NÄDAL LÄKS KUI KITS OLEKS SABAGA PÜHKINUD.

Taas nädalajagu hullult toredaid külalisi. Ja endasmõistetavalt olin MINA tähelepanu kõrgpunktis. Kuni selleni välja, et toodi kingitusi, mulle. (Nuujahh – pererahvale ka – kuus pudelit erinevaid ja põnevaid koduõllesid. Peris huvitav oleks kaeda kui mu veiniinimesed neid jooma kukuvad!)
Täna päeval esinenud mõnus kamp püüdis mind ära osta punase kummijullaga. Kuid kuna nad ise nii hästi koerte moodi lõhnasid, siis äraostmatuks ma ei jäänudki. Olin nõus saatma neid lauda ja randa. Rannas võtsin kuid juhtimise enda kätte, seistes tagumistele jalgadele kutsusin lausa kahemeetrise härrasmehe enesega tantsule. Ja nii me seal maadlesimegi. Tagasiteel MerMer´i tuli lapsepõlv täiega meelde ja seega üritasin uuel sõbral kingapaelad lahti harutada ning jalanõud eemaldada. Olin peaaegu, et saavutuse tipus kui kuri käsk peremehelt mu tagasi maa peale tõi. Ohh elukest, elukest...
Keeldudest hoolimata õnnestus kogu see meeldiv seltskond ka kenasti täis ilastada. Miskipärast polnud nad sugugi kurvad? Selgus tuli, kui selgus, et tänase peo hingel kodus inglise mastif (84 kilo) ja rotveiler pealekauba on.
Kass võtku, seeasemel, et mind taas piinaval dieedil hoida, mistõttu on kehakaal langenud tühisele 57-le kilole, võiks ikka hästi toita, muidu ei ulatu sellele inglasele isegi SILMA vaatama.
Päevake enne toodi lausa koer koju kätte. Lähivaatlusel selgus, et taas meessoost ja seega viidi ta käeulatusest kaugemale.
Ei tea küll, mis needuse all MINA sündinud olen. Kujutage ette – kaheksa nädalat filmivõtteid kaunimates kohtades, mida loodus endast anda võib, huvitavamate inimestega kohtudes kui iialgi oleks uskunud – ja ei ÜHTEGI emast, sobivat. Peale Gilgameši tõlgenduse (Von Krahl) ära vaatamist olen küll veendunud, et oma käitumisega miskipärast Jumalaid pahandanud olen ja nad seetõttu mind ajatusse tsölibaati neednud on.
Kuigi mina Gilgameši kombel Jumalaid persse (vabandage väljenduse pärast) saatnud pole paistab, et Peajumala filosoofiline üldistus teemast võõra viha on üks hirmus viha ka minu kohta kehtib. Kass Feitu, lõpeta! Saime ju vahepeal päris hästi läbi!
Toidust ka. Tänane viimane seltskond tellis üllatusmenüüd. Ja eks me siis panime neid ära arvama. Raskemateks osutusid muna ja riivsaiaga paneeritud võis praetud suursirmiku tükid
( kõiksugu lihaline ja kalaline pakuti välja, viimaks üks julge julges seene peale tulla).
Sellele järgnes maksade eri. Siin pidi Merrit küll saladused ise avaldama: seitsmekuise šoti mägiveise maks Vana Tallinnaga flambeeritud, kolmekuise kodukitsetalle maks Hennessy´ga flambeeritud ja ülinoore küüliku maks kergelt Põltsamaa Kuldset rüübanud.
Aga meie ahjupeedi retsepti võin ära tuua küll. Pilt jääb järgmiseks korraks, kuna taas enne kui mu käpakesed klõpsutama jõudsid, oli peedist alles vaid unistus.
AHJUPEET
Võta kaks - kolm paraja suurusega kodustes tingimustes kasvanud peeti, küüri nad puhtaks (me ei koori) ja viiluta üks kahesentimeetrijämedusteks viilakateks. Laota viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile.
Tee segu ürtidest, küüslaugust, meest ja oliiviõlist. Täna näiteks võtsime pihutäie salveid, käharpeterselli, basiilikut, kolm prisket küüslauguküünt, hakkisime nad hästi-hästi peeneks ja segasime supilusika mee ja detsiliitri oliiviõliga. Soola, pipart ikka ka!
Määri peediviilakad paksult seguga ja küpseta 200 kraadises ahjus üks tund või natuke enam. Süüa sünnib kõik, kaasaarvatud koorik!

Ja loojangud on meil endiselt lummavad!