Nagu laps kommipoes.

Kui aus olla, siis pealkirjastaksin hoopiski „Kui kutsikas lihaturul“.
Kuid kuna soovin perenaisest, mitte endast, paar sõna kirja panna, siis esimene pealkiri tundub olema poliitiliselt viisakam.
Aga kommipoe/lihaturu tunde on loonud need kaks uut kuratlikku kodumasinat. Isegi siis kui süüa tarvis pole teha, leiutab perenaine põhjuse, et midagist/kedagist ahju panna. No mis mul kurta, kuna kõike nii palju on, jätkub minugi linnunokataolisse suhugi midagi.
Katsetuste vahepausina, andku Anubis mulle andeks, viskasime selleks korraks Jõulud õuele. Kurb oli küll, isegi mina poetasin pisara (küllap põhjuseks oli mitte härras hing, vaid silmanurka sattunud nuluokas), laulsime viimast korda jõululaule. Pole midagi, lohutas perenaine, üheksa kuu pärast kuuleme neid uuesti. Ja OHH- kuidas kuuleme, lisas peremees. Irooniliselt, millegipärast. Üks tähtis asi veel – üritasime hoolikalt meelde jätta, üles kirjutada, mällu tarretada, kuhu täpselt jõuluvärgi sokutasime. Väike hooletus selles maksab kurjasti kätte. Üht jõuluvana abilist näiteks otsisime kaks aastat tulutult taga. Ja siis ilmus ta ise, kass teab kust, hooletu naeratusega välja. Mõned jõulukaunistused on senini kadunud ja mõned kaunistused, mida me KINDLALT ei oma, ronivad igal aastal, kui kaugelt kohalesõitnud üllatussugulased, kuuse otsa.
Muuseas, teatas peremees, kuusekest lõkkeasemele viimise operatsioonilt naasnuna, jõuluvana habe olevat juba nurga tagant vilksatanud.
Nuujahh – ei tea ma segasemaid vanemaid kui minu omad. Tõepoolest ei tea!
Tegelikult oli plaanis pajatada ahjust.
Esimesel ärevusõhtul riskisime Merritiga vaid lihtsavõitu ahjuomleti (sink, porru, fenkol, mustad seened, tomatid, kappari, juust, muna) ahju panna. Tuli välja.
Teisel õhtul otsustasime testida lihatermomeetrit. Olen marineeritud sea sisefileest varemgi pajatanud Panime selle siis ahju, torkasime teatud määral kudumisvardale sarnaneva asjanduse ühe otsa selleks määratud auku ahju ja teise lihasse, leiutasime temperatuuri. Saime, mida olime oodanud.
Täna katsetasime ühe uue, meie jaoks uue, šoksikoogiga. Retsepti leidis Merrit aastalõpu Mat och Vin (Söök ja Toit) ajakirjast. Saime hakkama.
Lõpetuseks, kuna Lauri – kalameeste au ja uhkus, südametunnistusest rääkimata – õnnistas me peret lõhe sekka ka siiakesega, otsustasime proovile panna auruahju. Kass võtku, ikka tuli välja. Hää söök, ma mõtlen.
Koogist, kuna perenaine ei näinud, tegin mõned kaunisvõtted ja riputan retsepti ka üles. Nendele, kes aastavahetuse šokolaadišokist juba toibunud, soovitan siiralt järele proovida.
Tappev šokolaadikook.
(kuuele šokohoolikule või kümnele normaalsele magusaarmastajale)
250g 70%-list šokolaadi
250g hääd võid
250g tuhksuhkrut
125g jahu
4 muna (munakollased ja valged eraldi)
6cl konjakit või rummi
80g jämedalt hakitud kreeka pähkleid
Pane ahi 200 kraadile kuumenema (meie, kasutades pöördõhku, valisime 190 kraadi)
Sulata vesivannil šokolaad, või ja tuhksuhkur. Parema tulemuse saamiseks raputa suhkur potti läbi sõela. Meie valisime vähem parema tulemuse, kuid tulemus oli ikka parim. Sega hoolikalt kuni sulamiseni ja tõsta pliidilt. Sega omavahel munakollased, jahu, hakitud pähkel ning alkohol. Lisa šokolaadisegu ning sega hästi läbi.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega ettevaatlikult tainasse.
Kata lahtivõetava koogivormi põhi (ca 24cm diameeter) küpsetuspaberiga, vala koogitainas vormi ja küpseta ca 15 minutit ahju alumises osas.
Võta välja, jahuta ja hoia külmkapis vähemalt kolm – neli tundi Või ka järgmise päevani. Vabasta kook koogivormist, vajadusel eralda küljed vormist noaga. Kui tahad, raputa peale tuhksuhkrut ja vahusta juurde vahukoort. Tegelikul maitseb hirmus hästi ka lisanditeta.

APPI EMME, APPI ISSI - KURI PIRAAJA JA ÕUDNE RAISAKOTKAS ON OTSUSTANUD KIHVAD MU VIIMASESSE KOOGITÜKISESSE LÜÜA!