Täna polnudki tarvis süüa teha.

Hommik algas tujutult. Jaan, tuli välja, polnud üldse rõõmus, et temast kiirelt meediastaari olin kujundanud. Pobises vaid moka otsast: „Parafraseerides Uuno Prostamooli (laupäevase Postimehe kultuurilisa koomikaisa) kaevatakse kohvijoomise keiss Euroopa Kohtusse ja küllap vanameister Ringo Starr Briti kuningakojast printsilt aru pärima läheb, kas ja kunas edaspidi etikett kohvi larpida lubab.“ Kuuldes minu ja Merriti vahvast plaanist Saka mõis Ida – Virumaal ette võtta, läks päris närvi, leides, et nii pikalt reisilt ta tühja kõhuga vaevalt tagasi sõita jõuab.
Miks tühja, läheme ju restorani ka, lohutasin omalt poolt. Kuna üks tõsine mees ennemalt peenikeses söögikohas kõhu täis saab, lendas kui Kaia Kanepi pall terav vastus.
Miskitmöödi saime ikka autoni ja autosse ja sõitsime uljalt üks viis kilomeetrit juba. „Kuulge ma unustasin fotoka maha!“ tuli arglik sõnum Merritilt, „tuleb tagasi pöörata.“
„Halb enne,“ kommenteeris peremees. „Ei ole hullu,“ lohutas perenaine, „ei tohi vaid unustada peeglisse vaadata. Ja kui sina autost välja ei tule, Hummerist rääkimata, siis polekski me kui tagasi pöördunud.“
Jobud, mis jobud, pobisesin endamisi ja unelesin edasi. Sõitsime tagasi ja siis edasi juba kaheksa kilomeetrit. Hiiglaslik must kass istus paremal teepervel.
No kui tema kavatseb üle tee tulla, siis lähen küll koju, kuulsin peremehe mõtteid. Volask tõusis püsti, haigutas, siis ringutas ning pööras laisalt tagasi metsa.
Olime päästetud.
Kummaline küll, kuid mind, kes on ustav kaaslane pererahva reisidel, haarab Narva maanteel Haljala juures, kui ei pööra masin Rakvere poole, tunne, et kohe-kohe hakkme jõudma VÄLIS maale. Arvan, jälgides Merrit, Jaani ilmeid, et pole selles tundes üksinda. Kõik on ju endiselt sama, kuid kuidagi ERUTAV.
Kiviõli tuhamäed, millede juurest läbi sõitsime ja milledest mõnedki on leidnud/leidmas haljastavat katet, tekitaksid absurdse mõttehetke, et oleme kusagil lõunas viinamarjaistandusi väisamas.
„Ärka üles Hummer, su norskamine on kõrvulukustav!“ kamandas Merrit.
Ja keerasimegi Saka mõisa parklasse.
Kaesime üle pankrannikul seisva piirivalvetornist ümber ehitatud konverentsikeskuse,

tormasime juba varasemast ajast renoveeritud Härrstemajast mööda ja jäime imetlema Mõisahoonet.
„Paras kodune,“ arvas Merrit.

Kodune jah, kiitsin mina mõttes kaasa, jõuaks tunnikesega pööningult keldrisse lipata ja tagasi ka.
Kelder, õigemini poolkelder, oligi me sihtpunkt, kuna sinna oli istutatud restoran. Mul käis korraks kõlvatu mõte läbi pea, et oleks ise taolise uhke kinnistu omanik, oleks söögikoha meisterdanud piirivalvetorni kõrgeimale korrusele lummava vaatega üle mere. Oleks teatavasti ei ole hea poiss, seega jätsin oletused kassi saba alla ja järgnesin pererahvale söögisaali. Selles saalis kuid oli mõisate kohta ebaharilikult soe, seega nendel, kel võimalik, tuli vammustest vabaneda.
Teenindajaproua libises menüüdega kohale ja ei tahtnudki koheselt teada, kas miskit ette juua tuua võib. Seega pluss talle, kuna saime rahulikult UURIDA, mida söögiks ja ehk ka joogiks tellida.
Eelroogadest valisime Merritile
Peediga marineeritud võikalacarpaccio lehtsalati, lõheceviche ja murulaugutoorjuustuga (kuus euri)

ja Jaanile Boef a´la tartare (üheksa euri).

Jälle kala, muigasin. Jaani suupiste kohta kuuldes, uskusin, et see toores liha koheselt tee mu juurde laua alla leiab. Võta näpust, võikala oli hõrk ja sulas Merritil võina suus. Kui just väga norida tahtnuks, siis lõheceviche kippus veidi domineerima.
Boef a´la tartare oli nii peenelt töödeldud, et vaid kaks imepisikest kiulist osakest mu lõugadeni jõudis.
Põhiroogadeks sai valitud
Seafilee noisetid küüslaugu- kartulivormi, parmesaniga üleküpsetatud endiivia ja ananassisalsaga (kaheksa euri)
Suitsutatud veisefilee kartuli- pekonigratääni, marineeritud ja küpsetatud sibula ning kadakamarja – punase veini kastmega. (üksteist koma viiskümmend euri)

Noisetid kõlasid ägedalt, mõtlesin ma laua all ja püüdsin ette kujutada, misloomaks filee kujundatud on (miskipärast kuvastus röhkiva notsu nina). Tuli kuid välja, et tegemist oli kenasti viilutatud sisefileetükikestega.
Anubis hoidku, see roog oleks maitsenud hästi ka ilma taolise kummalise pealkirjata. Veisefilee puhul oli kõik selge, ehk vaid pisike täpsustus, et tegemist saab olema välisfileega, kulunuks ära.

 Kuid ka välisfilee oli peenelt pehme ning mõõdukalt verine, seega lootus, et miskit ka mulle kukub, suri eos.
Üks omamoodi kiiksuga asi oli praetaldrikuvitraaž. Selgus kuid, et värviline asi oli söödav ning sobis mõlemi praega.
Meeldiv ettekandja päris lõpetuseks magustoidu kohta. Jälle ei tellinud. Põhjus lihtne – kõht meeldivalt täis (Merritil ja Jaanil, mitte minul).
Jaan loomulikult tellis enne sööki IKKA espresso. See oli selle restorani kõige nõrgem lüli.
Mis kuid ei varjutanud ülejäänud maitseelamust.
Vahemärkusena. Olen murega jälginud metshanede paari, kes nädalajo meie saarele kanda kinnitanud. Tekib küsimus, keda nad ootavad. Kas Holgerssoni Nils´i. Või äkki hoopiski mind. Tõele au andeks, hüppaksin selga ja põrutaksin nendega koos lõunasse. Mõte tulevast talvest ajab praegu juba hulluks. No ega ma mis teab, mis kuumust ka ei talu. Seega oleks parim sihtmärk Tenerife. Seal kuid pidid vulkaanid möllama hakkama.
Järelikult istun parem kodus ja lakun... südant ja saba, kaht tagumist jalga ja naba.