MAA SOOL.

Maa sool, sõnas mu peremees Jaan eelnevat kirjatükki lugedes. Ja korrutas veelkord üle: Hummer – maa sool.
Pärast esmast tahtmist peremees pärismetsadesse saata rahunesin ja hakkasin tema sõnade mängu lahti mõtestama.
Hauu – loomulikult olen kuulnud, kuis tunnustavalt kutsutakse õpetajaid ja muid (maal) elu edendajaid MAA SOOLAKS.
Kõlab atraktiivselt või mis. Kuni selleni kui mõtlema hakata, mis teeb sool siis kui ta näiteks paksu korrana murule laotataks, ootad väheke ja muru kollendab, ootad väheke rohkem ja muru kaob. Seega, kas pole veidi irooniline?
Kuid mu tuttavate seas, ausõna, on inimesi, mitte koeri, keda siiralt selle tiitliga tituleeriksin.
Ärkab taoline kuke ja koiduga sel aal kui enamus laiska sugu teist külge pööramas on. Ärkab ja tunneb, et vaja tegutseda. Vaatab siia, naine magab, vaatab tänna, kasski tukub. Ei lase ennast vaatepildist heidutada, vaid tormab õue, et esimesel kargel kastesel murul hommikvõimlemine teha, kiirustab tuppa, seks et kurvalt tõdeda - abikaas magab, endiselt. Solvunult tirib ta tõrkuva kassi ja koeragi pissile.
Ohh – kui näeksite nimetatud loomakeste unesegast ja piinatud ilmet!
Seejärel tahtes veenduda, kuis maailm teda uue päeva puhul taas avasüli tervitab, tormab ta aurav kohvitass käes arvutisse.
Seal kutse maamessile, koorilauluproovile, uue rahvateatri esietendusele, volikogu istungile, rahvatantsu seminarile, hää toidu turule ja nii edasi ja nii tagasi. Mis sest, et enamusest ei tea ta tuhkagi: tantsida ei oska, lauluhääl ka nagu kohikukel, näitlejaand taoline, et kadunud Pansogi piinleb Maa Soola iga etteaste puhul kui põrgukatlas. Inimrahvas ütlevat sellise kohta, et igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Nuujahh, ei kadestaks pulmi ega matuseid, kus Maa Sool pääosaliseks trügib. Siis on kõik TORE, VAHVA! Muumitrollide austajana võrdleks ma taolist ilmakodanukku Koduvanaga. Töökas, usin, tulvab tahtmist kõiki õnnelikuks teha ja miskipärast on enamus teda nähes õnnetud.
Maa Soola nägu tõmbub naerule. Paak täis ja teed uuteks avastusteks valla.
Kuulan kuis koorilauljatel hääl tasaneb, rahvatantsijad leiavad vargsi, et pakiline vajadus on koju tõtata, näitlejad ei tulnudki hommikul lavale, poliitikud lükkasid volikoguistungi edasi, turg pandi ka kinni.
Luges peremees ka selle kirjatüki läbi, patsutas mu pead ja ütles: “Tubli, Hummer! Oledki TÕELINE Maa Sool. Loll, aga agar!“
Hähh Jaan – lõpeta ka minu lõputu tögamine!