ARMAS JÕULUAEG.

No nii – ei ole ma kadunud kusagile, kuid käpad-koonud sedavõrd tööd täis, et lolli Feitut arvuti kaanelt pole aega olnud minema ajada.
Seniks, kuni tänaõhtused toored ja puhastatud hiidkrevetid sidrunimahlas puhkavad, üritan vähe seda segast aega kokku võtta.
Niisiis – eile olevat käinud JÕULUVANA. MINA seda punakuube küll ei kohanud, kahju sellest, oleks vähekese talle haukumisega PULLI teinud. Tuli aga vastupidi välja – oli tema mulle JÕULUPUU, nimega Nulg, alla põdraPULLI jätnud. Ja mitte ainult... lausa PEERETAVA olevuse.
Egas midagi, tuleb hea nägu pähe teha ja hullul peergu välja lasta.
Aga mitte SELLEST ei tahtnud ma rääkida, vaid kiiret ülevaadet sellet jõulueelsest ajast anda.
Kaks adventi tagasi viisin pererahvast lumisele külavaheteele jalutama. Vastu taarus üks tore papi, kelle peale ma eriti häälepaelugi kulutada viitsi. Tema aknas aga olime detsembrialgusest saati üht päris õudsat ja valgustatud jõilumeest kaenud. Viimastel päevadel küll mitte. Seega küsis Jaan, et kus Su jõulumees jäänud ja onkel vastas rõõmsalt ÄRA PÕLES!
Oh-hoo, ka tõesti selle aasta jõulud jäävadki vanata ja eriti pahade jaoks. Käis mõte (kelmikas) läbi pea. Tegelikult sain isegi väga hästi aru, et selle onu jõulutaat va plastmasskoletis oli. Peale säänast kena jutu algust jäi külamees äkitselt Jaani (muuseas meie õue peal on ta meil lahkelt muru aidand trimmerdada!) põrnitsema ja küsis vähe hämmingus, et kes sa mees üldse oled. Jaan vastas, et Jaan. Jäädes kohalejõudnud infoga rahule, jäi vanake üksisilmi mind vahtima ning oigas, et küll sul Jaan on ikka KOLE koer.
Ausalt, võttis mullegi kõik see pisara silma – kole koer ning põlenud jõuluvana. Alles kodus tagasi olles mõistsin, et pisara silmisse oli siiski vinge tuul toonud...
JA veel – meie omad läksid enne jõule päris pööraseks ja hakkasid suuretööstusega tegelema. Vähemalt mulle näis nõnda. KAHE! Päeva jooksul suutis MerMer purki panna seitsekümmend pestot; sama palju marineeritud oliive ning veelkord seitsekümmend tulist õunatõmmist. No olgu-olgu, purgid olid vaid 200 milliliitrised, kuid minu arust oli see üks vähe hullumeelne ning kangelaslik üritus.//
Ja seejärel, kuna purke üle jäi, läksid nii hoogu, et tegid veel oma viiskümmend hoidist. Ja mis mu uskumatud silmad pidid nägema – kõik need purgid haarati MerMer´i külaliste poolt trügides ära.
Häid lambaid mahub ühte lauta palju – selle üteluse üle olen väheke pead murdnud. Nüüdseks on murdmine läbi, kuna vastuse sain olnud nädalatelt.
Merrit ja Jaan, kes on (minu mäletamist järgi) alustanud oma kodurestorani neljale inimesele mõeldes - see rumalus sai loomulikult suvel oma loomuliku lõpu – olid veendumusel, et tubane restoran EI VÕTA vastu üle kümne külalise. JA mis mu silmakesed nüüd nägema pidid. Ümber tammise laua mahutati ühel õhtul viisteist ja teisel lausa kuusteist külalist. Ja uskuge mind, kõigil oli ülimalt lõbus ja äraarvamatult palju ruumi!
Kuid nüüd, ärge pange pahaks, kuulen, et marinaadis krevetid hüüavad.
Lohutuseks teilegi nende krevettide valmis saamise retsept. Siinkohal küll kummardus meie Brüsseli Kristiinale, kes oma kavalusi jagas.
Ja armast jõuluaja jätku!
Edasi seega Kristiina sõnadega:
Võta üks pakk (meil paremates kohtades saadavaid) külmutatud tooreid hiidkrevette. (ca 700g) ja lase neil rahuliselt külmkapis ära sulada. Siis puhasta ja vala üle vähemalt kahe sidruni mahlaga.
Kui see kõige raskem töö sellest valmis on, siis pann tulele ja pannile ohtralt oliiviõli (extra vergin loomulikult), vähemasti 4 pressitud küüslauguküünt, vähemalt pool hakitud punast
tsillikauna, meresoola ning tunde järgi ca 3-4tl. jahvatatud punast paprikat. Kui see
kõik säriseb, siis tiigerkrevetid koos sidrunimahlaga pannile ja 2 minuti pärast on
toit valmis. Raputa peale hakitud Itaalia peterselli (eestis vist nimetuse all kähar
petersell).
Mis on suurepärane selle juures, et erinevate lisandite puhul saab erinevaid
roogasid. Soovid eelrooga…pane taldrikule rohelisi salateid ja krevetid
koos õli-sidrunimahlaga peale ning valmis. Või naudi lihtsalt koos hea valge
itaalia-pärase saiaga. Vajad pearooga, keeda maitsestatud vees lingunid, aseta need
suuremasse kaussi või alusele ning vala peale tiigerkrevetid ning peotäis hakitud
peterselli. Imepärane.

LASTELE KEELATUD

No nii, kui muidu ehk on arvatud, et need mu jutud kui kutsujutud sobivad kõigile, siis selle peatüki puhul on lugemine omal vastutusel.
Vat eile käis meil vahva śeltskond külas. LOOMAARSTIST olen pajatasnud, aga, et kolme kilomeetri kaugusel elab veel üks Ambullipere, sellest ei olegi juttu tulnud.
Igal juhul olid nad eile kõik meil siin ümber laua. Ja oh neid jutte! Kuna suutsin taas teha nägu kui äraütlemata lollikesest, ei teinud nad enam pärast esimesi kutsu-kutsu hüüdeid suurt must välja nii, et võisin rahus külmkapi kõrval lesiskleda ja nägu teha, et ei ole mind ega mu kõrvu.
Kuid nüüd te alles saate. Kuna lood olid nutmaajavalt naljakad, ei saa siinkohal fragmente ühest ja teiset toomata jätta. Nagu raamatutes ja filmides on märgitud, nii ka siin: kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja sarnasused, mida avastate, on vaid teie siivutu fantaasia vili.
Fragment number üks. Elas mõni aeg tagasi siin JÄLLE üks nalja ja napsumees, olgu tema nimi Juss, kellega mõnedki eredad sünmused aset leidsid. Nimelt oli tema aus meesterahvas, kes pudelisse, nagu öeldakse, ei sülita. Ja kord oli juhtunud nõnda, et väimees, va rajakas, vihaseks saades, võmmid kohale kutsus ja Jussi Kuusalusse kainerisse toimetada lasi. Tubli mees, nagu Juss oli, tegi ta kambrist vehkat ja taas padavai kodu poole. Ahetavas hommikuvalguses haaras ta siis kaheraudse ja käratas magusalt magavale väimehele, et kurat küll, või sina oma äiapapat platele saadad. Õnnetuke tormas aluspükste (jälle aluspüksid!) väel hirmunult õuele, Juss takkajärele. Mis vaesekesel üle jäi, kui jänesehaake tehes kadakate vahel põigeldes metsa poole kaduda.
Ja sel päeval ei olevat väimeespoist kodukandis enam nähtud...
Või mis sellest arvate (muuseas, mulle istus SEE lugu küll hästi). Aleks poiss oli vandunud, et tema küll joodik pole ja üksi viina ei võta. Aeg läks, sõbrad siin-seal ja nii juhtuski, et enamus õhtuid tuli vanapoisil üksi konutada. Viinapudel nurgas, kuid MEHE sõna on see, mida ei murra. Kuid ikkagi... pudel on, armas ta on, kuid... Aleksil oli üks ütlemata tore koer, tont ise teab, kes selle isa-ema olid, igastahes peni oli suur ja südamlik ning armastas koos peremehega söögilaua ääres toolil istudes pruukosti võtta. Aleksil mõte – äkki Pauka tahab viina ka? Ulataski nii igaks.juhuks penile viinaklaasi - ja mis sa ütled - kutsa keel tegi limpsti ning klaasist viin kadund oligi. Üllatunud Aleks haukas ampsu hapukurgist, millepeale Pauka sama tegi. Ja nii läks Aleksi elu kui paradiisis. Sõpru polnud vajagi, lubadust murdma ka ei pidanud ja Paukaga koos viinavõtmine oli kui seltskondlik tipsutamine...
Matipoisil aga omamoodi halvad lood. Oli ta oma hundilaadset peni Robertit naljaviluks õpetanud, et kui peremees viinapudeli oma kätte võtab, siis Robert kallata keelab. Seega pudel peos ja Robertil hambad ümber peremehe käe.
Esialgu oli päris naljakas, kuid siis muutuski asi tõsiseks. Robert ei lubanud tõsimeeli enam Matil pudelit puutudagi. Seega Matist, kui endisest üksijoojast, sai suur sõprade otsija, kuna Robertil selle vastu, et keegi teine pudeli võttis ja viinakese välja valas polnud midagi. Matigi võis pitsi suule tõsta.
Ennemalt mainisin, et kõik nimed ja kohad on välja mõeldud, kuid pean ühe pisikese erandi tegema, sest kes Seaküla Simsonit ei tea.
Ja tema lugude puhul ei saa ju öelda, et tegelaseks näiteks Ivan oli.
Seega mõned mälestuskillud.
Üks ütlemata südamlik suvine püha Pärispeal. Vaikus, rahu, linnukeste vidin, mere kohin. Kui äkki kõike seda segamas arusaamatu mürin-kolin.
Esiteks jõudsid nurga tagant kohale sarved. PÕDRA SARVED. Sellele järgnes tükk ehmatust ja siis üks päris-päris vana Žiguli. (Teie, armsad lugejad, kes minustki nooremad olete, võite sõnaseletust Wikipediast otsida). Ja selle auto tagaotsas oli sõõmus ja rõngas seasaba. Ei keski muu, kui herr Simson sealt vähekese rõõmsas tujus välja astus. Kulla von, miks Su auto SELLIST häält teeb. Miks-miks, võtsin ühe küünla maha. ??? Siis ei lähe masin liig kiirelt edasi ja pole karta, et end surnuks sõidan.
Ja veel üks kaunis päikeseloojangus suveaeg. Võtavad Villem ja herr Simson vähekese kangemat mere kaldal loojangu paistel. Kuulus kunstnik arutlemas: Kulla Villem, kas kujutad ette, kui ma kõik oma kaunid vasest NOKUD siia rannaäärsetele kividele ritta sean ja nad siin karget suvist päikesetõusu imetlema panen... Ja siis varasel hommikul pesuväel kasteselt märjale murule tatsan ja imetlen tõusva päikese taustal nende imekaunite nokude vasest helki esimeste kiirte kumas!!!
Kulla looja. Sul küll kaunis kunstniku hing, kuid mina pean sulle tõtt ütlema, sõnas Villem. Jah, tule siis tõusu ajal oma kätetööd imetlema. Kuid MIDA sa tegelikult näed. Karja vanadaame, kes SINU nokude otsas varahommikut imetlevad...
Vat sulle siis... külaelu.

Õhtul peale külaliste lahkumist katsetasin, see tähendab Merrit katsetas, küülikumaksa pasteeti.
Puksis palju Liinalt ja vähekese oma peast kah. Meil oli maksakest pea kilo
jagu. Esiti praadis või ja õli segus porknat, hästi peenestatud küüslaugu küüne ja ühe pisikese Peipsikandi sibula (sool,pipar, muskaatpähkel), siis lisas veel veits võid ja pani maksakese
tulele. Koguse peale loovutas perenaine pannile ka ÜHE KÜÜLIKU (mitte enda oma, nagu va Liina arvas) neeru. Siis hooga pool pudelit valget veini. Kuna Liina kirjeldatud rohelise pipra varianti ei leidnud, lisasime pannile tunde järgi rohelise pipra ja rose pipra teri. Kui
vein oli lahkunud, jahutasime veidi ja mikserdasime köögikombainis pea kahesaja
grammi võiga ning lisasime ka kaks piri-piri kauna.
Igastahes mina, Abikelner Hummer olin sillas ja lakkusin kõike, mis vähegi minuni ulatus!

LASTELE KEELATUD.

No nii, kui muidu ehk on arvatud, et need mu jutud kui kutsujutud sobivad kõigile, siis selle peatüki puhul on lugemine omal vastutusel.
Vat eile käis meil vahva śeltskond külas. LOOMAARSTIST olen pajatasnud, aga, et kolme kilomeetri kaugusel elab veel üks Ambullipere, sellest ei olegi juttu tulnud.
Igal juhul olid nad eile kõik meil siin ümber laua. Ja oh neid jutte! Kuna suutsin taas teha nägu kui äraütlemata lollikesest, ei teinud nad enam pärast esimesi kutsu-kutsu hüüdeid suurt must välja nii, et võisin rahus külmkapi kõrval lesiskleda ja nägu teha, et ei ole mind ega mu kõrvu.
Kuid nüüd te alles saate. Kuna lood olid nutmaajavalt naljakad, ei saa siinkohal fragmente ühest ja teiset toomata jätta. Nagu raamatutes ja filmides on märgitud, nii ka siin: kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja sarnasused, mida avastate, on vaid teie siivutu fantaasia vili.
Fragment number üks. Elas mõni aeg tagasi siin JÄLLE üks nalja ja napsumees, olgu tema nimi Juss, kellega

ELULOOD

Ja üldse olen ma täiesti solvunud. Kas peaksin sel KASSIL lubama oma ajaveebi segada. Lugesin ta "saavutusi" ja veendusin, et endiselt puudub tal täielik aupaklikus minu ees. Kui nii võtta, siis olen ju mina JUMAL, kes läpaka kaasi avab???
Ah, mingu ta... Ilma tematagi on probleeme piisavalt. Kui oma pererahvast vaatan, siis tuleb kah meelde ütelus "Käituvad kui kass ja koer". Ja MIDA siis nad omavahel sõnelevad? Üks on pahur, et tema peab mind rohkem välja viima kui teine. Täitsa jobud - õnnelik peaks SEE olema, kes minuga hommikuti väikese võimlemise tehtud saab.
Tänagi. Jaan kangelaslikult leidis, et tema on minu väljavedaja. Rahu olgu temaga. Tegelikult on kõik vastupidi. Pealegi on päris põnev (kas Jaaniga või Merritiga) hommikuti Vana Kaluri majast mööduda. Ausõna, ükskord pühendan talle terve peatüki, kuid praegu peab ta leppima vaid mõne fragmendiga.
Vana kalur on nalja ja napsimees. Seda kõike vaid siis, kui NAPS käib ennekõike. Muidu on tegemist üsnagi vaikse ja omaette hoidva härrasmehega. Kuid hoolimata olukorrast on ta kiindunud oma väga, väga vanasse koera T... (EI! Ma ei tohi nime ju ütelda). Muuseas, see vähe pimedapoolne ja muidu segane olevus kipub ikka koos peremehega merele. Kui siinkandis algaja olin, ajas päris hulluks päikeseloojanguaegne mere haukumine, enne kui mu geniaalne mõistus tuvastas, et see vanamehe peni on.
Kuid miks ta täna mulle meelde tuli olid pikad aluspüksid.
Ärge arvake, et mul mõistus kodunt lahkunud on ja ma enam ise ka ei mõista, mis kirja panen.
Tegelikult oli lugu järgmine - saime Jaani juba õige pikalt jalutatud, kui pidime Kaluri majast mööduma. Esimene lootus oligi, et vana koeraga saan kohtuda ja temaga mõned võidujooksud maha pidada. Kuid teist polnud. Vaikus, rahu.
Siis aga nägin ei kusagilt pidi lendlemas õhus ... no kuidas SEDA seletada? kahte pikka valget soolikat, mis miskitpidi omavahel kinni olid. Tegelikult nad ei lennelnudki vaid seisid päris rahulikult paigas. Potsatasin perset pidi maha, et asja üle juurelda. Ja siis - ohh seda õudust, hakkas nimetatud asi tuult alla võtma, paisus kui õhupall?, vonkles kui krokodill? ja mul ei jäänd üle muud, kui haledalt viunatades (maaväline elu ju!) peremehe selja tagant kaitset otsida. Jaan jäi mind idioodipilgul silmitsema ning igaks juhuks patsutas õrnalt ja rahustavalt turjale. KALLIS poiss, mis lahti? Kuna inimkeelt ma ei oska, osutasin niutsatades sellele valgele lendlevale peletisele. KULLA HUMMER – need vaid ju pikad aluspüksid, mis õue tuulduma pandud.
Mõtlesin pikalt öeldu üle ja siis tabas mind ILMUTUS.
Ja tõesti, NEED aluspüksid ei pea mind hirmule ajama, sest nended tuulutamismõte ja tuulutamiseefekt on sama ,kui ELULOORAMATUTES , mida tänapäeval iga eesti inimene on kohustatud endast kirjutama – las lehvivad ja las hirmutavad vähekese. Igastahes. Aus ja avalik?
Koerte kohta see kole kohustus esialgu veel ei käi.


Ja selle retsepti siin annan ma just praegu tema nimme pärast. MIKS? Eks arvake ära!

Tortanto.

Tortanto on Itaaliast pärit leib mozarella, parmasingi ja päiksekuivatatud tomatite või oliividega.
Täidist võib muidugi igaüks oma maitse järgi muuta.

15g pärmi
3dl leiget vett
2spl. Oliiviõli
1spl. Mett
1spl. Peenikest soola
2,5dl durumnisujahu
4dl nisujahu
200g mozzarella juustu
200g parmasinki
1dl päiksekuivatatud tomateid (tükeldatud)
Soovi korral basiiliku lehti

Peenesta pärm, lisa vesi, oliiviõli, mesi, sool.
Mõõda juurde jahu ja sega, kuni tagen lööb kausi küljest lahti (kui taigen liiga vedel tundub, võid jahukogust veidi suurendada).
Lase käterätiku all kerkida ca 30min.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, raputa paberile jahu ja vala tainas plaadile.
Vajuta taigen plaadile riskülikukujuliselt laiali (ca 1cm paksuseks). Ära sõtku – muidu läheb taignast õhk välja.
Viiluta sink, juust ja pane segu vaheldumisi päiksekuivatatud tomatitega taignale.
Pintselda taigna ääred veega, rulli kokku ja vormi pärjakujuliseks.
Lase käterätiku all kerkida veel ca 30min.
Lase ahjutemperatuuril tõusta 250 kraadini.
Pane sai ahju, alanda temperatuur 200 kraadile ning küpseta 20-25 minutit. Lase saial jahtuda poolavatud uksega ahjus.

ARVUTIFRIIK FEITU TÄHELEPANEKUD.

Vat seda ma Abikelnerilt küll oodanud poleks.
Alustasime hommikul oma igapäevase põrnitsemismänguga. Juhmikese värisevad käpad olid toetatud alumisele trepiastmele (see on viimane piir, kuhu pererahvas tal käppi lubab panna) ja mina õilmitsesin trepipealsel.
Omad on omavahel sageli arutlenud, miks me silma vaatamises võistleme. ME VAHETAME INFOT. See, et ma Hummerit ei armasta, ei tähenda veel, et tema „süütutest” silmadest uudistelugemine midagi põlastusväärset oleks. Minu näol on tegemist Kuningliku Kodukassiga, kes keeldub oma käpakesi ning kallist kasukat räpase välismaailma tuulte, tormide ja poriga määrimast. Teisalt aga, mis toimub külas, metsas või isegi linnas, tahaks teada küll. Lollikesel lubatakse käia nii külas, metsas kui linnas ja kuna suuliselt me ei kommunikeeru, asendab mõtteimemine tema silmist ise kohal käimist. JA LOOMULIKULT on wifi peal istumine teine võimalus veel kaugematest sündmustest osa saada.
Sellest ei ole ma küll aru saanud, miks rumaluke veendunud on, et mina lugeda ja kirjutada ei oska. Ainuke, millega ma tõepoolest hakkama ei saa, on läpaka kaane avamine.
Tänane põrnitsemine peetud, läks Hummer Merritiga metsaringile ja mina uudishimulikult kiikama, kuidas lood arvutiga. Hummeri eilne kirjatükk oli pärani. Esimese rõõmuga mõtlesine jälle jobukesele „käru keerata”, jäin aga lugu ja selle järgi tekkinud kommentaare lugema. Ja mõistsin: Vaene SUURE SÜDAMEGA koer, solvunult küll, kuid on oma lookese lahti jätnud selleks, et mina arvamust oma friikidele avaldada saan.
Öeldakse, et mida kõrgemal sa istud, seda kaugemale näed. Selles mõttes on teise korruse valitseja hulka parem olla. Oma aknast näen tunduvalt enne ära, kui MerMer´i külalised tulevab. Abikelner norskab alles, kui minul juba selge, kes ja millise autoga hoovi sõidavad.
Ausalt öeldes oli suvehooaeg parem, kuna teise korruse akendest avanes suurepärane vaade suvemajja ja terrassile. Erk kõrvakuulmine tõi iga väiksemagi heli minuni. Praegu jah, on külalised küll lausa samas majas ja kogu jutt on kuulda. Kuid mis meele mõruks teeb, et ma peaaegu ei NÄEGI neid. Ükskõik, kuidas ma trepil ka ei kõõrutaks ja kaela ei venitaks, ei ulatu mu silmad kuidagi nii kaugele, kui kõrvad. Mõnda üksikut nendest laseb peremees teisele korrusele, siis luban end suureliselt silitada ning tänutäheks löön küüned-hambad tasakesi kätte. Tean, et nii pole viisakas, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
Eilne altkorruselt kuuldu pani veidi muretsema.
Külas oli ürditalu rahvas ja juttu tuli kassidest. LOOMULIKULT olid nad mu pilti Abikelneri ajaveebis imetlenud. Kõrva jäi fraas Siiamist, kes kasti pandi. Silma ette tulid kaadrid wifist imetud maffiafilmidest. Olin tähelepanu ise.
Ürdirahvale toodi sõprade kass hoiule. Väidetavalt polnud nad nii hullu looma varem näinud. See olevat rebinud ja lõhkunud kõike, mis liikus ja mis ei liikunud. Ning suure märatsemise tulemusena lõpuks läbi põranda keldrisse kukkunud, kus lainetas meetrine veekiht. Kassil õnnestus küll läbi häda mööda pumbavoolikut üles ronida ja end uppumissurmast päästa, kuid karistuseks oma tegude eest topiti ta kasti järele mõtlema.
Ohkasin kergendatult – nende kasti panek siiski ei tähendanud tegutsemist italiaanode viisil, kuid miskipärast jäi mul tunne, et oma hammaste ja küünte käitumist tuleks vähe korrale kutsuda.
Lasin vahepeal pilgu üle, mis Abikelner minu kohta kirjutanud on. Rumal loom avaldas mõni aega tagasi arvamust, et ma kahjuritõrjena MerMer´i teenida võiksin.
Meenutan õudusega üht päeva, kus Jaan ei tea kust küll surnud rotivolaskiga tuli ja sellega mu nina all lehvitas. JÄLK VAATEPILT – selliste olevustega, olgu nad surnud või elavad, hoidub minu tee ristumast. Ei kõlba nad mängimiseks ega söömiseks... seeasemel tükike värsket kanafileed on teretulnud. Muuseas, Hummer plagas sabapidi peremehe käes rippuvat rotti nähes kabuhirmus puuri. Ime, et enda järelt ust ei lukustanud?
Ütlen ausalt, oma ajablogi kirjutada ei viitsi, kuid aeg-ajalt meelitan Abikelnerit oma pooltühja toidukausi ülelakkumisega tingimusel, et siis läpaka kaas avatuks jääb...

BALSAMÄÄDIKAS KÜPSETATUD KANAFILEE APRIKOOSIDEGA
500 grammi kanafileed
2 aprikoosi või nektariini (ausalt öeldes on konservi omad paremad)
4 punast sibulat
2 rosmariinioksa
3 supilusikat oliiviõli
5 supilusikat balsamäädikat
Purustatud meresoola
Musta pipart
See roog sobib söömiseks nii soojalt kui külmalt. Rosmariini ja balsamäädika kooskõla annab ühelt poolt hurmava maitsekoosluse ja balsamäädikast tulev niiskus muudab tavaliselt kuivaks kippuva filee meeldivalt mahlaseks.
Pane ahi 225 kraadi peale soojenema, pritsi ahjuvorm õliga, lõika fileed parajateks tükkideks, aprikoosid samuti; koori sibulad ning lõika neljaks, rebi rosmariinioksad väiksemateks, kalla fileedele oliiviõli ja balsamäädikas, maitsesta soola ja pipraga. Küpseta ahju keskmises osas 25 – 30 minutit ja aeg-ajalt kasta vedelikuga.

ARVUTIFRIIK.

Mõni aeg tagasi üks mu austajatest küsis, et miks meie kass Feitu ajaveebi ei pea. No näete, kuhu viib teise advendi pühalik õrnus - nimetasin seda teise korruse peletist hellitlevalt MEIE kassiks.
MINULE küll sellist arvutifriigist sadisti vaja pole.
Kujutage ette - mitu korda olen oma ilusamad mõtteterad arukatesse lausetese vorminud ja siis pererahva hõiget kuuldes mõistnud, et miskit suupärast tahetakse anda. Seega mõistagi torman hetkeks klaviatuuri juurest maiustama ja mis ma NÄEN tagasi jõudes! - kogu geniaalsus on kosmoseavarustesse lennutatud.
Esimest korda, kui selline olukord mu koonu ees valitses, arvasin rumalalt, et arvutis on viga, minus on viga, äkki ma enne maiuspala haaramist TEGELIKULT ei olnudki arvutis. Segadus mõtetes oli suur ja ohates asusin geniaalset taastama.
Järgmisel korral kirjutama tagasi tõtates nägin Feitu varju vilksatamas.
Südamesse lõi kuri eelaimus. LOOMULIKULT oli kogu päevatöö läinud, kui kass oleks sabaga pühkinud... Ja kõige õudsam oli see, et uuesti klõbistama asudes oli kirjapilt järgmine: 635 25r1a*53t 1ärg05ne
Toksisin veel tükk aega tulutult, kuid miskit arusaadavat ei tekkinud. Kas keegi saadab mulle kodeeritud sõnumeid? Tähendussõnad taevast? Pusisin tükk aega nende numbrite ja tähtede kombinatsiooni lahti muukides. Tulutult. Üritasin küll tagasi suruda, kuid kurgupõhjast kerkisid üles niutsuvad helid.
Merrit tormas hoolitsevalt kohale.
Kallis Hummer, mis Sa salakirjas meisterdad? oli tema esimene küsimus. Hetk hiljem mu geniaalne perenaine mõistis, milles asi ja õpetes mind ennastki Num klahvi kasutama.
Võitlus loomaga pole lõppenud. Enne millegi huvitava nägemise, maitsmise tahtmises minema tormamist, ei lähe enam meelest oma väärtuslikust tööst vähemagi lõigu salvestamine. Kuid kui meelest läheb läpakale kaane peale tõmbamine, on kassiraisk suutnud kas mõne viirusetõrjeprogrammi käevitada, või hullem veel, mõne sündsatele silmadele sobimatu programmi alla laadida, või siis ei kusagilt leida roppröökurite video. Lühidalt, kuna loll ise kirjutada ei mõista, ajab kadedus teise andekuse üle järjest ebainimlikumaid võtteid kasutama.
Praegugi, kogu mulle osaks saanud tagakiusamist meenutades, imbub kibe mekk keele alla.
Tuleb korraks külmkappi kaeda. Enne seda aga SALVESTA JA SULLGE KAAS!

Läks õnneks. Päevatöö on alles, kapist väheke juustukooki põses. Peletis kükitab vihkavail silmil wifi seadmel. Ega ma kade pole - imegu sealtkaudu oma kassimõistusele sobivat.
Minu süljenäärmed aga lahustsid suussulava koogikese molekulideks ja panid ta seejärel taas kokku, tänu millele saan lõpetuseks

PIPARKOOGIMAITSELISE JUUSTUKOOGI tegemisloo Sullegi üles märkida.

Purusta kakssada grammi piparkooke köögikombainis ja sega sisse viiskümmend grammi sulatatud võid. Patsuta segu väiksemasse küpsetuspaberiga kaetud koogivormi ning küpseta 175 kraadises ahjus kümme minutit.
Samal ajal vahusta viissada grammi toorjuustu, detsiliitri jagu vaniljemaitselist kohupiima, neli muna ja supilusikas vaniljesuhkrut.
Vala täidis vormi ja küpseta nii neli- viiskümmend minutit.
KATE. Kuna meie toidupoodides cream freche’ga lood on, nagu on, võib selle asendada 20 protsendilise hapukoorega, mis on mõnda aega kohvifiltris nõrgunud.
Sega kakssada grammi hapukoort poole detsiliitri tuhksuhkruga ja määri kate veel leigele koogile, kata külmutatud vaarikatega (keegi oli vaarikad pintslisse pannud, seega kasutasin jõhvikaid) ning pane külmkappi jahtuma. Soovi korral võid enne söömist tumedat shokolaadi peale riivida.

KUU OLI KUI PÄIKE.

Sellest sündmusest toibumine, et tast kirjutada, on tõepoolest mõne päevakese aega võtnud.
Kujutage ise ette, kui ärkate detsembrihommikul, ning heidate harjumuspärase pilgu läänesuunas asuvale merele ning tardute õudusest, kuna teile vaatab merelt vastu juunialguse õhtuloojangus päike.
Esimene tahtmine - lüüa lõuad lahti ja ulguma hakata, aga kuhu ja kelle poole. Teine tahtmine - soov, et ma polekski ärganud. Kolmas tahtmine - soov ärgata küll, kuid ehk keegi seletaks, mis lahti.
Õnneks tuligi alla Merrit. Kui aus olla, siis temagi nägu oli unesegaselt nõutu. Surusin oma kintsukese värisedes tema vastu. Kulla poiss, ütles ta, ei maksa karta, set tegelikult on see imeline vaatepilt varahommikusest täiskuust. Nii me siis temaga liivasesse randa imet imetlema läksimegi. Ja TÕEPOOLEST. Tuulevaikus, üksikute lindude kiljed, mere tasane hingamine, kuust tulvav värskus, lainete värvimuutused - see kõik pani unustama halli eestimaise sügistalve ja oli tunne, kui viibiksime ... paradiisis. Või kohas nimega IGAVENE JÕUL. Ja nii istusimegi kahekesi suurel kivil ning imetlesime tardunud vaikuses kuu loojumist merre täpselt samamoodi, kui imetleme jaanipäeval päikese loojangut.
Ja kuna nähtus tõi suvesoojuse hinge, siis siia juurde üks tõeliselt suvine magusasi.

VAARIKAJÄÄTISE TORT.

Põhjaks võta 100 grammi kreekapähkleid, 100 grammi tumedat (vähemalt 70%) shokolaadi, 3 munavalget ja üks detsiliiter (tuhk)suhkrut.
Pane ahi 175 kraadi peale. Võta lahtikäiv koogivorm (ca 25cm) ja vooderda see küpsetuspaberiga.
Haki jämedalt kreekapähklid ja shokolaad. Vispelda munavalged tugevaks vahuks ja sega ettevaatlikult sisse suhkur, pähklid ja shokolaad. Vala segu vormi ning küpseta alumisel restil 35 minutit. Lase jahtuda.
Jäätiseks võta 200 grammi külmutatud ja ülessulanud marju, 3 munakollast, üks detsiliiter (tuhk)suhkrut, kaks detsiliitrit vahukoort ja 200 grammi Philadelphia toorjuustu.
Purusta köögikombainis vaarikad ja suru segu läbi sõela. Vahusta munakollased ja suhkur, lisa juurde toorjuust, vaarikad ja vahusta. Eraldi vahusta vahukoor ja sega ta ettevaatlikult ülejäänud segusse. Vala jäätisesegu tordipõhjale ja lase sügavkülmas seista vähemalt neli tundi.
Võta sügavkülmast, kaunista vaarikatega ja lase üks paarkümmend minutit seista toasoojuses ning serveeri.
Juhul, kui kooki üle jääb, hoia teda ikka sügavkülmikus!

MA ARMASTAN JÕULU.

Kas ikka armastan?
Vaadeldes oma pererahva hullu käitumist, hakkan pea pealkirjas kahtlema.
Tänane hommik. Hall, vihmane, soojavõitu - just täpselt selline, et peale hommikust ülestõusmist, värskendavat hommikutualetti õues ning sellele järgnevat prisket hommikusööki, on aeg end mõnusasti kerra tõmmata (või noh, vähemalt jalad taeva poole upitada) ja põõnata päevakene magusasti maha.
Sain mõnuga vaevalt alustatud, kui kostis arusaamatu müra. Silm lahti, kõrv kikki - oi jummaluke, välja oli veetud redel, tolmuimeja, ämbrid-lapid. Mis nüüd? Seeasemel, et sellist mõnusat eimidagiütlevat päeva lesimiseks kasutada, otsustasid need hullud, keda olude sunnil pererahvaks pean, jõululise suurpuhastusega alustada. MIKS? karjub iga mu keharakk. Miks küll te õnnetukesed peate terve päeva ära rikkuma, selleks, et homme avastada, et minu karvad, kuramuse Feitu karvad (ja miks ka mitte teie endi omad?) asuvad taas täpselt samas kohas, kui enne tänast suurkoristust.
Ei noh, jõuluaja algus ongi selleks, et kodudes suur puhastus teha, pobiseb mu jutu peale häbelikult Merrit. Kui mäletad, Hummer, läks rahvas kasvõi Muumitrolli raamatus enne jõule vähe segaseks. Rääkimata sellest, et iga ajakiri, ajalehekene paneb kui üks mees oma (kaas)autorite suust südamesse, OLGU JÕULUKS MAJA PUHAS!!!
No minugipoolest tegutsege aga. Eks see õudus nägi umbes nii välja, et Merrit ees ja mina järel. Kuna magamisest enam miskit hääd välja ei tulnud, otsustasin targu oma silmadega järele kontrollida, kui efektiivne on kalli perenaise töö. Peremehe oma kahjuks üle vaadata ei saanud, kuna tema toimetas teisel korrusel, mis mulle on KEELATUD MAA, mida valitseb kassjumal Feitu.
Kuid piisas alumisestki. Päris pull oli liugu lasta värsketel pestud kividel ning rahuloluga nentida, et jäljed, mis sellesse jäävad, on meeletult vahvad. Merriti kurja pilku seilates kaapisin kiiresti minema, mistõttu (täitsa tema süü läbi) mu jooksuteele vähekese karvu ja jalajälgi maha jäi.
Vot nõnda me siis puhastusime.
Praegu tegelt on täieline väsimus peal ning kirjutamisvahele hetketi ka tukk koos mõnusate norsatustega tuleb - pererahva peapöörituse peale teen küll nägu, et ei teegi midagi.
EI saa aga kustuda, kuna eile mainitud kuningriigi (Rootsi noh) kohta meenus veel üks vapustavalt hea lugu. Kuna meil siin ka kõik ID kaardi fännid on, siis arvan, et see kulub nii hoiatuseks-õpetuseks ära.
See lugu olevat juhtunud mu hea sõbra Hedemoras elanud peremehe Nisse Älg´iga ehk maakeeli Põdraga). OLEVAT ütlen ma, kuna ise ju pealt näinud pole, kuid mu sõber Lasse (hurmav jahikoer)vätis, et elas kõik ise kõrvalt läbi ning oli koos peremehega sügavas depressioonis.
Nimelt oli Nissel vaja oma ID kaarti uuendada ja seda ta kohalikus kommuunis edukalt ka tegi.
Veits hiljem läks ta raamatukokku, et võtta menukirjanik Stieg Larssoni raamat. Peale esimest teretulemast naeratust vaatas rsamatukogutädi teda kummaliselt, peitis siis silmad riiuli taha ja ütles, andestage, aga põdrale me ei saa raamatuid laenutada. Egas ma süüdi pole, et nimi selline! Ei - mitte nimi, aga teie olete ka isikukoodi järgi PÕDER. Muidugi Põder, vastas Nisse. Ei mitte lihtsalt Põder, vaid ikka päris põder.
Tundub, et vanamoor on hulluks läinud, käis mehikesel mõte läbi pea ja otsustas seekord raamatuta taanduda.
Päevake hiljem oli aeg minna kohustuslikule perearsti visiidile. Registratuuris tema ID kaardi arvutisse sisestanud tädi vaatas Nisse poole ehmunult ja kokutas, vabandage palun, kuid mul on tunne, et olete vales kohas. Teil on vist LOOMAARSTI juurde vaja. Õnnetu mees vaatas teda arusaamatult ja küsis:"Miks loomaarsti, mul pole ju koera kaasas?"
"Aga te olete ju põder."
"Püha taevas, mis vahet, kas Põder, Hirv, Metskits või Siga - kui perenimi taoline?"
"Mitte perenimi," oigas tädi, "teie kood näitab, et te oletegi LOOM, PÕDER, mitte inimene. Seega, andke andeks, kuid MEIE ei saa teid kuidagi aidata."
Nisse põrnitses mutikest juhmil ilmel. "Vaadake ometi mind, tädi, kust otsast ma nüüd põder ole. Kas seisan ma nelja jala peal, kas on mul sarved peas. Kas mökitan ma arusaamatus keeles või sulaselges rootsi keeles?"
Kohmetunud tädi kokutas, et inimesena saan ma ju aru, kuid seepeale ilmus letile silt SULETUD ja tädist polnud enam halli haisugi.
Nisse aga lontsis kurvalt koju, kus rääkis juhtunust vist ainukesele mõistvale hingele Lassele.
Kuid elu tahtis elamist ning järgmisel päeval oli härrasmehel tarvis panka minna, et oma laenu ja pensionisamba asju isikliku nõustajaga arutada.
Preili Hellström, nagu ikka, võttis teda naerusuil oma kabinetis vastu, laual ootas aurav kohvitass koos pangalogoga ilustatud koogitükikesega.
Rutiinitäiteks tõmmati Põdra ID kaart läbi sealt, kus tavaliselt.
Preilikese naeratus tardus ning ta jäi idioodipilguga vastasistujat põrnitsema. Käsi nihkus tal laua alla ning hetk hiljem olid tursked turvafirmakandid kohal.
Midagi ütlemata talutati Nisse tänavale.
NÜÜD sai ta aru, et miskit on tõepoolest väga viltu ja seadis sammud kaardi väljastanud ametniku poole.
Härrake mökitas ja mõmises ja punastas ja värises. "Andke andeks, seoses teie nimega on tõesti juhtunud väike arusaamatus, kuid ma usun, et likvideerime selle peatselt. Jah tõepoolest olete te kaardi järgi nüüd päris põder. Kuid uskuge mind - see asi saab peatselt korda aetud. Ainult, et... ainult et... praegu algas Rootsis just põdralaskmishooaaeg. Ja parem oleks, kui te siiski selle ajani, kui kõik jälle korda aetakse, kodunt välja ei läheks!"
Kurb või naljakas? Kuid sellest ajast, kui Lasse mulle loost pajatas, on juba pool aastakest mööda läinud, kuid Nisset tänaval pole keegi näinud...
Ega ma nüüd millelegi vihja. Aga omi tunnistusi tehes, muutes või vastu võttes peab küllap nii inimene kui loom ikka VÄGA TÄHELEPANELIK olema.

Siia takka lohutuseks kõigile PÕTRADELE üks põdrakese retsept.

Jõulune metsloomahautis.
(Kaheksale)
Selles hautises sobib peale põdra kasutada nii metskitse kui ka metssea liha. Sobivaimaks ongi kintsutükk.

KOOSTIS
1,5kg metsloomaliha
1,5tl soola
1tl jahvatatud musta pipart
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 porgand
75 grammi juursellerit
1 chillipipar
2 spl võid
2 spl oliiviõli
1 kaneelipulk
2 tähtaniisi
Loorberileht
1 dl suhkrut
1 dl balsamäädikat
5 dl vett
5 spl loomafondi

Puhasta võimalikest kõõlustest liha ja lõika see 4x4cm suurusteks kuubikuteks.
Koori ja haki sibul ning küüslauk, koori ja lõika porgand ning juurseller kuubikuteks. Puhasta chillipipar seemnetest ning haki.
Kuumuta pool võist ning oliiviõlist. Pruunista (soolates ja pipardades) liha pannil ning aseta eraldi alusele.
Lisa ülejäänud või ning õli ja pruunista paar minutit juurviljad ning vürtsid, lisa liha ja pruunista veel mõned minutid.
Tõsta pann tulelt ja vala liha ja juurviljad (malm)potti.
Sulata aeglasel tulel kastrulis suhkur, kuni see muutub helepruuniks. Eemalda tulelt ning lisa balsamäädikas, vesi ja fond. Pane tulele ja keeda segades, kuni suhkrusegu on sulanud.
Vala segu lihale ja küpseta pada aeglasel tulel ca 2 tundi.