BRÜSELISSE, BRÜSSELISSE.

Tehtud, lõin kommandöör Laidoneri ees kulpi, kui 23.15 maandasin lennuki Tallinna lennuväljal. Seda kulpi sai ennegi kaks korda vastu pead taotud: siis kui Tallinnast aitasin lennukil õhku tõusta ja Brüsselis ta maandada.

Ei saa salata – minust sel söögireisil oli ikka tapvalt palju abi. Mis sest, et kõik, kes pardal olid ja kes seda jutukest lugema satuvad, väidavad, et Abikelner Hummerit EI näinud nad. Anubis hoidku ja kass võtku, on ju siililegi selge, et oma pererahva segastele tegudele järgnen varjuna kui kuu päikesele või vastupidi. Ja varikuju on see, kes suudab nende hullumeelsed mõtted – tegudest rääkimata, siiski mõistlikuse piirides hoida.
Esimene hoiatav niuks läbi pea käis siis, kui meile, NEILE noh, rohevalged lipakad käsitsikirjutatud nimedega enne lendu kätte jagati. NEMAD olevat liikmed meeskonnast ja seepärast rohkemat pole vajagi. MINUL käis küll mõte läbi pea, et taolisi lõbusaid pardakaarte saaksin oma logiseval printeril välja sööta tuhandeid. Aga sisse me saime. Lennukisse.
Kus oli mõnus-õudne. Teatavasti ju mu pererahvas pole just suurim fänn lendajate hulgas. Kuid kuna purser oli Rebane (mõelge ise, mida tahate),

suutis ta oma mesijutuga Merriti ja Jaani lennuhirmu eemaldada. Eriline pauk oli see, kui Jaan ja mina kokpitis kaptenitel lennuki taevasse tõsta aitasime.
No seda, kuidas Merrit oma toitu (sibulamoosine kanafilee broccoli-toorjuustupüreega ja kõrvale Vana Tallinnat täis imenud vähese kamaga kamavaht) sööjatele moosis, oli armas vaadata.

Keegie ei julgenud portsust keelduda ja kõik lakkusid kenasti ka taldrikud puhtaks.
Menust joobnuna aitas siis Merrit kapteneid Brüsselisse maanduda. Hästi aitas. Maandumine oli kui kassikese kukkumine käpakestele. Toolilt.
Tunnike vahepausi ja mu pererahvas leidis, et tuleb tormata šhoppama. Rebane lubas ja Hummer tormas kannul. Kui aus olla, siis nii lühikese aja jooksul miskit tapvat me ei leidnud. Ei olnud ju aega uusi kingi, rõivastest rääkimata, proovima hakata. Seega haarasime kaasa paar head šhampanjat (ei taha ütelda, MIS nad seal maksid ja MIS nad siin maksavad...), karbi komme. Prouva, kes ostutehingul me pardakaarte palus, jäi neid vähekeseks juhmilt silmitsema. Kuid euro on euro ja nii me oma kinnineeditud pakikese välja lunastasime.
Pull algas. Pardale minekul. Karm prillidega (mis, vabandust väljenduse pärast, iga hetkega järjest udusemaks muutusid) naesterahvas tõmbas me rohelised lehed miskist masinast läbi ja jäi seejärel meid totralt silmitsema. KUSJUURES, olgem ausalt – mind ei pannud ta tähelegi. Põlglikult pererahva ID-kaarte eemale lükates uuris ta vaevalises inglise keeles, et kes me oleme, miks me siin oleme ja mis me üldse tahame. Kohkunud Merrit vastas talle sama vaevalises keeles, et Eesti Õhu meeskonna liikmed, kes selle lennu peakokkadena premiumklassi toidavad. No see vastus ajas tädi täitsa huilgesse, prillid ei paistnud enam üldse läbi sel hetkel, kui ta teatas, et meid pole selle lennu jaoks olemas. No olgu-olgu, mina olen nähtamatu, kuid mu Merrit ja Jaan VÄGAGI silmapaistvad.
Appi tõttasid mitmed meie lennufirma märkimivääred isikud. Kes ka üritasid selgitada, et Merriti ja Jaani näol pole tegemis anonüümsete pommipanijate, vaid ausate restoraniomanikega.
Tädi kiljus miskit telefoni. Isegi mina sain aru (seekordsest hollandi keeles vist), et kaks hullu pluss mõned segased veel tahavad anonüümselt pardale pääseda.
Ähh, ega MINA küll väga õnnetu polnud, kujutasin juba vaimusilmas ette kui järgnevad aastad tõupuhtaid brüsseli naiskrantse murran.
Murrangu tõi aga kuri kõne pardalt tädile (kapteni poolt), mispeale viskas tädi nii telefoni kui prillid nurka ja ID kaartid meie omadele ning kiljus endiselt: „Mis te seisate siin, kaduge lennukisse!“
Ja sinna me jooksimegi. Õnneks õigeaegselt. Mina heitsin norskama Jaani ja Merriti istme alla. Jaan (nii kui Brüsselisse sõitmisel) rääkis kiiruga, kuidas teekkis universum ja selle järgi MerMer.

Merrit punastades mehe loba kuulates (nii kui Brüsselise sõitmisel) jagas laiali meie valmistatud õhtusöögi (apelsinimahlas ja valges veinis mõnulenud lihaveise välisfilee koos tummise šokolaadikoogiga)

 ja jäi seejärel jäi loorberitele puhkama. Mina lakkusin vaid tühje taldrikuid...

Väike videolõik sellelt reisilt:
 http://www.youtube.com/watch?v=CBjEYss29yU