Mis teen. Kus olen.

Loodan, et mõnigi mu austajatest on seda viimasel nädalal küsinud.
Nendele, kes kahtlevalt mõelnud, et ehk hulluke põrutas tõepoolest Madriidi oma lotovõidule järele, kinnitan, et kuigi oleks tahtnud, siis vanemad piletiraha ei eraldanud. Järjekordne valus piste läbib südant: KUIPALJU tööd ja vaeva, lausa ORJAtööd olen siin majas tegema pidanud, kuid endiselt leian end sentideta võõras linnas.
Ei usu? Tänaseski košmaarses unenäos võitlesin elu eest tundmatus suurlinnas. Jah, pererahvas oli viletsa hotellitoanurga küll eraldanud, kuid mille eest söön, joon, ringi sõidan ja asju ostan? Nukker ulg äratas mu lohutuseks ka pererahva. Las vähkrevad unetuses ja mõtlevad selle üle kui vähe nad mind hindavad.
No MÕELGE isegi. Mina, abikelner, retseptide heakskiitja ja nii mõnegi looja pidin end ülisalaja smuugeldama lennuvälja suurkööki. Merrit ja Jaan üritasid mulle selgeks teha, et sealsed hügieeni-, ohutus ja kass ise teab, mis nõuded raskendavad isegi lihtinimese sissepääsu, mis siis pontu-lontust rääkida.
Arvate, et heitusin ja pugesin niutsudes teki alla. Valesti arvate. Pugesin jah, kuid salapidi pererahva autosse. Ja turvatõketest siuglesin kui vana madu läbi. Ei olnud mul metalli, kuldehteid, pussnugadest rääkimata ja seetõttu ei tuvasanud mind miski värav ega skanner. Isegi inimene mitte.
Itsitasin pihku vaadates, kuis Merrit ja Jaanika (õetütar, kes küpsetiste asjatundjana kaasati) saapad, sussid, kingad, vööd, kotid, mantlid kannatlikult seljast heitsid, turvavärava läbisid ning saatja käevangus suurkööki sisenesid. Mina tormlesin kui noor ratsu mööda lennuvälja ja sellest tüdinedes pugesin kui ritsikas uksepraost köögitööd jälgima.
Hauu – kodus on huvitavam. Seal pudeneb miskit ka minuni. Siin kuid oli kõik nii steriilne, et pisimgi ülejääk paigutati vastavasse prügikasti.
Ajaviiteks üritasin kokku lugeda, palju päris töötajaid köögis on. Kuid kuna nad sebisid sama mõttetult ringi kui mu varasemas jutus mereäärsed pardid ja nägid oma kenades mütsides, kokakuubedes TÄIESTI ühtemoodi välja, siis ei saanudki ma pihta, oli neid üks või hoopiski üksteist.
Korra komistas kena provva mu liikumatuks tardunud kehale. „Kena tütarlaps,“ kõlas tema suust, „ehk võtaksid veidi vasakule, mul vaja pliidi juurde pääseda.“ Samase kauni tiitliga pärjati aeg-ajalt nii Jaanikat kui Merritit.
Mingil hetkel adusin, et perenaine mõistis mu kohal olemist. Parema mängu nimel tegi kuid näo, et mind pole siin. Ja õigesti tegi. Mõeldes lennutoidu turvameetmetele. Koera nähes oleks vist kohalikult lennuväljalt tõusvad lennud ööpäevaks söögita jäetud. Sest parem näljane lend kui... toiduga mürgitatud pardatäis õnnetuid.
Seega otsustasin, et enam köögis ei jama ning teletransportöörisin end mõnusale kodudiivanile tagasi.
Merritil ja Jaanikal nii hästi ei läinud. Kulus tunnikest kaheksa, enne kui ka nemad diivanile maandusid. Kui Jaan hetkelise meelesegaduse ajendil päris, mis õhtuks süüa saab, siis ausõna – Anubis olgu tänatud, et pilgud ei tapa.