Vaat seda tigu aknaklaasil vaadeldes ja Merritiga üles võttes (kaameraga noh), tekkis tahtmine pühendada peatükk oma peremehele, isandale ja vaimsele isale Jaanile.

Nii nagu see kaunisloom teokiirusel aknaklaasil ringi kihutab, aeg-ajalt seisatades ja oma sisemist ilu imetledes ning järjekindlalt eesmärgile pürgides – nii juhtub ka Jaaniga. KUI ta enesele midagi pähe on võtnud, roomab kasvõi läbi halli kivi või üle libeda klaasi. Eesmärgi nimel.

No oleme peremehega sadu kilomeetreid maha sõitnud, et vajalikku sääsemürki, kruvi või naela leida. Tulemuseks on tünnitäied mutrid, kruvid, poldid, naelad ja Anubis ise teab veel, mis. Igastahes asjad, mida uuel korral kasutada ei saa, kuna nad ei sobi keermesse, auku, polti või iganes kuhu.
Seega uue naela, poldi, kruvi, mutri otsingul põrutame taas, kass ise teab, kuhu.
Tänagi. „Hummer, autosse“, kamandas tegus isand kui oli igapäevase murulihvimise lõpetanud. Andsin sabaga au ja panime hobujõud üürgama. Tundsin alandlikult huvi, miks, kuhu ja milleks. „Haaki on tarvis,“ sõnas Jaan vaid napisõnaliselt. Kass olgu tänatud, ei peagi kaugemale kui Kuusalu majamarketisse tormama. Seiskusime nimetatud asutuses, kena neidis tutvustas Jaani haakidega. Peremehe nägu mornistus lihtsaid lehmalauda sulgemiseks mõeldud olendeid uurides.
„Tormame linna, Hummer, SEAL on kuldsed haagid ja hõbedased ka!“
Tegin kiirelt peas matemaatilise tehte. Haak lihtne, uksele, maksab ehk paar-kolm eurot, linna ja tagasi sõit paarkümmend eurot, seega olenemata haagi kvaliteedist, riputame suvemaja ukse ette ühe kuramuse kalli asjanduse.
Nii läkski. Kaunite kunstide (ptüi kass, mutrite) poodi asemel Tallinnas ja Pärnu maanteel, leidsime suletud ukse, selle tõdemiseks läks vaja vaid loetud kuuskümmend ja üheksa kilomeetrit.
Peremees kuid põhjendas süüdimatult nii kaugele sõitu sellega, et tegelikult on vaja Viimsi veinipoes varusid täiendada. Huvitav, miks me siis Viimsi asemel end kesk õhtupoolsesse ummikusse uppunud Pärnu maanteed istume. Aga eks isand teab, mis isand teeb. Kui teab.
Uhkes Viimsi vallas avastas Jaan ostukeskuse ühest nurgast ka ehituspoe. Mina läksin veine valima, Jaan haake uurima. Saagid käes kohtusimegi kesk põrandat. Jaanil samased laudaukselised käes, mida lahkelt Kuusalus pakutigi. „No vaata, Hummer, millised ilusad haagid. Näed nüüd sõber kui tark mõte linna sõit ette võtta oli. Tõime ära!“
Nuujahh, kellega sa siin vaidled???

Nii nagu see kaunisloom teokiirusel aknaklaasil ringi kihutab, aeg-ajalt seisatades ja oma sisemist ilu imetledes ning järjekindlalt eesmärgile pürgides – nii juhtub ka Jaaniga. KUI ta enesele midagi pähe on võtnud, roomab kasvõi läbi halli kivi või üle libeda klaasi. Eesmärgi nimel.

No oleme peremehega sadu kilomeetreid maha sõitnud, et vajalikku sääsemürki, kruvi või naela leida. Tulemuseks on tünnitäied mutrid, kruvid, poldid, naelad ja Anubis ise teab veel, mis. Igastahes asjad, mida uuel korral kasutada ei saa, kuna nad ei sobi keermesse, auku, polti või iganes kuhu.
Seega uue naela, poldi, kruvi, mutri otsingul põrutame taas, kass ise teab, kuhu.
Tänagi. „Hummer, autosse“, kamandas tegus isand kui oli igapäevase murulihvimise lõpetanud. Andsin sabaga au ja panime hobujõud üürgama. Tundsin alandlikult huvi, miks, kuhu ja milleks. „Haaki on tarvis,“ sõnas Jaan vaid napisõnaliselt. Kass olgu tänatud, ei peagi kaugemale kui Kuusalu majamarketisse tormama. Seiskusime nimetatud asutuses, kena neidis tutvustas Jaani haakidega. Peremehe nägu mornistus lihtsaid lehmalauda sulgemiseks mõeldud olendeid uurides.
„Tormame linna, Hummer, SEAL on kuldsed haagid ja hõbedased ka!“
Tegin kiirelt peas matemaatilise tehte. Haak lihtne, uksele, maksab ehk paar-kolm eurot, linna ja tagasi sõit paarkümmend eurot, seega olenemata haagi kvaliteedist, riputame suvemaja ukse ette ühe kuramuse kalli asjanduse.
Nii läkski. Kaunite kunstide (ptüi kass, mutrite) poodi asemel Tallinnas ja Pärnu maanteel, leidsime suletud ukse, selle tõdemiseks läks vaja vaid loetud kuuskümmend ja üheksa kilomeetrit.
Peremees kuid põhjendas süüdimatult nii kaugele sõitu sellega, et tegelikult on vaja Viimsi veinipoes varusid täiendada. Huvitav, miks me siis Viimsi asemel end kesk õhtupoolsesse ummikusse uppunud Pärnu maanteed istume. Aga eks isand teab, mis isand teeb. Kui teab.
Uhkes Viimsi vallas avastas Jaan ostukeskuse ühest nurgast ka ehituspoe. Mina läksin veine valima, Jaan haake uurima. Saagid käes kohtusimegi kesk põrandat. Jaanil samased laudaukselised käes, mida lahkelt Kuusalus pakutigi. „No vaata, Hummer, millised ilusad haagid. Näed nüüd sõber kui tark mõte linna sõit ette võtta oli. Tõime ära!“
Nuujahh, kellega sa siin vaidled???











