SAGADI MÕISA RESTORANIS.

Vaba päev.

Ei alanud ta taas mitte mõnusa lamesklemisega, vaid Merrit kamandas kõik tööle. Eelkõige iseenda, kuna kaks korrust maja vajas usina perenaise kätt. Jaan ühmas enesekaitseks, et traktor koos niitmata ( huvitav, MINU arust niideti seda vaevalt kolm päeva tagasi? ) muruga karjuvat tööka peremehe järele, kel peale kõige muu olevat tarvis viisteist kivi pargi alt eemaldada ning augud liivaga täita, selleks et traktoril ( vabandust raideril, kuid MIS vahe sääl ikka on ) pehmem niita oleks.
Seega kadus üks välja ja teine jäi sisse. Vähekese kaalumise järgi leidsin, et tubased tööd on huvitavamad, seega abistasin Merritit nõudepesumasinas, pesumasinas, tolmuimejas – muudest vidinatest rääkimata.
Seega ühisel ponnistusel oli kõik kella neljaks täitsa ilus ja otsustasime ühisel meelel Sagadi mõisasse sõita, kuna sealne valdavalt metselajale pühendatud köök seni maitsmata oli.
Tee sinna oli esmasel ehmatusel kui taasminek ( filmi )tööle. Tõesti naljakas, kuivõrd vaatad vanu kohti uue pilguga.
Möödumine Kolgamõisa Rahvamajast tõi lootuse, et ehk on oinas, va vana kaaslane, endiselt ukse taga määgimas. Ei olnud oinast, ei olnud mind ega Jaanigi.
Ilumäe küla Sirje käsitöötalu nähes vaatasin huviga, kas kaltsudest „vanaperemees“ pikutab ikka aia ääres. Ei lebotanud ta ühtegi. Värava äärde aga oli uus nukk-preili istuma säädnud end.
Võhma külas meenus, kuidas Merrit külapoodi ei saanudki, kuna viisteist minutit enne sulgemist sõitis poemehel kopp ette ( kujundlikult ikka! ) ja selle päeva esimest külastajat nähes tormas Žigulisse ( automoodi ese ) ja lahkus sõimeldes, milles kirjeldas rasket elukäiku – enda oma vist?
Aga Võhma laulukoor Jaani taktikepi all setu rahvalaulu lauldes tuli eredalt silme ette.
Palmse mõis meelitas filmimise ajal Jaani eelkõige puravikega – need meist siiski sinna maha jäidki.
Ja olimegi Sagadis. Mul on kuri kahtlus, et Merrit tahtis oma silmaga kaeda kohta, kus Jaan mõisahärrana härravoodis mõnules ja peaaegu et ühe kena mõisadaamiga vanni võtma oleks läinud. Anubis olgu tänatud, et minu valvas silm vallatused ära hoidis.
Aga tegelikult suundusime restorani. Üks ilusamaid kohti oli vaade hotelli ja restorani siseõuele, mis vahemerelise hõngu meeltesse tõi.

Restoranisaal ise jah oli kui eelmise ajastu kajastus. Aga mõnikord ongi huvitav kui suudetakse säilitada midagi natuke naljakat ja natuke oma aega peegeldavat.
Menüüst tervikuna pikalt ei pajata, seda leiate Sagadi kodulehelt. Räägin vaid sellest, mida Merrit ja Jaan sõid ja sellest pajatasid. Mina olen taas tervislikel põhjustel krõbuskitoidul. Ohh elukest...
Eelroogadest tellis Jaan Veisesabasupi kopralihaknellide ja köögiviljadega ( 6 euri ), Merrit aga Grillitud ja marineeritud krevetid värske aedsalati ja tšillikastmega ( 7 euri ).
Kopralihaknellid kujutasid end kolme nimetissõrme suurust hakklihapallikest, köögivilju me ei tuvastanud. Jaan, kes on tuntud soolafriik, kurtis, et supp on tulisoolane ja kokku luges ta 11 ja pool supilusikat leemekest.
Merriti salat oli vähe kobedam, sellel laiutas isegi kaks üks kümnesentimeetrilist hiidkrevetti. Ainult kastme tuvastas ta ära – oleme seda ka ise klaaspudelis koju toonud!

Põhiroogadega läks õnneks paremini.
Küpsetatud hirveliha baklažaanibüree, grillitud tomati ja mustika – punaveinikastmega ( 13 euri ) Merritile ja Küpsetatud lihaveise välisfilee praetud metsaseente ja kartuliga põldmarja – punaveinikastmes ( 12 euri ) peremehele olid piisavalt suured, selleks et aru saada, mida söödi ja mis maitsega söödu oli. Hirvel oleks Merriti arust kaste võinud mahedam olla, selleks et loomakese muskuslik maitse esile saanuks pääseda.

Jaani pani väheke imestama lihaveise välisfileega kaasnenud rasvatükike.

Jäine juustukook marjakastmega ( 3 euri ) oli meeldiv üllatus. Omapärane üllatus oli ka see, et klaasiga ( 12cl 2,30 euri ) saadavad majaveinid nii valge Michel Picard Chardonnay VDP D´OC kui punane Michel Picard Merlot VDP D´OC olid täitsa samal temperatuuril: punane kergelt jahe ja valge õrnalt soe.
Kõigest eeltoodust hoolimata arvasid mu vanemad, et rändurmees, kes Sagadisse satub, võib sealsesse restorani sööma minna küll. Eriti siis kui eelroad vahele jätab ja põhirooga ning magustoitu panustab.
Ja enne Sagadist lahkumist oli veel üks kena vahepala. Tomat otsas. Merrit kiikas kohalikku külapoodi. Avastas seal tomati, silditu ja hinnatu. Küsimisele mis SEE on, sai häbeliku vastuse – kohalik tomat, mispeale kogu vähene saadus suurest rõõmust, et poeke julgeb pisikasvataja saadusega kaubelda, oma kotti kaubeldi!
Mulle õhtust lisaportsu andes ütles Jaan:“ Kõht on täis ja meel on hea. Nii sinul kui minul.“

Ja loojangud meil on endiselt tapvad!