Hull tigu ja haak.

Vaat seda tigu aknaklaasil vaadeldes ja Merritiga üles võttes (kaameraga noh), tekkis tahtmine pühendada peatükk oma peremehele, isandale ja vaimsele isale Jaanile.

Nii nagu see kaunisloom teokiirusel aknaklaasil ringi kihutab, aeg-ajalt seisatades ja oma sisemist ilu imetledes ning järjekindlalt eesmärgile pürgides – nii juhtub ka Jaaniga. KUI ta enesele midagi pähe on võtnud, roomab kasvõi läbi halli kivi või üle libeda klaasi. Eesmärgi nimel.

No oleme peremehega sadu kilomeetreid maha sõitnud, et vajalikku sääsemürki, kruvi või naela leida. Tulemuseks on tünnitäied mutrid, kruvid, poldid, naelad ja Anubis ise teab veel, mis. Igastahes asjad, mida uuel korral kasutada ei saa, kuna nad ei sobi keermesse, auku, polti või iganes kuhu.
Seega uue naela, poldi, kruvi, mutri otsingul põrutame taas, kass ise teab, kuhu.
Tänagi. „Hummer, autosse“, kamandas tegus isand kui oli igapäevase murulihvimise lõpetanud. Andsin sabaga au ja panime hobujõud üürgama. Tundsin alandlikult huvi, miks, kuhu ja milleks. „Haaki on tarvis,“ sõnas Jaan vaid napisõnaliselt. Kass olgu tänatud, ei peagi kaugemale kui Kuusalu majamarketisse tormama. Seiskusime nimetatud asutuses, kena neidis tutvustas Jaani haakidega. Peremehe nägu mornistus lihtsaid lehmalauda sulgemiseks mõeldud olendeid uurides.
„Tormame linna, Hummer, SEAL on kuldsed haagid ja hõbedased ka!“
Tegin kiirelt peas matemaatilise tehte. Haak lihtne, uksele, maksab ehk paar-kolm eurot, linna ja tagasi sõit paarkümmend eurot, seega olenemata haagi kvaliteedist, riputame suvemaja ukse ette ühe kuramuse kalli asjanduse.
Nii läkski. Kaunite kunstide (ptüi kass, mutrite) poodi asemel Tallinnas ja Pärnu maanteel, leidsime suletud ukse, selle tõdemiseks läks vaja vaid loetud kuuskümmend ja üheksa kilomeetrit.
Peremees kuid põhjendas süüdimatult nii kaugele sõitu sellega, et tegelikult on vaja Viimsi veinipoes varusid täiendada. Huvitav, miks me siis Viimsi asemel end kesk õhtupoolsesse ummikusse uppunud Pärnu maanteed istume. Aga eks isand teab, mis isand teeb. Kui teab.
Uhkes Viimsi vallas avastas Jaan ostukeskuse ühest nurgast ka ehituspoe. Mina läksin veine valima, Jaan haake uurima. Saagid käes kohtusimegi kesk põrandat. Jaanil samased laudaukselised käes, mida lahkelt Kuusalus pakutigi. „No vaata, Hummer, millised ilusad haagid. Näed nüüd sõber kui tark mõte linna sõit ette võtta oli. Tõime ära!“
 Nuujahh, kellega sa siin vaidled???

Võitlus võililledega.

Järjekordne tobe päev, mida alustas Jaani muruniitmine. Võililled. Tarvis maha lõigata. Minus aga tärkas muruohvitser.
Haarasin gaasiballooni või mis iganes ta oli ja üritasin lillekesi mürgiga, umbrohumürgiga üle valada. Lillekesed kuid kenitlesid oma kaunist kaela ja võikollast suud minu poole ja sosistasid: "Ära tapa meid, Hummer!"
Pisar voolas esiti paremast silmanurgast ja siis vasakust nurgast.
Aga kui ma teist, mett, siirupit või mida iganes teen ja selle nimel teie kaelakesed kahekorra keeran, kas see on ANDESTATAV patt, sosistasin lillekestele kõrva.
"Andestatav, andestatav," siristasid õiekesed mulle vastu "kuna siis elame igavesti inimeste kõhtudes!"
Kummardasin taoliste tarkussõnade peale ja hakkasin päid kaela otsast väänama.
RETSEPT:
Korja nii palju võililleõisi kui viitsid (pärast kahetsed nii ehk nii). Tee seda kuid päikeselisel kuldsel südapäeval kui õiekesed end täieli päiksepoole avanud on.
Siis katsu kollased tutsud rohelisest nupuhaardest välja rebida, samuti eemalda kõik lepatriinud, sipelgad ja muud vöödikud. See tegevus ajab sind kindlapeale nutma, kuna on nii igav, rutiinne ja pikk.
Pane tutsud potti ja vala vett nii, et see vaevalt õisikud katab. Aja keema, alanda kuumust ja keeda saadust tasasel tulel umbes 6 minutit.
Kurna läbi tiheda sõela ja NÜÜD mõõda vedeliku kogus: iga detsiliitri vedeliku kohta läheb vaja 2,5 dl suhkrut.
Oletame, et sul on 3 dl vedelikku, seega lisa 7,5 dl suhkrut, pool suure sidruni mahla ja teelusikas sidrunihapet.
Aja segu keema, alanda kuumust ja keeda vedelikku umbes kaks tundi, kuni kogus väheneb pea poole peale, värvus muutub kollaseks ja siirup kleepjaks.

Tänastele MerMer´i külalistele tegime roogasid, milles nii mõneski koostisosaks oli võilillesiirup. Sellest aga järgmisel korral.

VAIKNE ÕHTU.

Jõudsime nii hilja koju, et päike koos oma loojanguga pildistamata jäi. Hauu, ei viitsigi igal õhtul möllata kaamera ja arvutiga. Mõni õdang möllaks ainult arvutiga. Sest sündmusi, mida üles märkida on niipalju, et pooled nii ehk nii meelest läinud.
Meelest pole läinud haledavõitu läbikukkumine tordiga. Nimelt otsustasin ühel hommikul kondiitriks õppivat Jaanikat (endiselt Merriti õetütar ja usin abiline) üllatada tema enda käest pätsatud retsepti järgi tehtud uhke tordiga, mille sisuks ja ümbriseks kohupiima, valgešokolaadi, vahukoore ja toorjuustu kreem. Muidu läks kõik hästi, kuid unistuste biskviidi asemel kerkis ahjus, seetähendab, et ei kerkinudki ahjus midagi. Välja võtsin lendava taldriku.
Jahutasin maha ning niuts tuli pääle, kuna sellist lamepannkooki kaheks eraldi tükiks ei suuda minu mõistus, käppadest rääkimata, teha.

Õnneks sammus mööda Jaan, kes stoilise rahuga kordas eestlaste esifilmi õpetaja Lauri sõnu: „Kui tervet ei jõua teha, siis tee kasvõi pool!“
Kui TARK ta ikka on, Jaan ma mõtlen. Jaan oli rääkinud ja seejärel haarasin vaheda noa ning saagisin mõnuga lendtaldriku kaheks, immutasin pooled hoolega külmkapi nurka ununenud maasikamoosi vedelikuga.
Uus jama, miskipärast oli täidiseks tehtud kreemi vähemalt kolme koogi jagu. Ei heitunud, vaid mökerdasin seda nii sisse, peale kui ka kõrvale. Kaunistasin kaunite mustikatega, miskipärast oli sellepeale mu keel, nina, kõrvad ja käpad, laubast rääkimata lillad, mis lillad.
Aga Jaanika nuttis õnnest taolist kaunidust nähes, mina muidugi ka.

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mäletate, Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita“ oli üks usin sell, kes suurendas oma ühetoalise korteri nii vähemalt viie toaliseks. Kirjanduslik nipp, arvasin seda lugedes. Nüüd kui Merrit suutis meie elutoa korraks suurendada neljakümne ja ühe reservohvitseri vastuvõtmiseks sobivaks restoraniks, hakka või Bulgakovitki uskuma.

Nelikümmend neist oli soomest, üks eestist. Ah jaa, üleelusuurune akordeon mahtus ka veel lauda. Söögi kõrvale ja vahele lauldi vanade soome sõjameeste laule, sekka keerutati Saaremaa valssi ja miskipärast ühel (hilisemal) hetkel kanti ette itaaliakeelne O sole mio. SEL hetkel tundsin end täisverelise lõunamaa abikelnerina.
Kaks tundi peale vaprate sõjameeste lahkumist nägi meie tuba välja taas kui tavaline elutuba. Imeline nõiduse värk.
Nõidusest ja sellest vabanemisest või seekord vabanemata jäämisest kõneles „Öö varjud“, Tim Burtoni film, mida ka mul pimeduse katte all jälgida lubati. Piletirahast (kuna mina sain sisse tasuta) kahju mul polnud, kuigi olen nimetet härrasmehe tunduvalt paremaid kunstiteoseid näinud. Pean häbiga tunnistama, et lõpuosas jäin väheke norskama ka, kuna lõpu aimasin pikalt ette ära. Eks ikka isane vampiir peab oma armsama, selleks et igavesti noorte ja elavatena elu lõpuni elada, läbi hammustama.
Aga lõpetuseks tordi retsept ka.
Kohupiima-valgešokolaadi tort
Biskviit
Jahu 112g
Suhkur 11g VAAT SEE ON SEE KUI MÕNE DAAMI KÄEKIRI LOETAMATU ON, suhkrut pidi olema 111grammi nind selletõttu biskviidi (no kuhu-kuhu?) aia taha keerasingi
Muna 3tk
Tärklis 4g
Vahustasin siis hoolega mune olematu suhkruga, sõelusin sisse tärklise ja jahu ning segasin puhta käpakesega läbi. Sel hetkel segu kaedes, tekkisid mõningad kahtlused – kuid retsept on respekt!
Valasin saadu 24cm-se läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud vormi, küpsetasin 180 kraadises pöördõhus ca 30 minutit ja sain lendava taldriku.
Täidis
Toorjuust 150g
Kohupiim 250g Tuhksuhkur 100g
Valge šokolaad 100g
Vahukoor 250g
Apelsinimahl 50g
Sulatasin šokolaadi vesivannis, mikserdasin kõik kokku. Immutasin jahtunud pooleks saetud taldriku maasikamoosi vedelikuga. Katsin seest, väljast külgedelt täidisega. Siis kaunistasin veel 50 grammi suland valgešokolaadi ja nii detsiliitri jagu mustikatega.

STAARKOER JA TEMA KURB STAATUS.

Olen kuulsus, võiksin laulda käoga koos hommikust õhtuni ja ööbiku saatel õhtust hommikuni. Kuid mu kainelt arutlev ning analüüsiv meel mõistab, et taoline staatus kestab vaid loetud hetke. No olgu-olgu, kui oleksin nõus osalema saadetes nagu näiteks „Tantsi tagumik trimmi“ (ja seda viimast vajaksin ju minagi) või rahapada või köögikubjas või tapa kass või mis iganes, siis veniks mu kuulsus kaiemaks ja pikemaks. Iseasi, kas see on see, mida ihaldaksin.
Enim pakub naudingut hommikune kohvijoomisaegne pererahva juurest jalga laskmine. Täna tänu sellele leidsin uue pruudi, Reku nimeks. Oli jah uus ja huvitav, kuid pöörles ringi kui molekul (ärgu meie kultuuriminister nüüd end puudutanult tundku) ja seetõttu taas ei suutnud hästi tuvastada, kus preili esi- või tagaots peitus. Mõttetus mängus pettudes lasin daamil end koju saata, kus siidpatjade vahele pugedes (eelnevalt kaasnes sellele ka maitsemeeli avardav kõhutäis) hingeldades oma saatust needsin ja kassjumal Anubiselt rahulikumat pruuti palusin. Toibudes käratasin Merritile „Seenile“ ja seejärel metsas olimegi. MINU ustava koonu eestvedamisel ka viis kevadkogritsat üles võtsime.

Seenekoer ja tema nina!
Ehk tulekski pigem üheotsapilet Itaaliasse võtta nind sealsetes trühvlimetsades tugev korrektuur teha. Lisaraha saadaksin lahkelt oma maha jäänud vanematele. Ausõna. Aukudega. Kass võtku – tapvalt naljakas.
Seejärel ajasime autole hääled sisse ja Stockmann´isse (ei mitte Moskvasse), kaapisime kokku parimad sparglid ja peris hästi lõhnava eestimaise tomati. Kõigest sellest kuid nappis ikka. Ja tuuritasime turule. Sadamasse. Ei petnud mu eelaimus, Uus – Kongo hääd salatid olid kohal. Kohal oli õnneks ka turuemand Liina. Ja tänu temale õnnestus meil lihameistrilt (ausõna, kirjutan ta nime järgmisel korral suurte tähtedega oma märkmikusse – KUI mul muidugi märkmiku keegi kingiks, annetaks või lihtsalt ostaks) välja meelitada tänase ainukese vasika välisfilee.
Ahneks me ei läinud. Jätsime teise filee mõne teise õnneliku leida. Kuna aega veel veidi oli, jäime uudistama kuivainete letti, milles mustad mungoad Jaanis erilist inspiratsiooni esile kutsusid. Sõnaga katsime õhtulaua minu leitud kogritsatega (paljukordi kupatatud). Ahjus grillitud sparglitega, eestimaiste tomatitega, keedetud mungubade ja kalvadosis põletet vasikafileega. Vaat siis, milline on ühe koera nukker elu!

KÜMME UUT ASJA, MIDA MA VIIMASE KUU JOOKSUL TEINUD OLEN.

1. Esinenud seriaalis, kõnelnud (vaikimisi) Ringvaate saates ja muidu kah kahtlases sõnadeühenduses ETV-s

2. Lugenud anonüümset sõimu ETV (endiselt arusaamatu tähtede kombinatsioon) kodulehel. No olgu-olgu, üritanud vastu haukuda ka

3. Juhtinud edukalt talgupäeva, mille tulemuseks on puhtusest särav park.

4. Esinenud kokasaates „Lusikas“, vähekese küll häbelikult ühelt poolt kuid uljalt teiselt poolt.

5. Käinud Sadama turul, kust viskasin lamba ja muudki hääd seljale ja selle ka koju tarisin.

6. Elanud kaas Estonia teatri Julius Caesari, Draamateatri Kolm õde etendustele ja põgenenud Estonia teatri Mees La Manchast poole pealt.

7. Söönud mõnes heas kohas ja kahjuks ka sitemas kohas.

8. Suudelnud Valget Kassi ja mõlemad oleme elus.

9. Püherdanud adrus ja selle tulemusena selgelt saanud aru, mida tähendab roiskunud kala lehk. Kahjuks kannan seda ka praegu endaga kaasa.

10. Mekutanud pardimunas ja riivsaias püherdunud tursa ja vahukoores küpsetatud kevadkogritsatega. Esimene pool oli maitsvam!