18.01.15

Elukestev paast.

Nõnda olen ma sunnitud oma elu kahe sõnaga kokku võtma. Kahjuks. Hommik algab ja õhtu lõpeb ... paastuga. No ma aru ei saa, mis põhjusel. Olen ma ju endiselt täissale, heas konditsioonis lihaseid ja muskleid pingul isane. Istun peegli ees, et ennast imetleda. "Hummer, sa oled ülekaaluline," lausub perenaine möödaminnes, "Hummer, vaata oma perset (vabandust väljenduse pärast) - see on suurem keskmise lõvi omast!", lisab peremees peegli ette seisma jäädes. Esialgu mind vahtides, pärast seda ennast takseerides.
"Merrit," kõlab ahastav hüüd, "ma olen juurde võtnud!". Emand taganeb tagasi peegli ette, jääb seda ohates põrnitsema ja teatab range otsustavusega: "Nii minagi!"
Süda aimab halba, süda lausa läigib, hüppab kurgust välja ja tahab ... seisma jääda.
Anubis võtku, mis nendel kahel olevusel küll peas lahti on, et nad ei tea kuhu saleneda tahavad. Jaan, kui siiralt aus olla, ei paista mu selja tagant väljagi ja Merrit, no olgu-olgu, paistab küll, kuna oli jalga tõmmanud kaheteistsentimeetriste kontsadega saapad.
"Nüüd tuleb supi aeg, oh sa armas aeg," lõõritab emand järgmisel hommikul köögis. Ega mul selle vastu midagi ole, priskest pardikoivast, lustakast hakklihapallist, tükikesest suitsusingist supi sees on laua ääres ühte ja teist minugi põske pudenenud. Seega küüritasin uudistama, mis lihakuhjad supi tarbeks töölaual on. Töölaual olid: sibul, küüslauk, porru, porgand, paprika, fenkol, kapsas, purk tomatikonservi. Avasin kiirelt külmkapi ukse, et sinna unustatud lihapoolis alandlikult perenaisele ulatada. Külmkapp oli tühi ... lihatühi!!!
"Kus liha on," nõudsin altkulmu. "Liha on kuueks päevaks "out", maha maetud," tuli külmalt üle Merriti jäiste huulte.
Kuhu maetud, uurisin lootusrikkalt, kuid sain vastuse, et siin on tegemist ülekantud tähendusega. Nuujahh, ei suutnud ma tõepoolest mõista, kuhu liha üle kanti ja SEETÕTTU sain klaarselgelt aru, et tulemas on kurvad päevad, õhtud, ööd.
Sitsisin harjumuspäraselt õhtuti tammise söögilaua kõrval ja teesklesin, et olen õnnelik suhu poetatud porgandi, kapsa ja kass ise teab, mille veel, üle.
Kaalud kahanesid ja õhtused jalutuskäigud pikenesid. Viimane olevat hea lihahimu kõrvaldamiseks.
Lontsisime nii kuus pilkast poriõhtut läbi küla ja külast välja. Täna ka.
Aga äkitselt nägin ma Pegasust! Lendles, korskas, raputas lakka ja sopsis tiibu naabriproua kanala juures. Tormasin tema poole, kuid väga lähedale minna ei julgenud, kuna Pegasus hakkas kabjaga vehkima.
"Armas Pegasus," sosistasin ma tasahilju, "tee nii, et kodus ootaksid mind liha, no olgu-olgu kala kõlbab ka ja midagi rammusat võiset selle kõrvale."
"Hummer, tule poni juurest ära, poni on kuri ja võib sind hammustada ka", hõikas Merrit kannatamatult.
Mis poni, Pegasus ikka, muhelesin ma mokka, sest adusin, et kõrgemalt poolt oli mu soov kuulda võetud.
Ja kapist, kodus, tuligi välja kala ning üht-teist vastavalt mu soovile veel.
Aga ma kardan, et ilusad ajad ei kesta igavesti ning peatselt tuleb mul taas tõtt vaadata supiga ...
Tänase päristoidu auks lisan, kuidas Merrit nad tegi.


Varsselleri salat (see tegelikult jättis mu süljenäärmed tööle panemata, aga nendele meeldis).

200g varssellerit
1 pisem keedupeet
1 suurem šampinjon
peotäis pekaanipähkleid (need ununesid pildile sättida)
2spl. mädarõikamaitselist majoneesi
2 tl. inglise sinepit


Viiluta õhukeselt seller ja jäta viilud keskmiselt soolasesse külma vette umbes 40 minutiks seisma (see mahendab edukalt nende kibedapoolset maitset), kurna ja jäta sõelale tahenema.
Viiluta õhukeselt peet ja šampinjon ning aseta serveerimisvaagnale, sega omavahel majonees ja sinep, sega lisaks varseller ning kalla segu vaagnale ja kaunista pähklitega.


Juurselleri püree (see täitsa maitses)
500g juursellerit
50g võid
sool
must pipar
cayenne´i pipar


Keeda kooritud ja tükeldatud seller vees pehmeks, kurna ja püreeri koos võiga. Maitsesta soola pipra ja cayenne´i pipraga.


Täisterariivleivas paneeritud metsik lõhe (selle oleks kõik täiega ise söönud)
400g lõhefileed
täisterariivleiba
tšillihelbeid
oliiviõli
soola
pipart


Kui omamerekala kätte ei saa, siis tuleb leppida poe omaga. Sega kokku paneerimissegu riivleivast, tšillihelvestest, soolast, piprast. Eemalda fileelt nahk ja lõika kala portsudeks. Paneeri kalatükid ning aseta keskmiselt kuumaks aetud oliiviõliga pannile. Prae kummastki küljest minutike-paar.

02.01.15

Tormisupp ehk teine jaanuar.


Selle supi leiutamise au kuulub minule. Minu arvates. Alguse sai ta õhtusest jalutuskäigust Jaaniga. Mul kui turskemal mehel oli äralennukartuses (tuule kiirus 29 meetrit sekundist, edelast) haaratud vanaisa vana söetriikraud ümber kaela, Jaanile soovitasin südamest õues asuv vankriratas samasse kohta panna. Miskipärast pälvis mind hävitav pilk ning kommentaar, et õige mees püsib jalul iga ilmaga. Nuujahh, mis ma ikka autoriteediga vaidlen.
Aga see maadligi painutav tuul, murepilved kihutavas taevas ja nende keskel aegajalt kummitusnaisena ilmuv poolpriske pooltäiskuu viisid mu mõttele, et midagi tulist tahaks.
Koju jõudes kamandasin Merriti appi, kuna iseseisvalt kahjuks ei suuda koorida, hakkida ega külmkapi ustki avada. No tegelikult... kui vaja on, siis seda viimast ikka avan küll ja hommikul pererahvas taas põrnitseb üllatunult, et näe, hiired taas külmakapis juustu hammustanud, vorsti näksinud ja leiba närinud. No olgu, olgu, ei vaidle neile vastu vaid noogutan ahastuses peaga, poetan kui tarvis paar kristallselget pisarat ja kiidan takka.
Aga nüüd supist, sest selle tegemise pakkusin perenaisele välja. Üks iva veel sees - saab aastalõpu kapinurka ununenud söögist ka lahti.
Aga retsept, seda muidugi võite ise teha täiesti omamoodi, oli meil olude sunnil järgmine:
ekstra virgin oliiviõli
4 küüslaugu küünt
3 keskmist Peipsi sibulat
1 pisem punane habanero
3 prisket tomatit
mõnisada grammi allesjäänud kalkunipraadi
samapalju allesjäänud seasisefileepraadi
kolm käpatäit suhkruherneid
liiter vett
üks köögiviljapuljongi kuubik
tsipa meresoola.
Lasin siis Merritil küüslaugud, sibulad koorida ja õhukeselt viilutada, lubasin armulikult tal ka habanero puhastada ja tükeldada. Olin sama armulikult ise nõus liha hakkima, kuid perenaine jättis armutult ka selle töö endale, isegi tomateid ei lubanud mul sektoriks lõigata...
Mul lubati vaid oliiviõli potis kuumutada, siis lükkas potti perenaine küüslaugu, sibula, habanero, küpsetas neid mõned minutid, lisas lihad ja küpsetas veel, lisas tomatid ja ikka küpsetas, valas tulise vee, kuubiku ja tiba soola, ajas keema, keetis mõne minuti tasasel tulel, kallas hulka herned, ajas paja mulisema ja tõstis seejärel lauale.
Istusime siis kolmekesi küünlasäras salvrätid kaelas ümber kaunilt kaetud laua. Ja oi kuidas läks salvrätte tarvis! Pidime isegi lisa tooma, sest supp ajas nutma, naerma, tatistama ja köhima. Aga see tulisus mis temast purskas (tuldpurskav lohe) oli samal ajal nii õudne ja mõnus, et plaanin varsti uue katla tulele panna!

21.11.14

Tulge meile jõuluks külla!

Merrit, üle mu õla pealkirja piiludes, tõmbus kahvatuks ja sisistas mulle: Hull oled, Hummer - jõululaupäev ja esimene ning teine püha vaid meie päralt. No MIKS sa meelitad siis meie juurde armsaid võõraid?
Ohkasin nukralt ja pööritasin perenaise poole oma kaunikujulisi pruune silmi. See on lihtsalt selline ütlemine, tegelikult pidasin ikka kogu jõulukuud silmas. Aga kui te nii hirmsalt vastu olete, siis laulame kolmekesi 24. detsembril kuuse ümber ja 25. detsembril... ja 26.detsembril lähme vist suurest kolmekesi laulmisest omavahel kaklema.
Perenaine ohkas, lõi käega, kommenteeris omaette, et kass sind, Hummer, võtku ning kadus. Arvake kuhu? Kööki ikka, kus pani pardikoivad katlasse, -rinnad pannile, uhmerdas piparkoogid ja segas nad sulavõiga, vispeldas vahukoort ja kohupastat ja mascarponet ja kõrvitsat ning mingil hetkel sai sellest kõigest kook, mis kook. Seejärel pööras päris segi ning keetis koos tšilliga hõõgveini. Osa jõi ise ära kuid suurema osa pani koos metsiku loomaga marinaadi. Siis haaras, ei tea kust, heeringa, tükeldas seda meisterlikult kui harakiri tegev jaapanlane. Harakiri tegemise ajal keedeti harakiri läbi teinud heeringale selline marinaad, et isegi mitte heeringasööja Jaan haaras mõõga, nuujahh - nii see just polnud, vaid haras tüki heerngast ning kadus sellega kodukontorisse. Miskeid imeasju tehti veel, aga selleks ajaks käsutati mind õuele, et ma jõulukülaliste tulekuks väheke sportides kaalu maha võtaks ja hanesulgedest tehtud harjaga suvekarva talikarva vastu vahetaks. Lumi peab olema õues, mitte Hummeri karvadest elutoas, kõlas Merriti karm otsus.
Aga kui te seda juttu siin ei usu, siis tulge ise ja vaadake, mismoodi üks väheke segane jõul meie MerMer´is välja näeb.
Ja enese rahustamiseks, tulevasest jõulustressist, valasin kokku ja siis valasin välja ühe koleilusa jäämemme.

14.11.14

Lammas kummalises seltskonnas.


 
See, mida Merrit tallekesega tegi, võttis mind sõnatuks ja seetõttu andsin kirjasule seekord perenaise kätte!

Kui mees tarib koju järjekordse lambakintsu, haarab mind hetkeline nõutus – mida teha, et see taaskord tavalisest erineks. Otsustasin, et laotan lamba kõrvale selle, mida külmkapist ja sahvrist leian. No muidugi mitte kõik, aga mu arust lambale meeldivad komponendid.

Üks kondiga lambakints (ca 1,3kg)
Kaks peotäit tükeldatud ananassi
Neli neljaks lõigatud viigimarja
Kaks väikest tomatit
Peotäis datleid
Peotäis kuivatatud aprikoose
Pool kollast, punast ja oranži paprikat
Peotäis hakitud münti
Peotäis hakitud oreganot
Mõned rosmariinioksakesed
10 tera kadakamarja
Üks suurem punane tšillikaun
Kolm väiksemat sibulat
Üks pisem küüslaugumugul
Tähtäniis
3 loorberilehte
Soola
Pipart
400ml valget veini

Õhtul puhasta sibulad (haki neljaks) ja küüslauk (küüned viiluta õhukeseks). Piki kints küüslauguseibidega. Viska (malm)potti sibulad, datlid, aprikoosid, tšilli, paprikapoolikud, kadakamarjad, loorberilehed, tähtaniis, patsuta liha sisse soola ja pipraga, aseta potti, haki lihale münt, oregano, lisa rosmariinioksad, vala lisaks vein ja pane kaane all jahedasse sahvrisse ootele.
Uuel päeval, kui nii ehk nii on kodune koristuspäev ette nähtud, aja ahi grillrežiimil 225 kraadini tuliseks, lisa potti ananassitükid, tomatid ja viigimarjad. Pruunista umbes 35 minutit (sel aal jõuad päevase koristusplaani ette valmistada) seejärel kata pott kaanega ja alanda kuumust 165 kraadi peale (kui ahi lubab, siis vali ülevalt ja alt küpsetusrežiim).
Kui kapipealsed, kapiuksed ja –seinad küüritud (no umbes tund), viska pilk potti – võib juhtuda, et lammas tahab pisut vedelikku juurde (klaas tulist vett sobib täiega) ja külge keerata. Järgmise tunni pärast, kui kroonlühtri 55 kristall-lühtrit ükshaaval vee, äädika ja sidrunimahla seguga hoolikalt puhastatud, kutsu kaasa hautist maitsma. Esiti kui talle koostisosad ette loed, venib mehe nägu pikaks ja ta pomiseb endale lõua alla midagi umbes sellist, et näe – rikkuski lamba ära, kuid pärast esimest vedeliku maitsmist on raskusi mehe poti juurest peletamisel. Hummerkoer õnneks tuli appi ja kutsus peremehe jalutama. Siis alanda kuumust 110 kraadini ja unusta pott ahju, kuniks maja särab (teisisõnu vähemalt kolmeks tunniks).
Viimase tunni lõpul lase mehel ja koeral kausike basmati riisi keeta – no seda nad ju ära ei riku, selle järel premeeri ennast ja kaaslasi klaasikese vürtsika punaveini, lambahautise ja riisiga.

Mina, Hummer, valan senini pisaraid, et toitu nõnda vähe oli!

 

 

19.08.14

Palju õnne sünnipäevaks... mulle.


Eile sattus taaskord käppade vahele mu Europass.  Esimeseks põhjuseks see, et kontrollida, kas ikka kehtib. Kehtis! Sest kui tekib plaan kuu lõpus või uue kuu alguses tee väljamaale ette võtta, pidavat taas läbima igaüks vana ja hää viisakontrolli.
Aga ega´s mul tegelikult sel ajal mahti välja rännata ole, kuna seoses oma ameerikamaa sugulase ( Obama ) visiidiga tuleb mul hoopiski teisi ameerikamaa sugulasi ( ajakirjanikke ) toita.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopiski sellest, et passikest uurides avastasin: mul on täna, 19. augustil jälle sünnipäev! Rehkendasin usinalt ning sain kokku kaheksa aastat.
Huvitav, kas mu vanemad Merrit ja Jaan ikka ka mind hällipäeval meeles peavad ja pidulikult õhku viskavad?
Täna selle üle juureldes, samal ajal varahommikuses poolunes uneledes, jooksid silma eest läbi elu eredamad hetked. Noo umbes nii nagu juubilaride peokõnedes neid ette loetakse, et sellega suurkujule tänulikkust ning tunnustust avaldada. Et oma pererahvast taolisest magedast kohustusest säästa, otsustasin ise mõned värvikamad sündmused oma säravast elust taaskord meelde tuletada.
ESIMENE KOHTUMINE

Merriti ja Jaaniga möödus pisut piinlikult. Eks selles või mu noorust süüdistada: olin kahekuune
 
kutsikas, umbes sama suur kui praegu mu nina, jooksin rõõmsalt nende kahe vahel kasvataja Elo uhkes elutoas ja, vabandage väljendust, piss jooksis ka. Põrandale. Aga ega ma sellest häirida lasknud, nõudsin sülle ja kohe kaasa.
ESIMENE KOHTUMINE KASS FEITUGA

juhtus viiendal elukuul kui oli otsustatud, et on aeg pererahva juurde sisse kolida. Kõik rõõmustasid, välja arvatud tige vanatüdruk. Merrit oli viimase küll magamistuppa luku taha pannud, aga kuidagi ta sealt välja sai ( kas lukuaugu kaudu või näris ennast seinast läbi ), kihutas otsejoonelt alla elutuppa, kus ma kaunilt keset tuba ilutsesin ja ilatsesin, ainsaks mõtteks peas ( kassil ) mul silmad välja opereerida. Mina olin verine, kasvataja oli verine, Merrit ja Jaan ka, ainult Feitu mitte. Seega on siililegi selge, kuidas ma edaspidi õues kohatud kassidega käitusin - puu otsas oli nende õige koht!
ESIMENE KOHTUMINE KANADEGA
toimus Tiiutädi õuel. Nuujahh tara tagant olin neid juhmivõitu olendeid varemgi piilunud, aga sellel kaunil hommikul kui mul perenaise eest putku õnnetus panna, oli ka üks kanakestest sedasama teinud. Õilmitses uhkelt kesk külavaheteed. Tegelikult lähenesin ma talle heade kavatsuste ja mureliku suuga, mis juhtub siis kui kiire auto mööda tormab ja kanakese alla ajab - seega tuleb suleline vaguralt koduaeda tagasi aidata. Juhm, nagu ma juba ennemalt ütlesin, pani aga külatanumat pidi plagama. Mina kannul. Pika veenmise peale õnnestus mul preili aeda juhatada. Isegi ei saanud ma aru, miks mul suu sabasulgi täis oli ja miks Merrit, kes selleseikluse lõpus mind taas rihma otsa vangistada oskas, kurja näoga oli...
ESIMENE KOHTUMINE JALANÕUDEGA
lähedalt toimus siis kui ma Jaani kenast kingast, minu arust vanamoodsast, moeka sandaali disainisin. Ei jäädud rahule ning edaspidi hoiti omi ja ka külaliste omi peidus. Seega tuli oma disainioskusi külavahel rakendama hakata. Üks botas, ühed kummikud ning naabrinaise Dolce ja Gabana said "uue hingamise".
ESIMENE KOHTUMINE HAAMRI JA PUSSNOAGA
oli sama põnev kui märulifilmis. Kenal kevadisel päeval olid töömehed platsis midagi lõpetamas või midagi alustamas (kumba siis, sellest ei suutnud ma kunagi aru saada). Korralikele töömeestele iseloomulikult jäeti kõiksugu tööriistad minu tarbeks mõnusasti ripakile. Ei olnud Merriti silmis siirast mängurõõmu nähes mind terrassil suure akna ees lustakalt haamrikest õhku loopimas ja siis taas mokkade vahele püüdmas. Jaani silmis peitus puhas õõv kui ma hetk hiljem pussnuga pärapidi suus ümber maja kui noor sälg kappasin.
ESIMENE KOHTUMINE SÜDAMEDAAM RETIGA
toimus paadisadamas. Kui see kuningannalik olevus  mu teele astus oli selge, et kohtusin oma elu armastusega. Seetõttu ei takistanud mind uksed ega aknad kuuldes nurga pealt kutsuvat haugatust. Ohh kuidas mu kodused mis iganes riietuses mind taga pidid ajama. Ilusaim pilt oli Merriti õetütar Jaanikast kui ta mulle vaid pitspesu üll Reti juurde järele tormas. Aga nüüd on Reti juba aastakese seal pilveriigis ja alles siis sain ma teada, et tegelikult oli preili nimi hoopiski Leti...
ESIMENE RESTORANIÕHTU
meie vastavatud MerMer´is möödus edukalt. Võtsin endale koheselt abikelneri ameti juurde, lõbustasin külalisi aruka jutu ning lustaka pallimänguga. Tegelikult teen ma seda kõike nii suurepäraselt, et oleks aeg mind ülemkelneriks edutada.
ESIMENE KOHTUMINE PRESIDENDIPAARIGA

kõigepealt küll turvameeskonnaga on elavalt meeles. Kui poisid vapralt tuppa astusid, tervitasin omalt poolt sõbraliku haukumisega. Miskipärast otsustasid nad sisenemise asemel välja tagurdada. Aga õhtul oli uhke küll vaadata kuis vilkuvate autode kolonn me õuele saabus ja palju toredaid inimesi siia sööma tõi.
ESIMENE FILMIROLL

ja otse loomulikult peaosa sündis kolm aastat tagasi. Usun, et selle sünniks andis tõuke mu esimene raamat "Õgivad ja blogivad", nuujahh, kahjuks kiire elutempo ja erinevad väljakutsed pole andnud võimalust sellele järge meisterdada.  Filmi tehes sain ma siiralt aru kui keeruline on staar(koera) elu. Varahommikul peksetakse maast lahti, sunnitakse auto, kaariku, lamba, puuauto, rongi, paadi, süsta peale. Süüa ei raatsita ka lõuna ajal anda. Tuhanded duublid, just siis, kui minul kõik suurepäraselt õnnestub, selgub, et kaamerameesjobu unustas aparaadi sisse lülitada, objektiivi minule suunata, aku täis laadida... Ja kui kord seriaal eetrisse jõuab, tuleb välja kui oleksin ma kogu rahva "omand". Nõutakse näha, tahetakse autogrammi, eraelust on saanud avalik elu. No tõesti ma ei tea, kas teistkordset rolli vastu võtaksin.
ANUBIS HOIDKU,
nende esimest meenutamisega võiksin terve sünnipäeva päeva maha magada. Õnneks on alanud möll ukse taga. Pererahvas üritab esitada sünnipäevalaulu ja selle saatel kantakse sisse hommikupraad: hirveliha hautis. Tänu hirvele polegi nii pahane, et mind kaheksa korda õhku ei visatud ja eks neil kahekesi ( Jaanil ja Merritil ) oleks ülesanne raske ka olnud - olen ju ikkagi parimas eas mees parimas kaalus!