GRISSINI, GRISSINI

Ärge uskuge, kui ei taha, kuid täna otsustasin oma käpakesed täiesti iseseisvalt valgeks teha. Jahuseks. Tahtsin öelda. Mu armas perenaine, armsamast peremehest rääkimata, on hull grissinide järgi. Vähestes kohtades neid pakutakse ja harva sinna satume.
Minule tõttas appi kuid uue kuu imearmas ajakiri Mat och Vin. Nagu isegi mõikate, olen polüglott (ehk õnnestus terminit ka keeleliselt korrektselt kirja panna?) ja mõistan mõndagi võõramaa keelt, ROOTSI keelt vähemalt. Sellest väljaandest avastasingi kurikuulsate grissinide retsepti, mis tundus ka koerale mokkamööda (või peaksin ütlema „käppamööda“).
Oot, oot – tõusen korra ja vaatan, mis nad ahjus teevad! Küpsevad kui väiksed paganad!
Igaks juhuks, kui ahjust välja tulnu ka välja tuleb, esitlen alljärgneva retsepti ja seekord, tavapärasele hooletusele vastukaaluks kaalusin kõike (isegi soola):
75 g võid
3 dl vett
20 g pärmi (siinkohal patustasin ja panin 11g kuivpärmi)
500 g nisujahu
10 g soola
Lisandeid (kappidest leidsin rohelisi oliive ja viilutasin neid, siis seemnesegu, akna alt rosmariinilehti, jämejahvatatud kivisoola pealekauba).
Esiteks sulatasin või ja panin ta ootele. Siis valasin poolsooja vee pärmipulbrile, segasin usinalt sabaga (kass võtku, kui uskuma jäid!), lusikaga muidugi, kuni pärm sulas-segunes-haihtus-lahkus. Lisasin jahu, soola, suland või ja sõtkusin kõik siidiselt sitkeks. Panin värgi käteräti all soojasse kohta üks kahekümneks minutiks tukkuma ja paisuma.
Vahepeal läksin õue ja lükkasin lund. Valetan, valetan! Lumi sai kaunil päeval lükatud ja õhtused kunstfotod ka võetud.


Valetamisjärel katsin küpsetusplaadid küpsetuspaberiga ja hakkasin vorstikesi vormima. Käte vahel. Lõbus tegevus ja imestama pani, et ei kleepunudki see mu käte, jalgade, kõrvade või laua külge, vaid lasi end kaunisti vormida. Seks ajaks kui viimased pannidel, jõudsid esimesed järelkerkida minutit kümme. Seega asusin neid veega pintseldama ja pärast seda said osa neist oliividest, teine osa seemnesegust, kolmas osa rosmariinilehtedest ja neljas osa kivisoolast katte.
Küpsetasin 185 kraadises kuumuses (ahjust olenevalt võib see aega võtta 15- 25 minutit) kergelt kuldseks, võtsin välja ja nautisin Merrit-Jaani rõõmupisaraid kui nad taolist imehõrgutist mekitlema asusid.
Jummel küll kui geniaalne ma olen!