26.11.15

Kalapood.


Meie lähilinnas, Kuusalus, otse kirikuaias ja seega kiriku kõrval asub pisike kalapood. Aga sinna ma veel kohe jõuan. Esiti peatun Kuusalus, sest alati kui mu pererahvas hüüab: "Hummer, hopp autosse, sõidame Kuusallu!", jään ma uneledes kuu poole vaatama. Isegi päeval ja siis kui kuud nähagi pole. Sest minu jaoks kõlab see kena nimi kui kuu salu. Ja see on koht, kuhu huntlased täiskuu ajal kogunevad, koonu salus kuu poole küünitavad ja igatsevalt ulguvat romanssi alustavad. Seetõttu olengi veendunud, et see salapärane linnake-alevikuke-külake on koht, kuhu kuu ennast peidab kui ta vanaks ja inetuks muutub. Ja joob siis salus hommikusi kastepiisku, et loetud päevade pärast noore ja rõõsana taas taevasse tõusta.
Anubis hoidku, paistab, et antud hetke täiskuu mõjub mu mõistusele kui oleksin sisse limpsinud kausitäie kalapeades peituvaid ajusid.
Nojaa, tegelikult hakkasingi kaladest ja poest pajatama. Esimest korda, mil seda märkasin, ma vist ei mäletagi. Mäletan aga seda, et mingil hetkel paelus mind poe seinale riputet tahvel, millest möödudes veerisin oma vanematele ette: räim, forell, meriforell ... Siis aga olime juba kohaliku suurkaupluse parklas. Süda kuid jäi kripeldama, seega sakutasin Merritit varrukast ja teatasin, et sooviksin tagasiteel kirikuaeda hüpata. Perenaine põrnitses esiti mind üllatunult ja pomises vaikselt, et polnudki tähele pannud, kuna must kristlane sai. Jobu, jõllitasin vastu, oma usku ma endiselt ei eksponeeri, küll aga uut avastust, kalapoodi.
Peremees Jaan teatas kindlalt, et kuigi nõus meid poekese ukseni sõidutama, keeldub ta teabmiskahtlasessekohta sisse astuma. Ise oli süüdi, et joovastavast elamusest ilma jäi.
Avasime ukse, kelluke helises, kalalõhn (rõhutan siinkohal LÕHN, mitte hais) tulvas sõõrmetesse ja sõbralik tädi, kes sobinuks perenaise vanaemaks tervitas meid lahkesti. Jää peal pikutasid forellid, teises kastis mõnulesid kilud, kolmandas räimed, neljandas liputas sabaga lõõtsutav haug ja viiendas viskasid viimaseid kukerpalle merest püütud ahvenad.
Müksasin Merritit, et ostame havi ära. Siis saab havi käsul ja kass hoidku, ülejäänud poeemiread peast läinud, ahjuga sõita ei tea kuhu, tooma, kes teab mida.
Perenaine kergitas korra külmalt kulmu ja teatas, et poolsurnud haug kahjuks enam ahju liigutada jõua.
Aga ostame vähemalt pundi ahvenaid, käisin usinalt peale. Ja mis me nende luiste elajatega peale hakkame, imestas Merrit vastu. Sõna sekka sai kena kalaproua, kes soovitas siiralt kiigata husaarivuntsilise Koržetsi videot ahvena fileerimisest internetis.
Viskasin seepeale oma viimased vaevaga teenitud eurod letti ja valisin perenaise rõõmuks (siin pisike küsimärk) kaheksa prisket kalapoissi.
Ja ohh imeta, ohh imeta, mis nägin kodus imeta. Vuntsilise härra videofileerimisele pilk peale visatud fileeris Merrit kalad kui vana kalamees. Kuusteist paksu fileed pareerisime täisterariivleiva ja pisukese soola-pipra segus ja viskasime pannile hää või ning oliiviõli segusse. Oi jummel! Seda maitset hetkel keele peal veeretades hakkasid mullikesed, vabandust väljenduse pärast, suunurgast õhupallidena lendu tõusma. Ja muuseas, ostsime sealt kilusid ka, mida ise soolasime. Ja ma olen kindel, et sinna kuu salus kiriku varjus peituvasse poekesse läheme veel külla. Sest miks mitte tuua koju kala, mida müüb kalamehe emme!
 

24.11.15

Arvasin, et pean aasta vastu, aga ...

Hei teie seal! Siin olen taas mina, lopsakalt paks ja muhe sell, mitte Karlsson Katuselt. Mis Katusesse puutub, siis olin veendunud, et katus sõidab ja see sõitmine tuleb peatada ja katus üle kõrvade tõmmata ja igaveseks vaikida. No sain sellega paistab et pea kuus kuud hakkama.
Ja vaikus oli hea, kuna sell-aal lebasin joogaasendis selili, ristasin esiti käpad, seejärel kõrvad ja pärast seda sabagi (no viimase kohta ma ei teagi täpselt ütelda kelle või millega ristasin!). Ja hakkasin mõtlema. Vaata siis - ka koer MÕTLEB! Kas me elame selleks, et kirjutada või kirjutame selleks, et elada? Kas siis, kui meist, Pontust ja Lontust, ei jää ühtegi sõna peale me maajärgsetele karjamaadele tormamist maha siia muskusest lõhnavasse paradiisi, oleme me vähem väärt kui Lontu ja Pontu, kes siin ilmas ei kirjutanud sõnagi?
Sõnaga, kondan selles üüratus lugemiselamust pakkuvas blogimaasikus tavaliselt ringi siis, kui lugupeetud ema ja isa, ehk teisisõnu perenaine Merrit ja peremees Jaan oma laias voodis tont teab, mis unenägude õudustejoovas konte väänavad. Tavaliselt unustan mõne põneva blogardi juttu lugedes ennast päriselt unele. Ma ei tea tegelikult, miks mina blogin ja päriselt ei saa aru ka teistest, kes blogivad. Aga teisipidi ju on päris naljakas lugeda isegi seda, mida ise aegade hämaruses kirjutanud olen, rääkimata nendest teistest.
Aga kahjuks kardan ma, et ei mina ega lugematud teised nemad ei jõua aastatuhandete, isegi mitte aastasadade ja isegi mitte aastakümnete pärast taas kirjanduse kultuurmaastikule. Ehk aga pakume huvi kui üks kummaline korraks tekkinud iseäralik etnograafiline kogukond - see vist mu enda leiutatud termin, mis aitab tulevastel uurijatel aru saada, mis toimus Eestimaal kahekümne esimese sajandi algupoolel. Seega, abiks ikka!

13.05.15

Eelmise jutu jätkuks.

Kui pärast õuduste õhtut uuel hommikul Merrit ja Jaan teineteist veits arusaamatult põrnitsesid, saamata aru, kas möödunu oli ilmsi või uni, räntsatasin nende juurde hommikusöögilauale, vabandust, laua kõrvale ja kommenteerisin:" Olge te tänulikud, et teie kodus on heatahtlik ja arukas koer Hummer, kes sosistab teie peadesse vaid leebeid ning heatahtlikke mõtteid, mitte sadistlik ja vastik Punane Kass!"
Kes nüüd mitte millestki aru ei saa, sellel soovitan tõtata filmisaali, milles näidatakse meie kõigi minade pahupoolel asuvat õõva pealkirjaga "Hääled".
Aga tegelikult ei mõjunud nende kurjade kogritsate kupatusaurud ka minu arule vist kõikse paremalt, sest sellele järgneval ööl saatis mind alljärgnev
UNENÄGU
Lebasin vastsündinud kutsikana leekivpunasel moonipõllul. Tallad ülespidi taeva poole ja tallaaluseid kõditamas mustmiljon rästikut. Pikad siugjad kehad voogasid läbi mu varbavahede ja see oli nii kõditavalt naljakas, et viuksusin naerust nutta. Hetk hiljem olin ma juba päris suur ja kaklesin kodukass Feituga, siiam selline. Kiisu-miisu lõi küüned mu näkku sisistades, kus on su põll, abikelner Hummer - toit ootab laudadele kandmist ja mustad nõud ära viimist! Veel hetk hiljem leidsin end räpakalt kalaturult Indoneesia kandis, kus üks kuri pilusilmne onu üritas mind piitsaga pekstes hiiglasuurt tuuni nülgima panna. Loetud hetked hiljem olin koos Punamütsikesega seenemetsas ja pidin Kurjale Hundile ükshaaval tutvustama söögiseeni ja söödamatuid seeni. Tegin Hundile selgeks, et parim seen on see ilusate punaste täppidega valge või siis ilusate valgete täppidega punane seen. Hunt haugatas rahulolevat, võttis mõned prisked ampsud ja pärast seda pole me teda enam kohanud. Seejärel aga ratsutas mu ette mustade sälgude veetav kuldne tõld, millest astus välja Saabastega Kass, punasetriibuline, kes sisistades küsis minult, kus on Lumivalgekese pea. Selle õuduse peale ei osanud ma enim kosta kui:
Entel, tentel, trika trei,
uhti-uhti uhkesti,
kuldne loss oli lukku pandud,
luku võti kaotsi läinud...
Ja seejärel ronisin mööda Rapuntsli juukseid lossitorni, kus lebas tuhandete okaste keskel Roosike, keda pidin suudlema ja seejärel temaga pulmad tegema ja pärast seda nuttes ülesse ärkama.
Ausõna, ma ei söö enam seeni, vandusin endale pühalikult kui
 
nunnavannet andes. Ja millega see lõppes?
Imeliste haisudega Merriti köögis.
Hiilisin ligi, teadmata, kas võtta seisu- või istekoht. Kui aga pirukas ahjust väljus, lõin kahe jalaga kulpi, et sellest kasvõi tükikestki saada. Ja alatu nagu olen, tuunisin retsepti ja riputasin ta siia ülesse kahh!

Pirukas, mille koostisosad on tegija vaba fantaasia vili.

200g ehtsa võiga pärmi-lehttainast
500g peenevarrelisi spargleid
1 pisem sibul
1 küüslaugu küüs
kaks peotäit hoolikalt kupatatud kevadkogritsaid
kaks muna
2dl vahukoort
nii umbes 50g parmesani
oliiviõli ja võis

Laota või rulli tainas nii umbes 26cm-se läbimõõduga vormi. Augusta kahvliga ja küpseta 200 kraadini eelsoojendatud ahjus 8 minutit.
Samal ajal prae peeneks hakitud sibul ja küüslauk või ja oliiviõli segus, lisa korralikult kupatatud ja hakitud kogritsad ja prae veel paar minutit, maitsesta soola, pipraga. Kaussi riivi peenema riiviga parmesan, siis löö sinna kaks muna, vala sekka vahukoor ja klopi läbi.
Tõsta eelküpsenud põhi ahjust välja, kata põhi seentega, sea peale kenasti sparglid ja vala üle munaseguga. Küpseta ahjus ca 30-40 minutit kuniks munasegu kenasti hüübinud.

09.05.15

Ma olen ennast unarusse jätnud!

Selline mõte pealkirjastada oma praegu sündivat juttu tekkis mõned tunnid tagasi, kui kõik oli esiti nii ilus, külalised saadetud ja ise lauda maha istutud nautimaks kevadkogritsaid, sitsiiliapärast ahjulõhet ja head veini ja midagi muud ja ... siis viskas perenaine, Merrit, kahvli nurka ning teatas, et talle aitab ja tal on villand ja ta on põlend läbi ja ta pole üldse fööniks, kes tuhast tõuseb.
See oli NII hirmus, et tormasin esiti oma tuppa diivanile, tõmbasin äsjaloetud ajalehe üle kõrvade ja püüdsin üldse mitte enam midagi kuulda. Aga kuulsin, kuidas nad peremehega väitlesid kuis kass ja koer. Asi tundus siiski NII erutav, et unustasin hirmu ja roomasin kõht maas kui eestimaisel kaitseväelasel kööginurka edasist jälgima, vargsi muidugi lootsin, et ehk hakkavad lihapajad ja vorstiriiulid lendama, nii natuke lendasid kahh, seega suutsin nii umbes pool hirve ära süüa - nali.
Lühidalt kokku võttes leidis emand, et ta on töötanud üle, abilisi pole, keegi ei koori hommikul kell kuus kartuleid ega haki seitsme ajal sibulaid. Üks olevat loll ja teine laisk ja tema pidavat ihuüksi rabama. No kass teda võtku, MINA olen igal hommikul isegi kella viie paiku nõus järama, vabandust, tükeldama küülikut, sellest tund hiljem patsutama pardirinda pannile ja tunnike veel hiljem murendama rabarberit koogi jaoks.
Peremees aga oli perenaise vihapurskest nõnda heitunud, et kõiksepealt tühjendas pestud nõudest nõudepesumasina, siis täitis selle kuulekalt mustade nõudega ja jäi nukralt uusi korraldusi ootama.
Siis äkki raputas Merrit tukka kui äraaetud hobune, vaatas nurgas passivat ahastavat mind ja nõudemasina juures askeldavat Jaani ning ohkas otsustavalt lausudes, et enam ta kevadkogritsaid ei kupata, sest nende aurudest võib tõepoolest lolliks minna. No mina ei tea, kas tuleb siis uuel hommikul kell viis kartuleid koorida, küülikut tükeldada või rabarbrit järada.
Mis viimasesse puutub, siis järamisest sündis allpoololev kook. Retsept ausalt ja sõna-sõnalt perenaiselt varastatud!

Mu rohenäpust naabrinaise imelises võluaias tärkab kõik  peenral ja kasvuhoones teistega võrreldes varem. Varakevadel kui rabarberihimulised supermarketite kaugemaade toodanguga peavad leppima, lähen mina hoopis üleaedse salapõllule rabarberijahile. Kui esimesed varred viramiininäljas otse peenrast suhu saab ragistatud, hakkab mõte tööle (küllap tänu hoogsale vitamiiniannusele) ning sünnibki alljärgnev magus-hapuka kreemja sisuga kook.

 Mascarpone-rabarberikook

12 tublit tükki

 
Kompott

1 liiter rabarberit

3dl suhkrut

Vaniljekaun

 
Põhi

300g digestiivküpsiseid

100g võid

 
Sisu

700g mascarponet

300g vaniljemaitselist kohupiimapastat

1dl suhkrut

1spl. vaniljesuhkrut

1dl maisitärklist

4 muna

1dl vahukoort

100g valget šokolaadi

 
Alusta rabarberist. Kui oma- või naaberaiast pärit nooruke vars, siis lihtsalt loputa ja koorimata haki tükkideks. Pane potti, lisa 3dl suhkrut ja vaniljekaunast õngitsetud seemned. Sega ettevaatlikult läbi ja aja keema, alanda kuumus ning lase madalal tulel podiseda 10-15 minutit. Tõsta pliidilt ja jahuta maha.

Põhjaks purusta küpsised, sulata või ja sega küpsise - või segu hoolikalt kokku. Määri ca 26 sentimeetrise lahtikäiva vormi põhi ja küljed võiga ning patsuta tainas hoolikalt põhjale ja külgedele. Küpseta 170 kraadises ahjus 10 minutit, tõsta jahtuma.
Sisuks vahusta omavahel mascarpone ja kohupiimapasta, lisa suhkrud, tärklis, munad ja vahukoor ning vahusta veel pisut. Sulata šokolaad vesivannil ja sega mascarponekreemiga. Viimasena sega hooletult sisse kompott. Vala sisu vormi ja küpseta 150 kraadises ahjus umbes tund ja 10 minutit. Lase poolavatud ahjusuuga ahjus jahtuda. Jahtunud kooki hoia enne serveerimist üleöö külmkapis. Maiustama hakates võid koogile ka pisut tuhksuhkrut sõeluda

 
 

31.03.15

Eksootilised viljad meie köögis.

Merrit luges mu eilsed lood läbi, muutus morniks, peaaegu et tigedaks ja viskas mokaotsast: "Kuule koer, kas sa oma jaburuste vahel miskit asjalikku sulepeast välja imeda ei oska!" Pööras sepeale selja ja kadus. Kadus nii kaugele, et pole tast siiani kõppu ega kippu kuulnud.
Jäin pikalt tühja pilguga arvutit silmitsema, justkui lootes, et sellest lamedast ekraanist mulle vastus sünniks. Kuidas teenida uuesti ära perenaise heakskiit, teisisõnu parimad palad laualt?
Hõõrusin mõtlikult käpaga koonu ja sealt see tuli! Mõistmine. Küllap emand solvus kui mu lugusid lugedes avastas, et peremehe üllitis on tervikuna ära toodud, kuid tema olulisi raamatuid vaid mokaotsast mainitud. Seega hakkan reklaamimeheks ja promon Merriti raamatut.


Vaat taolise raamatu tegemisega mässas ta praktiliselt kogu jõulukuu ning veidi jaanuarist ka. Kui arvate, et mul selle puuviljakoormaga miskit pistmist polnud, eksite, kuna Merrit eelkõige Jaani õhutusel otsustas magusat liha ja kala ja linnuga miksida. Oma mälestused parimatest paladest toon ma siinkohal ausalt retseptide näol ära :)
Aga ega see raamat vaid neljast retseptist koosne, pigem vist neljakümnest ja mõnest lisaks.
Kaunite piltide autoriks ei ole Merrit ega Jaan ja kahjuks ka mina mitte, vaid Katrin Press - kui aus olla, siis hakkas ta mulle täitsa meeldima, eriti siis kui kaamerat käes ei hoidnud.
Kui allpoololevad retseptid tekitavad huvi ülejäänutegi vastu, siis pidavat raamatut saama igasugu erinevatest kauplustest.
Nüüd kuid väike kirss tordile - nii vist öeldakse - täitsa omal vastutusel ja lahkel loal loosin juba täpselt nädala pärast välja ühe raamatu, loodan, et perenaine ei pahanda! Selleks vaid tarvis kirjutada kommentaar, kas ja milline eksootiline vili sulle meeldib.

Tšillised krevetid litšimarjadega

Kahele

 


See väike vili oma roosakas-punases krobelises koores näib mulle kui pisikese draakoni munetud muna, millest koorub pisut limane, kuid oi kui magus maius. Kuna aga värske litši ja konservlitši maitse tegelikult ei erine, siis sobibki selles roas pigem kasutada litšikonservi, sest selle siirup annab toidule eriliselt karamellise maitse.

8 toorest kooritud hiidkrevetti
ühe laimi mahl
8 konservlitšit
3–4 küüslauguküünt
1 punane tšillikaun või 2 tl sambal oelek’i
2 tl sidrunheinapastat
1 suurem kahvrilaimileht
2 dl konservivedelikku
meresoola
esimese külmpressi oliiviõli

Marineeri krevette pool tundi laimimahlas. Samal ajal haki küüslauk ja tšilli peeneks.
Kuumuta õli pannil, prae selles mõni minut küüslauku ja tšillit, lisa krevetid koos laimimahlaga, seejärel lisa sidrunheinapasta ja näppude vahel purustatud kahvrilaimi leht. Kui krevetid hakkavad värvi võtma lisa litši, siirup ja veidi meresoola. Küpseta pidevalt segades veel mõned minutid, kuni vedelik karamellistub. Serveeri koos värske saia ja salatiga.



Kiire vokiroog
Kahele
 

Mõni vili sobib kummalisteks katsetusteks eriti hästi. Seda rooga välja mõeldes, tehes ja katsetades tekkis tunne, et vajaduse korral õpiks ka pulkadega söömise ära! Vokkimine on taolise roa puhul päris tabav nimetus, kuna samamoodi kui vokiga kedrates peab jalg kibedalt käima, tuleb pannil vokkides rooga kogu aja segada.
200 g sea välisfileed
1 sibul
3 küüslaugu küünt
peotäis suhkruherneid
peotäis rohelisi ube
pool paprikat
1 hurmaa
oliiviõli
pool tl koriandriseemneid
soola
pipart
üks pisike kuivatatud tšilli
Tükelda liha kuubikuteks, koori sibul ja küüslauk ning haki peeneks. Lõika ubadel otsad maha, puhasta paprika seemnetest ja valgest osast ning tükelda. Koori hurmaa ning lõika tükkideks.
Aja õli pannil keskmiselt tuliseks, pruunista selles pidevalt segades liha, lisa sibul ja küüslauk ja küpseta minutike, ikka segades, seejärel kalla sekka herned, oad ja paprika, vürtsita koriandri, soola, pipra ja tšilliga ning mis muud kui sega, vajaduse korral võid veel veidi õli juurde valada. Kui tahad, et viljad jääksid krõmpsuvad, siis lase neil pannil küpseda vaid kolm-neli minutit, lõpuks lisa hurmaa ning sega ja küpseta veel ainult minuti jagu.
Granaatõunaseemnetega kaunistatud juustukook
10–12 lõiku
 

Kuna juba eelmises granaatõunaloos läks jõululiseks, siis on paslik sellega ka jätkata – järgnev kook sobib oma värvidega hästi jõululauale. Pean tunnistama, et mina ja želatiin pole erilised sõbrad, pigem vastupidi, sest iialgi ei saa ma aru, kas ja kuidas see paisub ning kas ta ka koogi tarretab. No olgu-olgu, liiga vähest tarretumist päästab ka pisuke sügavkülm. Õnneks ei hakanud želatiin mulle selle koogi puhul vastu ja sain just sellise koogiunelma nagu igatsesin.
Põhi
225 g piparkooke
75 g võid
Täidis
0,5 dl apelsinimahla
1,5 spl želatiini
300 g mascarpone’t
200 g maitsestamata kohupiimakreemi
75 g tuhksuhkrut
200 ml kookospiima
2 munakollast
2 munavalget
Kate
1 suur granaatõun
ühe apelsini riivitud koor ja mahl
2 spl suhkrut
1 spl maisitärklist
2 spl portveini
Määri 24 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhi ja küljed võiga.
Peenesta piparkoogid (kas saumiksriga või näiteks kilekotis rullides pudrunuiaga). Sulata või, lisa küpsisepurule, sega hoolikalt ja patsuta põhi koogivormi põhjale ning aseta külmikusse.
Kalla apelsinimahl kuumakindlasse kaussi (kasutasin kohvikruusi ja ka see sobis igati), lisa želatiin ja jäta viieks minutiks paisuma. Aseta kruus tulise veega täidetud nõusse ja sega vedelikku, kuni želatiin on sulanud. Tõsta želatiin jahtuma.
Sega omavahel mascarpone, kohupiimakreem, munakollased ja tuhksuhkur, lisa järk-järgult kookospiim. Teises kausis vispelda munavalged poolkõvaks vahuks. Sega želatiin kiirete liigutustega kookoskreemile, lisa ettevaatlikult segades munavalgevaht, vala täidis põhjale ja pane külmkappi, kuni kook on tarretunud.
Katteks kalla granaatõuna puhastatud seemned potti, lisa apelsini riivitud koor ja mahl ning suhkur. Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ja lase kaane all vaikselt 5 minutit podiseda. Lisa sekka portveinis lahustunud tärklis, tõsta kuumust ja sega, kuni kate pakseneb. Lase jahtuda, samas ära unusta aeg-ajalt segada.
Vala glasuur koogile ja jäta kook enne serveerimist mõneks tunniks külmikusse.
 
Passionišampanja
Kahele
 

Seda jooki armastati NY-s eelmise sajandi kahekümnendatel kuiva seaduse aegu. Marjad ja šampanja nägid koos välja kui tagasihoidlik limmonaad ning kindluse mõttes serveeriti seda hoopiski teeklaasidest.
2 granadilli
peotäis vaarikaid (külmutatud)
peotäis mustikaid (külmutatud)
2 klaasi šampanjat või kuiva šampanja meetodil valmistatud vahuveini
Kalla vaarikad ja mustikad serveerimisklaasidesse, lisa poolitatud granadillidest lusikaga välja õngitsetud sisu, kalla peale šampanja ning serveeri kohe.