MURE.

Võiksin ju iseennast parafraseerida: hommik algas kaunisti! Aga päev läks hulluks kätte.
Algas jah! Sain põhjalikult pikutada, siis viidi õueringile, siis anti süüa, siis ravitseti jalgu. Mis teha, et puhta tõu tunnusena jahivad mind kõiksugu tõved. Ainuke lohutus, et enamus kõrgklassi daamidest (vähemalt vanal ajal) surid ka kaunilt noores eas tiisikusse.
Siis läksime Jaaniga taas õue ning mu nina ütles, et auto kapoti all pole kõik korras. Otse vastupidi – loomad on lahti. Haukusin selle informatsiooni ka peremehele selgeks. Avaski ta kapoti ja koleloom (kassitaoline olend) jõllitas vastu. Jõllitas vastu ja hakkas vastu, kuna leidis, et meie masin on tema kodu. No SELLE valeteadmise tegin talle kiirelt selgeks. Ja siis me kaklesime veel veidi ka terrassil. Silmad pidi mul välja kiskuma. Mis edasi sai, sellest ma parem ei räägi.
Seejärel topiti mind koos purkidega auto tagaossa ja algaski taas reis Merriti õe juurde. Miks purkidega. Nimelt oli Merrit õekese nõusse saanud, et viimane purgistab MerMer´i külaliste tarbeks talvisesse ängi säravaid paradiisiõunu, muudest delikatessidest rääkimata. Mis teha – perenaine oskab küll süüa teha, kuid purgistamisega astub ta pidevalt purki. Küll unustab ta neid kupatada, küll unustab ta neid üldse valmis teha ja kui teebki valmis, siis unustab, KUHU ta oma järjekordsed hoidised pani. No olgu-olgu, see ei kehti vürtsika õunamoosi, tšillise päikesekuivatatud tomatipesto ja veel mõnede asjade puhul. Kuid see, kuis ta alati purgistamishooaja alguses vaimustunult Jaanile (minule ka) räägib, kuidas see aasta möödub teisiti ja moosi tehakse ja pirne vekitakse ja tomateid marineeritakse ja nii edasi ja NII edasi, tekitab must katastroofi eelaimused.
No SEEAASTA on Merrit targem, seega usaldas hoidistamise oma aruka õeraasu hoolde.
Kohale jõudes ootas Hummerit Porsche. Õõvastav arusaamatus, kas pole. Lausa totter tegelikult, kuis matsirahvas mind matkib. Olin veendunud, et olen ainumas koer, kes suursuguse auto nime kannab ja ennäe õepoega (Merritit, mitte minu, oma), kes tõi majja dalmaatslase ja sellele Porsche nimeks pani. Seega kaikusid üle Järvamaa hüüded: „Hummer siia, Porsche, nii ei tohi. Hummer seisa, Porsche lama, Hummer-Porsche istuge, tantsige...“
Nuujahh. Oh seda inimmõistust küll!
Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuidas õed ja nende mehed, koertest rääkimata ümber lõunalaua istusid. Loomulikult läks jutt mu geniaalsele raamatule „Õgivad ja blogivad“. Rääkisin uhkusega, kui paljudes raamatukogudeski mu kunstiteos sees on ja enamuses neist lugemise peale järjekordki.
„Oot-oot, Hummer,“ segas mu jutule õemees Heiki vahele, „kas sa seda tead ka, et autorile makstakse laenutuste pealt autoritasu?“
Muutusin närviliseks, kuna tasust selle eest, et MINA raamatuga hakkama sain pole mu vanemad miskit piuksatanud. Ja raha pole ma ka näinud. Ja üldse, KUHU see raha peaks laekuma. Tasust. Autorile pean ma silmas. Olen nimelt aru saanud, et enamus maamunal ringlevast rahast on virtuaalne. Põrutab see tiivuline olend ühelt pangaarvelt teisele ja tegelikult ei näe seda ükski hing. Aga mul ei olegi PANGAARVET jõudis sel hetkel külm tõde mu ukseni. Tonksasin vanemaid, kes miskipärast Heiki jutust üsnagi morniks muutusid. Arvet, arvet, tahan oma arvet, niuksusin vihaselt.
Seepeale tegi Jaan suu lahti. „Olgu, olgu, homme põrutame sinuga Tallinnasse ja panka, kuna enamus meie arveid seal on, siis NORDEA panka. Pass sul ju on, piltki sees, midagi isikukoodilaadset samuti. Arvan, et iga teller naerust nõrkeb, nähes sind ja mind uhkelt toolidel kenutlevalt pangaarvet sulle avamas. Kuid KUIDAS saaks ta keelduda. Oled ju autor. Raamatu. Ja kusagile tõepoolest peab su tasu ju laekuma:“
Heiki lisas tunnustavalt vahele. „Ja ära unusta kui paljudele loomakestele on losse ja muud varandust pärandatud!“
Seega nagu aru saan, ootab mind homme ees tee panka, kust omale arve saan ja notarisse, kus Jaan ja Merrit kõik oma varanatukese mulle testamendiga pärandavad ja kui õigesti aru sain, tuleb mul vastutasuks kõik maine varandus neile pärandada.
Elame huvitaval ajal või mis?
Uuesti maa peale tulles haarasime tagasiteel Tapa linnast mõned notsu sisefileed kaasa. Tapal tapa notsusid – lõin koheselt slogani.
Aga fileedest otsustas perenaine teha topeltmarineeritud värgi. Kuna ta kogu retsepti mu ees kiivalt varjas, siis saan rääkida antud hetkel vaid esimesest marineeringust.
Kuna meil oli ahnitsetud 1,3 kilo fileekest (ei tea, kas kellelgi pulmad taas tulemas?), siis pandi nii suur hulk kogus alljärgnevasse segusse.
Segu muuseas tehti topeltkilekotti.
Neli üliprisket kodumaist küüslauguküünt peeneks hakituna
10 supilusikatäit neitsilikku oliiviõli
5 supilisikatäit sojakastet
Neli kuivatatud piri-piri kauna (purustatult)
Supilusikas purustatud musta pipart
Rosmariinilehekesi.
Segu valmis topiti fileekesed kotti, suleti sõlmedega ja turvalisuse huvides pandi kogu värk kolmandasse kilekotti ning seejärel külmkappi. Seal ta siis seisab homseni. Kui Merritil meelde tuleb, siis pöörab kotikest aeg-ajalt ka.
Eks home näeb, mis edasi saab. Loodan siiralt, et Merrit ära ei unusta, MIS tal külmkapis seisab...