19.08.14

Palju õnne sünnipäevaks... mulle.


Eile sattus taaskord käppade vahele mu Europass.  Esimeseks põhjuseks see, et kontrollida, kas ikka kehtib. Kehtis! Sest kui tekib plaan kuu lõpus või uue kuu alguses tee väljamaale ette võtta, pidavat taas läbima igaüks vana ja hää viisakontrolli.
Aga ega´s mul tegelikult sel ajal mahti välja rännata ole, kuna seoses oma ameerikamaa sugulase ( Obama ) visiidiga tuleb mul hoopiski teisi ameerikamaa sugulasi ( ajakirjanikke ) toita.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopiski sellest, et passikest uurides avastasin: mul on täna, 19. augustil jälle sünnipäev! Rehkendasin usinalt ning sain kokku kaheksa aastat.
Huvitav, kas mu vanemad Merrit ja Jaan ikka ka mind hällipäeval meeles peavad ja pidulikult õhku viskavad?
Täna selle üle juureldes, samal ajal varahommikuses poolunes uneledes, jooksid silma eest läbi elu eredamad hetked. Noo umbes nii nagu juubilaride peokõnedes neid ette loetakse, et sellega suurkujule tänulikkust ning tunnustust avaldada. Et oma pererahvast taolisest magedast kohustusest säästa, otsustasin ise mõned värvikamad sündmused oma säravast elust taaskord meelde tuletada.
ESIMENE KOHTUMINE

Merriti ja Jaaniga möödus pisut piinlikult. Eks selles või mu noorust süüdistada: olin kahekuune
 
kutsikas, umbes sama suur kui praegu mu nina, jooksin rõõmsalt nende kahe vahel kasvataja Elo uhkes elutoas ja, vabandage väljendust, piss jooksis ka. Põrandale. Aga ega ma sellest häirida lasknud, nõudsin sülle ja kohe kaasa.
ESIMENE KOHTUMINE KASS FEITUGA

juhtus viiendal elukuul kui oli otsustatud, et on aeg pererahva juurde sisse kolida. Kõik rõõmustasid, välja arvatud tige vanatüdruk. Merrit oli viimase küll magamistuppa luku taha pannud, aga kuidagi ta sealt välja sai ( kas lukuaugu kaudu või näris ennast seinast läbi ), kihutas otsejoonelt alla elutuppa, kus ma kaunilt keset tuba ilutsesin ja ilatsesin, ainsaks mõtteks peas ( kassil ) mul silmad välja opereerida. Mina olin verine, kasvataja oli verine, Merrit ja Jaan ka, ainult Feitu mitte. Seega on siililegi selge, kuidas ma edaspidi õues kohatud kassidega käitusin - puu otsas oli nende õige koht!
ESIMENE KOHTUMINE KANADEGA
toimus Tiiutädi õuel. Nuujahh tara tagant olin neid juhmivõitu olendeid varemgi piilunud, aga sellel kaunil hommikul kui mul perenaise eest putku õnnetus panna, oli ka üks kanakestest sedasama teinud. Õilmitses uhkelt kesk külavaheteed. Tegelikult lähenesin ma talle heade kavatsuste ja mureliku suuga, mis juhtub siis kui kiire auto mööda tormab ja kanakese alla ajab - seega tuleb suleline vaguralt koduaeda tagasi aidata. Juhm, nagu ma juba ennemalt ütlesin, pani aga külatanumat pidi plagama. Mina kannul. Pika veenmise peale õnnestus mul preili aeda juhatada. Isegi ei saanud ma aru, miks mul suu sabasulgi täis oli ja miks Merrit, kes selleseikluse lõpus mind taas rihma otsa vangistada oskas, kurja näoga oli...
ESIMENE KOHTUMINE JALANÕUDEGA
lähedalt toimus siis kui ma Jaani kenast kingast, minu arust vanamoodsast, moeka sandaali disainisin. Ei jäädud rahule ning edaspidi hoiti omi ja ka külaliste omi peidus. Seega tuli oma disainioskusi külavahel rakendama hakata. Üks botas, ühed kummikud ning naabrinaise Dolce ja Gabana said "uue hingamise".
ESIMENE KOHTUMINE HAAMRI JA PUSSNOAGA
oli sama põnev kui märulifilmis. Kenal kevadisel päeval olid töömehed platsis midagi lõpetamas või midagi alustamas (kumba siis, sellest ei suutnud ma kunagi aru saada). Korralikele töömeestele iseloomulikult jäeti kõiksugu tööriistad minu tarbeks mõnusasti ripakile. Ei olnud Merriti silmis siirast mängurõõmu nähes mind terrassil suure akna ees lustakalt haamrikest õhku loopimas ja siis taas mokkade vahele püüdmas. Jaani silmis peitus puhas õõv kui ma hetk hiljem pussnuga pärapidi suus ümber maja kui noor sälg kappasin.
ESIMENE KOHTUMINE SÜDAMEDAAM RETIGA
toimus paadisadamas. Kui see kuningannalik olevus  mu teele astus oli selge, et kohtusin oma elu armastusega. Seetõttu ei takistanud mind uksed ega aknad kuuldes nurga pealt kutsuvat haugatust. Ohh kuidas mu kodused mis iganes riietuses mind taga pidid ajama. Ilusaim pilt oli Merriti õetütar Jaanikast kui ta mulle vaid pitspesu üll Reti juurde järele tormas. Aga nüüd on Reti juba aastakese seal pilveriigis ja alles siis sain ma teada, et tegelikult oli preili nimi hoopiski Leti...
ESIMENE RESTORANIÕHTU
meie vastavatud MerMer´is möödus edukalt. Võtsin endale koheselt abikelneri ameti juurde, lõbustasin külalisi aruka jutu ning lustaka pallimänguga. Tegelikult teen ma seda kõike nii suurepäraselt, et oleks aeg mind ülemkelneriks edutada.
ESIMENE KOHTUMINE PRESIDENDIPAARIGA

kõigepealt küll turvameeskonnaga on elavalt meeles. Kui poisid vapralt tuppa astusid, tervitasin omalt poolt sõbraliku haukumisega. Miskipärast otsustasid nad sisenemise asemel välja tagurdada. Aga õhtul oli uhke küll vaadata kuis vilkuvate autode kolonn me õuele saabus ja palju toredaid inimesi siia sööma tõi.
ESIMENE FILMIROLL

ja otse loomulikult peaosa sündis kolm aastat tagasi. Usun, et selle sünniks andis tõuke mu esimene raamat "Õgivad ja blogivad", nuujahh, kahjuks kiire elutempo ja erinevad väljakutsed pole andnud võimalust sellele järge meisterdada.  Filmi tehes sain ma siiralt aru kui keeruline on staar(koera) elu. Varahommikul peksetakse maast lahti, sunnitakse auto, kaariku, lamba, puuauto, rongi, paadi, süsta peale. Süüa ei raatsita ka lõuna ajal anda. Tuhanded duublid, just siis, kui minul kõik suurepäraselt õnnestub, selgub, et kaamerameesjobu unustas aparaadi sisse lülitada, objektiivi minule suunata, aku täis laadida... Ja kui kord seriaal eetrisse jõuab, tuleb välja kui oleksin ma kogu rahva "omand". Nõutakse näha, tahetakse autogrammi, eraelust on saanud avalik elu. No tõesti ma ei tea, kas teistkordset rolli vastu võtaksin.
ANUBIS HOIDKU,
nende esimest meenutamisega võiksin terve sünnipäeva päeva maha magada. Õnneks on alanud möll ukse taga. Pererahvas üritab esitada sünnipäevalaulu ja selle saatel kantakse sisse hommikupraad: hirveliha hautis. Tänu hirvele polegi nii pahane, et mind kaheksa korda õhku ei visatud ja eks neil kahekesi ( Jaanil ja Merritil ) oleks ülesanne raske ka olnud - olen ju ikkagi parimas eas mees parimas kaalus!
 

08.08.14

Veel pole aeg käes...

... et oma blogi taas korralikult üles otsida.
Sest on käes aeg, mil ma tõusen hommikul üles ja hakkan "tööle"
Tööpäev näeb välja selline:
löön arvuti lahti, vastan kirjadele. Eriti tahaks vastata nendele kirjadele, kus meile lahkelt miljoneid ja driljoneid pakutakse (läheks ju vaja) - tavaliselt tuleks suure summa kätte saamiseks pisut väikest raha annetada, aga miskipärast on keelanud Merrit selle hüva algatuse ära. No olgu-olgu, virelegem siis edasi rahanappuses. Valetan, valetan, minu toidukauss õnneks rahatu küll ei ole.
Aga nüüd tööle tagasi, kirjad vastatud või vastamata jäetud, torman Näoraamatusse uurima, mitu liket ma viimase ööga saanud olen. Kui likesid vähe, ulun pisut toanurgas kurvastusest ja siis tagasi tööle. Nuujahh, väheke enne uut tööd antakse süüa ka. Tavapäraselt esimene ja viimane söögikord tihedas päevas, ülejäänud aja näksin muru.
Siis võtan ette päeva kartulite puhastamise, seejärel salatite vurritamise, siis pardirinnakese praadimise (pole paha), pärast seda laudade katmise (peremehega pideva vaidluse saatel, kas katta sisse või välja, kuna Jaan usub kindlalt, et iga päev tuleb vihma, mina aga tean kindlamalt, et ülemaailmne kuumenemine on alanud). Sellest hiljem kiire suplus vahemerelisel merel. Veel hiljem jooksuga kalur Lauri kalade järgi, küülikuemanda kukeseente manu, naabri Helve pardimune püüdma.
Väga pärast seda saavad munad osaks šokokoogist, mina saan osaks nõudepesumasinast (eelpesu pean silmas) ja külalised saavad osa kõigest sellest, mida MINA pererahva abiga korraldanud olen.
Eile näiteks korraldasin ühe toreda noormehega pisikese jalkamatši ja selle järel eemaldasin temalt ketsid. Vastutasuks eemaldas tema minu palli ja asus kenade tüdrikutega mädamuna (või kass ise teab, mis selle nimi oli) mängima. Olin muuseas nii solvunud, et mind mängu ei võetud, et ei läinudki enam välja. Seega kandsid viimased mustad nõud sisse kõik teised. Vot!
Aga nüüd siis saate aru, miks ma siia rohkem kirjutada ei jaksa, töö, töö, töö...
 

27.04.14

Tegime kooki ja valmis sai täiskuu.

Kõiges allolevas on süüdi meie naabriproua Helve. Merritil oli pealelõunaks täitsa teised mõtted (külastajad toidetud ja on aeg ennast raamatuga ühele lainele viia), kui helistas mesikeelne naabrinaine ja andis teada, et varajased rabarberid on täies ilus kasvama hakanud. Merritil kadusid kõik asjalikud mõtted peast ja tormas üle tee saagi järele. Tagasi tulles oli süli rabarbereid pungil. Rabarber, barberrrra - pomisesin omaete ja tundsin, kuidas ainuüksi sellise sõnaühendi peale, vabandage väljendust, ila tilkuma hakkas. Miskipärast tuli silme ette tromboonimängija, kelle kaunima soolo keskel hakkab usin melomaan otse ta vastas rabarberit mäluma. No mis te arvate, kas tromboon sai edasi mängitud?
Aga see oli see, millest rääkida ma ei tahtnud. Vaid hoopiski perenaise rahulolevast näost rabarbrikuhja taga, siis muutus nägu väheke nõutuks ning kuulsin teda mõtlikult omaette pobisemas: "No MIDA selle kõigega peale hakata?"
Tee kooki, soovitaasin siiralt, RABARRRBERIkooki! Nägin, kuis Merrit kirgastus, vaatas kirgastumises mere poole ja sealt see retsept tuligi:
Kook kui kaalujälgija õudusunenägu
(sest sellest ei saa kunagi küllalt)

Haki peeneks ca 500g rabarberit
sega saadus 1dl (toor)suhkru ja
1dl maisitärklisega
Pane ootele.

PÕHI
100g toasooja võid
1,5dl suhkrut
5 munakollast
0,5 dl piima (piinlik öelda, aga asendasime selle konjakiga)
2 tl  küpsetuspulbrit
2 dl jahu
Vahusta või ja suhkur, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munakollased, vahusta edasi ja lisa piim (konjak). Ära enam vahusta, vaid sega sisse omavahel segatud jahu ja küpsetuspulber

KATE
5 munavalget
2,5dl suhkrut
Vahusta munavalged, vala järk-järgult lisaks suhkur ja vahusta tugevaks vahuks.

Aja ahi 150 kraadini kuumaks (pöördõhk); vooderda ca 24 cm-se läbimõõduga lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga, vala põhi vormi, selle peale rabarber (jäta vedelik, mis kaussi nõrgunud, sinna alles) ja kõige peale lisa kate. Küpseta ahju keskmises osas ca 50 minutit (ära ust vahepeal uudishimust lahti tee) ja lase avatud uksega ahjus jahtuda. Meie ei mallanud seda viimast teha ja seetõttu meie seekordne koogike pisut kurva täiskuu vormi võttiski. See aga ei takistanud teda maitsemast nutmaajavalt hästi.
Ja lähiaegade MerMer´i külaliste kook saab see olema!
 

05.04.14

Merriti suvekleit.

Kui kassi kombel aus olla, siis tuleb tunnistada, et riietest on mul pehmelt öeldes kama kaks. Välja arvatud kikilips. Vaat kui kuulen seda jäledat šlaagrit, kus kikilips tegevat mehe. Šikiks. Siis on mul tõepoolest tahtmine nimetet lips ilvesena kaela ümber heita ja sellega end siiralt üles puua. Päästmaks kogu tulevane elu labasuste käest.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid Merriti uuest kleidist, mistõttu Stockmanni mannekeenilt amputeeriti käed, pea ja need piinlikud kehaosad, millest pole siivas rääkida.
Aga kuna ma tegelikult tõepoolest ei jaga kleidihullusest mütsi, ööst rääkimata, otsustasin sundimatult pätsata peremees Jaani päeviku ja selle viimasest peatükist copi paste teha. Ise on jobu (Jaani pean silmas) kui oma geniaalsed vaimusünnitused teisele korrusele (kuhu Hummerkoer minna ei tohi ja järelikult, kuhu koer maetud on) ripakile jätab. LOOMULIKULT kondan ma suurimas heameeles mööda teist korrust ringi siis, kui vanemad (Merrit/Jaan nohh) linnas on: põõnutan nende voodis, pikutan peenes nahast diivanil, võtan nende dušširuumis vihmadušši, loen huviga Jaani päevaraamatut. Ja kui kuulen autotulekut, sätin üleval kõik kenasti korda, libisen osavalt mööda käsipuud alla oma korrusele, viskun diivanile ja teesklen pererahva sissetulekul hardunut norskajat, kes ehmatusega märkab sisetungijaid ja nad siis rõõmuhaukumise ja sabaliputusega vastu võtab... Ohh elu-elukest, täis pettust, kelmust, nalja ka!
Aga tsiteerime siis suurmeistrit, (kirjutab kurval toonil): "Merriti kleit jääb vist garderoobi koos muude paljude ilusate riietega, ei tea mida ootama. Seal nad ripuvad, kõik jutud aastate möödudes omavahel ära räägitud, ma kardan, et neil hakkab igav."
Ehhh, kulla Jaan, ei hakka neil igav midagi, kuna iga päev on neil kui hipodroomil hobuvõistlustele kihla vedamine. Pannakse panuseid, ja suuri, kas Merrit haarab täna selle või hoopiski teise hilbu ja kas see talle jälle selga mahub või on jäänud ülemõistuse suureks. Iga riideese, keda sel päeval ihuga kooskõlla viiakse, teenib ära hiiglasliku preemia - teda näidatakse taas ei tea mitme-setme aja tagant maailmale ja ongi võitja!
Näiteks SEE kleit, mida perenaine truult viimased paar päeva uhkusega demonstreerib, oli kapitaha ununenud pooleks aastaks. Aga ega see teda vanemaks teinud, vastupidi: kadunu on äsjaleitud uus!
Ja kui ka Sinul, hää lugeja, midagist kapi alumises sopis peidus on, eelkõige põhjusel, et keha riidesse ei mahu, siis keeruta õhtuti endale alljärgnev roog ning seda usinalt ja pikalt süües poeb iga ununenud riideese kui ussinahk taas Su ümber.
Kiire vokiroog (tean küll, et toiduliselt korrektne oleks WOKI, aga mulle meeldib teisiti) kahele:
Üks suur punane paprika, puhasta seemnetest ja valgest osast ja tükelda kuubikuteks;
üks keskmine suvikõrvits, viiluta parajateks tükkideks
100g suhkruherneid
lustakas annus extra virgin oliiviõli
sool, pipar, tšillihelbed
Aja pann kuumaks (lausa tuliseks), vala sinna oliiviõli, lisa aedviljad ja maitseained, küpseta pidevalt segades neli-viis minutit.
Kui väga maha võtta ei taha, kaalust, siis võid juurde pakkuda miskit lihalist:

26.03.14

Olen olnud nii pikalt ära, et japsi kombel oleks sünnis teha harakiri.

Head inimesed! Olen endiselt elu ja tervise juures, aga täiesti solvunud. Oma vanemate käitumise peale. Ütlen ausalt, et senini jooksin lootusandva ärevusega iga Jaani-Merriti tulekule vastu... Nii ka kaks nädalat tagasi. Liputasin saba, naersin vastu, rääkisin häid uudiseid kuni... kraamiti välja autost METS. Pani üllatuma, kahtlema, pererahva mõistuses. Milleks puid metsa tuua, tuli meelde Vanaudmurdi vanasõna.

Merriti ja Jaani alatus tuli täies elujõus ilmseks siis, kui oli toiduaeg. Ootasin oma punast kaussi, millest loetud sekunditega kõik maiuslik välja ahmida ja MIS ma nägin! Mets oli täidetud mu lambagraanulitega ning naeratavad vanemad ütlesid: söö kui suudad! Kass võtku seda söömist - see väsitab meele, hinge, vaimu ja füüsise nõnda, et viimase kahe nädalaga olen kaotanud oma kaunist kehakaalust vähemalt kaks kui mitte viis kilo. Aga sellel hetkel tekkis mus süütu äriidee.
Kaaluga on kimpus suur osa kahejalgseid. Miski viimane tark uurimus väitis, et suisa kuuskümmend ja enam protsenti eesti rahvast on ülekaalulised. Miski ei aita, ei paleo, proteiin, päevik, vegan, toortoit ja nii edasi.
MINA tean, mida teha. Needsamad kuusekesed, millega pererahvas mind piinab, tuleb ka ülekaaluliste ainukeseks sööginõuks anda. Kusjuures ellimineerime lusikad, kahvlid, noad ja isegi käed, osavamatel varbad ka. Toidujagaja paigutab elegantselt söögi kuusekeste vahedesse ja sööja vaatab ise, kuis kanasupp, lihapada või priske pannkook suhu meelitada. Olen kindel, et langust vajavad kaotavad oma kaalust sama usinalt kui minagi.
Aga tegelikult ei tahtnudki ma eelnevast rääkida. Vaid taas telesaatest, kuhu mu Merrit paluti. Ütlesin kohe, et ei osale, lubasin küll oma ukse lahti jätta ja pikutades diivanil jälgisin huviga, kuidas perenaine uut väljakutset vastu võttis. Väljakutseks oli toita viieliikmeline pere kümne euroga päevas. Tahan siiralt loota, et nimetet peres lemmikloomi ei ole, vähemalt koera mitte, sest tema küll söönuks ei saa. No kass ju võib tegelt olla, ja võib minu poolest nälga surra ka. Vabandan suhtumise pärast!
Aga perenaine oli nutikas: tegi tiiru Kuusalus, kalapoest hankis ühe euro ja seitsmekümne sendi eest kilo räime, Konsumist sibulat, kaalikat, tomatikonservi, piima, kreeka pähkleid, pastinaaki, sidrunit. Naabriproualt nurrus välja mõned munad, ilusa peedi, prisked porgandid, küslaugu. Kodust leidis mett, suhkrut, jahu, võid, oliiviõli, oliive, kappareid, potiürte, soola, pipart, tšillihelbeid, kaheksakümmend grammi chorizo vorstikesi ka.
Ja mis on  moraal: oskuslik poeskäimine, hüvad naabrid ja pisike kodutagavara teeb täiesti võimalikuks võimatu. Viis inimest sai priskelt süüa ja isegi üle jäi. Raha.
No mina ei tea, kas õigem on kaalujälgijatel kasutada mu loo alguse kuusekest või siis süüa hästi aga väikese raha eest.
Et kõigele eelnevale vastust saada, otsustasin koos Merriti ja Jaaniga väisata Jaapani trummimaagiat KODÕ. Neid müstilisi loitsusid, lausa sümfooniat kuulates läksin päris transsi. Kauss kadus, toit kadus, pererahvas kadus, ma ise kadusin ka. Tagasi maa peale jõudes tõdesin, et tähtis pole see, mida me sööme ja kas me üldse sööme. Tähtis on see, mida me vaatame ja kuulame. Müstilised trummid möllavad senini mu söögitorus...
Kellel kuid söögiisu on alles, siis lihtne ja odav retsept.
VAHEMERELISED RÄIMED.
Puhasta kilo räime ja jäta nad tunnikeseks ühe sidruni mahla marineerima.
Puhasta ja viiluta paar küüslaugu küünt.
Kuumuta pannil oliiviõli, küpseta selles viilutatud küüslauk, kuus viilutatud oliivi, supilusikas kapparit, lisa 400g terveid tomateid (konserv), vürtsita soola, pipra, tšillihelveste ja paari hakitud rosmariinioksakesega. Jäta madalale tulele viieks minutiks podisema. Sel ajal lao räimed ahjuvormi, piserda peale pisut oliiviõli, vala sekka tomatikaste ja küpseta 200 kraadises ahjus ca kümme minutit.
Peale kasside söövad ka koerad seda.