Aga miks mitte häbeneda kordusi: igal hommikul, varem või hiljem jõuavad mu vanemad allkorrusele kohvitassi kallale. Luristavad ja rüüpavad seda, mina aitan külalistetoa diivanil lesides sümfooniale kooskõlas olevate norsatustega kaasa. Nagu ikka.
Siis hõikab perenaine või oli see hoopiski peremees: Hummer, siia!
Muidugi ei liiguta ma lillegi. Mul siingi hea olla.
Hummer, SIIA. Kõlab järgmine kutse.
No olgu, olgu, kuis rituaal käsib, nii kukutangi end kõikide käppade mütsumise saatel aeglaselt diivanilt ja jään põrandale pikutama.
HUMMER, SIIA. Karje, mis sarnaneb ähvardusega.
No kass võtku, ajan end püsti ja lontsin unesegase lõustaga oma jobukesi vaatlema.
Jahh – on nad samad, mis igal hommikul ja ise olen ka sama totter kui alati.
Aga samas on see ütlemata mõnus, kui tead, mis sind hommikul ootab ja TEAD, kuidas selle teadmisega mängida.
Jõllitame sis kolmekesi üksteisele otsa.
„Hummer, sul puuk seljas!“ hõikab Merrit. Las olla, mõtlen mina ja kappan perenaise eest minema (nagu igal hommikul). Kappan ja vaatan, et mitte liig kiirelt, kuna rituaal nõuab, et varsti tuleb mind kätte saada, mu kere üle patsutada ja seejärel veenduda, et puuki polegi.
Pealeselle argneb järgnev dialoog.
Merrit:“Kes läheb Hummeriga välja?“
Jaan (ohates kui järgneks kiire minek kolme meetrit kraavi meie kivisel pinnasel kaevama): „Eks ikka mina, kuid siis tuleb koerakesel veel pool tunikest oodata, kuniks riidesse saan!“
Merrit (parastavalt):“LOOMULIKULT, nagu alati, lähen mina!“
Hummer (vaikselt): „Võin ju ka ise minna ja minemise käigus kohalikud kassid üle vaadata!“
Lontsime siis koos perenaisega ja naudime iga hetke, sündmust ja viivu, mida algav päev meile pakub.
Koju jõudes on peremees vastutasuks katnud hommikulaua, aastaajast, tuultest ja päikesest sõltuvalt on ta kas lõuna- või lääneterrassil või hoopiski tammise laua taga. Kuid igast asendist merele vaadates.
Mulle on kööki ka kauss krõbuskitega valmis pandud, mille ma ülehelikiirusel alla kugistan, et mitte ilma jääda järgnevast rituaalist, mille peategelane olen enesestmõistetavalt mina.
Kauss tühi ning nägu näljane persetan vanemate vahel. Siit tuleb palake ja sealt suisa maiusasi.
KÕIK ju teavad, et mu kõht pole enam tühi, kuid MÄNG ja selle ilu on see, mis igapäevarutini kunstiks moondavad.
Lõppu kuid ka üks lihtne merilõhe küpsetusviis. Ja parima tulemuse saad kui kala oma kalurilt tuleb.
Neljale:
600 g lõhefileed
Üks apelsin
Üks sidrun
Käpake tilli
Väike mugulsibul
Kaks tomatit
Priske paprika
Kaheksa õhukest kollase suvekõrvitsa viilu
Meresoola, jahavatatud pipart, 150 grammi hääd võid (Valio), pool suuremat klasikest valget veini (võimalusel sama, mida lõhele juurde mekutad).
Viiluta apelsin, aseta küpsetusanuma põhja, pane lõhe kas ühes tükis või portsudena viiludele, kärista soola ja pipart, kata kalake esiti sidruniviilude, siis tilli, seejärel viilutatud sibulaga, tomatite ja paprikaga. Kõigele peale laota suvekõrvits ja kärista veel veidi soola ja pipart. Siis viiluta või ja vala üle veiniga. Kui on, siis tupsuta peale väheke rosmariini.
Küpseta esialgu kümme minutit 220 kraadises ahjus ja siis veel kakskümmend minutit 180 kraadises ahjus.
Serveerida võid kas kuumas küpsetusanumas või siis tõsta viilud kenasti serveerimistaldrikule, aedviljad teisele küljele ja kuldne kaste kastmekannukesse.
Miskipärast kaob see söök nõnda kippelt, et olen suutnud teha pildi vaid enne ahjupanekut. Ja mis teha, seal võimutseb vaid suvekõrvits...
Ja päikeseloojangud ajavad endiselt hulluks!
0 kommentarer:
Postitage kommentaar