Mõnikord ma mõtlen, et kas need mõtted, mida ma mõtlen, on ikka minu omad. Või varastatud. Peremehelt, -naiselt. Tulnukatelt või lihtsalt filosoofidelt.
Mõnulesin vaikselt oma külalistetoaks nimetatud hubases ruumis diivanil nii suurel. Kikitama kõrva sundis vaikus. Peaaegu. Klassika, muusika näol, sinna sekka.
Hiilisin vargsi kui kassipoeg elutuppa ja seal nad lamesklesid, Merrit ja Jaan, teleka ees. Esimene kuri küsimus, ehk oleks teil miskit paremat teha, küpsetage midagist või vähemalt... Anubis hoidku – ei teagi, mida targemat tegema peaksite. See viimane mõte jõudis mu mõistusse aru saades, MIDA nad vaatavad. Melanhoolia. Lars von Trier. Seepeale jäin päris vait, kerisin end diivanile ning vaatasin lõpuni.
Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – nii küll ütles Murphy seadus enne mind kuid ühinen temaga sada ja kaks protsenti.
Melanhoolia – film, mis pealmisel tasandil meenutaks kui Hollywoodi katastrooffilme. Seejärel pehmet seepi. Järgmisel tasandil ei meenuta neid üldse, vaid tuletab meelde katastroofe sinus eneses. Kas ongi õudne see kui tulnukas tundmatult planeedilt või tundmatu planeet ise surub su hävitusjõududega rusudeks? Või on traagika sinus eneses. Traagika tunnetada argist argipäeva. Mõista, et igahommikune rutiin polegi lõbus kohustus vaid nukker sundus.
Või nii nagu mu perenaine filmi lõppedes sõnas:
Lars von Trier Melanhoolia - tõeline hingedepäeva lõpetus. Rabav oma lihtsuses. Ja mitmetahulises. Ei pea see olema Planeet Melanhoolia, kes põrkub Planeediga Maa. Pigem on see äng sinus eneses, mis koob kui ämblik nähtamatu kuid kindla võrgu su alateadvusse. Et vastupandamatu kirega matta sind kaduvikku määratud ahastusse.
0 kommentarer:
Postitage kommentaar