MAAKAS LASTI LINNA (ja ohh kui palju sekeldusi sest tuli...).

Haruldane vaba päev ja pere ühine otsus see Tallinamaal veeta. Eks otsus oli praktiline ja algas vaevalt kolme nädalasest kohvimasinast. Masinast, kes oli uhke ja hää, vahustas, espressotas, kuumutas ja tegi muidki trikke, mis pererahvas käskis. Lõi kulpi (nagu minagi) ja teenis meid usinasti kuni viimase reede õhtuni. Vahemärkusena: kas ka teised on tähele pannud, et enamus mänguasjadest otsustab end katki teha vahetult nädalavahetuseks?
Seega reede õhtul, saades Jaanilt palve teha tassike kuuma teed, vastas Masin, ei tee ja pani end hoopiski kinni. Päris lootust me ei kaotanud ja teda uuesti kinni ja lahti lülitades said nädalalõpu ja – alguse MerMer´i külalised kohviga joodetud. Tõrksalt.
Täna hommikul, olles pererahvale per nina kolm kohvi niristanud leidis ta lõplikult, et hommikune kohvivajadus on enam kui ületatud ja sulges end karmilt.
Seega olevuse halb käitumine sundis teda autosse toimetama (mina loomulikult asetasin end tema kõrvale pikutama) ja nii me Kadrioru poole purjetasime.
Vastutulelikud onud hakkasid koheselt elajat piinama. Ja vaata looma: andis kohvi, tulist vett, lattet, cappuccinot ja mida iganes ja nõnda kümneid kordi järjest. Onud põrnitsesid meid kui juhmikesi, kes nende kallist aega viitma tulnud. Jaan kuid põrnitses salakavala Masinaga tõtt, ei jätnud jonni ja sundis meistrimehi masinasse taas ja taas ube lisama. Lõpus kui olime veendunud, et ise lollid, Masina võitlusvaim rauges ja end keset latte tegemist taassulges. Seega võeti meid tõsiselt ja aparaat suunati parandus(kolooniasse).
Tuju tõusis, et polegi idioodid ja põrutasime Rottermanni kvartalisse. Eesmärgiks üle vaadata kiidetud uus restoran Alter Ego.
Aga enne seda tahtsime ka poodeldada väheke ja sisenesime kui kaunis kolmik ühte kenasse märgikauba kohta.
„Hello,“ tervitas meid müüjatar, millele perenaine veidi kohmetult vastas terega. „Oi! Olete eestlased,“ hämmeldas müüja, „kuid te EI näe nii igavad välja!“
Olin taas kõrvust tõstetud, et mu ameerikalik päritolu ja sile karvkate säherdust tunnustust leidis.
„Ohmakas,“ sosistas Merrit, „MINU riided ja Jaani ehted meid väljamaalasteks tegid. Sina oled ikka vaid pontu-lontu.“
Jätsin lollikesele tema arvamuse ja peale poest põgenemise seadsimegi sammud kenasse toidukohta.
Laiutasime välitoolidel ja tutvusime menüüga. Mõned fraasid jah, panid taas mu kulmud taeva poole lendama. Näiteks: „Pannil praetud kanamaks 12 aasta vanuse Pedro Ximeneziga.“
Õuduses pööritasin silmi vanemate poole, MIKS nad vaese pisikese Pedro ära praadisid?
Oled sa küll üks ohmu koer, sisistas Merrit, see ju peen sherry.
Tükk aega ei öelnud midagi, kuini jõudsin roani: „Jamon Iberico De Bellota. Kõrgeima kvalitediga, vabalt karjatatava ja tammetõrudega toidetud Ibeeria sea sink. Lõigatakse baarist.“
Silme ette ilmus hästitoidetud notsu, vähe ruigav küll, kelle ülesriputatud kerest baaris kurbade viiulihelide saatel nii mõnigi osake külaliste eete jõuab. Igaks juhuks ei öelnud aga enam midagi.
Ja tegelikult otsustasime tellida põhiroad. Mulle ja Merritile „Filet Mignon“ ja Jaanile „Aeglaselt küpsetatud seakülg“.
Kelner aga selgitas magusa naeratuse saatel, et antud hetkel (pool viis pärastlõunal) pearoogi tellida ei saa, kuna kokad valmistuvad õhtuks. Anti väga viisakalt mõista, et olime tulnud valel ajal. Äkki oli põhjus minus? Või Jaanis? Või Merritis? Või kõigis meis kolmes? Või Alter Egos? Või Egos? Või Alteris? Või...?
Jätsime nad valmistuma ja suundusime loetud meetrid edasi Platzi. Igaks juhuks küsisime väljas askeldavalt tütarlapselt, kas nende kokad on nõus pearoogi pakkuma. Milles küsimus, vastas neiu naerdes. Ja seal me sõime ja jõime.
Lõpetuseks polnudki ju halb päev!
Eriti kuna sai kaasa haaratud maasikad ja Tuuli blogist inspireeritult sai meiemoodi sorbett kokku veeretatud.
500g maasikaid
60g suhkrut
150 g Kännu Kukke
Kahe laimi mahl
Mikserdasime saadu segi ja viskasime sügavkülma. Ei viitsind rohkem segada ega midagist ja kohe hakkame nautima!