KÜLA ÄREVIL.

Vaat täna oli üks õnnis päev. Kallid külalised (kui nii võib korduvkülastajate kohta öelda) käisid kiirel pidulikul lõunal pulma-aastapäeva tähistamas. Kaasas oli neil üheksakuine kutsikas.
Vaata mis ilus poiss, tuli kiitus Jaani huulte vahelt. Proua külaline hämmeldus veidi ning vähese pausi järgi täpsustas: „Tüdruk on!“
Jaan suutis ka end koheselt õigele lainele viia ning kena pisilapse üsna juusteta pead silmitsedes lisas: „No täitsa nagu Sinead O´Connor!“´
Viimane kiitus pälvis mõlemi vanema tunnustuse.
Mina kuid oma väikeses nurgas mõtisklesin: see on tõeline ime kui oma restoranis näeme vastarmunuid, siis äsjaabiellunuid (mõnikord ka meie abiga), seejärel paare õnnis lapseootus silmis ja siis on ka see, keda polnudki, neljal või juba kahel jalal meie ees. Annaks Anubis meile õnne ka selle praegu veel olematu gurmaani küpsemist, miks ka mitte paaripanekut, meie juures ikka ja taas näha.
Muuseas tänane üheksakuine preili oskas hinnata nii merilõhet, šoti mägiveist, juurviljadest ja laimikoogist rääkimata.
Aga päev oli veel rõõsa kui meid taas omakesti jäeti ning siis tuli Merritilt üllatav ettepanek. Lähme ja riisume tibake lehti. Kelle käest? oli mu esimene küsimus.
Lollakas, kostis perenaine vastu, eks iseenda müüri käest.
Mõte hakkas meeldima. Haarasin reha, kirve, mootorsae.
Juhm, mis juhm, kommenteeris Jaan, ellimineerides koletuslikud tapariistad (kirves, mootorsaag).
Mulle jäetud rehaga hüpitasin Merriti tehtud kuhjasid õnnelikult tuulte pöörises.

„Kuule Hummer, ehk lähed ja vaatad, mis küla peal sünnib,“ soovitas perenaine äkitselt ootamatult lahkelt.
Soovitus peas tuiskasin külla.

Esiteks vanale pruudile Retile. Preili tervitas mind peris rõemsalt (see siin on kohalikus murdes). Mina aga tardusin kesk hüpet tõdedes, et AEG teeb ka meie seas oma töö. See hiljutine kobe neidis oli muutunud sama eakaks (andke väljendusele andeks) kui mu vana ema.
Niuksatasin kurvalt ja lontsisin edasi.
Tädi Tiiu ja tema kasside manu. Kasse polnud kodus. Tiiu, kes lahkelt oma sügislillede juurde mind juhatas, aga küll. Lilled murtud ja kõrvitski üle heinamaa sammuva Jaani sülle põrgatatud jäin teraselt silmitsema mütakat, kes õuele sõudis. Täitsa nagu teine Tiiu, või kolmas Tiiu, või neljas Tiiu... Ja nii võibki lolliks minna.
Nuujahh – see uskumatu hulk, lausa külatäis inimesi, keda hämaramal ajal segi võid ajada. Üks suguvõsa, ühed juured ja neist võrsuvad harud. Ähh – pole siin vahet, kas oled Sitsiilias, Madeiral või Mallorcal. JUURED otsustavad.
Ei teind ühesõnaga tulnukast välja, nuusutasin lilli, katkusin umbrohtu ja kikitasin kulmu. Ja mitte ilmaasjata, kuna sain teada küla SUURUUDISE.
Tormisest merest hoolimata oli meie Vana Kalur juba kaks päeva merel käinud ja kaks siiga ning neli lesta vangistanud.
Ja see seletas ka pimeduses merelt kumavad sinised laternad.
Töölt tulnud mehed olid kadedushoos ka oma paadininad märjale veele suunanud võrke panema lootuses, et päiksetõusune saak Vana Kaluri omi ületaks.
Jumal hoidku neid.
Ja loojangud tapavad oma ilus endiselt.