MERI PÕLVINI.

 Meri põlvini ja elekter kadunud.
Jõuluõhtu möödus mõnusalt ja intiimselt. Kõik meie omad olid endid riietanud vastavalt pidulikkusele. Ainult mina, andku kass mulle andeks, olin kaotanud fraki, kikilipsust rääkimata. Seega riietasin end oma pruun-valgesse ülikonda ja mõjusin ajastut hüljates endiselt šikilt. Šikk oli ka see, et vastavalt lubadustele ei raisanud eelnevat aega kinkide otsimisele ega kinkimisele. MILLEKS kingid kui armastus üksteise vastu on tähtsam kui mõttetute asjade teineteisele ulatamine. Jahh, pakkisin minagi eelmiste jõulude aegu taaskasutatavat ilusasse siidipaberisse. Kahjuks ei tundnud sest rõõmu kingisaaja, minust rääkimata. Seega õppetund – kasutud asjad viskasin prügitünni ja ei koormanud lähedasi kohusetundliku „Ohh kui tarvilik kink!“ naeratusega.
Seega käisime jõuluõhtul metsas, kus Jaan kauni missa sõnade ja suupilliga maha pidas, vahemärkusena, toitsime kodutuid loomi (põder, metskits, jänes, metssiga) kaasavõetud andidega.
Koju jõudes lahkasime kalkunit ja nuumasime hullu valget kassi.
Kõik oli helge, kuniks teine jõulupüha algas. Tormiga, mis tõi mere nii lähedale, et selles olekus me maja ehituskeelus olevana ammugi maha oleks võetud. Võibolla oligi hoiatus jõululaupäeva hommikul terrassi juures patseeruv luik (samal ajal tegeles perenaine kalkuni ahjupanekuga), mida hoiatava ende asemel me kõik usinalt pildistama tormasime.

Siis läks elekter. Viha teeb see inimlik nõrkus, mis selgelt näitab kui mannetu on kahel jalal kõndiv loom siis kui ta tulest, veest ja vasktorudest (kalmbuur!) ILMA JÄÄB.
Juurdlema hakkasin ka mineviku üle. Nii mõnedki ulmefilmid viivad tänapäeva kangelased kaunisse minevikku, kus nad veel kaunimate naistega tiibu ripsutavad ja söögilauas hääd-paremat sisse vitsutavad. Mis aga oleks tegelikkus? Kangelane lämbub esimestel hetketel odööridesse, mis on tootnud sündimisest saadik pesemata ihu. Kui sellele miskit moodi vastu paneb, siis tapab ta kenasti seniavastamata bakter.
Aga mida ma üldse tahtsin ütelda? Ehk seda, et hoidkem kinni sellest hüvast, mis maailm meile pakkuda raatsib ja kui mingil hetkel oled elektrita ehk peaaegu, et tsivilisatsioonita, siis ära anna alla, mähi end tekki, küta kaminat, soojenda end klaasi tummise punase veiniga, vannu hambad risti Eesti Energiat, ürita end kasvõi viimase tilga veega puhtaks pesta ja ära kaota väärikust olla Inimene. Või Hummer vähemalt!
Ja kuna aasta lõpp peaks tähendama ka püüdu  pääseda sind piiravatest painetest, siis allpool üks muusikaline vahepala. Minule kahjuks (või õnneks) seostub aegade lõpuni Lars von Trier´i Antkristusega.
http://www.youtube.com/watch?v=aVlyzznCxkQ

BRÜSELISSE, BRÜSSELISSE.

Tehtud, lõin kommandöör Laidoneri ees kulpi, kui 23.15 maandasin lennuki Tallinna lennuväljal. Seda kulpi sai ennegi kaks korda vastu pead taotud: siis kui Tallinnast aitasin lennukil õhku tõusta ja Brüsselis ta maandada.

Ei saa salata – minust sel söögireisil oli ikka tapvalt palju abi. Mis sest, et kõik, kes pardal olid ja kes seda jutukest lugema satuvad, väidavad, et Abikelner Hummerit EI näinud nad. Anubis hoidku ja kass võtku, on ju siililegi selge, et oma pererahva segastele tegudele järgnen varjuna kui kuu päikesele või vastupidi. Ja varikuju on see, kes suudab nende hullumeelsed mõtted – tegudest rääkimata, siiski mõistlikuse piirides hoida.
Esimene hoiatav niuks läbi pea käis siis, kui meile, NEILE noh, rohevalged lipakad käsitsikirjutatud nimedega enne lendu kätte jagati. NEMAD olevat liikmed meeskonnast ja seepärast rohkemat pole vajagi. MINUL käis küll mõte läbi pea, et taolisi lõbusaid pardakaarte saaksin oma logiseval printeril välja sööta tuhandeid. Aga sisse me saime. Lennukisse.
Kus oli mõnus-õudne. Teatavasti ju mu pererahvas pole just suurim fänn lendajate hulgas. Kuid kuna purser oli Rebane (mõelge ise, mida tahate),

suutis ta oma mesijutuga Merriti ja Jaani lennuhirmu eemaldada. Eriline pauk oli see, kui Jaan ja mina kokpitis kaptenitel lennuki taevasse tõsta aitasime.
No seda, kuidas Merrit oma toitu (sibulamoosine kanafilee broccoli-toorjuustupüreega ja kõrvale Vana Tallinnat täis imenud vähese kamaga kamavaht) sööjatele moosis, oli armas vaadata.

Keegie ei julgenud portsust keelduda ja kõik lakkusid kenasti ka taldrikud puhtaks.
Menust joobnuna aitas siis Merrit kapteneid Brüsselisse maanduda. Hästi aitas. Maandumine oli kui kassikese kukkumine käpakestele. Toolilt.
Tunnike vahepausi ja mu pererahvas leidis, et tuleb tormata šhoppama. Rebane lubas ja Hummer tormas kannul. Kui aus olla, siis nii lühikese aja jooksul miskit tapvat me ei leidnud. Ei olnud ju aega uusi kingi, rõivastest rääkimata, proovima hakata. Seega haarasime kaasa paar head šhampanjat (ei taha ütelda, MIS nad seal maksid ja MIS nad siin maksavad...), karbi komme. Prouva, kes ostutehingul me pardakaarte palus, jäi neid vähekeseks juhmilt silmitsema. Kuid euro on euro ja nii me oma kinnineeditud pakikese välja lunastasime.
Pull algas. Pardale minekul. Karm prillidega (mis, vabandust väljenduse pärast, iga hetkega järjest udusemaks muutusid) naesterahvas tõmbas me rohelised lehed miskist masinast läbi ja jäi seejärel meid totralt silmitsema. KUSJUURES, olgem ausalt – mind ei pannud ta tähelegi. Põlglikult pererahva ID-kaarte eemale lükates uuris ta vaevalises inglise keeles, et kes me oleme, miks me siin oleme ja mis me üldse tahame. Kohkunud Merrit vastas talle sama vaevalises keeles, et Eesti Õhu meeskonna liikmed, kes selle lennu peakokkadena premiumklassi toidavad. No see vastus ajas tädi täitsa huilgesse, prillid ei paistnud enam üldse läbi sel hetkel, kui ta teatas, et meid pole selle lennu jaoks olemas. No olgu-olgu, mina olen nähtamatu, kuid mu Merrit ja Jaan VÄGAGI silmapaistvad.
Appi tõttasid mitmed meie lennufirma märkimivääred isikud. Kes ka üritasid selgitada, et Merriti ja Jaani näol pole tegemis anonüümsete pommipanijate, vaid ausate restoraniomanikega.
Tädi kiljus miskit telefoni. Isegi mina sain aru (seekordsest hollandi keeles vist), et kaks hullu pluss mõned segased veel tahavad anonüümselt pardale pääseda.
Ähh, ega MINA küll väga õnnetu polnud, kujutasin juba vaimusilmas ette kui järgnevad aastad tõupuhtaid brüsseli naiskrantse murran.
Murrangu tõi aga kuri kõne pardalt tädile (kapteni poolt), mispeale viskas tädi nii telefoni kui prillid nurka ja ID kaartid meie omadele ning kiljus endiselt: „Mis te seisate siin, kaduge lennukisse!“
Ja sinna me jooksimegi. Õnneks õigeaegselt. Mina heitsin norskama Jaani ja Merriti istme alla. Jaan (nii kui Brüsselisse sõitmisel) rääkis kiiruga, kuidas teekkis universum ja selle järgi MerMer.

Merrit punastades mehe loba kuulates (nii kui Brüsselise sõitmisel) jagas laiali meie valmistatud õhtusöögi (apelsinimahlas ja valges veinis mõnulenud lihaveise välisfilee koos tummise šokolaadikoogiga)

 ja jäi seejärel jäi loorberitele puhkama. Mina lakkusin vaid tühje taldrikuid...

Väike videolõik sellelt reisilt:
 http://www.youtube.com/watch?v=CBjEYss29yU

MURE KOERA PÄRAST. Jõulujutt vol.1

Vaat see on pealkirja võlu! See on nukker ja kõik elavad kaasa.
Tegelikult võin oma fännidele ausalt tunnistada, et olen paranemas, kas seda aitas teha kallis rohi või veel kallim pererahva armastus – vaat selle jätan teie otsustada.
Või äkki tempo? SEE tempo, mis tapaks hobuse, bakteritest rääkimata.
Tapab, keda tapab, kuid MINA armastan seda. Armastan kui perenaine leegitseva panni kõrval omab sama leegitsevaid silmi. Armastan kui Jaan kakskümmend ja kolm leegitsevat küünalt süütab alati siis kui restoranirahvas kohale jõudnud on. Armastaks ka seda kui oma leegitseva südame mõne preili ees lõõmata saaksin lasta. See viimane on kahjuks vist juba maha maetud unistus.
Aga MINA armastan ka igat hommikut. Hommik sama pime kui õhtu. Trepist alla tatsuv perenaine. Taevas hoidku kui unine. Leiab käsikaudu üles kohvimasina, peale kahte kanget ja hääd kohvi ilme selgineb, haaratakse salapärane märkmik ja tehakse sinna kanne sama päeva töödest ja järjekordadest. Kui aus olla, siis võiksid need sissekanded olla ka hiina keeles, kuna Merriti kunstipärasest käekirjast saab hea õnne puhul ta ehk ise aru.
Jõuab alla ka peremees Jaan. Peale kirglikku musi nad tööle asuvadki. Esialgu endile lauda katma. Pimeduse ajal süüdatakse papakoidesse peitunud küünlad, vürtsitatakse õnnetuid tomateid hiigelhea oliiviõli ja balsamicoga, nauditakse Merriti küpsetatud saiu koos vahemereliste vorstide-sinkidega.
Selle järel tatsume Merritiga teele. Hommikusele tualetile. Olenevalt ilmast kestab see kas ainult kümme või kogunisti kolmkümmend minutit.
Tuleme koju, mu käpad pestakse, tupsutatakse ja määritakse raviva salviga.
Kas see ON koera elu. Jah see on selle koera elu, kelle elust saate hääl juhul osa juba varakevadel Eestimaises Televisioonis. Satungi tihtilugu juurdlema, kas MerMer tegi minu või tegin mina MerMer´i. Küllap on siin tegemist samase dilemmaga, et kas enne oli muna või enne oli kana.
Ma ei taha ennast üle tähtsustada, aga kuldne kolmik: Merrit-Jaan-Hummer, tunduks olema kui kolm vaala, kellele maakera toetub.
Ei taha veel oma armsatele lugejatele JÕULU soovida, kuid aga rahulikku ja armast etttevalmistust selleks hingematvalt kauniks aastalõpuajaks. Langetan oma lugejate ees pea.
Hummer.

JUHE KOOS, KUID RAHU MAA PEAL JA INIMESTEST HÄÄ MEEL.

Vaatan oma perenaist, kes õndsas rõõmus mööda maja, eelkõike kööki, tiirutab. Rahu südames. Seda viimast mul küll pole, kuna loetud sekundid tagasi juhtusin silmama Merriti päevaraamatut, kuhu aastalõpuni MerMer´i tulev rahvas üles märgitud.
Ei kommenteeri, vaid lisan vaid ühe nädala külmad numbrid: 16, 10, 20, 20, 7,9, 23, jne,. Ei! Need ei ole kuupäevad, vaid inimeste arv, keda mu armas pererahvas NÄDALA jooksul võõrustada plaanib.
Aga eks nad ise tea, mina vaid panen sabakuue selga ning keerutan vajadusel kandikut.
Igal juhul kuulsin, et Emand Küülikule anti kohene käsk viis lapsukest pühapäevaks valmis seada (kõlab jubedalt, kas pole?) ja Kalurihärral tuleb samakaaluliste fileedega meid rõõmustada. Küülikuemandal on lihtne käsku täita, kuid kalurihärra – temast on mul TÕEpoolest kahju. Kujutan ette teda tormituulises meres võrkudega võitlemas ja sinna juurde mantrana manamas: meri, armas meri, too mulle MerMer´i kurja perenaise tarvis lõhekala, tursakala. Anubis hoidku, oleks kui muinasjutust, kus kuri võõrasema vaeselapse lume alla maasikaid korjama saadab.
Tõele au andes, kraabib tänapäeva tütarlaps Stockmannist viimaste veeringute eest maasikad kokku. Loodan vaid, et kalur sama ei tee...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuis tuba aina jõulusemaks muutub, Jaan – nii kui linna pääseb, sealt üha hullumeelsemate kaunistustega tagasi tuleb. Ja õnneks valitseb vastandina südames peituvale jõulumeeleolule õues kui igavene kevad. Muru rohetab ja nõuab lausa, niida mind! Seda me kahjuks teha ei saa, kuna peremees, tuisuks valmistudes, juba kuu varem niiduki lumefreesijaga asendas. Nii see totakas masin maja ees isub ja oma veel totakamaid kasutuid lumehambaid näkku irvitab. Sõites täna aga päikesest kiirgavast kodust mõned kilomeetrid linna poole kohtusime iseeneselegi ootamatult talviste teede ja lumiste metsadega. Päikesest polnud halli kassi haisugi. Järelikult on vist Jaanil õigus, et alati tuleb valmistuda halvimaks.
Mina ja Merrit kuid valmistume parimaks. Külalistele pakutavad toitude retseptid on valvekoerana üles rivistatud. Minu mure hakkama saamise pärast on murtud.
Ja pealegi on siin olnud külalistest juba hää meel.
Kummastav oli kasvõi eile vaadata Nordea panga härraste osavat nugade käsitlemist (nende ülesanne oli Merritiga koos eelroad valmis teha).

Vaimustav oli kohtuda ei tea mitmendat korda meid külastanud püsikülalistega (kolmekuune kutsikas tagataskus) ja mõelda, et see lapsuke peatselt omil jalgadel ja iseenese initsiatiivil tee meie juurde leiab. Harras on vaadata külalisi, kes ka omapoolseid toidukatsetusi meile kingiks toovad (ühed hiljutised lehterkukeseened on senini kui kallis-aare kasutusel).
Või lugu sellest, kuis eelmisel esmaspäeval otsustas torm meie elektri mujale viia. Külalised, kellele Merrit taolisest julmast teost teatas, ei heitunud, vaid teatasid, et nad ka küünlavalguse ja veiniga lepivad. Hämmingus elekter tuli seepeale tagasi.
Hauu – ja MIDA ma üleüldse ütelda tahtsin? Vist seda, et olen üks paganama õnnelik koer, kes on suutnud oma elupaiga õnneliku rahva juurde punuda.
Tänutäheks tegin paganama ilusad hõbedase kuu pildid. Meeleolu loomiseks. Vähemalt minu arust.

LAISK. NAGU HUMMER.

Loll. Nagu lauajalg. Kommenteeris pealkirja möödatõttav Jaan. No olgu-olgu. Arvan, et see oli vaid riimi pärast.
Tegelikult võiksin kuid öelda, et kaval, nagu Hummer. Kirjutasin ju, et meile laekus uus mööbel. Üüratu rahakulutamise põhjus olevat mina. Mina olevat senise pehme mööbli ära trööganud. Mida iganes see TRÖÖKAMINE küll peaks tähendama, on selge, et pole teinud. Olen lihtsalt patjadel mõnulenud, vähekese neid ilastanud, neilt sulgi välja noppinud, kuid TRÖÖGANUD mitte.
Oli, mis oli. Vanad läksid ja uued tulid. Sõnadega Jaani poolt (täpne tsitaat): „Sina, Hummer, nendele uutele pehmeasemetele EI tule!“
Võtsin algul naljana, kuid peremehe karmile pilgule alludes mõistsin, et käsk on vanem kui meie.
Nuujahh, kass võtku, Anubis hoidku – nii see värk kestma jääda ei tohi. Kuidas saan siis mõnusalt telekat uurida, pererahva söögiõhtuid jälgida, tobedate kasside kaklusi terrassil vaadelda.
Kus abi kõige suurem, seal terane mõistus kõige lähem! Tšuktši tarkussõna!.
Nii kui pererahvas end mõnusalt pehmele sirutanud oli, imbusin elutuppa kõiki nelja jalga longates mina. Niutsusin haledalt, kukkusin külmale kivile (väike liialdus, kuna põrandal laiutav paekivi tegelikult kiirgab mõnusat soojust) siruli, võdistasin jaheduses nahka, pööritasin silmi ning jäin elutult lamama. Halesüdamline Merrit, märgates mu eluta olemist ja morni lõusta, kiljatas: „Jaan, vaata, Hummer on vist agoonias. VAENE kutsu, külmub põrandale surnuks samal ajal, kui meie sinuga leboskleme soojal diivanil!“
Jaan ehmus, tormas minema ja tuli tagasi sületäie tekkidega. Laotas need kulmu kortsutades tugitooli. Ja see pesa minu omaks saigi.
Olgu-olgu. Annan ausa sõna, et ei hiili katmata pindadele, ei ilasta asjatult ja üleüldse käitun eeskujulikult.
No lõppude-lõpuks. Tulevasele telestaarile (juhtusin vaatama Beethooven, kass ise võtku, mitmesajandat osa ja adusin, et taoline kuulsus on peatselt ka minu uksele koputamas) on ikka üks pehme ase enesestmõistetav luksus.
Aga et eelnev mõnus läägus jätkuks, siis kaks maiuspala, mida annab pühade ajal nii pipar- kui muule koogile lisada.
TAEVALIK VAARIKAS
1 liiter külmutatud vaarikaid
5dl fariinsuhkrut
3 dl demerara suhkrut
150 g vähemalt 70 protsendilist šokolaadi
Aja vaarikad ja suhkrud tasasel tulel keema, keeda ca 15 minutit. Vaht riisu. Tõsta keedus tulelt ja sega sisse jämedalt tükeldatud šokolaad, kuni see sulab. Jahuta ja naudi.
Muuseas – seda peame hoolikalt Jaani eest peitma, kuna peremehe käes kaob maius kiiremini kui teda juurde teha jõuame.


VAHUKOOREKREEM
3dl vahukoort
2dl paksu kreeka jogurtit
1,5 dl jõhvikaid (vees hoituid)

Vahusta vahukoor poolpaksuks, sega sisse jogurt ja purustatud jõhvikad. Sobib imetabaselt varemavaldatud külmutatud toorjuustukoogi kõrvale.

ÄRA ANDA KASS. TÄIESTI TASUTA!