiseks end nõnda uhkelt üles sätitakse. Panga asemel leidsin end aga kontserdimajast. Kummaline, minu arust aasta eest käisime samas majas ja siis oli temal nimeks Nokia. Nuujahh, tookord arvasin, et viiakse mind ühe suure mobiiltelefoni sisse. Aga kes olen mina, koer, et inimeste veidrustest aru saada!
Aga jätame nüüd maja nime kõrvale ja süüvime sisusse. Esinema oli kutsutud laulu- ja tantsuansambel "Celtic Legends" Iirimaalt. Selle kaunite naiste tantsutrupi vaatamine kinnitas mulle veelkord, et pisuke ülekaal pole puudus vaid suisa voorus. Ma olen kodustele ka kogu aja kinnitanud, et ega ma muidu üle ojade ja jõgede karata ei jõua, mägedesse tormelda ei suuda kui korralikku kõhutäit ei anta. Kaks meestantsijat olid küll pisut kiitsakad, minu arust, aga aegajalt harjavart appi võttes olid ka võimelised kontimurdvaid jalatõsteid tegema.
Muusikutest vaimustas mind enim trummivirtuoos. Sosistasin peremehele kõrva, kas teed kodus järele, aga tundus, et sosistus jõudis kurtide kõrvadeni. Kitarril esines, nagu ma arukalt aru sain, karjajuht. Vaat tema oli kohe lausa taoline peoloom, kes pulmas tahaks olla peig ja matustel kadunuke. Möirgasin, plaksutasin käpakesi ja tagusin koivakesi usinalt õpetusele vastavalt kaasa. Ja ega ma üksi ei olnud, minust veel kõvemini tegi häält ja käteplakse tuntud sepp või oli ta hoopiski skulptor. Nahkpõll viitas esimesele elukutsele aga jalutussaalis nähtud temanimelised taiesed pigem teisele.
Elamused etendusest on senini nii südantsoojad, et peangi jutu jutustamise pooleli jätma ja mägedesse-metsadesse hüplema ja kargama tõttama.
Aga juba sel pühapäeval kopsitakse taas mune kokku. Kellel sügavkülma karulauku ununenud või kellel karulauk juba õues mullast piilub siia munaga sobiv maitsevõi retsept.
 
Karulauguvõi

4spl. toasooja võid (ca 65g)
2spl.peeneks hakitud karulauku (või umbes teelusikas peeneks jahvatatud sügavkülmutatud lauku - lase enne sulada)
1tl. soola

Sega koostisosad omavahel läbi, tõsta toidukilele ning rulli või „vorstikesena“ kilesse, lase enne serveerimist pisut sügavkülmas seista.

 
 
 
 
 







 

18.01.15

Elukestev paast.

Nõnda olen ma sunnitud oma elu kahe sõnaga kokku võtma. Kahjuks. Hommik algab ja õhtu lõpeb ... paastuga. No ma aru ei saa, mis põhjusel. Olen ma ju endiselt täissale, heas konditsioonis lihaseid ja muskleid pingul isane. Istun peegli ees, et ennast imetleda. "Hummer, sa oled ülekaaluline," lausub perenaine möödaminnes, "Hummer, vaata oma perset (vabandust väljenduse pärast) - see on suurem keskmise lõvi omast!", lisab peremees peegli ette seisma jäädes. Esialgu mind vahtides, pärast seda ennast takseerides.
"Merrit," kõlab ahastav hüüd, "ma olen juurde võtnud!". Emand taganeb tagasi peegli ette, jääb seda ohates põrnitsema ja teatab range otsustavusega: "Nii minagi!"
Süda aimab halba, süda lausa läigib, hüppab kurgust välja ja tahab ... seisma jääda.
Anubis võtku, mis nendel kahel olevusel küll peas lahti on, et nad ei tea kuhu saleneda tahavad. Jaan, kui siiralt aus olla, ei paista mu selja tagant väljagi ja Merrit, no olgu-olgu, paistab küll, kuna oli jalga tõmmanud kaheteistsentimeetriste kontsadega saapad.
"Nüüd tuleb supi aeg, oh sa armas aeg," lõõritab emand järgmisel hommikul köögis. Ega mul selle vastu midagi ole, priskest pardikoivast, lustakast hakklihapallist, tükikesest suitsusingist supi sees on laua ääres ühte ja teist minugi põske pudenenud. Seega küüritasin uudistama, mis lihakuhjad supi tarbeks töölaual on. Töölaual olid: sibul, küüslauk, porru, porgand, paprika, fenkol, kapsas, purk tomatikonservi. Avasin kiirelt külmkapi ukse, et sinna unustatud lihapoolis alandlikult perenaisele ulatada. Külmkapp oli tühi ... lihatühi!!!
"Kus liha on," nõudsin altkulmu. "Liha on kuueks päevaks "out", maha maetud," tuli külmalt üle Merriti jäiste huulte.
Kuhu maetud, uurisin lootusrikkalt, kuid sain vastuse, et siin on tegemist ülekantud tähendusega. Nuujahh, ei suutnud ma tõepoolest mõista, kuhu liha üle kanti ja SEETÕTTU sain klaarselgelt aru, et tulemas on kurvad päevad, õhtud, ööd.
Sitsisin harjumuspäraselt õhtuti tammise söögilaua kõrval ja teesklesin, et olen õnnelik suhu poetatud porgandi, kapsa ja kass ise teab, mille veel, üle.
Kaalud kahanesid ja õhtused jalutuskäigud pikenesid. Viimane olevat hea lihahimu kõrvaldamiseks.
Lontsisime nii kuus pilkast poriõhtut läbi küla ja külast välja. Täna ka.
Aga äkitselt nägin ma Pegasust! Lendles, korskas, raputas lakka ja sopsis tiibu naabriproua kanala juures. Tormasin tema poole, kuid väga lähedale minna ei julgenud, kuna Pegasus hakkas kabjaga vehkima.
"Armas Pegasus," sosistasin ma tasahilju, "tee nii, et kodus ootaksid mind liha, no olgu-olgu kala kõlbab ka ja midagi rammusat võiset selle kõrvale."
"Hummer, tule poni juurest ära, poni on kuri ja võib sind hammustada ka", hõikas Merrit kannatamatult.
Mis poni, Pegasus ikka, muhelesin ma mokka, sest adusin, et kõrgemalt poolt oli mu soov kuulda võetud.
Ja kapist, kodus, tuligi välja kala ning üht-teist vastavalt mu soovile veel.
Aga ma kardan, et ilusad ajad ei kesta igavesti ning peatselt tuleb mul taas tõtt vaadata supiga ...
Tänase päristoidu auks lisan, kuidas Merrit nad tegi.


Varsselleri salat (see tegelikult jättis mu süljenäärmed tööle panemata, aga nendele meeldis).


200g varssellerit
1 pisem keedupeet
1 suurem šampinjon
peotäis pekaanipähkleid (need ununesid pildile sättida)
2spl. mädarõikamaitselist majoneesi
2 tl. inglise sinepit

Viiluta õhukeselt seller ja jäta viilud keskmiselt soolasesse külma vette umbes 40 minutiks seisma (see mahendab edukalt nende kibedapoolset maitset), kurna ja jäta sõelale tahenema.
Viiluta õhukeselt peet ja šampinjon ning aseta serveerimisvaagnale, sega omavahel majonees ja sinep, sega lisaks varseller ning kalla segu vaagnale ja kaunista pähklitega.


Juurselleri püree (see täitsa maitses)


500g juursellerit
50g võid
sool
must pipar
cayenne´i pipar

Keeda kooritud ja tükeldatud seller vees pehmeks, kurna ja püreeri koos võiga. Maitsesta soola pipra ja cayenne´i pipraga.


Täisterariivleivas paneeritud metsik lõhe (selle oleks kõik täiega ise söönud)



400g lõhefileed
täisterariivleiba
tšillihelbeid
oliiviõli
soola
pipart

Kui omamerekala kätte ei saa, siis tuleb leppida poe omaga. Sega kokku paneerimissegu riivleivast, tšillihelvestest, soolast, piprast. Eemalda fileelt nahk ja lõika kala portsudeks. Paneeri kalatükid ning aseta keskmiselt kuumaks aetud oliiviõliga pannile. Prae kummastki küljest minutike-paar.
 
 

 

 

02.01.15

Tormisupp ehk teine jaanuar.


Selle supi leiutamise au kuulub minule. Minu arvates. Alguse sai ta õhtusest jalutuskäigust Jaaniga. Mul kui turskemal mehel oli äralennukartuses (tuule kiirus 29 meetrit sekundist, edelast) haaratud vanaisa vana söetriikraud ümber kaela, Jaanile soovitasin südamest õues asuv vankriratas samasse kohta panna. Miskipärast pälvis mind hävitav pilk ning kommentaar, et õige mees püsib jalul iga ilmaga. Nuujahh, mis ma ikka autoriteediga vaidlen.
Aga see maadligi painutav tuul, murepilved kihutavas taevas ja nende keskel aegajalt kummitusnaisena ilmuv poolpriske pooltäiskuu viisid mu mõttele, et midagi tulist tahaks.
Koju jõudes kamandasin Merriti appi, kuna iseseisvalt kahjuks ei suuda koorida, hakkida ega külmkapi ustki avada. No tegelikult... kui vaja on, siis seda viimast ikka avan küll ja hommikul pererahvas taas põrnitseb üllatunult, et näe, hiired taas külmakapis juustu hammustanud, vorsti näksinud ja leiba närinud. No olgu, olgu, ei vaidle neile vastu vaid noogutan ahastuses peaga, poetan kui tarvis paar kristallselget pisarat ja kiidan takka.
Aga nüüd supist, sest selle tegemise pakkusin perenaisele välja. Üks iva veel sees - saab aastalõpu kapinurka ununenud söögist ka lahti.
Aga retsept, seda muidugi võite ise teha täiesti omamoodi, oli meil olude sunnil järgmine:
ekstra virgin oliiviõli
4 küüslaugu küünt
3 keskmist Peipsi sibulat
1 pisem punane habanero
3 prisket tomatit
mõnisada grammi allesjäänud kalkunipraadi
samapalju allesjäänud seasisefileepraadi
kolm käpatäit suhkruherneid
liiter vett
üks köögiviljapuljongi kuubik
tsipa meresoola.
Lasin siis Merritil küüslaugud, sibulad koorida ja õhukeselt viilutada, lubasin armulikult tal ka habanero puhastada ja tükeldada. Olin sama armulikult ise nõus liha hakkima, kuid perenaine jättis armutult ka selle töö endale, isegi tomateid ei lubanud mul sektoriks lõigata...
Mul lubati vaid oliiviõli potis kuumutada, siis lükkas potti perenaine küüslaugu, sibula, habanero, küpsetas neid mõned minutid, lisas lihad ja küpsetas veel, lisas tomatid ja ikka küpsetas, valas tulise vee, kuubiku ja tiba soola, ajas keema, keetis mõne minuti tasasel tulel, kallas hulka herned, ajas paja mulisema ja tõstis seejärel lauale.
Istusime siis kolmekesi küünlasäras salvrätid kaelas ümber kaunilt kaetud laua. Ja oi kuidas läks salvrätte tarvis! Pidime isegi lisa tooma, sest supp ajas nutma, naerma, tatistama ja köhima. Aga see tulisus mis temast purskas (tuldpurskav lohe) oli samal ajal nii õudne ja mõnus, et plaanin varsti uue katla tulele panna!