Hommikusel jalutuskäigul lugesin pardid (metsikud) üle, sain ükssada kakskümmend kaks. Anubis andku andeks kui number täpne pole, kuna linnud ei püsinud piisavalt paigal. Seejärel lugesin kassid üle, sain kakskümmend kaks. Pärast seda vaatasin oma mõistuse üle ja mõistsin, et olen tõega kängumise äärel.
Märgates, et Merrit ja Jaan end peente linnariietega auto poole sättisid, hüppasin teele ette ja teatasin resoluutselt: lähete kas koos minuga või siis ei lähe üldse.
No kui jobu end jällekord kinokunstiga piinata tahab, siis hüpaku peale, kõlas peremehe irooniline kommentaar.
Kuuldes sõna KINO, sain aru, et ajastus on väär, ei tõttagi me uutesse gurmeesööklatesse. Kuid kuna tegu oli tehtud, siis väärikuse säilitamise nimel tuli mul end kenasti kokku võtta ja masinasse pakkida.
Nüüd kodus olles leian, et hoolimata sellest, et jäätist, popkorni ja isegi Fantat Artises ei anta, jäin päevaga rahule.
Pedro Almodóvar´i viimane film „Nahk, milles ma elan“, mõjus südamelähedalt. Eriti vaadates mu endiselt veidi lagunevat kehakatet oleksin ma rõõmus filmi tippkirurgi saavutusi ka omas NAHAS proovides. Ja minul poleks seevastu küll miskit kui haledast koermehest kena naine ümber kujundatakse.
Täie aru juures mõistan, et ei saanud ubale pihta. Tegelikult aga vägagi. Olevuste tume külg, mida igapäevaelus varjatakse, toodab õudusi, millesse tavamõistus ka kurjemas unenäos ei tule. Nagu Jaaniga koduteel arutasime on tippkirurgi hullus iga patsiendi õudusunenägu. Miks? Kuna halvatuna tema käte vahel võidakse sust kujundada... MIS iganes. Kass võtku! Minge ja vaadake ise. Geniaalse looja suurteost.
Selle kõrval kuid kodus piinab mu kõrva pererahva poolt lahti unustatud telekas, kus tantsivad tähed ning seejärel arvavad kaks haledat koomikut, et panevad ära.
Kui tähtede puhul jah, nägin ma higi ning pisaraid ja püüdu meelt perfektselt lahutada (iseasi, kas see täiuslikult välja tuli), siis panejate puhul märkan ma lohisevat möga, kerget rahateenimishaisu. Vabandan kui ma eksin!
0 kommentarer:
Postitage kommentaar