KUI SAAD ÜLE KASSIST, SIIS POLE KA VONKLEV SABA TAKISTUSEKS.

Viimased päevad ei olnud lust ega lillepidu.
Hulk häid külalisi, mille kõrvalt Merriti kaustik üha enam täienes arusaamatute kritseldustega. Arusaamatud mitte ainult sisult, vaid ka vormilt. Olen ennegi mõelnud, et perenaine oma varesejalgadega oleks edukalt võinud arstiks õppida. SELLISE käekirjaga kirjutatud retseptid (haiguste vastu – pean ma silmas) annavad eeskuju igale salakirjameistrile. Ei loe sest välja midagi ei salakirja autor ise ega saaja, kellele kiri mõeldud on.
Anubis hoidku, jälle olen jutuga sattunud sohhu. Kuremarju korjama või?
Päriselt tahtsin kirjutada hoopiski sellest, kuidas me Eesti Õhu auväärseid kohtunikke võõrustasime.
Kui kevadise TOP 50-ne restoranide tunnustamisest ka meie auga F-Hoonest väljusime, ei teadnud me, et see välja aste muudab pöördumatult meie mõnusat elu.
Kui meie juurde astus härrasmees, kes tutvustas end Eesti Õhu saadikuna, ei tekitanud see meis ärevust.
Kui nimetet isik rääkis tulevasest restoraniaastast, tundus see kauge kui Marss.
Kuu lendas mööda ja meie õuele saabus sinilindudega ehitud auto. Süda (minul) aimas halba. Teistel mitte. Vaadati pakutud materjalid üle, kõik tundus nii kauge ja ebamaine, seega anti uljas jahh sõna.
Septembris tuli mahe kõne. Eesti Õhk ootab meid pardale jõulukuul detsembris. Ärge minge, kiunatas mu süda.
Läheme ikka, lohutas pererahvas.
Oktoobri lõpul tuli arvutikiri, et tahaks teie valmistatud pardatoitu novembri algul mekkima tulla.
Ja siis saabus ARUSAAMINE. Merritile. SEE katsetus tähendab kaheksateistkümment pisirooga, magusampsudest rääkimata, millel kindlad hinnad ja kaalud. Teatud toiduained, mis on välistatud ning teatud valmistamisviisid, mis ei ole lubatud.
Perenaine jah olevat olnud kolmandas klassis parim matemaatik, eks see vist korrutustabelit, paari arvu kokku liitmist, paaritute lahutamist tähendanud. Kuid toitude kaalumine, eelkõige pean siin silmas salatilehte, kurgiviilu, porgandijuppi ja sibulanäru – on tema jaoks hullem teadus kui minu jaoks kasside kinni püüdmiseks tehtud matemaatilised tehted. (Minu kiirus versus kassi kiirus, segajaks lähim puu, mille otsa pageda saab, kass.)
Olen jah näinud, kuis ta aeg-ajalt otsustab harvaesineva innukusega kõik selle päeva tarbeks vaja minevad toiduraasukesed korralikult kaaluda. See päädib sellega, et köögisaarel on arusamatud hunnikud arusaamatute koostisosadega, kusagil kapsalehe all üks nukker märkmik ja selle sealt leidnud muutub Merriti nägu nõutuks, kuna ta ei suuda ÜLDSE aru saada, mida ta sellesse kaustikusse tähendanud on.
Seega tavaliselt valmistame roogi läbi emotsioonide: koostisaineid kombates, nuusutades, käe peal kaaludes, vüritsades nii nagu tunne seda lubab...
Pardamenüü jaoks kuid tuli end kokku võtta.
Kokkuvõtmisele eelnes nädalake unetuid öid. Õigemini, unetud nad polnud, kuid nähtud unenäod osutusid väsitavamateks kui ükskõik milline üleval olek.
Seiklesime lennukite pardal, pakkumiseks minev toit aga eksles meieta maapinnal. Olime kõigi roogadega laitmatult lennujaamas, selgus kuid, et vajalik lend oli välja müüdud ja Jaan oli unustanud piletid osta. Toit oli pardal, kuid meil oli vaja veel kusagil mujal käia. Kokpit oli nii võluv, Jaan juhtis lennukit, kapten muigas ja Merrit nuttis kadedusest, et teda tüürima? ei lubata ja toiduserveerimine ununes. Pidime tegema maapealset esitlust, sahver kuid oli tühi ja külmkapp kadunud. Rääkimata lugematutest hommikutest kui perenaine silmad lahti tegi ja kui mantrat kordama asus: mida ma pakun, mida ma pakun.
Kaks viimast ööpäeva oli hull majas ehk teisisõnu hullumaja. Roogade ideed valmis, hulk toorainetki varutud ja läks hautamiseks, praadimiseks, salatiteks, croissantideks. Õnneks oli abiks ka Merriti õetütar Jaanika (minu lemmik), kes kondiitriks õppides on harjunud kaaluma, rehkendama ja isegi üles märkima.
Tõele au andes püüdsin ka mina abistada. Lubasin sabaga anumatele stiilseid kaunistusi vedada. Anti vastu muhku. Seejärel üritasin aidata üle lugeda toidud, mis sahvris kile all esinemispalavikus värelesid. Visati välja. Rebisin kenasti želatiinipakikese puruks, et sisu vette lahustuma panna. Selle puru kohtumist köögipõrandaga ja minu kohtlemist puru ja põranda kokkupõrke järel ma siinkohal kirjeldada ei soovi. Viimaste mannetute katsetustena koorisin mune, puhastasin kilu, fileerisin heeringat. Tagajärjeks aeti mind ja Jaani õuele. Ja paluti seal viibida pikemalt.
Lühike lõpp on parem kui pikk heietus.
Sõnaga: karm kohus sõitis kohale, sõi kõik ära, ostis hulgimalt MINU kirjutatud raamatut ja ootab MerMer´i toite detsembrikuu lendudel.
Ohh elu – elukest. Saladuskatte all vihjan, et Merrit, Jaan eriti, kardab lendamist kui kurat välku.