MILLEST MÕTLED, HUMMER?

Selle küsimuse peale perenaiselt ärkasin. Kas ärkasin? Ja kas üldse olin maganud?
Kuid mu vastus oli kiire ja Merritit hämmastav: Koloniaalpoest.
See pani isegi muidu mu nii vaimuka perenaise suu kinni. Küllap ta ei saanud aru ei mütsi ega öödki. Eeldas ta, et vastan nagu alati: toidust.
Eriti pääle seda, kui tundide kaupa keetsime küüliku rinnakuid tummiseks puljongiks,

hautasime kolmekuiset kodukitsetallekest punaveinis,

keerasime lehttainasse ausalt ise korjatud metsaseened,

fileerisime siiapoissi (või äkki hoopis tüdrukut), et teda seejärel enne lauale andmist vähekese meresoolaga ergutada, käisime kena naabriproua juures saagil ( kollane suvikõrvits, pisike ümar peet, must porgand, basiilik, salvei, tüümian, till, saialill, paradiisiõunad, muhedad ploomid, suhkrut tilkuvad pirnid, munad), segasime kokku oma tummise šokolaadikoogi taina ja seekord taas pardimunadega.
Toidust küll, kuid teistviisi.
Küllap vist tegelikult enne küsimuse kuulmist magasingi, kuna viibisin enda arust täie aru juures ühes toredas maapoes. Eestimaal.
Ühes nurgas oli kõik eluks (mitte söömaks) vajalik. Ämbrid, pannid, potid, kastides naelad, hobuserauad, kuulsate kunstnike (Rembrant näiteks) maalid (ei vist mitte originaalid), chippendale mööbel (originaalid), üksik viiul (Stradivarius), Gotlandi käi, rullitäis riiet (Siiditeelt), nööpe, niiti, tikke, sulejopesid, hobuvanker, nutvad nukud, pesukäsnad, - vahendid, palju muid lelusid ja olemiseks tarvilisi asjandeid ja teises nurgas tünn hapukurkide, soolaheeringaga, selle kõrval laes rippuvad suitsusingid, kõrval riiulid värske küüliku-, lamba-, metsaloomalihaga, päikese järgi lõhnavate tomatitega, kurkidega (mis kõlbavad nii salatisse kui hapendusse), metsaandide, mee, kodusaia, -leivaga, kartulitega, mis värske mulla järgi lehkavad, porgandite, mille lehedki veel värskuset õlmitsevad, peetide, kaalide ja kõige muuga täidetud, mis Emake Loodus oma hoolitsevast üsast sünnitanud on.
Sa Hummer oled ikka üks segane koer, pomises perenaine. Kas ikka olen? Vaadates ja kuulates kõike seda, mis maailm oma tarbimishulluses ja kodukeemias saavutanud on usun ma siiralt ja rahulikult seda, et varsti taasjõuame normalse tarbimiseni, milleks enamuse saamegi kätte kodust penikoorma raadiuses Ja just sellisel hulgal, mida üks peni seljas kanda jõuab. No olgu-olgu, hää vein ja mõnus oliiv tuleb kaugemalt. Kuid mõelge, MISSUGUNE väärtus, kui selle toob teieni postitõld, mille ette on rakendatud paar uhket sälgu?