Olen kadunud kui siig soojas vees.

Nuujahh, kas see nimetet siig soojas vees ka päriselt ära kaob, on küsitav, aga see, et ma iseennast tegevusse ära kaotanud olen, on tõde. Ütlen ausalt, hommikul silmi avades puudub mul igasugune aimdus päeva nimest, kuna minu ja minu pere jaoks on alanud igavene nädalalõpp. Mis see tähendab? See tähendab seda, et MerMer on hoolimata nädalapäeva nimest juba peaaegu, et iga päev rahvast täidetud. Selle nädala kaugemad külalised olid minu sugulased, ajakirjanikud Ameerikast. Tundus, et neile tundus siin olevat mõnus, kuna tagasi kodumaale nad eriti kiirelt ei kippunud. Aga mina tegin neile aprilli - kuigi olin endale isegi kodumaise lipu hooletult ümber kaela sidunud, otsustasin viimasel hetkel, et palugu või anugu, jään kättesaamatuks koeraks. No ega ma pole miski tavaline Pontu-Lontu, keda kui tsirkusehobust areenimööda edasi ja tagasi talutatakse, olen ikkagi staar: abikelner, kirjanik ja filminäitleja. Olgu-olgu, kui külalised lahkuma hakkasid, siis lehvitasin soliidselt aknal. Aga see oli ka kõik, mis nad minust nägid - lehvitus.
Tänase madjard´lasest ( Ungarist noh ) venna juurde oleksin küll tahtnud tulla ja tervitada : "Szia!", aga perenaine miskipärast ei lubanud. Selgituseks vaid teatas, et... Aga seda, mida teatas ei tohtivat ma poliitilise korrektsuse huvides üles märkida. Ohh elu elukest.
Tegelikult aga tahtsin rääkida sellest, et põrutame laupäeval, päris ametlikul laupäeval, laadale... kaupa müüma. Juba kuulen vaimukõrvas, kuis perenaine mind taas jobuks tituleerib. Aga pole ma jobu midagi, tean väga hästi, et tegemist pole laadaga vaid peenikese veinipoe üritusega, kus külalisi veiniga mekutada lastakse ja sinna kõrvale mina, Merrit ja Jaan suhu pistmiseks pisikesi suupisteid pakume. Kui ei usu, tulge ja kontrollige järele. Veinisõbra pood asub Võrgu tänav 3, Tallinna linn.

Mu jutt on täna imelik
sest tõusmas kuu on täis ja imelik
kuud tabab täna varjutus
täpselt kakskümmend kolm ja üheksa.

Aga seekordsete piltide autor on maitsekütt Lauri Laan!

Müügimehe raske töö ehk lagritsane šokolaadikook.

Peale üht eilset telefonikõne (mida ka mina pealt kuulasin), oli nii minul kui Merritil kahju, et "Meelejahutaja" konkurss selleks korraks läbi sai, muidu saanuksime neid üllatada omapoolse võistlustööga.
Isegi pealkirja ma panin: Elust enesest.

Mobiil heliseb. Perenaine võtab selle vastu:"Merrit kuuleb."
"Nu tere jah, kas olen õiges kohas?"
"Mida silmas peate?"
"No see kodurestoran. On see perenaine?"
"Ma kuulen."
"Tore on, sest just mina olen see, kes teile need kaks veini müüb, mis teil puududb!"
"Mille järgi otsustate, mis meil puudub, olete meil käinud?"
"Noo ei ole, aga igastahes tean, mida kliendid vajavad ja teil seda ei ole."
"Ja miks te arvate, et teil on?"
"NOOO. MINU veinid on parimad, milleta kliendid hakkama ei saa! Kui neid võtate, siis kasvab käive kosmosesse!"
"Ja miks eeldate, et meie omad on kehvemad? Minu arvates meie külalised naudivad seda, mida pakume."
"Mis neil üle jääb, kui parimat ei anta;" kostis tige vastus ja seejärel visati toru hargile.                             Vaat kui kahju, et härrasmees ei ennast ega veine esitlenud, seega jäi nii meil kui MerMer´i külalistel teadmata nende imetabaste veinide allikas...
Anubis hoidku, ka mina suudaksin inimlastele arukamalt kaupa pähe määrida. Aga kes mind ikka toru juurde laseb.
Peale seda eelpooltoodud vestlust istusime Merritiga maha, see tähendab tema diivanile ja mina tugitooli ning lasksime silme eest läbi kõik müügimehed, kes viimase poole aasta jooksul meile üht koma teist maha müüa soovinud. Taolist pärli, nagu viimane, polegi olnud, sest teised vähemalt alustavad oma segasevõitu pakkumisi enda ja oma firma esitlemisega. Üks proua näiteks, naisteajakirjadest, tegi selgeks, et kingitusega kaasnev sädelev kehakreem sobib Merriti ihuga nagu valatult. Tekkis küsimus, kus ja millal ta mu emandat piilumas käis. Teine naisterahvas oli kindel, et ilma ühe raadiokanali reklaamita sureb MerMer kohe välja. Need siidised ja mesimagusad hääled, kes maailmaparimat tolmuimejat täitsa niisama ja tasuta, esitlema tõttaksid, oleksid peaaegu perenaise ümber sõrme keeranud. Õnneks sai peremees telefoni oma kätte... pakkujate õnnetuseks. "Äripäev" on üks tubli ajaleht, mis ennast iga paari kuu tagant taas meelde tuletab. Saades Merritilt kindla vastuse, et ta otsustab ise, kas, kuna ja millist lehte tellib, tuleb teiselt poolt vaid irooniline mühatus.
Tegelikult minule meeldivad igatsugu ägedad pakkumised, mis postkasti potsatavad. Värviliste piltide pärast!Tavaliselt kästakse oma õnnenumber välja kaapida, mis omakorda hinnalised kingitused kaasa toob. Viimatine aiateemaline brošüür ajas perenaise päris elevile, kuna tema SUUR ÕNNENUMBER lubas endaga enneolematuid kingitusi: nt. hiiglaslik telekas või siis aiamööbel... Merrit haaras sule, et käbedalt miskit tellida, misjärel kinki ootama jääda, sakutasin teda seelikust ja osutasin enneolematule kingitusele number neli: punatriibuline laudlina, vähe inetuke. "Usu mind, kulla perenaine, just see viimane jalust rabav linik on see, mille meie ja ka ülejäänud kergeusklikud saame!" Merrit ohkas ja viskas enneolematu pakkumise täiega prügikasti.
Nuujahh, tegelikult on mul nendest kõigist vähekese kahju ka: helistavad, kirjutavad, meilivad ja tänusõnade asemel tihtilugu vaid kurjad keeldumised. Ei ole nende elu meelakkumine, pigem nagu lagritsakomm.
Lagritsakomm! Aga neid on meil ka pool purki kappi ununenud, tuli mulle meelde. Seega kaapisin kommid kapist välja ja asetasin purgi Merriti ette.
"Hummer, sa oled selgeltnägija! Just hetk tagasi leidsin rootsimaisest retseptilehest lagritsamaitselise koogi, mida proovida tahtsin!"
Siin see siis on.
Lagritsakommine šokokook.
Originaalretseptis, arvame meie, kasutati šokolaadimaitselisi lagritsapulki. Kuna meil aga olid algupärased kommikesed, siis tegime retsepti enda jaoks ümber. Igaks juhuks küpsetasime ka pisema variandi, et kui aia taha läheb, pole nii palju tarvis nutta.
Põhi:
100g võid
2 muna
2dl suhkrut
1dl kakaod
2,3dl nisujahu
1 spl. lagritsapulbrit (jahvatasime soovitud koguse komme kohvimasinas peeneks)
2 spl. tumedat siirupit
Sulata kastrulis madalal tulel või, samal ajal vahusta kõik ülejäänud koostisained, siis lisa sulanud või ja vahusta veel korra läbi.
Kalla segu lahtikäivasse võiga määritud vormi (meil oli endiselt pisike, ca 18 cm-se läbimõõduga vorm) ja küpseta 175 kraadini kuumutatud ahju alumises osas 20 - 25 minutit.
Võta välja ja lase jahtuda.
Glasuur:
15 g lagritsakomme (kui on šokolaadised pulgad, siis võib olla paar-kolm korda rohkem)
2 spl. vahukoort
50g võid
50g tumedat šokolaadi
Aja koor kastrulis keema, keera kuumus vähemaks ja lisa lagrits (kui on pulgad, siis murra väiksemateks tükkideks). Sulata pidevalt segades lagrits, tõsta pott tulelt ja sulata sekka või ning šokolaad. Vala jahtunud koogile. Ja kannata vähemalt kaks tundi, sest nõnda kaua peab glasuur jahedas tarduma.

Kuidas Merrit olude sunnil uue koogi leiutas.

Kõik sai alguse eile sellest, kui Jaan teatas, et tuleb Kuusallu laupäevase Postimehe järele sõita. Tahtsin vahele hõigata teravmeelse märkuse, et meil Postinaine juba käis, mida veel mehega teha. Tahtsin, aga ei jõudnud, sest Merrit jõudis ette pika tiraadiga selle kohta, kui mõttetu on tühise ajalehe pärast kaks korda kakskümmend kilomeetrit maha sõita ja mis taolisel juhul taolise lehe hinnaks tuleb. Jaan vastu, et naine võiks olla tunduvalt tolerantsem, võtku eeskuju oma õest, kelle kallis kaasa näiteks kuue pisikese tindikala püüdmiseks suisa kassada kilomeetrit maha sõidab. No need saab vähemalt pannile panna, pobises Merrit vastu. Ja lehe võite pärast lugemist panni alla panna, viskasin vaimukalt vahele.
"No kuule, kulla naine, kas sul tõepoolest homsete külaliste tarvis mitte midagi poest tarvis pole?" usutles Jaan. "Praeguste varudega võin nädalajagu MerMer´i sööjaid võõrustada," nähvas Merrit nipsakalt vastu. Siis aga leebus ning teatas, et hea küll, võtab ka ise lõbusõidust poodi osa.
Mõne aja pärast nad taassaabusidki, peremehel õnnis naeratus suul ja Postimees pihus, perenaisel vaid kaks tühja kätt kaasas.
Õhtu jõudis ja Merrit otsustas uueks päevaks soovitud valgešokolaadikoogi, mis enne söömist sügavkülma igatseb, valmis teha. Üüratu oli tema hämmastus, avastades, et loodetav valgešokolaadi tagavara salapäraselt haihtunud oli. "Ära mind küll süüdista, MINA šokolaadi ei söö, äkki viisid hiired ära!" lohutasin emandat. "Totakas, milline hiir šokolaadi sööb ja isegi kui sööks, pole tal jõudu paarisajagrammist tahvlit minema tarida!"
Pika otsimise peale leidsime sahtlist 140 grammi šoksi (originaalis on muuseas tarvis 300grammi!). "Mis põed," soovitasin lahkelt, "ütle Jaanile, et tarvis kord veel Kuusalus käia!" Anubis olgu tänatud, et ka seekord pilk ei tapnud, mind, sest vastasel juhul ei istuks ma enam siin arvuti taga, vaid lamaksin nukras hauas.
Merrit, peale eelpoolnimetatud pilku, ei teinud must enam üldse välja, tuias sahvri ja külmkapi vahet, leidis ühe väikese paki vahukoort ja siis tuli alljärgnev kook.
Ühes kausis vahustati kaks detsiliitrit vahukoort (ise ma küll vaikselt mõtlesin, et kui see vahukoor pärast koos ülejäänud koogiga ahju läheb, kas vahustust vaja on, aga kes olen mina...); teises kausis klopiti viis muna, kaks detsiliitrit suhkrut ja ühe laimi mahl vahule; pliidil sulatati 75 grammi võid, kui see oli sulanud, sulatati võisse omakorda see õnnetu 140 grammi valget šokolaadi; suland šokolaad segati munasegusse, lisaks segati juurde pool detsiliitrit jahu, näputäis soola ja kõikse lõpuks vahukoor. Tainas valati või ja riivsaiaga määritud lahtikäivasse ahjuvormi (läbimõõt 17 cm), lisati sisse peotäis põldmarju ning pandi 200 kraadi peale kuumenenud ahju (pöördõhk) alumise kolmandiku peale küpsema.
25 minuti pärast oli kook kaunilt jumekas ja seest vedel, mis vedel. Veel viis minutit ja Merrit otsustas ta kõigest hoolimata välja tõsta. Jahutas koogi maha ja toppis sügavkülma.
Kui aus olla, siis ei saanud ma öö jooksul sõba silmale või kui sain, siis tervitasid mind košmaarsed unenäod selle kohta, kuidas ka hommikul vahib külmikust vastu vedel ollus ja Merrit peab ikkagi Kuusalus käima šokolaadi toomas. Ja kuigi ta toob šokolaadi, ei saa uus kook õigeks ajaks valmis ja üleüldse on kõik nii õudne, et edasi elada pole küll enam mõtet.
Paistis, et perenaisel olid samad vaevused, kuna ta end suveajast hoolimata vääääga vara üles ajas. Kooki uurima. Kook oli tardunud, tõstsime ta toatemperatuurile, kus vähekese sulamise järel ei lagunenudki laiali, vaid oli endiselt nõus püsima ühes tükis. Lõikasime testimiseks pisukese viiluka. Meile maitses. Eks õhtul selgub, kas ka meie külalistele. Ah jaa - nimi on tal lihtne: vahukoore-valgešokolaadi kook!  Nüüd on eilsest päevake möödas ja viimased soovitused minu poolt. Hoidke kooki sügavkülmas, pool tundi enne söömist jätke toatemperatuurile. Kui ta väheke sulanud on, siis sööge ta kohe ära, sest muidu sulab kook taas liiga üles. Aga eilsed sööjad jäid rahule ning nentisid, et väike retseptimuutus tuli pigem kasuks.

Ilus õhtu ja armsad sööjad.

Vahelduseks sõnadeta...

Kotlet punane kui päikseloojang.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõik sai alguse perenaise sünnipäeval, mil sõpradega juteldes meenutati vanu häid küüslaugu-juustuseguseid singirulle, täidetud mune, hakklihakastet, kartulisalatit. Uhh, edasisi meenutusi mina ei suutnud kuulata, tormasin suu sülge täis oma tuppa räägitust und nägema.
Küllap Merritki nägi und, kuna lubas viimaks Jaanile, et teeb lihtsaid kotlette. Kui lihtsad nad siis tulid, sellest allpool.
Esimese asjana külmkappi avades nägime selles kahte jõllitavat keedupeeti. "Merrit, kas sa ei arva, et nende parim enne hakkab otsa saama," uurisin ma murelikult. "Pole hullu, paneme liha sekka," tuli rõõmus vastus, "nii teevad rootslased näiteks juba aastast 1862, kui kapten Henrik Lindström esimest korda uhke hotelli restoranis (Witt nimeks) loomaliha, peedi, kappari ja muud hüvad asjad kokku segas ning omanimelise bifi leiutas. Ja mine tea, kas just tema see esmaleiutaja oli, kurjad keeled pajatavad, et Peterburis, kust ta pärines, säherdune segapuder ammu laual oli."
"No Venemaalt tulevad muudki hääd asjad," kiitsin takka, "näiteks minu enda isa!" Seepeale vaikis Merrit pikalt, vaatas mind väheke mõtlikult ning asus tööle. Mina ikka ka.
Võtsime 700 grammi notsu delikatesshakkliha, algselt oli 20 grammi rohkem, aga see läks degusteerimiseks, mulle. 
Kallasime kaussi peetide alla kogunud mahla (umbes 3 supilusikat), 1,5dl vahukoort ja 0,5dl vett ning panime sellesse paisuma 4 supilusikat täistera riivleiba.
Hakkisime hästi peeneks kaks keskmist punast sibulat, neli küünt küüslauku, kaks peeti.
Siis panime panni tulele, pannile piisakese oliiviõli, ajasime kuumaks ja praadisime õlis sibula ja küüslaugu.
Samal ajal läks liha hulka hakitud peet, paisunud riivleib koos vedelikuga, üks pardimuna, 3 suurt supilusikat kappareid, soola, musta pipart, kolm kuivatatud ja peenestatud piri-piri kauna ning selleks ajaks ära praetud sibul, küüslauk.
Kuna mina tegelesin samal ajal granaatõuna seemnetest tühjendamisega, soovitasin Merritil ringi hüppavaid seemneid ka taignasse panna. Järgmisel korral, kostus lohutu lubadus.                                            Perenaine sõtkus ained ilusasti omavahel segi, vormis viisteist pätsikest (igale sööjale viis), mina panin priske killu võid parajale kuumusele pannile sulama, või sulamise järel asetas Merrit kotletid võisse, umbes nelja minuti pärast pöörasin mina nad pannil ümber ja veel neli minutit hiljem kutsusime Jaani lihtsaid kotlette sööma.