Tegelikult võiksin kuid öelda, et kaval, nagu Hummer. Kirjutasin ju, et meile laekus uus mööbel. Üüratu rahakulutamise põhjus olevat mina. Mina olevat senise pehme mööbli ära trööganud. Mida iganes see TRÖÖKAMINE küll peaks tähendama, on selge, et pole teinud. Olen lihtsalt patjadel mõnulenud, vähekese neid ilastanud, neilt sulgi välja noppinud, kuid TRÖÖGANUD mitte.
Oli, mis oli. Vanad läksid ja uued tulid. Sõnadega Jaani poolt (täpne tsitaat): „Sina, Hummer, nendele uutele pehmeasemetele EI tule!“
Võtsin algul naljana, kuid peremehe karmile pilgule alludes mõistsin, et käsk on vanem kui meie.
Nuujahh, kass võtku, Anubis hoidku – nii see värk kestma jääda ei tohi. Kuidas saan siis mõnusalt telekat uurida, pererahva söögiõhtuid jälgida, tobedate kasside kaklusi terrassil vaadelda.
Kus abi kõige suurem, seal terane mõistus kõige lähem! Tšuktši tarkussõna!.
Nii kui pererahvas end mõnusalt pehmele sirutanud oli, imbusin elutuppa kõiki nelja jalga longates mina. Niutsusin haledalt, kukkusin külmale kivile (väike liialdus, kuna põrandal laiutav paekivi tegelikult kiirgab mõnusat soojust) siruli, võdistasin jaheduses nahka, pööritasin silmi ning jäin elutult lamama. Halesüdamline Merrit, märgates mu eluta olemist ja morni lõusta, kiljatas: „Jaan, vaata, Hummer on vist agoonias. VAENE kutsu, külmub põrandale surnuks samal ajal, kui meie sinuga leboskleme soojal diivanil!“
Jaan ehmus, tormas minema ja tuli tagasi sületäie tekkidega. Laotas need kulmu kortsutades tugitooli. Ja see pesa minu omaks saigi.
Olgu-olgu. Annan ausa sõna, et ei hiili katmata pindadele, ei ilasta asjatult ja üleüldse käitun eeskujulikult.
No lõppude-lõpuks. Tulevasele telestaarile (juhtusin vaatama Beethooven, kass ise võtku, mitmesajandat osa ja adusin, et taoline kuulsus on peatselt ka minu uksele koputamas) on ikka üks pehme ase enesestmõistetav luksus.
Aga et eelnev mõnus läägus jätkuks, siis kaks maiuspala, mida annab pühade ajal nii pipar- kui muule koogile lisada.
TAEVALIK VAARIKAS
1 liiter külmutatud vaarikaid
5dl fariinsuhkrut
3 dl demerara suhkrut
150 g vähemalt 70 protsendilist šokolaadi
Aja vaarikad ja suhkrud tasasel tulel keema, keeda ca 15 minutit. Vaht riisu. Tõsta keedus tulelt ja sega sisse jämedalt tükeldatud šokolaad, kuni see sulab. Jahuta ja naudi.
Muuseas – seda peame hoolikalt Jaani eest peitma, kuna peremehe käes kaob maius kiiremini kui teda juurde teha jõuame.
VAHUKOOREKREEM
3dl vahukoort
2dl paksu kreeka jogurtit
1,5 dl jõhvikaid (vees hoituid)
Vahusta vahukoor poolpaksuks, sega sisse jogurt ja purustatud jõhvikad. Sobib imetabaselt varemavaldatud külmutatud toorjuustukoogi kõrvale.
ÄRA ANDA KASS. TÄIESTI TASUTA!
Tänan pakkumast, kassi ei soovi :). Pidin lihtsalt mainima, et vahukoor jogurtiga on suvel koos maasikatega täielik sõltuvus, nüüd proovin ka jõhvikatega - selle variandi peale ise ei tulnudki. Mõnusat jõuluaega ja jääge ikka ellu oma külalistevoori juures!
ReplyKustutaKarmen! Aitähh hääde soovide eest.
ReplyKustutaEks siis vahime selle kummalise valge kassiga endiselt tõtt!
Muuseas, mu perenaist olen näinud aeg-ajalt ka Sinu blogi piilumas, järelikult meeldib.
Armast jõuluaega ka meie poolt!
Hummer, see sama kass liigub ka siin Loksa kandis kodu otsides. Ilmselt on see siiski teine kass, aga mida siit siis järeldada+ et valge kasukaga kõutsid on kõikse õelamad, keda keegi ei taha?
ReplyKustutaMis kell ta seal tiirleb? Äkki on see meie oma oma tee suurelt ette võtnud, kuna viimasel ajal ta enne kella üheksat õhtul kohale ei jõua.
ReplyKustutano võib-olla tõesti, ma olen teda märganud rohkem päevasel ajal. Kell üheksa ei näe siin väljas enam mitte midagi, isegi mitte valget kassi. Kuidagi veidi pikk ring tundub olevat, aga samas eks nälg on ka vist suur.
ReplyKustuta