Nii mõtlesin ma mõnusalt ringutades poole kümne paiku täna hommikul. Nii mõtlesin selle pärast, et nähes akna taga laiutavat must-valget maailma (tõestuseks lisan foto), 
leidsin õigusega, et võin langeda eelmise sajandi esimese veerandi tummfilmide romantilisse nostalgiasse, uneleda must-valgel voodil, must-valgetel patjadel ja lausuda mitte üht sõnagi. Ehk ainult kirjutada? Sest üks minu jaoks maitsev ja ilatekitav liharoog, mida perenaine mõnedki korrad teinud on, paberile oli panemata.
Avasin arvuti, märkasin üllatusega, et selles veel väheke värvi säilinud. Ja sulgesin arvuti. Peremehe käe läbi. Kes oli ennast kenasti üles löönud, perenaine samuti. „Hüppame autosse ja Artisesse!“ kõlas käsk, mis vastuvaidlemist ei sallinud.
Loetud tunni tagant leidsime end Solarise keskuses Artise kinokassast ostmas pileteid filmile „Artist“. Piletid käes tuiskasime väheke Apollos (raamatu- ja muu meelelahutuse pood noh!) ringi ja oma uhkuseks leidsin oma esikteose seismas mu pererahva meeliskoka J.O. kahe teose vahel.
Kell kukkus (ausõna, ise ka kuulsin) ja tormasime kinoesikusse tagasi. Sisse meid kuid ei lastud ja häbelik tütarlaps teatas rõõsapõskselt, et seanss hilineb üks viisteist minutit. Vaat SEE mulle meeldib, kui miski pole nii nagu peab. Kaos on minu isa ja sellega kaasnev katastroof minu ema. Mõtiskluse ülemaailmsest apokalüpsisest katkestas kinosaali ukse krägin ning siis ma tardusin, silmad taas kulmudest kõrgemal, kõrvad valvehundina kikkis ja mokk töllakil. Saalist veeresid välja imikud, beebid ja veel kord imikud. Vaat õige sihtgrupp vaatama filmi „Vabaduse mõrkjas maitse“!
„Jummel kui loll sa ikka Hummer oled,“ hüüdis Merrit, „nende perenaised, kass võtku sind, Hummer, emad, said ka võimaluse pisikesi unarusse jätmata kinos olla!“
Ega mul selle vastu nüüd midagi polnud. Eriti siis, kui end mugavalt oma pinkidele sisse olime seadnud. See mõnus rinnapiimalõhn, mis vähemalt minu tundlikusse ninna tungis, äratas ellu hapra titapõlve. Minul vähemalt.
Filmist aga. Ei pretenteeri filmikriitiku aunimetusele, seega jätan peenemat sorti arvustuse näiteks härra Ruusi Jaani hooleks. Mulle aga imponeeris see, et hommikune must-valge maailm jätkus ka kinosaalis, ja ka seal osati uhkelt vaikida. Ainuke, mis häiris, et iga paganama krants nüüd filmistaariks saada võib. Piisab sellest, kui teeskled surnut, häbelikku, truud ja vajadusel ka peremeest surmasuust päästvat kaaslast.
Kuhu siis eneseuhkus jääb???
MAROKOPÄRASED LIHAPULLIKESED.
Alljärgnev jutt ja koostis on määratud neljale indiviidile. Meie peres kuid sööme selle kõik ka kolmekesi rõõmsasti ära. Ja kui retsepti täpsemalt jälgite, siis näete, et jäin ka munast ilma!
LIHAPULLIKESED

500 g looma või lamba hakkliha (meie kasutasime sel korral hoopiski metssiga) ja minu rumal aru soovitab, et võimalusel ostke hea kondita lihatükk ja keerutage sellest ise hakksegu, sest kass ise teab, mida valmissegu sisaldada võib!
3 spl. riivsaia
4 peeneks hakitud küüslaugu küünt
2 spl. külma vett
1 munakollane (kui raisata ei taha, siis võib südametunnistuspiinadeta kogu muna võtta)
(mere)soola, jahvatatud musta pipart tunde järgi
1,5 tl. jahvatatud köömneid (kui ääreni aus olla, siis meie võtsime jahvatamata)
1 tl. suitsumaitselist paprikapulbrit
Pool teelusikat jahvatatud nelki
KÕÕGIVILJASEGU
1 suurem mugulsibul (loomulikult koor eemaldatud)
Paar-kolm-neli (see oleneb taluvusest) küüslaugu küünt
Paar viilutatud paprikat (meil olid vaid punased, kuid võiks kasutada erinevaid värve)
Pool munataime kooritud ja kuubikuteks hakitud
Pool suvikõrvitsat kooritud ja kuubikuteks hakitud
4 suuremat tomatit ühte- ja siis teistpidi viilutatut
Mõned kuivatatud tšillikaunad (hulk oleneb taluvusest)
Soola, pipart
Paar muna
Sõtku pullikeste koostisosad mõnuga omavahel kokku. Veereta pisemad pullikesed.
Haki sibul ja küüslauguküüned, küpseta pannil madalal kuumusel oliiviõlis klaasjaks, lisa paprika, munataim, suvikõrvits, tomatid ja vürtsid, lisa kuumust ja küpseta pidevalt segades veel üks viis minutit.
Vala segu ahjuvormi.
Prae kuumal pannil oliiviõlis pidevalt keerates pullikesei mõned minutid. Ja lisa kenasti seatud pullikesed köögiviljasegule, tee pisikesed pesakesed toore muna jaoks ja küpseta kogu värki 225 kraadises ahjus kuni munavalge on hüübinud (umbes 10 minutit).
Uskuge mind, see toit tapab kõik bakterid, kes teid talvel gripilaadsesse olelusesse maha tahaks murda!

leidsin õigusega, et võin langeda eelmise sajandi esimese veerandi tummfilmide romantilisse nostalgiasse, uneleda must-valgel voodil, must-valgetel patjadel ja lausuda mitte üht sõnagi. Ehk ainult kirjutada? Sest üks minu jaoks maitsev ja ilatekitav liharoog, mida perenaine mõnedki korrad teinud on, paberile oli panemata.
Avasin arvuti, märkasin üllatusega, et selles veel väheke värvi säilinud. Ja sulgesin arvuti. Peremehe käe läbi. Kes oli ennast kenasti üles löönud, perenaine samuti. „Hüppame autosse ja Artisesse!“ kõlas käsk, mis vastuvaidlemist ei sallinud.
Loetud tunni tagant leidsime end Solarise keskuses Artise kinokassast ostmas pileteid filmile „Artist“. Piletid käes tuiskasime väheke Apollos (raamatu- ja muu meelelahutuse pood noh!) ringi ja oma uhkuseks leidsin oma esikteose seismas mu pererahva meeliskoka J.O. kahe teose vahel.
Kell kukkus (ausõna, ise ka kuulsin) ja tormasime kinoesikusse tagasi. Sisse meid kuid ei lastud ja häbelik tütarlaps teatas rõõsapõskselt, et seanss hilineb üks viisteist minutit. Vaat SEE mulle meeldib, kui miski pole nii nagu peab. Kaos on minu isa ja sellega kaasnev katastroof minu ema. Mõtiskluse ülemaailmsest apokalüpsisest katkestas kinosaali ukse krägin ning siis ma tardusin, silmad taas kulmudest kõrgemal, kõrvad valvehundina kikkis ja mokk töllakil. Saalist veeresid välja imikud, beebid ja veel kord imikud. Vaat õige sihtgrupp vaatama filmi „Vabaduse mõrkjas maitse“!
„Jummel kui loll sa ikka Hummer oled,“ hüüdis Merrit, „nende perenaised, kass võtku sind, Hummer, emad, said ka võimaluse pisikesi unarusse jätmata kinos olla!“
Ega mul selle vastu nüüd midagi polnud. Eriti siis, kui end mugavalt oma pinkidele sisse olime seadnud. See mõnus rinnapiimalõhn, mis vähemalt minu tundlikusse ninna tungis, äratas ellu hapra titapõlve. Minul vähemalt.
Filmist aga. Ei pretenteeri filmikriitiku aunimetusele, seega jätan peenemat sorti arvustuse näiteks härra Ruusi Jaani hooleks. Mulle aga imponeeris see, et hommikune must-valge maailm jätkus ka kinosaalis, ja ka seal osati uhkelt vaikida. Ainuke, mis häiris, et iga paganama krants nüüd filmistaariks saada võib. Piisab sellest, kui teeskled surnut, häbelikku, truud ja vajadusel ka peremeest surmasuust päästvat kaaslast.
Kuhu siis eneseuhkus jääb???
MAROKOPÄRASED LIHAPULLIKESED.
Alljärgnev jutt ja koostis on määratud neljale indiviidile. Meie peres kuid sööme selle kõik ka kolmekesi rõõmsasti ära. Ja kui retsepti täpsemalt jälgite, siis näete, et jäin ka munast ilma!
LIHAPULLIKESED

500 g looma või lamba hakkliha (meie kasutasime sel korral hoopiski metssiga) ja minu rumal aru soovitab, et võimalusel ostke hea kondita lihatükk ja keerutage sellest ise hakksegu, sest kass ise teab, mida valmissegu sisaldada võib!
3 spl. riivsaia
4 peeneks hakitud küüslaugu küünt
2 spl. külma vett
1 munakollane (kui raisata ei taha, siis võib südametunnistuspiinadeta kogu muna võtta)
(mere)soola, jahvatatud musta pipart tunde järgi
1,5 tl. jahvatatud köömneid (kui ääreni aus olla, siis meie võtsime jahvatamata)
1 tl. suitsumaitselist paprikapulbrit
Pool teelusikat jahvatatud nelki
KÕÕGIVILJASEGU
1 suurem mugulsibul (loomulikult koor eemaldatud)
Paar-kolm-neli (see oleneb taluvusest) küüslaugu küünt
Paar viilutatud paprikat (meil olid vaid punased, kuid võiks kasutada erinevaid värve)
Pool munataime kooritud ja kuubikuteks hakitud
Pool suvikõrvitsat kooritud ja kuubikuteks hakitud
4 suuremat tomatit ühte- ja siis teistpidi viilutatut
Mõned kuivatatud tšillikaunad (hulk oleneb taluvusest)
Soola, pipart
Paar muna
Sõtku pullikeste koostisosad mõnuga omavahel kokku. Veereta pisemad pullikesed.
Haki sibul ja küüslauguküüned, küpseta pannil madalal kuumusel oliiviõlis klaasjaks, lisa paprika, munataim, suvikõrvits, tomatid ja vürtsid, lisa kuumust ja küpseta pidevalt segades veel üks viis minutit.
Vala segu ahjuvormi.
Prae kuumal pannil oliiviõlis pidevalt keerates pullikesei mõned minutid. Ja lisa kenasti seatud pullikesed köögiviljasegule, tee pisikesed pesakesed toore muna jaoks ja küpseta kogu värki 225 kraadises ahjus kuni munavalge on hüübinud (umbes 10 minutit).
Uskuge mind, see toit tapab kõik bakterid, kes teid talvel gripilaadsesse olelusesse maha tahaks murda!

Ma muud ei tee kui käin siin targutamas, aga ma ei saa mainimata jätta, et mulle eelnimetatud film väga meeldis!
ReplyKustutaJa muuseas - imeilus laud!
Ja ausalt öeldes, siis meile ka. Film oli paeluv ja loodame siiralt, et leiab endale ka mõned Oscarid. Ja meie laud on äge ning usun, kauge Brüsseli sõber, et ükskord leiad aega seda ka reaalajas vaatama tulla!
ReplyKustutaAbsoluutselt!
ReplyKustuta