13.05.15

Eelmise jutu jätkuks.

Kui pärast õuduste õhtut uuel hommikul Merrit ja Jaan teineteist veits arusaamatult põrnitsesid, saamata aru, kas möödunu oli ilmsi või uni, räntsatasin nende juurde hommikusöögilauale, vabandust, laua kõrvale ja kommenteerisin:" Olge te tänulikud, et teie kodus on heatahtlik ja arukas koer Hummer, kes sosistab teie peadesse vaid leebeid ning heatahtlikke mõtteid, mitte sadistlik ja vastik Punane Kass!"
Kes nüüd mitte millestki aru ei saa, sellel soovitan tõtata filmisaali, milles näidatakse meie kõigi minade pahupoolel asuvat õõva pealkirjaga "Hääled".
Aga tegelikult ei mõjunud nende kurjade kogritsate kupatusaurud ka minu arule vist kõikse paremalt, sest sellele järgneval ööl saatis mind alljärgnev
UNENÄGU
Lebasin vastsündinud kutsikana leekivpunasel moonipõllul. Tallad ülespidi taeva poole ja tallaaluseid kõditamas mustmiljon rästikut. Pikad siugjad kehad voogasid läbi mu varbavahede ja see oli nii kõditavalt naljakas, et viuksusin naerust nutta. Hetk hiljem olin ma juba päris suur ja kaklesin kodukass Feituga, siiam selline. Kiisu-miisu lõi küüned mu näkku sisistades, kus on su põll, abikelner Hummer - toit ootab laudadele kandmist ja mustad nõud ära viimist! Veel hetk hiljem leidsin end räpakalt kalaturult Indoneesia kandis, kus üks kuri pilusilmne onu üritas mind piitsaga pekstes hiiglasuurt tuuni nülgima panna. Loetud hetked hiljem olin koos Punamütsikesega seenemetsas ja pidin Kurjale Hundile ükshaaval tutvustama söögiseeni ja söödamatuid seeni. Tegin Hundile selgeks, et parim seen on see ilusate punaste täppidega valge või siis ilusate valgete täppidega punane seen. Hunt haugatas rahulolevat, võttis mõned prisked ampsud ja pärast seda pole me teda enam kohanud. Seejärel aga ratsutas mu ette mustade sälgude veetav kuldne tõld, millest astus välja Saabastega Kass, punasetriibuline, kes sisistades küsis minult, kus on Lumivalgekese pea. Selle õuduse peale ei osanud ma enim kosta kui:
Entel, tentel, trika trei,
uhti-uhti uhkesti,
kuldne loss oli lukku pandud,
luku võti kaotsi läinud...
Ja seejärel ronisin mööda Rapuntsli juukseid lossitorni, kus lebas tuhandete okaste keskel Roosike, keda pidin suudlema ja seejärel temaga pulmad tegema ja pärast seda nuttes ülesse ärkama.
Ausõna, ma ei söö enam seeni, vandusin endale pühalikult kui
 
nunnavannet andes. Ja millega see lõppes?
Imeliste haisudega Merriti köögis.
Hiilisin ligi, teadmata, kas võtta seisu- või istekoht. Kui aga pirukas ahjust väljus, lõin kahe jalaga kulpi, et sellest kasvõi tükikestki saada. Ja alatu nagu olen, tuunisin retsepti ja riputasin ta siia ülesse kahh!

Pirukas, mille koostisosad on tegija vaba fantaasia vili.

200g ehtsa võiga pärmi-lehttainast
500g peenevarrelisi spargleid
1 pisem sibul
1 küüslaugu küüs
kaks peotäit hoolikalt kupatatud kevadkogritsaid
kaks muna
2dl vahukoort
nii umbes 50g parmesani
oliiviõli ja võis

Laota või rulli tainas nii umbes 26cm-se läbimõõduga vormi. Augusta kahvliga ja küpseta 200 kraadini eelsoojendatud ahjus 8 minutit.
Samal ajal prae peeneks hakitud sibul ja küüslauk või ja oliiviõli segus, lisa korralikult kupatatud ja hakitud kogritsad ja prae veel paar minutit, maitsesta soola, pipraga. Kaussi riivi peenema riiviga parmesan, siis löö sinna kaks muna, vala sekka vahukoor ja klopi läbi.
Tõsta eelküpsenud põhi ahjust välja, kata põhi seentega, sea peale kenasti sparglid ja vala üle munaseguga. Küpseta ahjus ca 30-40 minutit kuniks munasegu kenasti hüübinud.

09.05.15

Ma olen ennast unarusse jätnud!

Selline mõte pealkirjastada oma praegu sündivat juttu tekkis mõned tunnid tagasi, kui kõik oli esiti nii ilus, külalised saadetud ja ise lauda maha istutud nautimaks kevadkogritsaid, sitsiiliapärast ahjulõhet ja head veini ja midagi muud ja ... siis viskas perenaine, Merrit, kahvli nurka ning teatas, et talle aitab ja tal on villand ja ta on põlend läbi ja ta pole üldse fööniks, kes tuhast tõuseb.
See oli NII hirmus, et tormasin esiti oma tuppa diivanile, tõmbasin äsjaloetud ajalehe üle kõrvade ja püüdsin üldse mitte enam midagi kuulda. Aga kuulsin, kuidas nad peremehega väitlesid kuis kass ja koer. Asi tundus siiski NII erutav, et unustasin hirmu ja roomasin kõht maas kui eestimaisel kaitseväelasel kööginurka edasist jälgima, vargsi muidugi lootsin, et ehk hakkavad lihapajad ja vorstiriiulid lendama, nii natuke lendasid kahh, seega suutsin nii umbes pool hirve ära süüa - nali.
Lühidalt kokku võttes leidis emand, et ta on töötanud üle, abilisi pole, keegi ei koori hommikul kell kuus kartuleid ega haki seitsme ajal sibulaid. Üks olevat loll ja teine laisk ja tema pidavat ihuüksi rabama. No kass teda võtku, MINA olen igal hommikul isegi kella viie paiku nõus järama, vabandust, tükeldama küülikut, sellest tund hiljem patsutama pardirinda pannile ja tunnike veel hiljem murendama rabarberit koogi jaoks.
Peremees aga oli perenaise vihapurskest nõnda heitunud, et kõiksepealt tühjendas pestud nõudest nõudepesumasina, siis täitis selle kuulekalt mustade nõudega ja jäi nukralt uusi korraldusi ootama.
Siis äkki raputas Merrit tukka kui äraaetud hobune, vaatas nurgas passivat ahastavat mind ja nõudemasina juures askeldavat Jaani ning ohkas otsustavalt lausudes, et enam ta kevadkogritsaid ei kupata, sest nende aurudest võib tõepoolest lolliks minna. No mina ei tea, kas tuleb siis uuel hommikul kell viis kartuleid koorida, küülikut tükeldada või rabarbrit järada.
Mis viimasesse puutub, siis järamisest sündis allpoololev kook. Retsept ausalt ja sõna-sõnalt perenaiselt varastatud!

Mu rohenäpust naabrinaise imelises võluaias tärkab kõik  peenral ja kasvuhoones teistega võrreldes varem. Varakevadel kui rabarberihimulised supermarketite kaugemaade toodanguga peavad leppima, lähen mina hoopis üleaedse salapõllule rabarberijahile. Kui esimesed varred viramiininäljas otse peenrast suhu saab ragistatud, hakkab mõte tööle (küllap tänu hoogsale vitamiiniannusele) ning sünnibki alljärgnev magus-hapuka kreemja sisuga kook.

 Mascarpone-rabarberikook

12 tublit tükki

 
Kompott

1 liiter rabarberit

3dl suhkrut

Vaniljekaun

 
Põhi

300g digestiivküpsiseid

100g võid

 
Sisu

700g mascarponet

300g vaniljemaitselist kohupiimapastat

1dl suhkrut

1spl. vaniljesuhkrut

1dl maisitärklist

4 muna

1dl vahukoort

100g valget šokolaadi

 
Alusta rabarberist. Kui oma- või naaberaiast pärit nooruke vars, siis lihtsalt loputa ja koorimata haki tükkideks. Pane potti, lisa 3dl suhkrut ja vaniljekaunast õngitsetud seemned. Sega ettevaatlikult läbi ja aja keema, alanda kuumus ning lase madalal tulel podiseda 10-15 minutit. Tõsta pliidilt ja jahuta maha.

Põhjaks purusta küpsised, sulata või ja sega küpsise - või segu hoolikalt kokku. Määri ca 26 sentimeetrise lahtikäiva vormi põhi ja küljed võiga ning patsuta tainas hoolikalt põhjale ja külgedele. Küpseta 170 kraadises ahjus 10 minutit, tõsta jahtuma.
Sisuks vahusta omavahel mascarpone ja kohupiimapasta, lisa suhkrud, tärklis, munad ja vahukoor ning vahusta veel pisut. Sulata šokolaad vesivannil ja sega mascarponekreemiga. Viimasena sega hooletult sisse kompott. Vala sisu vormi ja küpseta 150 kraadises ahjus umbes tund ja 10 minutit. Lase poolavatud ahjusuuga ahjus jahtuda. Jahtunud kooki hoia enne serveerimist üleöö külmkapis. Maiustama hakates võid koogile ka pisut tuhksuhkrut sõeluda

 
 

31.03.15

Eksootilised viljad meie köögis.

Merrit luges mu eilsed lood läbi, muutus morniks, peaaegu et tigedaks ja viskas mokaotsast: "Kuule koer, kas sa oma jaburuste vahel miskit asjalikku sulepeast välja imeda ei oska!" Pööras sepeale selja ja kadus. Kadus nii kaugele, et pole tast siiani kõppu ega kippu kuulnud.
Jäin pikalt tühja pilguga arvutit silmitsema, justkui lootes, et sellest lamedast ekraanist mulle vastus sünniks. Kuidas teenida uuesti ära perenaise heakskiit, teisisõnu parimad palad laualt?
Hõõrusin mõtlikult käpaga koonu ja sealt see tuli! Mõistmine. Küllap emand solvus kui mu lugusid lugedes avastas, et peremehe üllitis on tervikuna ära toodud, kuid tema olulisi raamatuid vaid mokaotsast mainitud. Seega hakkan reklaamimeheks ja promon Merriti raamatut.


Vaat taolise raamatu tegemisega mässas ta praktiliselt kogu jõulukuu ning veidi jaanuarist ka. Kui arvate, et mul selle puuviljakoormaga miskit pistmist polnud, eksite, kuna Merrit eelkõige Jaani õhutusel otsustas magusat liha ja kala ja linnuga miksida. Oma mälestused parimatest paladest toon ma siinkohal ausalt retseptide näol ära :)
Aga ega see raamat vaid neljast retseptist koosne, pigem vist neljakümnest ja mõnest lisaks.
Kaunite piltide autoriks ei ole Merrit ega Jaan ja kahjuks ka mina mitte, vaid Katrin Press - kui aus olla, siis hakkas ta mulle täitsa meeldima, eriti siis kui kaamerat käes ei hoidnud.
Kui allpoololevad retseptid tekitavad huvi ülejäänutegi vastu, siis pidavat raamatut saama igasugu erinevatest kauplustest.
Nüüd kuid väike kirss tordile - nii vist öeldakse - täitsa omal vastutusel ja lahkel loal loosin juba täpselt nädala pärast välja ühe raamatu, loodan, et perenaine ei pahanda! Selleks vaid tarvis kirjutada kommentaar, kas ja milline eksootiline vili sulle meeldib.

Tšillised krevetid litšimarjadega

Kahele

 


See väike vili oma roosakas-punases krobelises koores näib mulle kui pisikese draakoni munetud muna, millest koorub pisut limane, kuid oi kui magus maius. Kuna aga värske litši ja konservlitši maitse tegelikult ei erine, siis sobibki selles roas pigem kasutada litšikonservi, sest selle siirup annab toidule eriliselt karamellise maitse.

8 toorest kooritud hiidkrevetti
ühe laimi mahl
8 konservlitšit
3–4 küüslauguküünt
1 punane tšillikaun või 2 tl sambal oelek’i
2 tl sidrunheinapastat
1 suurem kahvrilaimileht
2 dl konservivedelikku
meresoola
esimese külmpressi oliiviõli

Marineeri krevette pool tundi laimimahlas. Samal ajal haki küüslauk ja tšilli peeneks.
Kuumuta õli pannil, prae selles mõni minut küüslauku ja tšillit, lisa krevetid koos laimimahlaga, seejärel lisa sidrunheinapasta ja näppude vahel purustatud kahvrilaimi leht. Kui krevetid hakkavad värvi võtma lisa litši, siirup ja veidi meresoola. Küpseta pidevalt segades veel mõned minutid, kuni vedelik karamellistub. Serveeri koos värske saia ja salatiga.



Kiire vokiroog
Kahele
 

Mõni vili sobib kummalisteks katsetusteks eriti hästi. Seda rooga välja mõeldes, tehes ja katsetades tekkis tunne, et vajaduse korral õpiks ka pulkadega söömise ära! Vokkimine on taolise roa puhul päris tabav nimetus, kuna samamoodi kui vokiga kedrates peab jalg kibedalt käima, tuleb pannil vokkides rooga kogu aja segada.
200 g sea välisfileed
1 sibul
3 küüslaugu küünt
peotäis suhkruherneid
peotäis rohelisi ube
pool paprikat
1 hurmaa
oliiviõli
pool tl koriandriseemneid
soola
pipart
üks pisike kuivatatud tšilli
Tükelda liha kuubikuteks, koori sibul ja küüslauk ning haki peeneks. Lõika ubadel otsad maha, puhasta paprika seemnetest ja valgest osast ning tükelda. Koori hurmaa ning lõika tükkideks.
Aja õli pannil keskmiselt tuliseks, pruunista selles pidevalt segades liha, lisa sibul ja küüslauk ja küpseta minutike, ikka segades, seejärel kalla sekka herned, oad ja paprika, vürtsita koriandri, soola, pipra ja tšilliga ning mis muud kui sega, vajaduse korral võid veel veidi õli juurde valada. Kui tahad, et viljad jääksid krõmpsuvad, siis lase neil pannil küpseda vaid kolm-neli minutit, lõpuks lisa hurmaa ning sega ja küpseta veel ainult minuti jagu.
Granaatõunaseemnetega kaunistatud juustukook
10–12 lõiku
 

Kuna juba eelmises granaatõunaloos läks jõululiseks, siis on paslik sellega ka jätkata – järgnev kook sobib oma värvidega hästi jõululauale. Pean tunnistama, et mina ja želatiin pole erilised sõbrad, pigem vastupidi, sest iialgi ei saa ma aru, kas ja kuidas see paisub ning kas ta ka koogi tarretab. No olgu-olgu, liiga vähest tarretumist päästab ka pisuke sügavkülm. Õnneks ei hakanud želatiin mulle selle koogi puhul vastu ja sain just sellise koogiunelma nagu igatsesin.
Põhi
225 g piparkooke
75 g võid
Täidis
0,5 dl apelsinimahla
1,5 spl želatiini
300 g mascarpone’t
200 g maitsestamata kohupiimakreemi
75 g tuhksuhkrut
200 ml kookospiima
2 munakollast
2 munavalget
Kate
1 suur granaatõun
ühe apelsini riivitud koor ja mahl
2 spl suhkrut
1 spl maisitärklist
2 spl portveini
Määri 24 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhi ja küljed võiga.
Peenesta piparkoogid (kas saumiksriga või näiteks kilekotis rullides pudrunuiaga). Sulata või, lisa küpsisepurule, sega hoolikalt ja patsuta põhi koogivormi põhjale ning aseta külmikusse.
Kalla apelsinimahl kuumakindlasse kaussi (kasutasin kohvikruusi ja ka see sobis igati), lisa želatiin ja jäta viieks minutiks paisuma. Aseta kruus tulise veega täidetud nõusse ja sega vedelikku, kuni želatiin on sulanud. Tõsta želatiin jahtuma.
Sega omavahel mascarpone, kohupiimakreem, munakollased ja tuhksuhkur, lisa järk-järgult kookospiim. Teises kausis vispelda munavalged poolkõvaks vahuks. Sega želatiin kiirete liigutustega kookoskreemile, lisa ettevaatlikult segades munavalgevaht, vala täidis põhjale ja pane külmkappi, kuni kook on tarretunud.
Katteks kalla granaatõuna puhastatud seemned potti, lisa apelsini riivitud koor ja mahl ning suhkur. Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ja lase kaane all vaikselt 5 minutit podiseda. Lisa sekka portveinis lahustunud tärklis, tõsta kuumust ja sega, kuni kate pakseneb. Lase jahtuda, samas ära unusta aeg-ajalt segada.
Vala glasuur koogile ja jäta kook enne serveerimist mõneks tunniks külmikusse.
 
Passionišampanja
Kahele
 

Seda jooki armastati NY-s eelmise sajandi kahekümnendatel kuiva seaduse aegu. Marjad ja šampanja nägid koos välja kui tagasihoidlik limmonaad ning kindluse mõttes serveeriti seda hoopiski teeklaasidest.
2 granadilli
peotäis vaarikaid (külmutatud)
peotäis mustikaid (külmutatud)
2 klaasi šampanjat või kuiva šampanja meetodil valmistatud vahuveini
Kalla vaarikad ja mustikad serveerimisklaasidesse, lisa poolitatud granadillidest lusikaga välja õngitsetud sisu, kalla peale šampanja ning serveeri kohe.




30.03.15

Jahimehe eine ehk lihavõtte muinasjutt.

Anubis hoidku! Sel ajal, kui ma kuude viisi rahulolus oma naba imetlesin, tekkis meie majja veel üks kirjanik, Jaan nimelt.
Varastasin tema kirjutuslaualt allpoololeva teksti. Paturegister kasvab: vargus ja teisele korrusele hiilimine (sinna ei tohi ma kunagi minna). Jutt aga pani mind nutma ja naerma ...

 


Perekond Porgandid olid veendunud karnivoorid, nagu peaaegu kõik peenraelanikud. Naabrid, kaalikad ja kurgid, küll tarbisid vähesel määral ka taimetoitu, kuid nende peale vaadati pisut viltu, sest onu Ärni köögiviljad arvasid, et taimede söömine on sama, mis kannibalism. Kapsas, oma suure pea tõttu kõige targem ja autoriteetsem juurvili, noomis tihti mässulisi kartulipabulaid, kes vahel muru närima tikkusid: „Jätke järele ja raiuge endale mugulasse, taim taime ei söö. Te olete õilsate juurviljade soost, mitte mõned parasiidid. Liha muutub mullaks ja sellest, vaid sellest me toitume. Meie sööme liha. Igasugune liigikaaslaste järele keele limpsamine on jäle! Sellest võib sõltuvusse sattuda ja halvasti lõpetada.“
Aga noored on noored või siis nemad kuulavad. Isegi porgandipõnnid käisid onu Ärni kuuri taga salamisi kanepilehti näkitsemas. Hästi see muidugi ei lõppenud, sest isand Porgand oli vanakooli mees, kes ei teinud kuulmagi sellest, et lapsi ei tohi karistada. Niipea kui ta nina poiste juures kanepilõhna haistis võeti kase küljest vits ja roogiti patuste tagumikud küpse porgandi karva. Mispeale onu Ärni varajased porgandid turule viis.
Igal õhtul kui kõik teised unne suikusid, ronis isand Porgand oma august välja, raputas juured mullast puhtaks, heitis püssi selga ja läks jahile. Tema hooleks oli juurviljadele toidu hankimine. Jäägerporgand pidas jahti kõige suuremale ja tigedamale kiskjale, jänesele. Taimejanusele elukale, kelle lemmiktoit on porgand ja kes seetõttu ülimalt kerge saak oli. Nähes metsas porgandit, kalpsas pikk-kõrv rõõmsalt otse püssitoru ette. Ta oli kusagilt kuulnud, et luuavarrest pauk võib tulla, aga porgandist ...
Pauk käis vali. Jääger vedas saagi onu Ärni aiamaale ja mattis maha. Kui hommikused päikesekiired taeva roosaks värvisid, ärkasid juurviljad, jõid kastepiisku ja asusid lihalist hommikueinet nautima. Isand Porgandit austati ja armastati. Onu Ärni aiasaadustel oli turul hää minek ...

Olen olnud kui munas kana!



Kui ehmatusega vaatasin viimase kirjutise kuupäeva, tekkis tõepoolest tunne, et olen olnud kui munas kana, keda teine kana kuidagi välja haududa ei jõua. Aga nüüd aitab, haarasin kuldse sule, murdsin sellega koorest läbi, lehvitasin üle tee elava Pegasuse poole ja loojavaim tulvas tagasi minusse.
Seega kriban kiirelt, mis viimastel päevadel sündinud on.
Esiteks tuli kevade algusega sobivalt talv tagasi ja seetõttu jõudsid metsast pulmitamast kõiksugu pisilinnudki taas meie terrassile maiustama. Pool talve vaatasid ukse taha visatud päevalilleseemned üksteisega tõtt ning imestasid, miks neid keegi ei söö. Miks pidigi kui rohi juba kasvas ja pungad puhkesid! Nüüd aga tuleb taas õue minnes kaks kasukat selga heita, et kuninglik turi külma ei saaks.
Aga tegelikult polnud mul plaanis sellest rääkida, vaid sellest, et minu suureks hämminguks on meie majja peale minu veel üks kirjanik tekkinud. Austatud perenaine on asunud vilkalt minuga võistlema ning hetkel on pall tema väravas, nagu poliitiliselt korrektne ütelda on. Seega Hummeri kopsaka suurteose kõrvale on Merrit suutnud koos kaaslastega kolm retseptiraamatut teha ja lisaks nendele ühe ka üksinda kirjutada. Tegelikult võiks siiski meievahelist võistlust võrdseks pidada, kui otsustada, et koostööd arvesse ei lähe. Siis on kummalgi meist siiski vaid ÜKS raamat.  Aga kass teda võtku, sest minu arust nohistab emand millegi uue ja salapärase kallal. Nuujahh, sellest toiduteost lendab osakesi märkamatult mu kaunikujulisse suukesse, millega kaasneb endiselt mantra: Hummer, sa oled dieedil, Hummer, sa pead vähem sööma. Noogutan nõustuvalt kaasa ja keel limpsab järgmise palakese järgi.
Ja pealegi veendusin ma eilsel kontserdil või peaks seda tantsuõhtuks nimetama?, et parajalt korpulentsed daamid suudavad kui väledad hirved laval kepselda ja kontsi-varbaid klõbistada ...
Kus ja mis? - küsib auäärne lugeja.
Lühidalt: pererahvas, uhked piduriided seljas, riietasid mindki kikilipsu ja lükkasid autosse. Kuhu minek, jõudsin kiirelt uudistada. Nordeasse, tuli lühike kuid lööv vastus. Terve tee olin vait juureldes selle üle, miks panka minemiseks end nõnda uhkelt üles sätitakse. Panga asemel leidsin end aga kontserdimajast. Kummaline, minu arust aasta eest käisime samas majas ja siis oli temal nimeks Nokia. Nuujahh, tookord arvasin, et viiakse mind ühe suure mobiiltelefoni sisse. Aga kes olen mina, koer, et inimeste veidrustest aru saada!
Aga jätame nüüd maja nime kõrvale ja süüvime sisusse. Esinema oli kutsutud laulu- ja tantsuansambel "Celtic Legends" Iirimaalt. Selle kaunite naiste tantsutrupi vaatamine kinnitas mulle veelkord, et pisuke ülekaal pole puudus vaid suisa voorus. Ma olen kodustele ka kogu aja kinnitanud, et ega ma muidu üle ojade ja jõgede karata ei jõua, mägedesse tormelda ei suuda kui korralikku kõhutäit ei anta. Kaks meestantsijat olid küll pisut kiitsakad, minu arust, aga aegajalt harjavart appi võttes olid ka võimelised kontimurdvaid jalatõsteid tegema.
Muusikutest vaimustas mind enim trummivirtuoos. Sosistasin peremehele kõrva, kas teed kodus järele, aga tundus, et sosistus jõudis kurtide kõrvadeni. Kitarril esines, nagu ma arukalt aru sain, karjajuht. Vaat tema oli kohe lausa taoline peoloom, kes pulmas tahaks olla peig ja matustel kadunuke. Möirgasin, plaksutasin käpakesi ja tagusin koivakesi usinalt õpetusele vastavalt kaasa. Ja ega ma üksi ei olnud, minust veel kõvemini tegi häält ja käteplakse tuntud sepp või oli ta hoopiski skulptor. Nahkpõll viitas esimesele elukutsele aga jalutussaalis nähtud temanimelised taiesed pigem teisele.
Elamused etendusest on senini nii südantsoojad, et peangi jutu jutustamise pooleli jätma ja mägedesse-metsadesse hüplema ja kargama tõttama.
Aga juba sel pühapäeval kopsitakse taas mune kokku. Kellel sügavkülma karulauku ununenud või kellel karulauk juba õues mullast piilub siia munaga sobiv maitsevõi retsept.
 
Karulauguvõi

4spl. toasooja võid (ca 65g)
2spl.peeneks hakitud karulauku (või umbes teelusikas peeneks jahvatatud sügavkülmutatud lauku - lase enne sulada)
1tl. soola

Sega koostisosad omavahel läbi, tõsta toidukilele ning rulli või „vorstikesena“ kilesse, lase enne serveerimist pisut sügavkülmas seista.