KÄISIN BLOGIKOHVIKUS. NÄHTAMATULT KUI MULLE KOHANE.

Kõik algas eile ja taas tuleb kassi needa. Küpsetasin oma aruka aju ja usinate käpakestega usinalt KOLM valgešokolaadi- ja toorjuustukooki. Millist vaprust see mult nõudis. Ei mingit ampsu hurmavalt lõhnavast alustainast, ei mingit võimalust pealistaina kausi lakkumiseks – see polevat esteetiline, lisas perenaine rangelt. Ainult töö ja töö. Klopi, vahusta, mikserda aja segi, määri vormi ja vaata ise, et segust puhtaks jääksid.
Tainas tehtud, retsepti siin kordama ei hakka, kuna valgešokolaadi- ja toorjuustukoogi tegemine on mul juba varem Merriti tagant varastatud ning blogisse üles pandud – sai koogikesed suuruse järjekorras küpsema pandud.
Küpsemise järel vajasid nad kiirjahutamist õueterrassil. Kuna õhtu oli juba vana, seega linde polnud vaja karta, jätsime küpsetised mõnusalt terrassile õhkuma.
Kook koogi järel vajus terrassile. Tehtud tööst ausalt väsinuna kukkusin kaunile külalistetoa punasele diivanile tukkuma. Merrit ju jäi kööki arvuti taha kooke valvama.
Valvas ja valvas kuni korraks pea õue poole pööras. Pea tardus ja ilme hangus, kuna keset koogivormi ilutses teab kust kohale jõundud triibulise kõutsi lõust. Hetk hinge ahmimist, jõuetut tardumist, siis karje-Hummer, kus sa oled – tormasin kui vabavetehaug perenaise ligi. Kass, saadanas, kadunud, koogil kuramusel auk kuid sees.
Seega üks kookidest sai maha kantud ehk peenemas keeles utiliseeritud ning paraku pidime neljakümne koogitüki asemel välja panema vaid kolmkümmend.
Kuid sellega me viletsusesaaga sel korral ei lõppenud. Jõudsime Tartusse ja Taskusse. Blogiturg läks lahti. Mina laua all, koogid laua peal ( mõnuga võin lisada, et üks perenaise hea tuttav koos oma kena teismelisest tütrega otsis mind pikemalt lauda uhkelt katva kardina alt. Hauu, aga mina olen ju kõikidel reisidel „nähtamatu“!) ja müük täitsa hea.
Siis aga peatus me leti ees kena vanemapoolne provva ja küsis, et millest me kook koosneb. Eks ikka valgest šokolaadist ja toorjuusust, pardimunadest ja kohupiimast, alustasin mina. Aga MIS see salapärane kookoorjuustukook tähendab - päris vanadaam. Mu lolli lõusta nähes, tõstis ta meie kooki tutvustava nimesildi minu poole.

Põrnitsesin sealkirjutatut juhmilt. Merrit va healoom nähes mu meeleheidet kutistas mu kõrvatagust ja ütles; „Ära muretse, koer, järgmiseks korraks on meil ka kookoorjuustukook välja mõeldud! Kookoorjuustu müüakse ju igas endast lugupidavas kookoorjuustudelikatesspoes.“
Rahunedes jäin tukastama, kuid kaksteist läbi nelikümmend minutit pekseti mind üles ja kamandati auto peale, kuna kohvik oli oma paratamatu lõpu (tühjade lettide näol) leidnud.
Mis veel öelda. Tundus, et kõik pakutav oli ülimaitsev.






Mind aga lummas enim kaunites rahvariietes setu daam, kes meie kõrval kanajahuseid (anubis hoidku – MITTE kana, vaid kama ikka) trühvleid pakkus Tundus, et temal ja mu perenaisel on vägagi palju ühist toidukultuuri lahtimõtestamise teel.