JÄÄ HÜVASTI KROON.

Ei saa ma aru, MIKS pean seeaasta nii paljudega hüvasti ütlema (tunnen end kui tuhandeaastane mees, mitte kui neljane poisike, kes maailma ajalugu omil õlgil/õlgadel kandma peab) – jää hüvasti Pathfainder, jää hüvasti Kiisu, siis Huntkoer, täna veel takkapihta Juminda Aive hobune ja kahe päeva pärast eestimaine kroon.
Ütlete, et mis mina va koer rahast tean. Aga tean ikka. Eriti seda, mis raha ilusse puutub. Kui pererahvas mu ees sajalisi ja mis parem veel viiesajalisi tuulutab, potsatan istuma imetlema nende ilu. Teinekord, mõnelt reisilt tulles jah on nad ka eurosid lehvitanud. Ausalt öeldes, midagi NII koledat paberil pole mu noor silm kunagi näinud. Või kas ongi kole see õige sõna. Pigem näotu, isikupäratu, peaaegu et olematu.
Kas tõesti taolise kasetohuga maksta saab, olen imestades vanematelt küsinud. Saab, ikka saab, vastavad nad, kui sa just 500 euroseid tuulutada taha.
Aga tuulutamine kulub sellele rahale tõesti-tõesti ära.
Öeldakse, et raha ei haise. Inimloomade jaoks vist tõesti mitte. Minu ninake aga haistab kupüüride kullalõhna. Nuujah – see viimane väljend oli tõepoolest ülepaisutatud. Tegelikult lõhnab kroon (mis iganes number ta peal ka on) ühe uhke rahva ilusa ning armastusega komponeeritud maksevahendi järgi. Euro aga? Ei lõhna, isegi võiks öelda, et ei haise. Pigem tulvab temast suure masinavärgi ükskõiksust, sõjaväelist distsipliini ja andku Anubis mulle andeks, pisukest roisulehka. Nagu rotist, kes ajahambast puretud talupõranda laudise all hinge vaagub ja oma mädanevaid haavu lakub. Aga kes teab, ehk jääb ellu?

JUHUSTE KOKKUMÄNG VÕI MÄNGU JUHUSLIK KOKKULEPE?

Segane pealkiri, kas pole?

Kuid süvenegem asjasse. Täna oma ärailastatud kolmeaastavanust kummirotikest vaadeldes (mis terve, see terve) ning võrreldes teda kümnete sama aja jooksul surnuks tükeldatud mänguasjadega jõudis minuni ILMUTUS – miski SIIN ilmas pole juhuslik. Ilmutus tekitas pöörase ajas tagasi keerlemise efekti: Ma ei juurdleks siin ja praegu just niimoodi, kui mul poleks vanemateks Merritit ja Jaani. Merrit ja Jaan poleks mu vanemad, kui nad poleks ehitanud meie Jaaniranna maja, Jaaniranna maja poleks, kui pererahvas poleks leidnud maa tagasisaajat, keda see maa ei huvitanud. Maad poleks neile müüdud, kui nad poleks igatsenud mere äärde kolimist. Nad ei oleks seda koos saanud igatseda, kui nad poleks kohtunud. Nad poleks kohtunud, kui Merritil poleks kaelas olnud surnud rebast. Merritil poleks kaelas olnud surnud rebast, kui tema isa poleks olnud jahimees. Kui Merriti isa poleks olnud jahimees, ei oleks Merrit ealeski koduõuel surnud põdra nülgimist näinud. Kui Merrit poleks surnud põdra nülgimist näinud ning oma isa kuninglikke ulukiroogi maitsta saanud, siis vist poleks temast hingelt kokka tulnud. Kui temast poleks hingelt kokka tulnud, siis ei oleks ka MerMer´i sündinud. Kui MerMeri poleks sündinud, oleksin ma tavaline pontu-lontu. Kuid kuna ma pole pontu-lontu, siis JÄRELIKULT olen Abikelner Hummer.

Ja see kõik see, mida me unistame nii suurelt, et suurelt unistades ta ka kätte saame.

SEE SIIN minu seeaastane jõulujutt – unistage, uskuge ja katsuge meelde tuletada, kuskohast te unistused alguse said. Ükski algus pole põhjuseta ja ükski põhjus pole lõpplahenduseta.

HÄÄD 2010 jõulunädala algust!

PUNANE MUNA, KINGITUSTE PAKKIMINE...

Anubis hoidku ja Feitu olgu tänatud, et mure Huntkoera pärast maha maetud!

Muretsemine ju võtaks muidu töökast päevast tüki küljest.
Ainult töö, töö ja töö ning inspiratsioon puhta metsas. Õhtuks keel ripakil ning mälu soikus. Täna aga tõi Jaan linnast koju minu kahe pea suuruse muna. Lakkeriputamiseks noh. Jõulud ju! Ja seda põrnitsedes tundsin kirjutamisideid minusse lausa turmtulena tormamas.

Ja mitte ainult kirjutamise... Õudusega meenus, et jõulud ka kingijagamise aeg. Eelmine aasta mind lauskallati kingisajuga üle. Ja mina? Ei midagi. Mure süvenes. Kinkide ostmiseks ju linna saaksin, aga ei ole senimaani oma ausalt välja teenitud Abikelneri, turvamehest rääkimata, palka nuusutadagi saand.

Valgustus saabus loetud päevad tagasi, kui kaunis hambaarstide seltskond pealinnast meile maandus. Lõin kohe oma kihvad kulpi, mispeale tunnustuse hoolitsetud hammastest-igemetest välja teenisin. Aga mitte sellest ei pidanud rääkima.

Silma-kõrva jäi hetk, kui seltskond üksteisele jõulupakke jagama hakkas. Merrit kommenteeris poolnaljatades üht kokaraamatut nähes: „No näed, kui kokkuhoidlikud – me riiulist raamatu kinkimiseks haaranud.” See naljake aga pani teda pajatama aegadest, kui oli olnud minusuurune rahatu kutsikas. Kuid kole tahtmine teistele midagi jõuluks anda painamas.
Vanu, äraunustatud kauneid asju leidub igas perekonnas. Sestap pakkis ta sisse pooliku küünla, vähekantud mütsi, ei tea kust leitud salli, katkise kõrvaga tassi ja tont teab, mis veel. Ja jõulurõõmu jätkus kauemakski...
Eelpoolnimetatud valgustusest oimetuna hakkasin hääd kasutatud kraami kokku otsima. Olete ju lugenud, et Hummer on roheline nagu Marek Strandberg. Ja tasakasutus meil üllalt populaarne.
No vaatame siis, mis väärtuslikku ma voodi alt, voodikatte pealt, puuri nurgast, diivani tagant, kuuri kõrvalt üles kraapida suudan.
Ha-huu, loetelu on pikem, kui isegi lootnud oleksin.

Jaanile: sokk – kannas auk (pätsasin selle loetud päevad tagasi pesumasina kõrvalt enne kui Merrit ta prügikasti toimetada jõudis). Ja mis siis, et auk sees, võtab perenaine armsasti niidi ja nõela peale kingipaki avamist ja teebki soki terveks.

Merritile: kena sugulane Jaanika unustas viimasel külasolekul oma topi (nii vist nimetatakse varrukateta pluusemoodi asja?) mu voodisse, panin ta koheselt kõrvale ning ajaviiteks kaunistasin mustritega. See tähendab, et haarasin asjakese käpakeste vahele ja lõugadega tõmmates eemaldasin mõned tarbetud kohad ja seega on nüüd tegemist viimase moe järgi kujundatud võrksärgiga. VAHEMÄRKUS – oleksin tegelikult moekunstnikuks pidanud hakkama. Annet on ja raha tuleks...

Puuri nurgast vaatas mulle vastu eelmiseks jõuluks kingitud põdrake, peeretav. Peerg aga ammu välja lastud, nagu austatet lugeja teab. Mis sest, et tagumik katki ja pool pead kadunud – ikka kena loom, kes uue hingamise mu pererahva juures leida võib. Seega samuti pakki.

Kujutan juba PRAEGU ette mu vanemate hardunud pisarates nägusid, kui nad TAOLISED väärtuslikud kingid kalli Hummeri poolt pakituna jõuluõhtul kuuse alt leiavad.
Siit ka üleskutse sulle, lugeja, ära raiska raha tarbetutue uudisasjade ostmiseks, vaid vaata kodus hoolikalt ringi, kindlasti leiad ka sina diivani tagant või kapinurgast kauneid unustatud asju, mis su kallitele taaskinkidena rõõmujoovastust tekitada võiksid. Seega maha kaubanduslik kommerts ja jõudu vana asja uueks pakkimisel!
Kuna algas kõik punase munaga, jõulud olevat ka punased, samuti tomatid, siis õngitsesin Merriti tagant ühe salatiretsepti MerMer´i külalised saavad seda alles järgmisel nädalal mekutada).
VEIDI TEISTLAADNE MOZZARELLASALAT

(kahele eelroaks)

450 g erinevaid tomateid (kobartomatid, kirsstomatid jne.)

125 g mozzarellat

100 g serrano sinki
Pisem punane sibul
Käpatäis basiilikulehti
Kaste
0,5dl suhkrut
1,5 dl balsamäädikat
Pool supilusikat võid
Pane ahi grillrežiimile. Kata küpsetusplaat küpsetuspaberiga ning laota sellele serrano singi viilud ning grilli neid ca 7 minutit. Samal ajal valmista kaste. Aja suhkur ja balsamäädikas keema, vähenda kuumust ja keeda kaste poole vähemaks. Lisa pidevalt segades või ning jäta kaste sooja.
Lõigu tomatid parajateks tükkideks, rebesta mozzarella ja grillitud serrano sink, viiluta sibul imeõhukeseks, rebi basiilikulehed väiksemaks ning vala kastmega üle.
Ja imede ime. Jaan, kes alati soola juurde nõuab ei teinud piuksugi?

ADVENDIAEG (KASSI)TAEVAS.

Taas mina, Feitu, siin. Ei saa salata, päris tigedaks tegi, et Hummer mu taevaseid mõlgutusi kohkumiseta vastu võttis. Teisalt aga kena, et hoiab ka minu jaoks oma totravõitu raamatukese avali. Tänu sellele on ausatat lugejatel võimalus ka midagi arukat kõrvade vahele talletada.

Meil siin läheb endiselt hästi. Peaaegu. Segadus tekkis loetud päevad tagasi, kui huntkoer me territooriumile tükkis. TÄIESTI kombetu olevus, kes saab  taevastest käitumisreeglitest aru samapalju, kui siia eksinud päkapikk. Mörisedes trügis me kauni kolmiku territooriumile (meenutuseks lühimälulistele moodustub see rebase poolt puretud kass Maandazist, tiisikusse surnud Jukust ja minust – kaunilt lahkunust).

Esimese hooga mõtlesin tal silmad eemaldada, siis aga avastasin temas midagi väga tuttavlikku.

Ja sulle, Hummer, kes juba mitmendat päeva ületee ketikoera müstilisest kadumisest muret tunneb, võin saladuskatteta öelda, et ka tema siia meie sekka sattunud on. Ja vist on paremgi, kuna peale sinu ka mina varasemal aal aknast nukralt vaatasin, kuis kena kutsu asja eest teist takka ketikoeraks ülendatud oli.

Hundu maha rahustanud, sain teada ka tema maapealse lõpu kurva loo. Ja nii rääkis tema: „Tüdinenud ja vaevatud sellest, kuis iga suvaline triibuline (kass noh), lindudest rääkimata mind ketilähedaselt õrritas, kaotasin ükspäev kannatuse ja rebisin mind vangistavad ahelad seljast. Küll oli põnev tutvuda külaeluga. Lähivaatlusel osutusid õrritavad kassid, lindudest rääkimata üsnagi argpükslisteks olenditeks. Inimestega seevastu oli päris mõnus suhelda. Päev, kaks vaba koerana oli äraarvamatult mõnus, kuid siis jõudis nälg ka minu õueni. Ja kas olen MINA süüdi, et ühe puurijänesega, ilusa ja priskega me teed kohtuma pidid...

Miskipärast päev pärast seda olin peremehe poolt kärmelt taasvangistatud. Õnneks aga mitte kauaks, kuna saabus inglit meenutav mees (no siis kohe ma sest aru ei saanud) ning peale mõningaid kummastavaid putukahammustusele sarnanevaid pisteid leidsingi end teie seltsis. VABANA!”

Ja kuigi tavapäraselt käib meiekandis kasside, koerte elu eri radu, siis kahetsedes Hundu kannatusi otsustasime ta oma kampa vastu võtta. Ehk on ses tõesti süüdi harras advendiaeg?

 Said sa üldse millestki aru, Hummer?

Kuna küülikust see sündmus alguse sai, siis ka minu poolt üks võhikulegi kerge küpsetamisvõimalus.

Algselt tulebki teill kinni püüda või viisakamatel poodist osta küülik. Väga algajad võiksid kaupluses paluda loomakese tükeldamise teenust. Mäletan ise kaunist kauget aega, kui Tallinnas elasime ning Merrit esimese lihakeha Stockmannis tükeldada lasi. No pärast seda polnud tal enam abi tarvis.

Seega võtate kinni, tükeldate ära ning ajate priske võitüki pannil sulama. Pruunistate loomakese igast küljest, vürtsitate meresoola, pipra ning vähekese tšilliga. Siis tükid malmpotti. Praadimisvedelikku visake tugev peotäis musti ploome ja aprikoose, paar tükeldatud tomatit, oreganot ja tüümiani, mõned küüslauguküüned ja klaas valget veini. Ajage segu keema ja valage lihale. Hautage keskmisel kuumusel pliidil, kaane all. Kaks tundi ja valmis!