HUMMERI TÄNUKÕNE.

Austatud publikum, austatud žürii, kallid vanemad, esiisadest rääkimata.
Juba teist aastat on meil au osaleda salapärases rituaalis TOP 50 Eesti Restorani. Ja sealsest riitusest sirgeseljaliselt tunnustust andva plakatiga koju naasta.
Nii pisikesed, nagu me oleme, on meie jaoks suur uhkus suurte sekka ära mahtuda.
Ei lähe mööda seltskonda, kes meie juures söönud, küsimaks KUST teil taoline mõte, avada omaenda kodus restoran, pärit on. Aus vastus – mõte pärineb lapsepõlvest. Ja selle väikese tüdruku peast (keda praegu oma suureks perenaiseks austan), kes jahilt tulnud isa koos kaaskonnaga autolaternate valgel põtra nülgimas nähes vaikselt ohkas – kui minugi ümber kord taoline aupaiste kumaks kui selle kaunilt surnud loomakese lihaks kehastamise juures.
Toit, mille kasvamist või vähemalt minuni tuleku teekonda jälgida saan on SEE toit, mida me oma külaliste lauale tahame anda.
 Mulle ja mu pererahvast rääkimata meeldib, kui hommikune äratus tuleb kalurilt, kes karmilt raporteerib, keda me sel päeval taldrikule panna saame.
Armas on see kui kanatädilt (parte peab ta nii ehk nii) teada saame, mitu kana (partidest rääkimata) värsked munad pessa poetanud on ja kaasa saame meeldetuletuse, et viiest kuueni jookseb proua lemmikseriaal, mille ajal palun mitte tülitada.
Kaunis on kui aiaviljakuninganna kiiva ohke saatel (NIIVÕRD armastab ta oma käe all sirguma hakanud võsukesi) ütleb, et võime siiski tulla noort sparglit, spinatit, tillist-murulaugust räälimata kaksama.
Eneproua tuleb meile sõiduteele vastu kandes priskeid küülikuid kui omi lapsukesi. Nutame koos. Kuid hea toidu nimel pole ükski ohverdus üleliigne.
Uuri-Mare silitades kaunite uttede päid, kelle parimad esindajad kuulsat eesti tõugu lammast edasi aretavad, annab teada, et kahjuks on oinapäev juba suurel suvel.
Teid kõiki ja paljusid, keda siin loetleda ei jõudnud, tänab MerMer´i rahvas, kuna teieta poleks me need, kes me oleme.