Nii kiire, et naerma ajab.

Kiire, kiire, kiire. Taob mu kaunisse pähe magama minnes, magamast tulles, magamas olles ja ärkvele jäädes.
Äkki see teadmine, et ON kiire, teebki asja hulluks. Vaigista teadvus, ava alateadvus ja aeg voolab sust läbi kui kannikestelõhnast rikastatud jõgi.
Vahemärkusena: peremees sattus mööda minnes seda filosoofilist tsitaati märkama, jäi mind kuidagi kummaliselt silmitsema, patsutas lagipähe ning kommenteeris nukra alatooniga: „No ei ole sa Hummer päris mõistuse juures, ei ole.“
No KUIDAS ei ole, kui süda valutab vaadates, kui abitult mu rahval õhurestorani menüü koostamine läheb. Algus küll hakkas bravuurikalt. Paneme põtra, jagame kodukitse, hautame küülikut, graavitame meie mere lõhet, küpsetame saiad, teeme mousseed – unistas perenaine. Siis kuid astusid lavale reeglid. Karmid kui saatuse poolt kotkaküünistesse määratud merelinnu tee.
Kes vastutab selle eest, et põder kakskümmend neli tundi ja neli nädalat järjest saadaval on? Miks peaks keegi lennukis ÜLDSE kodukitseliha tahtma? Kui Poola küülikut ei taha, siis kus on taas kuu aega kindlust, et eestimaisest küülikust vähemalt viissada portsu ära toita? TOORES kala, unustage pardal ära! Saiad – leivad tulevad vaid läbi kindla kontrolli läbinud pagarikoja. ISSAND JUMAL – toores muna võib tappa peale meeskonna ka kogu reisijas konna.
Õhk unistustest kui viga saanud kuumaõhupallist välja pumbatud.
Kass võtku, ei jäta me jonni. Vaid võtame lihtsamalt. Lihaveis, notsu, kanake tavaline, küll kujundame ka igast komponendist ühe mõnusa paja. Krõmps salat kiirematele lendajatele, tervislikum täisteracroissant kodujuustu ning toorjuustu segu ja vähekese rohelise ning terakese lihaga nendele, kes väga kauaks pardale ei jää.
Ja sinna juurde veel see, et kaalu, rehkenda ja passita kogu loomingut nõudesse, millistest Merrit oma lapsepõlves sõber nukkusid toitis.
Muust aga. MINU arust olen mina küll päris täiskasvanu ning arukas. No kuulge, ei hakka ma asi ees teine taga Hallo Viiniks taas kõrvitsat lõikuma. Silmi pähe uuristama, suud õudsaks kujundama, peast sisu uuristama. Seda aga mu arukad vanemad päeva paari eest tegid ja nüüd tolkneb õõnestatud pea, hambad irevil, küünlasäras müüril, et hirmutada mind ja keda veel (rebaseid, kasse?)

Ja teiseks. Esimene november kukkus ning terrass on täidetud näljahädas tihaste, puukoristajate ja vindilistega. Õu kuid toitvatest pungadest tulvil. Linnukeste teeseldud hädakisa nähes tormas pererahvas poodi ning nüüdseks on taaskord toitev linnurestoran avatud. Anubis hoidku, kas sellist peret tahtsingi?