25.11.16

Lapsikud.


Just sellel hetkel, nüüd ja praegu lamades oma armsaima perenaise jalge ees ja aegamööda tarku mõtteid arvutisse toksides mõistsin ma, et pole vist õnnelikumat elusolendit siin planeedil kui mina.
Enne edasist annan kiire põhjenduse, miks. No mõelge ise kui oleksite hetk tagasi koos minuga lauast tõusnud, kus nautisite saaremaise merelambukese karreed ...
Tegelikult ikka on ka muud, mis kinnitavad minu überõnnelikkust. Näiteks kasvõi see, et saime kõik koos sõita sedasama imelist tallekest Kuusalust tooma. Esiti muidugi ei mõistnud ma päris hästi, kuidas tegelikkuses välja näeb tallekese ja meie pere kohtumine kohaliku Konsumi parklas. Ja kes seejärel pealt kohtumist, Anubis halasta, loomakese maha koksab, ära nülgib ja osadeks tükeldab. Juba mõte kõigest sellest pani minu, hellasüdamlise, pisaraid valama. Pisarad said äkitselt ehmatusega otsa avastades, ei ühegi valgusposti külge polegi lambukest seotud. "On meid haledalt petetud," libises ärev küsimus läbi mu pea, "raha võetud ja jääme söömata kui kolm lolli!"
Miskipärast ülejaanud mu karjast ei erutunud, perenaine sammus vaid imeliku kollase monstrumi suunas, millel hiiglaslik klaviatuur, toksis midagist sinna sisse ja kaks kappi ja kaks kasti olid meie päralt.
Kass võtku, kohkusin ma taas, nüüd on tall mustkunstniku poolt keskelt pooleks saetud ja mida me nende kahe teineteist otsiva kehapoolega peale peame hakkama. Keegi ei teinud aga mu murest välja ning nõnda muretsesin ma kastide kõrval kogu kodutee. Veel rohkem muretsema pani mind aga see, et kastist ei tulnud määdki. Huvitav, me küla keskel paiknevad kaks põrgulist, kes kogu aja määgivad kui neist möödun. Koju jõudes ja kastid lahti pakkinud sain ma taas aru, kui loll ma olin. LOOMULIKULT ei saabu kaasajal ükski loom ei nööri otsas ega pooleks saetuna, vaid korralikult ausas tapamajas meeldivalt otsa leidnuna, nülituna ja tükeldatuna.
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida, vaid sellest, kuidas mu emand ja isand alati vahetult enne esimest adventi ärevaks muutuvad. Kraamivad sahvrist välja hiigelsuured kotid, koridorist hiiglasliku kirstu ja hakkavad kui lapsed võlupoes säravate kuulidega mängima. No kuulge, see on nii kahtlane tegevus, et kaon kibekiirelt trepialuse kaitsva tiiva alla ja põrnitsen vaid ärevalt, mis edasi saab. Siis tuuakse mängu redel, tolmulapp ja vaidlused. Sest kumbki neist ei mäleta enam täpselt, kuidas aasta eest need säravkerad laes rippusid. Ohkan nukralt ja sammun uhkelt kodutüli edasiseks vältimiseks keset elutuba. "See kuldne hiigelkuul oli teil alati pliidi juures, need kaks suurt ja punast perenaise köögipoolel ja kui tahate, paneme ka ülejäänud paika!"
Oh milline hullamine ja ehetega mängimine sellele järgneb. Veeretan musta, kollase ja rohelise tagaseina, peremees veeretab mulle vastu paar säravpunast, ronime kes ees, see mees redelist üles, et oma lemmikuid meile meeldivasse paika panna.
Mingil hetkel lendas maeiteakuidas loo esiosas mainitud lambukese karree ahju ja hiljem meie kõigi kõhtudesse.
Ja nüüd, kass võtku, ma ei usu oma silmi ega kõrvu, võlus Merrit eikusagilt välja pardimaksad ja me hakkame pasteeti tegema. Juba see eelteadmine nõude eelpesust ajab mind pöördesse ...

 Jõuluvürtsikas pardimaksapasteet
 
5 nelgitera
2 puruks litsutud kadakamarja
Pisike tükk kaneelikoort
1 küüslaugu küüs
Pool šhalottsibulast
Kümmekond tüümianivart
50g võid
500g pardimaksa
0,5dl Põltsamaa Kuldset
Soola
Pipart
Pisut vähem kui spl toorsuhkrut
100g võid
1dl vahukoort
Hästi pisikese kuvatatud tšillikauna seemned
2tl konjakit 

Soovi korral hoia maksakest piimas või vahukoores mõned tunnid, et verd välja imenduks.
Enne praadimist nõruta maksad majapidamispaberil kuivaks.
Kõrveta pisut kuumal pannil nelke, kadakamarju ja kaneelikoort nii, et nad tugevalt lõhnama hakkavad. Alanda kuumust, lisa 50g võid kui või sulanud ja kergelt säriseb, prae pannil paar minutit peeneks hakitud küüslauku ja sibulat koos tüümianiokstega. Tõmba maitseained pannilabidaga panni ühte nurka ja lisa maksad, prae kuumal pannil kiirelt ühelt ja teiselt poolt, aga ole ettevaatlik, sest maksad ja või kipuvad pannilt „hüppama“, rahusta maha Põltsamaa Kuldsega, maitsesta soola, pipra ning suhkruga ja prae segades mõni minut lisaks. Eemalda tüümianioksad, kaneelikoor, nelgiterad (kadakamarjad võivad jääda, sest need purustab köögikombain kenasti) ja vala pannisisu köögikombaini.
Kalla pannile vahukoor ja 100g võid ning kuumuta, kuniks või sulab, pudista sisse tšilliseemned, kaabi kõik maksale sekka ja lase möllata 6-7 minutit, kuniks segu muutub siidjaks. Maitsesta konjakiga ning lase masinal minutike veel tööd teha.


 

24.11.16

Tormisupp ehk ärge seda järele tehke.

No nii. Kindlasti arvate, et mina, Hummer, kadunud või siis mu Pegasus minema lennanud.
Nojaa, kuid selle asemel, et mõnusalt oma UUEL diivanil lesides küünekestega säravalt tarku mõtteid arvutisse toksida, tuleb mul hoopiski emanda truu teenrina teda igasugu üritustel saata. Tuleb välja, et hoopis tema on hetkel meie maja raamatukirjutamisstaar ja seetõttu kohtume lugejate ja mittelugejatega, anname isegi mõne autogrammi ja mõne pisukese intervjuu.
Anubis hoidku, KODUS aga olen mina endiselt raamatumüügi edetabelis number üks. Pole nädalatki, kus ma MerMeri külalistele päeva lõpuks koos raamatuga ("Õgivad ja blogivad", pean ma silmas) kergelt üleoleva muigega kohale tatsun, peremehe vutlaris sulepea haaran ja suursuguse autogrammi ulja poognaga raamatulehele vean. Tänu ärimehelikult kavalale käitumisele olen ma endiselt pererahva lauas gurmaan number üks. Otse loomulikult! Kuna olen ju kõik paremad palad oma raske tööga kinni maksnud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid tänasest päevast. Tulime Rakverest, kus emand endale uued ja peenemad prillid hankis, samal ajal kui isand lasi autot pesta. Vahemärkusena lisan, et kui kalur Lauri õuel peatusime, siis nägi masin täpselt samaendiselträpane välja kui enne autopesu. Aga eks need suurte inimeste pisikesed naljad ja lõbud ole, millest minusugune arukas koer kõike peagi mõistma.
Ühesõnaga tulime Rakverest, haarasime Lauri juurest hõbejaselt säravad fileekesed ühes ja põrutasime kodu poole. Aeg-ajalt kostus autossegi tuure tõstva tormi madalad möirged, puud kaardusid ägades tee kohal. Mul hakkas õudne. Tormasime just Pedaspea külast läbi kui Merrit röögatas: "Pidurda!", tegelikult Jaan juba pidurdas. Teest üle lebas raagus puu.
Peremees arvas, et ahh pole midagi, lipsame vasakult läbi. Seepeale sai perenaine päris kurjaks, hüppas autost välja ja näitas puhta kehakeelega, et puu ladva ja teeäärse kraavi vahelt ei lipsa läbi hiirgi. Jaan arvas seepeale, et võiks ju puu teelt nihutada. Aga hoolimata sellest, et oma 64 kiloga ka appi tõttasin, jäi mets paigale sinna, kuhu kukkunud oli. Koduni kolm kilomeetrit, aga olime puuvangis kui kolm totakat.
Enne kui Merrit päästearmeesse helistama hakkas, kass võtku, vist ikka päästeametisse, soovitas ta rahulikult auto ümber pöörata ja poolsaart läbiva teise tee, mis seega teiselt poolt koduni viib, võtta. "Kakskümmend kilomeetrit ringi ja mis siis saab kui kusagil seal ka puu tee peal ees seisab," porises peremees, ehk eelkõige seetõttu, et ise nii geniaalsele lahendusele ei tulnud.
No kui kusagil puu ees, siis tuleme taas tagasi, ehk armee selle aja peale siinse katastroofi likvideerinud soovitasin mina lepitavalt.
Õnneks ei olnut pikema tee peal pikali heitnud puid, metsikuid põtru ja jänesepoegagi mitte. Aga koduni kuluv aeg pani emanda mõlgutama mõtteid õhtusöögist, sellisest, mis puise ehmatuse ja tormi mörisemise ihust peletab.

Enne kojujõudmist oli juba pealkiri olemas:
Tormisupp ehk ärge seda järele tehke.

Kui aga teete, siis võite šnitti võtta allpoololevast. Aga eelkõige külmkapist ja sahvrist. Viis kindlat asja, mis siiski olema peab on pisut hääd oliiviõli, värske kalafilee, paar värsket tšillikauna, omakeedetud kalapuljong (võib ka sügavkülmast võtta) ja valge vein.

Meil oli seega:
220g meriforelli fileed
2dl valget veini
5dl omakeedetud kalapuljongit
2 suuremat punast värsket tšillikauna
oliiviõli

Asjad, mis leidsime oma külmikust ja sahvrist:
10 sentimeetri pikkune porru valge osa
2 küüslaugu küünt
1 sidruniheina vars
kümme kirsstomatit
2spl röstsibulat
1dl Merriti õe kokkukeedetud letšot (äkki saab poe omaga asendada)
peotäis külmutatud rohelisi herneid
väike purk valgeid ube

Merrit eemaldas filee nahast. Kolm korda võite pakkuda, kes naha omale sai. Tükeldas suuremateks tükkideks ja pani külmkappi ootele.
Seejärel viilutas porru õhukeselt, tšilli ja küüslaugu samuti, poolitas kirsstomatid, jättis sidrunheinavarrest alles keskmise valge osa ja litsus selle noa küljega lapikuks. Kurnas ja loputas oad.
Kuumutasime seejärel potis õli, viskasime sinna esiteks sidrunheina, porru, küüslaugu ja tšilli. Andsime neil aega mõned minutid küpseda, seejärel läksid sekka tomatid ja röstsibul, letšo ka. Kui tomatid olid juba piisavalt vedelikku välja imanud, lisasime veini ning lasime aurudel välja keeda. Seejärel puljong, otse sügavkülmast ja kui ta oli sulanud ning keema läinud, lisasime kalatükid, minutike hiljem külmutatud herned, pool minutit hiljem oad ja valmis leemeke oligi. Ah jaa, vajadusel maitsesta pisukese soola või musta pipraga.
Tuline ahjust võetud sai kõrvale ja meie jaoks oligi tulpurskava supiga tormi selgroog murtud.
Kuna aga supp sai söödud enne kui keegi kaamera suutnuks haarata ja nii ehk nii igaüks oma supi ise kokku keerab, siis lohutuseks pilt meie puljongist. Pildi autor Andra Kalda.

26.11.15

Kalapood.


Meie lähilinnas, Kuusalus, otse kirikuaias ja seega kiriku kõrval asub pisike kalapood. Aga sinna ma veel kohe jõuan. Esiti peatun Kuusalus, sest alati kui mu pererahvas hüüab: "Hummer, hopp autosse, sõidame Kuusallu!", jään ma uneledes kuu poole vaatama. Isegi päeval ja siis kui kuud nähagi pole. Sest minu jaoks kõlab see kena nimi kui kuu salu. Ja see on koht, kuhu huntlased täiskuu ajal kogunevad, koonu salus kuu poole küünitavad ja igatsevalt ulguvat romanssi alustavad. Seetõttu olengi veendunud, et see salapärane linnake-alevikuke-külake on koht, kuhu kuu ennast peidab kui ta vanaks ja inetuks muutub. Ja joob siis salus hommikusi kastepiisku, et loetud päevade pärast noore ja rõõsana taas taevasse tõusta.
Anubis hoidku, paistab, et antud hetke täiskuu mõjub mu mõistusele kui oleksin sisse limpsinud kausitäie kalapeades peituvaid ajusid.
Nojaa, tegelikult hakkasingi kaladest ja poest pajatama. Esimest korda, mil seda märkasin, ma vist ei mäletagi. Mäletan aga seda, et mingil hetkel paelus mind poe seinale riputet tahvel, millest möödudes veerisin oma vanematele ette: räim, forell, meriforell ... Siis aga olime juba kohaliku suurkaupluse parklas. Süda kuid jäi kripeldama, seega sakutasin Merritit varrukast ja teatasin, et sooviksin tagasiteel kirikuaeda hüpata. Perenaine põrnitses esiti mind üllatunult ja pomises vaikselt, et polnudki tähele pannud, kuna must kristlane sai. Jobu, jõllitasin vastu, oma usku ma endiselt ei eksponeeri, küll aga uut avastust, kalapoodi.
Peremees Jaan teatas kindlalt, et kuigi nõus meid poekese ukseni sõidutama, keeldub ta teabmiskahtlasessekohta sisse astuma. Ise oli süüdi, et joovastavast elamusest ilma jäi.
Avasime ukse, kelluke helises, kalalõhn (rõhutan siinkohal LÕHN, mitte hais) tulvas sõõrmetesse ja sõbralik tädi, kes sobinuks perenaise vanaemaks tervitas meid lahkesti. Jää peal pikutasid forellid, teises kastis mõnulesid kilud, kolmandas räimed, neljandas liputas sabaga lõõtsutav haug ja viiendas viskasid viimaseid kukerpalle merest püütud ahvenad.
Müksasin Merritit, et ostame havi ära. Siis saab havi käsul ja kass hoidku, ülejäänud poeemiread peast läinud, ahjuga sõita ei tea kuhu, tooma, kes teab mida.
Perenaine kergitas korra külmalt kulmu ja teatas, et poolsurnud haug kahjuks enam ahju liigutada jõua.
Aga ostame vähemalt pundi ahvenaid, käisin usinalt peale. Ja mis me nende luiste elajatega peale hakkame, imestas Merrit vastu. Sõna sekka sai kena kalaproua, kes soovitas siiralt kiigata husaarivuntsilise Koržetsi videot ahvena fileerimisest internetis.
Viskasin seepeale oma viimased vaevaga teenitud eurod letti ja valisin perenaise rõõmuks (siin pisike küsimärk) kaheksa prisket kalapoissi.
Ja ohh imeta, ohh imeta, mis nägin kodus imeta. Vuntsilise härra videofileerimisele pilk peale visatud fileeris Merrit kalad kui vana kalamees. Kuusteist paksu fileed pareerisime täisterariivleiva ja pisukese soola-pipra segus ja viskasime pannile hää või ning oliiviõli segusse. Oi jummel! Seda maitset hetkel keele peal veeretades hakkasid mullikesed, vabandust väljenduse pärast, suunurgast õhupallidena lendu tõusma. Ja muuseas, ostsime sealt kilusid ka, mida ise soolasime. Ja ma olen kindel, et sinna kuu salus kiriku varjus peituvasse poekesse läheme veel külla. Sest miks mitte tuua koju kala, mida müüb kalamehe emme!
 

24.11.15

Arvasin, et pean aasta vastu, aga ...

Hei teie seal! Siin olen taas mina, lopsakalt paks ja muhe sell, mitte Karlsson Katuselt. Mis Katusesse puutub, siis olin veendunud, et katus sõidab ja see sõitmine tuleb peatada ja katus üle kõrvade tõmmata ja igaveseks vaikida. No sain sellega paistab et pea kuus kuud hakkama.
Ja vaikus oli hea, kuna sell-aal lebasin joogaasendis selili, ristasin esiti käpad, seejärel kõrvad ja pärast seda sabagi (no viimase kohta ma ei teagi täpselt ütelda kelle või millega ristasin!). Ja hakkasin mõtlema. Vaata siis - ka koer MÕTLEB! Kas me elame selleks, et kirjutada või kirjutame selleks, et elada? Kas siis, kui meist, Pontust ja Lontust, ei jää ühtegi sõna peale me maajärgsetele karjamaadele tormamist maha siia muskusest lõhnavasse paradiisi, oleme me vähem väärt kui Lontu ja Pontu, kes siin ilmas ei kirjutanud sõnagi?
Sõnaga, kondan selles üüratus lugemiselamust pakkuvas blogimaasikus tavaliselt ringi siis, kui lugupeetud ema ja isa, ehk teisisõnu perenaine Merrit ja peremees Jaan oma laias voodis tont teab, mis unenägude õudustejoovas konte väänavad. Tavaliselt unustan mõne põneva blogardi juttu lugedes ennast päriselt unele. Ma ei tea tegelikult, miks mina blogin ja päriselt ei saa aru ka teistest, kes blogivad. Aga teisipidi ju on päris naljakas lugeda isegi seda, mida ise aegade hämaruses kirjutanud olen, rääkimata nendest teistest.
Aga kahjuks kardan ma, et ei mina ega lugematud teised nemad ei jõua aastatuhandete, isegi mitte aastasadade ja isegi mitte aastakümnete pärast taas kirjanduse kultuurmaastikule. Ehk aga pakume huvi kui üks kummaline korraks tekkinud iseäralik etnograafiline kogukond - see vist mu enda leiutatud termin, mis aitab tulevastel uurijatel aru saada, mis toimus Eestimaal kahekümne esimese sajandi algupoolel. Seega, abiks ikka!

13.05.15

Eelmise jutu jätkuks.

Kui pärast õuduste õhtut uuel hommikul Merrit ja Jaan teineteist veits arusaamatult põrnitsesid, saamata aru, kas möödunu oli ilmsi või uni, räntsatasin nende juurde hommikusöögilauale, vabandust, laua kõrvale ja kommenteerisin:" Olge te tänulikud, et teie kodus on heatahtlik ja arukas koer Hummer, kes sosistab teie peadesse vaid leebeid ning heatahtlikke mõtteid, mitte sadistlik ja vastik Punane Kass!"
Kes nüüd mitte millestki aru ei saa, sellel soovitan tõtata filmisaali, milles näidatakse meie kõigi minade pahupoolel asuvat õõva pealkirjaga "Hääled".
Aga tegelikult ei mõjunud nende kurjade kogritsate kupatusaurud ka minu arule vist kõikse paremalt, sest sellele järgneval ööl saatis mind alljärgnev
UNENÄGU
Lebasin vastsündinud kutsikana leekivpunasel moonipõllul. Tallad ülespidi taeva poole ja tallaaluseid kõditamas mustmiljon rästikut. Pikad siugjad kehad voogasid läbi mu varbavahede ja see oli nii kõditavalt naljakas, et viuksusin naerust nutta. Hetk hiljem olin ma juba päris suur ja kaklesin kodukass Feituga, siiam selline. Kiisu-miisu lõi küüned mu näkku sisistades, kus on su põll, abikelner Hummer - toit ootab laudadele kandmist ja mustad nõud ära viimist! Veel hetk hiljem leidsin end räpakalt kalaturult Indoneesia kandis, kus üks kuri pilusilmne onu üritas mind piitsaga pekstes hiiglasuurt tuuni nülgima panna. Loetud hetked hiljem olin koos Punamütsikesega seenemetsas ja pidin Kurjale Hundile ükshaaval tutvustama söögiseeni ja söödamatuid seeni. Tegin Hundile selgeks, et parim seen on see ilusate punaste täppidega valge või siis ilusate valgete täppidega punane seen. Hunt haugatas rahulolevat, võttis mõned prisked ampsud ja pärast seda pole me teda enam kohanud. Seejärel aga ratsutas mu ette mustade sälgude veetav kuldne tõld, millest astus välja Saabastega Kass, punasetriibuline, kes sisistades küsis minult, kus on Lumivalgekese pea. Selle õuduse peale ei osanud ma enim kosta kui:
Entel, tentel, trika trei,
uhti-uhti uhkesti,
kuldne loss oli lukku pandud,
luku võti kaotsi läinud...
Ja seejärel ronisin mööda Rapuntsli juukseid lossitorni, kus lebas tuhandete okaste keskel Roosike, keda pidin suudlema ja seejärel temaga pulmad tegema ja pärast seda nuttes ülesse ärkama.
Ausõna, ma ei söö enam seeni, vandusin endale pühalikult kui
 
nunnavannet andes. Ja millega see lõppes?
Imeliste haisudega Merriti köögis.
Hiilisin ligi, teadmata, kas võtta seisu- või istekoht. Kui aga pirukas ahjust väljus, lõin kahe jalaga kulpi, et sellest kasvõi tükikestki saada. Ja alatu nagu olen, tuunisin retsepti ja riputasin ta siia ülesse kahh!

Pirukas, mille koostisosad on tegija vaba fantaasia vili.

200g ehtsa võiga pärmi-lehttainast
500g peenevarrelisi spargleid
1 pisem sibul
1 küüslaugu küüs
kaks peotäit hoolikalt kupatatud kevadkogritsaid
kaks muna
2dl vahukoort
nii umbes 50g parmesani
oliiviõli ja võis

Laota või rulli tainas nii umbes 26cm-se läbimõõduga vormi. Augusta kahvliga ja küpseta 200 kraadini eelsoojendatud ahjus 8 minutit.
Samal ajal prae peeneks hakitud sibul ja küüslauk või ja oliiviõli segus, lisa korralikult kupatatud ja hakitud kogritsad ja prae veel paar minutit, maitsesta soola, pipraga. Kaussi riivi peenema riiviga parmesan, siis löö sinna kaks muna, vala sekka vahukoor ja klopi läbi.
Tõsta eelküpsenud põhi ahjust välja, kata põhi seentega, sea peale kenasti sparglid ja vala üle munaseguga. Küpseta ahjus ca 30-40 minutit kuniks munasegu kenasti hüübinud.