JUHE KOOS, KUID RAHU MAA PEAL JA INIMESTEST HÄÄ MEEL.

Vaatan oma perenaist, kes õndsas rõõmus mööda maja, eelkõike kööki, tiirutab. Rahu südames. Seda viimast mul küll pole, kuna loetud sekundid tagasi juhtusin silmama Merriti päevaraamatut, kuhu aastalõpuni MerMer´i tulev rahvas üles märgitud.
Ei kommenteeri, vaid lisan vaid ühe nädala külmad numbrid: 16, 10, 20, 20, 7,9, 23, jne,. Ei! Need ei ole kuupäevad, vaid inimeste arv, keda mu armas pererahvas NÄDALA jooksul võõrustada plaanib.
Aga eks nad ise tea, mina vaid panen sabakuue selga ning keerutan vajadusel kandikut.
Igal juhul kuulsin, et Emand Küülikule anti kohene käsk viis lapsukest pühapäevaks valmis seada (kõlab jubedalt, kas pole?) ja Kalurihärral tuleb samakaaluliste fileedega meid rõõmustada. Küülikuemandal on lihtne käsku täita, kuid kalurihärra – temast on mul TÕEpoolest kahju. Kujutan ette teda tormituulises meres võrkudega võitlemas ja sinna juurde mantrana manamas: meri, armas meri, too mulle MerMer´i kurja perenaise tarvis lõhekala, tursakala. Anubis hoidku, oleks kui muinasjutust, kus kuri võõrasema vaeselapse lume alla maasikaid korjama saadab.
Tõele au andes, kraabib tänapäeva tütarlaps Stockmannist viimaste veeringute eest maasikad kokku. Loodan vaid, et kalur sama ei tee...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuis tuba aina jõulusemaks muutub, Jaan – nii kui linna pääseb, sealt üha hullumeelsemate kaunistustega tagasi tuleb. Ja õnneks valitseb vastandina südames peituvale jõulumeeleolule õues kui igavene kevad. Muru rohetab ja nõuab lausa, niida mind! Seda me kahjuks teha ei saa, kuna peremees, tuisuks valmistudes, juba kuu varem niiduki lumefreesijaga asendas. Nii see totakas masin maja ees isub ja oma veel totakamaid kasutuid lumehambaid näkku irvitab. Sõites täna aga päikesest kiirgavast kodust mõned kilomeetrid linna poole kohtusime iseeneselegi ootamatult talviste teede ja lumiste metsadega. Päikesest polnud halli kassi haisugi. Järelikult on vist Jaanil õigus, et alati tuleb valmistuda halvimaks.
Mina ja Merrit kuid valmistume parimaks. Külalistele pakutavad toitude retseptid on valvekoerana üles rivistatud. Minu mure hakkama saamise pärast on murtud.
Ja pealegi on siin olnud külalistest juba hää meel.
Kummastav oli kasvõi eile vaadata Nordea panga härraste osavat nugade käsitlemist (nende ülesanne oli Merritiga koos eelroad valmis teha).

Vaimustav oli kohtuda ei tea mitmendat korda meid külastanud püsikülalistega (kolmekuune kutsikas tagataskus) ja mõelda, et see lapsuke peatselt omil jalgadel ja iseenese initsiatiivil tee meie juurde leiab. Harras on vaadata külalisi, kes ka omapoolseid toidukatsetusi meile kingiks toovad (ühed hiljutised lehterkukeseened on senini kui kallis-aare kasutusel).
Või lugu sellest, kuis eelmisel esmaspäeval otsustas torm meie elektri mujale viia. Külalised, kellele Merrit taolisest julmast teost teatas, ei heitunud, vaid teatasid, et nad ka küünlavalguse ja veiniga lepivad. Hämmingus elekter tuli seepeale tagasi.
Hauu – ja MIDA ma üleüldse ütelda tahtsin? Vist seda, et olen üks paganama õnnelik koer, kes on suutnud oma elupaiga õnneliku rahva juurde punuda.
Tänutäheks tegin paganama ilusad hõbedase kuu pildid. Meeleolu loomiseks. Vähemalt minu arust.