Jõuluõhtu möödus mõnusalt ja intiimselt. Kõik meie omad olid endid riietanud vastavalt pidulikkusele. Ainult mina, andku kass mulle andeks, olin kaotanud fraki, kikilipsust rääkimata. Seega riietasin end oma pruun-valgesse ülikonda ja mõjusin ajastut hüljates endiselt šikilt. Šikk oli ka see, et vastavalt lubadustele ei raisanud eelnevat aega kinkide otsimisele ega kinkimisele. MILLEKS kingid kui armastus üksteise vastu on tähtsam kui mõttetute asjade teineteisele ulatamine. Jahh, pakkisin minagi eelmiste jõulude aegu taaskasutatavat ilusasse siidipaberisse. Kahjuks ei tundnud sest rõõmu kingisaaja, minust rääkimata. Seega õppetund – kasutud asjad viskasin prügitünni ja ei koormanud lähedasi kohusetundliku „Ohh kui tarvilik kink!“ naeratusega.
Seega käisime jõuluõhtul metsas, kus Jaan kauni missa sõnade ja suupilliga maha pidas, vahemärkusena, toitsime kodutuid loomi (põder, metskits, jänes, metssiga) kaasavõetud andidega.
Koju jõudes lahkasime kalkunit ja nuumasime hullu valget kassi.
Kõik oli helge, kuniks teine jõulupüha algas. Tormiga, mis tõi mere nii lähedale, et selles olekus me maja ehituskeelus olevana ammugi maha oleks võetud. Võibolla oligi hoiatus jõululaupäeva hommikul terrassi juures patseeruv luik (samal ajal tegeles perenaine kalkuni ahjupanekuga), mida hoiatava ende asemel me kõik usinalt pildistama tormasime.
Siis läks elekter. Viha teeb see inimlik nõrkus, mis selgelt näitab kui mannetu on kahel jalal kõndiv loom siis kui ta tulest, veest ja vasktorudest (kalmbuur!) ILMA JÄÄB.
Juurdlema hakkasin ka mineviku üle. Nii mõnedki ulmefilmid viivad tänapäeva kangelased kaunisse minevikku, kus nad veel kaunimate naistega tiibu ripsutavad ja söögilauas hääd-paremat sisse vitsutavad. Mis aga oleks tegelikkus? Kangelane lämbub esimestel hetketel odööridesse, mis on tootnud sündimisest saadik pesemata ihu. Kui sellele miskit moodi vastu paneb, siis tapab ta kenasti seniavastamata bakter.
Aga mida ma üldse tahtsin ütelda? Ehk seda, et hoidkem kinni sellest hüvast, mis maailm meile pakkuda raatsib ja kui mingil hetkel oled elektrita ehk peaaegu, et tsivilisatsioonita, siis ära anna alla, mähi end tekki, küta kaminat, soojenda end klaasi tummise punase veiniga, vannu hambad risti Eesti Energiat, ürita end kasvõi viimase tilga veega puhtaks pesta ja ära kaota väärikust olla Inimene. Või Hummer vähemalt!
Ja kuna aasta lõpp peaks tähendama ka püüdu pääseda sind piiravatest painetest, siis allpool üks muusikaline vahepala. Minule kahjuks (või õnneks) seostub aegade lõpuni Lars von Trier´i Antkristusega.
http://www.youtube.com/watch?v=aVlyzznCxkQ
0 kommentarer:
Postitage kommentaar