Suve lõpp on käes!

Arusaamine lõpu lõplikusest jõudis minuni kui Merritiga pärastlõunases niiskes soojalembeses haudvaikuses (tuuleõhku polnudki) tiiru metsale peale tegime. Ei olnud enam sääski, puudusid ka põdrakärbsed, kes mind tavaliselt persetpidi mööda sammalt uisutama sunnivad ning seentestki leidsime neli millimeetrilist kukeseent ja ühe punase – ei olnud ta kärbseseen vaid pilvik vist.
Kui äikeselöögist saabunud piste südamesse nii jõudis ühe sooja aastaaja kadumisvalu mu ajju: taas hajus igavikku üks kaunis hetk elust. KUIDAS ja MIKS ei suutnud ma siis olnut rinnal täiel nautida? Või olen ma TÕEPOOLEST kui tavapärane inimloom, kes elades hetkes imelises igatseb ulmelise kauniduse poole. Olles saavutanud kauniduse, pole ta sellega rahul ja vaatab nukralt tagasi – vaat TAGASI , siis oli kõik ilus ja MIKS ma ometi siis sellest aru ei saanud.
Kassjumal võtku, tüüpiline, olen taas rabas. Jutuga.
Tegelikult tahtsin rääkida kalast. Kelle perenaine õhtusöögiks valmistas ja kelle aroomid juba ahjus olles mulle peavalu valmistasid. Sellega, et nad oivalised tundusid.
Retsept kui niisugune pidi algselt pärinema Maroko köögist. Siis läks kõik sassi, kuna valge kala asemel oli merilõhe, mõned (enamus) nõutud toorainetest puudus. Merrit kuid ei jätnud jonni ja ütles, et teeb kõik omal viisil.
Seega Kala Omal Viisil.

600 g merilõhe fileed (loomulikult võib ta ka olla poelõhe või isegi see meil puudunud valge kala)
Üks laim (viilutatult)
Suur pihutäis käharpeterselli, pool pihutäit mündilehti, üks küüslauguküüs (kõik hästi peenestatult)
Teelusikas jahvatatud köömneid
Teelusikas suitsust paprikapulbrit
1-2 teelusikat jahvatatud tšillipipart
Teelusikas soola
Poole sidruni mahl
0,5 detsiliitrit hääd oliiviõli
Paarkümmend kirsstomatit
Aseta kala ahjuplaadile pandud laimiviiludele, tee kalasse mõned sisselõiked ja määri ta kokku eelpooltoodud koostisainete seguga. Suru segu korralikult ka lõigetesse. Küpseta 200 kraadises ahjus umbes 30 minutit. Viis minutit enne ahjust võtmist viska juurde kirsstomatid.
Küpsetamise ajal segasime kastme 30%-lisest hapukoorest, maitsestamata jogurtist, soomlaste kangest sinepist (see kangus tähendab parajat magusust tegelikult), sortsust tulisest ketšupist.
Kõrval oli röstitud paprika. Ise tegime. Grillisime paprikad grillrežiimil, kuni koor söestus. Hoidsime kausis toidukile all ca 20 minutit. Puhastasime koorest ja seemnetest. Rebisime tükkideks ning panime kihiti koos viilutatud küüslauguga purki ning valasime üle seguga, millest oli pool paprikast imbunud mahl ja teine pool ikka hää oliiviõli. (Paprika võiks valmis teha päevake enne ja tegelikult säilib selline kooslus nädal ja kakski).
Istusime lauda, tasane muusika mängis, küünlaleek papakoilühtris väreles, kõik oli taevalikult lõhnav ja maitsev. Ja siis ütles Jaan:“Oleksid ju võinud riisi ka kõrvale pakkuda!“
Arvake ära, kas tuli draama?

Selle pehmendamiseks riietusin idamaiseks tantsijaks. Ja koomika lahendas eos kõik kohale tõttavad probleemid.