PÄEV.

Mittemidagiütlev pealkiri arvate teie. Tegelikult küll ütleb paljutki.
PÄEV, mis oleks võinud olemata olla.
PÄEV, mille uuestisünnil kindlalt vahele jätan.
PÄEV, millega vanadust kurb oleks jagada.
PÄEV, millest saadud eluõppetund ei unune.
PÄEV, mida tagantjärgi armastan, kuna ta õpetas mind.
Õpetas mind? Õpetas jah, aru saamaks märkidest.
Hommik algas lustlikult. Lasti magada, viidi kõndima, toideti hästi.
Siis läks kahtlasemaks: Merrit üritas terrassil taltsutada sel juba päevi pesitsevat kassitaolist olendit. See päädis loomapoolse loaga end silitada. Seejärel käskis Jaan kõigil kenad riided selga panna, kuna plaanis on päälinnas poe külastus, et meie ülikiirelt kahanevat küünlavaru täieneda ja seejärel üldrahvalik lõbustus kirjaga „Johnny English: taassünd“, üle vaadata.
Kuna olen naljadefriik, siis liitusin mõnuga.
Väheke karmiks läks tee peal. „Miks sa nii kiiresti sõidad, miks sa nii aeglaselt sõidad, miks sa sellest jobust juba mööda ei sõida, miks see ohmu meist mööda sõitis,“ kostis Merritilt kui pidev regilaul. Ausalt kohe, seda pobinat kuuldes läksin ka ise närvi.
Läksin närvi, vaatasin kella ja leidsin meid olevat pisukeses ajahädas. Seega koosatsin kiire transportskeemi. Ülemiste keskus, Mittejoodava joogi palee (Coca cola plaza), bensiinijaam, kodu.
LOOMULIKULT keeras Jaan kõik vussi kui esiteks bensujaama keeras. Sellega kaotasime viisteist minutit. Ülemiste keskuses tuli perenaisele meelde, et vaja ka toidupoest läbi põigata. Kadu kakskümmend viis minutit. Küünlapoes läks saalitöötajal VÄGA kaua aega, enne kui meie soovitud värvidega küünlakarbid üles leidis. Aga ta oli tõepoolest püüdlik ja vastutulelik. Kadu viisteist minutit.
Tundsin tülisuitsu tõusvat autos. Ärge minge kinno, niutsatasin tagaistmelt. Gaas kuid suruti põhja ning maanduti loetud sekundit enne filmi algust kassasse.
Kuldreegel on, et me ALATI istume viimases reas vahekäigu alguses. Viimased read, vahekäigust rääkimata, olid välja müüdud. Pakuti seinakohti viiendasse. Ärge ostke, sosistasin haledalt.
Ei tehtud mu asjalikust nõuandest kassigi ja võeti piletid ära.
Ja ohh, kuidas me kahetsesime! Milline kurbus on vaadata kunagist lemmikkoomikut Rowan Atkinson´i iseennast matkiva haleda varjuna. Kui piinlik on olla naljafilmi jälgija naeru asemel häbi pärast läbi tooli vajudes.
Ise kuid olime süüdi, kuna ei osanud lugeda MÄRKE. Ja sellest saigi minu päeva õppetund: kui paistab, et sa kusagile ei jõua ja kui peaaegu, et jõuadki, kuid mitte sulle sobivatel tingimustel, siis jäta palun pooleli.
Õppetunni jätkuks ei leidnud me teel asuvast Torupilli Selverist seda, mida vajasime. Ja mis arvate, kas meie ja liikluspolitsei tee sellel näppu viibutaval saatuse mänguõhtul kohtus?