21.11.14

Tulge meile jõuluks külla!

Merrit, üle mu õla pealkirja piiludes, tõmbus kahvatuks ja sisistas mulle: Hull oled, Hummer - jõululaupäev ja esimene ning teine püha vaid meie päralt. No MIKS sa meelitad siis meie juurde armsaid võõraid?
Ohkasin nukralt ja pööritasin perenaise poole oma kaunikujulisi pruune silmi. See on lihtsalt selline ütlemine, tegelikult pidasin ikka kogu jõulukuud silmas. Aga kui te nii hirmsalt vastu olete, siis laulame kolmekesi 24. detsembril kuuse ümber ja 25. detsembril... ja 26.detsembril lähme vist suurest kolmekesi laulmisest omavahel kaklema.
Perenaine ohkas, lõi käega, kommenteeris omaette, et kass sind, Hummer, võtku ning kadus. Arvake kuhu? Kööki ikka, kus pani pardikoivad katlasse, -rinnad pannile, uhmerdas piparkoogid ja segas nad sulavõiga, vispeldas vahukoort ja kohupastat ja mascarponet ja kõrvitsat ning mingil hetkel sai sellest kõigest kook, mis kook. Seejärel pööras päris segi ning keetis koos tšilliga hõõgveini. Osa jõi ise ära kuid suurema osa pani koos metsiku loomaga marinaadi. Siis haaras, ei tea kust, heeringa, tükeldas seda meisterlikult kui harakiri tegev jaapanlane. Harakiri tegemise ajal keedeti harakiri läbi teinud heeringale selline marinaad, et isegi mitte heeringasööja Jaan haaras mõõga, nuujahh - nii see just polnud, vaid haras tüki heerngast ning kadus sellega kodukontorisse. Miskeid imeasju tehti veel, aga selleks ajaks käsutati mind õuele, et ma jõulukülaliste tulekuks väheke sportides kaalu maha võtaks ja hanesulgedest tehtud harjaga suvekarva talikarva vastu vahetaks. Lumi peab olema õues, mitte Hummeri karvadest elutoas, kõlas Merriti karm otsus.
Aga kui te seda juttu siin ei usu, siis tulge ise ja vaadake, mismoodi üks väheke segane jõul meie MerMer´is välja näeb.
Ja enese rahustamiseks, tulevasest jõulustressist, valasin kokku ja siis valasin välja ühe koleilusa jäämemme.

14.11.14

Lammas kummalises seltskonnas.


 
See, mida Merrit tallekesega tegi, võttis mind sõnatuks ja seetõttu andsin kirjasule seekord perenaise kätte!

Kui mees tarib koju järjekordse lambakintsu, haarab mind hetkeline nõutus – mida teha, et see taaskord tavalisest erineks. Otsustasin, et laotan lamba kõrvale selle, mida külmkapist ja sahvrist leian. No muidugi mitte kõik, aga mu arust lambale meeldivad komponendid.

Üks kondiga lambakints (ca 1,3kg)
Kaks peotäit tükeldatud ananassi
Neli neljaks lõigatud viigimarja
Kaks väikest tomatit
Peotäis datleid
Peotäis kuivatatud aprikoose
Pool kollast, punast ja oranži paprikat
Peotäis hakitud münti
Peotäis hakitud oreganot
Mõned rosmariinioksakesed
10 tera kadakamarja
Üks suurem punane tšillikaun
Kolm väiksemat sibulat
Üks pisem küüslaugumugul
Tähtäniis
3 loorberilehte
Soola
Pipart
400ml valget veini

Õhtul puhasta sibulad (haki neljaks) ja küüslauk (küüned viiluta õhukeseks). Piki kints küüslauguseibidega. Viska (malm)potti sibulad, datlid, aprikoosid, tšilli, paprikapoolikud, kadakamarjad, loorberilehed, tähtaniis, patsuta liha sisse soola ja pipraga, aseta potti, haki lihale münt, oregano, lisa rosmariinioksad, vala lisaks vein ja pane kaane all jahedasse sahvrisse ootele.
Uuel päeval, kui nii ehk nii on kodune koristuspäev ette nähtud, aja ahi grillrežiimil 225 kraadini tuliseks, lisa potti ananassitükid, tomatid ja viigimarjad. Pruunista umbes 35 minutit (sel aal jõuad päevase koristusplaani ette valmistada) seejärel kata pott kaanega ja alanda kuumust 165 kraadi peale (kui ahi lubab, siis vali ülevalt ja alt küpsetusrežiim).
Kui kapipealsed, kapiuksed ja –seinad küüritud (no umbes tund), viska pilk potti – võib juhtuda, et lammas tahab pisut vedelikku juurde (klaas tulist vett sobib täiega) ja külge keerata. Järgmise tunni pärast, kui kroonlühtri 55 kristall-lühtrit ükshaaval vee, äädika ja sidrunimahla seguga hoolikalt puhastatud, kutsu kaasa hautist maitsma. Esiti kui talle koostisosad ette loed, venib mehe nägu pikaks ja ta pomiseb endale lõua alla midagi umbes sellist, et näe – rikkuski lamba ära, kuid pärast esimest vedeliku maitsmist on raskusi mehe poti juurest peletamisel. Hummerkoer õnneks tuli appi ja kutsus peremehe jalutama. Siis alanda kuumust 110 kraadini ja unusta pott ahju, kuniks maja särab (teisisõnu vähemalt kolmeks tunniks).
Viimase tunni lõpul lase mehel ja koeral kausike basmati riisi keeta – no seda nad ju ära ei riku, selle järel premeeri ennast ja kaaslasi klaasikese vürtsika punaveini, lambahautise ja riisiga.

Mina, Hummer, valan senini pisaraid, et toitu nõnda vähe oli!

 

 

19.08.14

Palju õnne sünnipäevaks... mulle.


Eile sattus taaskord käppade vahele mu Europass.  Esimeseks põhjuseks see, et kontrollida, kas ikka kehtib. Kehtis! Sest kui tekib plaan kuu lõpus või uue kuu alguses tee väljamaale ette võtta, pidavat taas läbima igaüks vana ja hää viisakontrolli.
Aga ega´s mul tegelikult sel ajal mahti välja rännata ole, kuna seoses oma ameerikamaa sugulase ( Obama ) visiidiga tuleb mul hoopiski teisi ameerikamaa sugulasi ( ajakirjanikke ) toita.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopiski sellest, et passikest uurides avastasin: mul on täna, 19. augustil jälle sünnipäev! Rehkendasin usinalt ning sain kokku kaheksa aastat.
Huvitav, kas mu vanemad Merrit ja Jaan ikka ka mind hällipäeval meeles peavad ja pidulikult õhku viskavad?
Täna selle üle juureldes, samal ajal varahommikuses poolunes uneledes, jooksid silma eest läbi elu eredamad hetked. Noo umbes nii nagu juubilaride peokõnedes neid ette loetakse, et sellega suurkujule tänulikkust ning tunnustust avaldada. Et oma pererahvast taolisest magedast kohustusest säästa, otsustasin ise mõned värvikamad sündmused oma säravast elust taaskord meelde tuletada.
ESIMENE KOHTUMINE

Merriti ja Jaaniga möödus pisut piinlikult. Eks selles või mu noorust süüdistada: olin kahekuune
 
kutsikas, umbes sama suur kui praegu mu nina, jooksin rõõmsalt nende kahe vahel kasvataja Elo uhkes elutoas ja, vabandage väljendust, piss jooksis ka. Põrandale. Aga ega ma sellest häirida lasknud, nõudsin sülle ja kohe kaasa.
ESIMENE KOHTUMINE KASS FEITUGA

juhtus viiendal elukuul kui oli otsustatud, et on aeg pererahva juurde sisse kolida. Kõik rõõmustasid, välja arvatud tige vanatüdruk. Merrit oli viimase küll magamistuppa luku taha pannud, aga kuidagi ta sealt välja sai ( kas lukuaugu kaudu või näris ennast seinast läbi ), kihutas otsejoonelt alla elutuppa, kus ma kaunilt keset tuba ilutsesin ja ilatsesin, ainsaks mõtteks peas ( kassil ) mul silmad välja opereerida. Mina olin verine, kasvataja oli verine, Merrit ja Jaan ka, ainult Feitu mitte. Seega on siililegi selge, kuidas ma edaspidi õues kohatud kassidega käitusin - puu otsas oli nende õige koht!
ESIMENE KOHTUMINE KANADEGA
toimus Tiiutädi õuel. Nuujahh tara tagant olin neid juhmivõitu olendeid varemgi piilunud, aga sellel kaunil hommikul kui mul perenaise eest putku õnnetus panna, oli ka üks kanakestest sedasama teinud. Õilmitses uhkelt kesk külavaheteed. Tegelikult lähenesin ma talle heade kavatsuste ja mureliku suuga, mis juhtub siis kui kiire auto mööda tormab ja kanakese alla ajab - seega tuleb suleline vaguralt koduaeda tagasi aidata. Juhm, nagu ma juba ennemalt ütlesin, pani aga külatanumat pidi plagama. Mina kannul. Pika veenmise peale õnnestus mul preili aeda juhatada. Isegi ei saanud ma aru, miks mul suu sabasulgi täis oli ja miks Merrit, kes selleseikluse lõpus mind taas rihma otsa vangistada oskas, kurja näoga oli...
ESIMENE KOHTUMINE JALANÕUDEGA
lähedalt toimus siis kui ma Jaani kenast kingast, minu arust vanamoodsast, moeka sandaali disainisin. Ei jäädud rahule ning edaspidi hoiti omi ja ka külaliste omi peidus. Seega tuli oma disainioskusi külavahel rakendama hakata. Üks botas, ühed kummikud ning naabrinaise Dolce ja Gabana said "uue hingamise".
ESIMENE KOHTUMINE HAAMRI JA PUSSNOAGA
oli sama põnev kui märulifilmis. Kenal kevadisel päeval olid töömehed platsis midagi lõpetamas või midagi alustamas (kumba siis, sellest ei suutnud ma kunagi aru saada). Korralikele töömeestele iseloomulikult jäeti kõiksugu tööriistad minu tarbeks mõnusasti ripakile. Ei olnud Merriti silmis siirast mängurõõmu nähes mind terrassil suure akna ees lustakalt haamrikest õhku loopimas ja siis taas mokkade vahele püüdmas. Jaani silmis peitus puhas õõv kui ma hetk hiljem pussnuga pärapidi suus ümber maja kui noor sälg kappasin.
ESIMENE KOHTUMINE SÜDAMEDAAM RETIGA
toimus paadisadamas. Kui see kuningannalik olevus  mu teele astus oli selge, et kohtusin oma elu armastusega. Seetõttu ei takistanud mind uksed ega aknad kuuldes nurga pealt kutsuvat haugatust. Ohh kuidas mu kodused mis iganes riietuses mind taga pidid ajama. Ilusaim pilt oli Merriti õetütar Jaanikast kui ta mulle vaid pitspesu üll Reti juurde järele tormas. Aga nüüd on Reti juba aastakese seal pilveriigis ja alles siis sain ma teada, et tegelikult oli preili nimi hoopiski Leti...
ESIMENE RESTORANIÕHTU
meie vastavatud MerMer´is möödus edukalt. Võtsin endale koheselt abikelneri ameti juurde, lõbustasin külalisi aruka jutu ning lustaka pallimänguga. Tegelikult teen ma seda kõike nii suurepäraselt, et oleks aeg mind ülemkelneriks edutada.
ESIMENE KOHTUMINE PRESIDENDIPAARIGA

kõigepealt küll turvameeskonnaga on elavalt meeles. Kui poisid vapralt tuppa astusid, tervitasin omalt poolt sõbraliku haukumisega. Miskipärast otsustasid nad sisenemise asemel välja tagurdada. Aga õhtul oli uhke küll vaadata kuis vilkuvate autode kolonn me õuele saabus ja palju toredaid inimesi siia sööma tõi.
ESIMENE FILMIROLL

ja otse loomulikult peaosa sündis kolm aastat tagasi. Usun, et selle sünniks andis tõuke mu esimene raamat "Õgivad ja blogivad", nuujahh, kahjuks kiire elutempo ja erinevad väljakutsed pole andnud võimalust sellele järge meisterdada.  Filmi tehes sain ma siiralt aru kui keeruline on staar(koera) elu. Varahommikul peksetakse maast lahti, sunnitakse auto, kaariku, lamba, puuauto, rongi, paadi, süsta peale. Süüa ei raatsita ka lõuna ajal anda. Tuhanded duublid, just siis, kui minul kõik suurepäraselt õnnestub, selgub, et kaamerameesjobu unustas aparaadi sisse lülitada, objektiivi minule suunata, aku täis laadida... Ja kui kord seriaal eetrisse jõuab, tuleb välja kui oleksin ma kogu rahva "omand". Nõutakse näha, tahetakse autogrammi, eraelust on saanud avalik elu. No tõesti ma ei tea, kas teistkordset rolli vastu võtaksin.
ANUBIS HOIDKU,
nende esimest meenutamisega võiksin terve sünnipäeva päeva maha magada. Õnneks on alanud möll ukse taga. Pererahvas üritab esitada sünnipäevalaulu ja selle saatel kantakse sisse hommikupraad: hirveliha hautis. Tänu hirvele polegi nii pahane, et mind kaheksa korda õhku ei visatud ja eks neil kahekesi ( Jaanil ja Merritil ) oleks ülesanne raske ka olnud - olen ju ikkagi parimas eas mees parimas kaalus!
 

08.08.14

Veel pole aeg käes...

... et oma blogi taas korralikult üles otsida.
Sest on käes aeg, mil ma tõusen hommikul üles ja hakkan "tööle"
Tööpäev näeb välja selline:
löön arvuti lahti, vastan kirjadele. Eriti tahaks vastata nendele kirjadele, kus meile lahkelt miljoneid ja driljoneid pakutakse (läheks ju vaja) - tavaliselt tuleks suure summa kätte saamiseks pisut väikest raha annetada, aga miskipärast on keelanud Merrit selle hüva algatuse ära. No olgu-olgu, virelegem siis edasi rahanappuses. Valetan, valetan, minu toidukauss õnneks rahatu küll ei ole.
Aga nüüd tööle tagasi, kirjad vastatud või vastamata jäetud, torman Näoraamatusse uurima, mitu liket ma viimase ööga saanud olen. Kui likesid vähe, ulun pisut toanurgas kurvastusest ja siis tagasi tööle. Nuujahh, väheke enne uut tööd antakse süüa ka. Tavapäraselt esimene ja viimane söögikord tihedas päevas, ülejäänud aja näksin muru.
Siis võtan ette päeva kartulite puhastamise, seejärel salatite vurritamise, siis pardirinnakese praadimise (pole paha), pärast seda laudade katmise (peremehega pideva vaidluse saatel, kas katta sisse või välja, kuna Jaan usub kindlalt, et iga päev tuleb vihma, mina aga tean kindlamalt, et ülemaailmne kuumenemine on alanud). Sellest hiljem kiire suplus vahemerelisel merel. Veel hiljem jooksuga kalur Lauri kalade järgi, küülikuemanda kukeseente manu, naabri Helve pardimune püüdma.
Väga pärast seda saavad munad osaks šokokoogist, mina saan osaks nõudepesumasinast (eelpesu pean silmas) ja külalised saavad osa kõigest sellest, mida MINA pererahva abiga korraldanud olen.
Eile näiteks korraldasin ühe toreda noormehega pisikese jalkamatši ja selle järel eemaldasin temalt ketsid. Vastutasuks eemaldas tema minu palli ja asus kenade tüdrikutega mädamuna (või kass ise teab, mis selle nimi oli) mängima. Olin muuseas nii solvunud, et mind mängu ei võetud, et ei läinudki enam välja. Seega kandsid viimased mustad nõud sisse kõik teised. Vot!
Aga nüüd siis saate aru, miks ma siia rohkem kirjutada ei jaksa, töö, töö, töö...
 

27.04.14

Tegime kooki ja valmis sai täiskuu.

Kõiges allolevas on süüdi meie naabriproua Helve. Merritil oli pealelõunaks täitsa teised mõtted (külastajad toidetud ja on aeg ennast raamatuga ühele lainele viia), kui helistas mesikeelne naabrinaine ja andis teada, et varajased rabarberid on täies ilus kasvama hakanud. Merritil kadusid kõik asjalikud mõtted peast ja tormas üle tee saagi järele. Tagasi tulles oli süli rabarbereid pungil. Rabarber, barberrrra - pomisesin omaete ja tundsin, kuidas ainuüksi sellise sõnaühendi peale, vabandage väljendust, ila tilkuma hakkas. Miskipärast tuli silme ette tromboonimängija, kelle kaunima soolo keskel hakkab usin melomaan otse ta vastas rabarberit mäluma. No mis te arvate, kas tromboon sai edasi mängitud?
Aga see oli see, millest rääkida ma ei tahtnud. Vaid hoopiski perenaise rahulolevast näost rabarbrikuhja taga, siis muutus nägu väheke nõutuks ning kuulsin teda mõtlikult omaette pobisemas: "No MIDA selle kõigega peale hakata?"
Tee kooki, soovitaasin siiralt, RABARRRBERIkooki! Nägin, kuis Merrit kirgastus, vaatas kirgastumises mere poole ja sealt see retsept tuligi:
Kook kui kaalujälgija õudusunenägu
(sest sellest ei saa kunagi küllalt)

Haki peeneks ca 500g rabarberit
sega saadus 1dl (toor)suhkru ja
1dl maisitärklisega
Pane ootele.

PÕHI
100g toasooja võid
1,5dl suhkrut
5 munakollast
0,5 dl piima (piinlik öelda, aga asendasime selle konjakiga)
2 tl  küpsetuspulbrit
2 dl jahu
Vahusta või ja suhkur, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munakollased, vahusta edasi ja lisa piim (konjak). Ära enam vahusta, vaid sega sisse omavahel segatud jahu ja küpsetuspulber

KATE
5 munavalget
2,5dl suhkrut
Vahusta munavalged, vala järk-järgult lisaks suhkur ja vahusta tugevaks vahuks.

Aja ahi 150 kraadini kuumaks (pöördõhk); vooderda ca 24 cm-se läbimõõduga lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga, vala põhi vormi, selle peale rabarber (jäta vedelik, mis kaussi nõrgunud, sinna alles) ja kõige peale lisa kate. Küpseta ahju keskmises osas ca 50 minutit (ära ust vahepeal uudishimust lahti tee) ja lase avatud uksega ahjus jahtuda. Meie ei mallanud seda viimast teha ja seetõttu meie seekordne koogike pisut kurva täiskuu vormi võttiski. See aga ei takistanud teda maitsemast nutmaajavalt hästi.
Ja lähiaegade MerMer´i külaliste kook saab see olema!