Võetigi. Oleks ma aimand, millega see lõpeb, ehk oleksin meelsamini diivanit kulutanud. Kas(s) oleksin?
Läksime siis koos. Esimene peatuspaik K Hulgikaup (kas (K)assi või (K)oerale kuuluv?) Peterburi maanteel.
Tuiasid mu lollikesed konservide, paberkaupade, ja Anubis ise teab mis kallal. MINU nina väänas kuid ilmeksimatult tee külmlettide kallale.
Kuna kurje saalitädisid polnud, sain rahulikult kaks esikäppa vitriinidesse tõsta, koon sinna vahele. Esimene osa, külmutatud kalaannid, tekitasid mus vaid ööööök tunde, kuna kala on meil värske.
Ausalt öeldes liha ka, kuid kõike, mida HING ihaldaks, ka ju lähekilomeetritelt ei leia.
Seega toetasin oma suurepärase koonu järgmisele letile.
Cawi maaletoodud kaup. Veerisin välja. Võngutasin oma imekauneid pruune silmi vasakule ja paremale, siis paremale ja vasakule. Ühtki saalitöötajat polnud näha. Avasin külmaleti kaane ja kukkusin tuhnima. Uus-Meremaa lammas, ja miskit veel ei tekitanud emotsioone, kuna kodunt saame paremat. Siis aga kaevudes sügavamale kaevasin välja pakikese, ümara ühelt ja pikliku teiselt poolt, tundus huvi (s.t. isu) äratav. Hüpitasin teist siit ja sealt küljest, kuni veerisin välja, et tegemist SAKSAHIRVE SISEFILEEGA. Emme, issi, karjatas mu mõistus, võtame selle ja viime koju!
Õnneks oli samal mõistuslikul lainel ka Merrit ja Jaan, seega korjasime kauba kärru ja peale rahalist tehingut ta meie oma oligi.
Põrutame koju, teatasin uhkelt autos istudes.
Täitsa lollakas, tuli kommentaar pererahvalti. Tänase linnasõdu põhiplaan TEATER ju on.
Vaatasin end kiirelt üle. Paljas kui püksinööp. Peale oma õhukese karvkatte puudusid nii lakk-kingad, smoking kui ka kikilips.
Rumalike, lohutasid vanemad, sinna KULTUURIKATLASSE võid kasvõi ihualasti minna. Omaasi kui külm hakkab.
Katlani kuid oli aega ja otsustasid nad mulle hoopiski kohvikut MOON tutvustada. Ilmaasjata, kuna Moonil osutus esmaspäev puhkusepäevaks. Ei lasnud me tilkuvast vihmast ja niiskest tuulest end heidutada, vaid heitsime pilgu enda ümber.
KULTUURIKILOMEETER- karjus silt. Meetri pärast avastasime söögikoha, andku kass mulle andeks, et nime ei mäleta, mis oli avatud. Kõrval miski disainigalerii ja edasi viit Linda Liini laevadele.
Uks oli lahti ja tuba soe. Menüümoodi katkedki rippusid seinal. Imbus kohale meeldiv mustaverd noorherra, kellele Jaan seletama hakkas, mis soovime.
Herra suu oli naeratav, pilk aga hämmeldunud, Sorry, ei räägi ma hästi eesti keelt.
Ega sest polnud midagist, rääkisime talle selges inglismannide keeles, et prantsuse sibulasuppi tahame.
VAHEMÄRKUS. Kujutan ette, kuidas Merrit ja Jaan avavad restorani Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalist rääkimata. Kunded tulevad ja pererahvas teatab armsasti, et ei mõika mütsi, ööstki rääkimata nende salapärasest keelest ja meelsamini teenindaks neid eesti keeles...
MUIDUGI on tore, on vahva, on über, on mõnsa, et paljud muumaalased meile elu edendamisele abistava käe ulatanud on. Ja peris mõnus on mõnes söögikohas puhuda prantsust, teises italiaanot, kolmandas inglist ja hispaniaanost rääkimata. TEGELIKULT polegi sest miskit halba, kuna samades kohtades loetud kuud hiljem laulab peremees ka eestit. Kuna nad TAHAVAD meie olematut keelt õppida.
Mu mõtisklused katkestas patsutus turjale.
Hüpppa, Hummer, autosse. Aeg on kunsti juurde pöörduda.
Pöördusime ja vaimustusime. Pererahvast, nii nagu ülejäänud kunstiihalejatest oli veits kahju, kuna üks tund ja nelikümmend minutit kõledas laudas saab tervislikult mööda saadetud vaid põletavalt kuuma kunsti saatel. Õnneks oli The Black Rider piisavalt tuline, et kütmata katel unustada.
Ei hakka ma siin ümberjutustust tegema, kuid Nõidkütt herr Weberi ooper on saksa lavastaja Christian Römer´i kintsutantsu saatel saanud uue hingamise. Õigemini küll Tom Waits muusikuna ja William S. Burroghs kirjanikuna on andnud vanale muinasloole tänapäevase kuue ja see kuub passib vist igale kahejalgsele selga, hästi.
Kui aegunud on ikka küsimus, mis juhtub sinuga siis kui oled oma hetkemõnu nimel müünud hingekese Saatanale.
Saatan õnneks on niivõrd sisukas nimi, et selle alla saame koondada kõik oma patud.
Taas tonks mu selga. Pererahvas äratas mind, kuna mu norsatused ja ... olid juba kogu vaatajaskonna seas piinlikust tekitanud.
MIS oskan ma öelda – pole see kunsti tõlgendamine kerge ega midagi...
Puravikud aga – need tõime lähedalolevast metsast. Nõidkütti õnneks polnudki kohal!
Hirvekesest aga,
fileed – kuussada grammi - (umbes kolme sentimeetri paksused) vürtsitasime kivisoola ja musta pipraga, siis praadisime neid sulavõis minutike kaks ühelt ja sama palju teiselt poolt, valasime piisake valget armanjkki ja panime põlema, tõstsime eraldi vaagnale ning pannile lisasime pool klaasikest punaveini ja redutseerisime segu kõval kuumusel pea kolm korda väiksemaks. Sellest tuli mõnus piisake kastet.
Varem juba praadisime kõik leitud ja puhastatud puravikud ausa või sees, soola ja pipart ka.
Spargleid keetsime vee (kaks kolomandikku) ja veini (üks kolmandik) segus, vürtsiks kivisoola ja väheke hääd oliiviõli.
Hää oli!
0 kommentarer:
Postitage kommentaar