Must kass, valge kass, ähh – triibuline jõudis ka kohale.

Vabandust palun, et parafraseerin tuntud kinorežissööri Emir Kusturica´t. Kuid kui ta näeks, MILLINE tants toimub mu armastatud perenaise taktikepi all terrassil, siis vist väntaks ta osa number kaks.
Kas on see nüüd vabanemine eelolnud päevade pingest ja sellega kaasnevad kõrvalnähud? Sõnaga tassis Merrit kõik enda arust söödamatud (MUUSEAS, mulle oleks neist kõigist abi olnud) toidujäägid terrassiserva. Mu solvunut ja väheke ilatilkuvat nägu nähes lohutas varmasti: “Sinul, kulla Hummer, on ju dieetkrõbuskeist kõht puhta täis, kuid mis peavad tegema nälginud loomakesed tänaval!“
Anubis hoidku! Enamus eelpoolnimetatutest sarnanevad pigem nuumsigadele. Ehk tuleb kulla perenaisele soovitada loomade varjupaiga külastamist – seal näeks ta tõelisi abivajajaid. Nuujahh, tegelikult ei soovita, sest kujutan ette seda loomade plejaadi, keda armashing vargsi (minu ja Jaani eest) koju üritaks tuua.
Kuna aga toit oli minust eemale klaasi taha serveeritud, viskasin end pikutama ja asusin jälgima.
Esimesena taarus kohale nii paks triibuline kõuts, et lõust potti hästi mahtuda ei tahtnud. Enne kui omapoolse kurja urina valla päästsin, lasin tal ampsukesed kaks võtta. Mu lõrinat tabades kadus kui välk puusse.
Siis õõtsutas end kohale vana tuttav kunde – peamiselt must, kuid osad osad valged. Näitas mulle hambaid, rebis mõned kondid ja kadus.
Selle järgi kuid ilmus ilmutus. Lumivalge sootu lühikarvaline ja lühisabaline OLEVUS. Jälgisin ta maiustamist hinge kinni hoides. Viimaks pääses mu hingeke röginaga valla, küsivad sinisilmad pöördusid paja kohalt minu poole ja nii ta kaduski.
Kass võtku! Mu enda ilutsemine on nõnda roosamannaks kätte läinud, et seda võib päästa vaid üks graavilõhe retsept. Andke andeks, et Jamie Oliveri käest pätsatud.
Riivitud punapeedi ja mädarõikaga graavitatud lõhefilee.

Ca 700 g nahaga fileed
1,5dl jämedat soola
0,5dl suhkrut
Tugev pits, no nii 5cl viina (meie joodame võimalusel kalakest valge armanjak´iga)
600g riivitud toorest peeti
100g mädarõigast (meie kasutame Felix´i oma)
Poole sidruni mahl
Südamest jämedalt hakitud tilli.
Asetame kalakese nahk allpool kõrgete servadega vaagnasse (siis ei imbu kogu edaspidine tekkiv löga külmkappi kimbutama).
Patsutame kokku soolaga ja et tal nii mõru tunne ei jääks klopime lohutuseks suhkru sekka. Kuna kalal on vaja vähemalt ööpäev rahus lesida, joodame ta kange alkoholiga uimaseks. Värviks ja maitseks lisame riivitud peedi, mille omakorda kindlustame mädarõikaga. Vürtsi vaja! Ja väänamegi poolest sidrunist välja mahla. Ilu huvides lõpetame kena rohelise tilliga. Katame toidukilega, asetame külmkappi, põgenemise vältimiseks surume paar purki vaagnale ja laseme seista ööpäeva. Kui ka kaks ööpäeva kodunt ära oleme, ei juhtu hullu, vastupidi – tulemus veel parem.
Võtame kala külmkapist, eemaldame kile, puhastame sodist ja üritame fileerimisnoa abil ka nahast lahti saada. (Kui see õnnestub, andke ikka KASSIDELE!).
Fileerime imeõhukesed lõigud ja kui kõike korraga süüa ei taha, siis kilekotis ja külmkapis seisab fileerimata kala kenasti nädalakese.
Fileede kõrvale sobib lihtne salat beebispinatist, vähekesest rukkolast ja jääsalatist, sekka poolitatud kirsstomatid. Väheke valgesibula liistakuid soovi korral. Fileede peale aga õhkõhukesed laimiviilakad.
Kastmeks sega 1 dl magusamat (inglise) sinepit ühe detsiliitri oliiviõliga, juurde supilusikas suhkrut, keerd värskelt jahvatatud musta pipart ning vähekese veskis jahvatatud meresoola. Vahusta segu kuni suhkur sulab ja serveeri eraldi kastmekannus.