VAPUSTAVALT KAUNIS ELU.

Kui kristallselt aus olla, siis loetud tunnid tagasi pererahvast loojangukuma taustal mererannas jalutades (juhin tähelepanu sellele, et KAKS aastat järjest ei olnud võimalik jaanuari kuus liivaranda minna, kuna lumi oli kaelani) mõtisklesin sellest, et täna vihun vaid ühe heeringaretsepti Merriti tagant, riputan üles ja kerin magama.
Aga elamise kummalised käigud viivad ka mind määramatutesse radadesse. Nuujahh – NII hull see asi ka polnud. Ainult NII hull, et esiteks kodus kotile kerides ja ennast lohutades, et küllap jõuan retsepti hiljem ka ülesse panna, unesse vajudes, selles mürasin lumes Merriti õetütre Jaanikaga, lumesõda tegime noh, võpatasin üles köögist lummavalt ninna voogava verise liha lõhna peale. Minu sisemuses peituv Juminda Korrakaitse Patrull käskis kohale kiirustada kontrollimaks kas hoolas perenaine hooletu käeliigutusega sõrme pole kaotanud. Õnneks oli kõik vastupidi. Merrit oli hoopiski andunud hirvekese sisefileed kelmetest ja muust taolisest prahist puhastamisele. Raporteerisin usinalt, et korrakaitse patrulli kapten Hummer on kohal ja asja üle kontrollinuna olukorraga rahul. Eeskujuliku tööülesande täitmise eest kukkus mu musisuhu preemiaks ühte ja koma teist.
Edaspidist jälgisin köögipõrandal rahulolevalt kõht ja miski muugi... jalad noh! taeva poole.Hirv saanud õrna katte meresoolast ja jahvatatud värskest mustast piprast jäeti kah vähekeseks lõikelauale hääd elu nautima. Vahelduseks võttis Merrit teisel lõikelaual ette aiaviljad. Lõikas neljaks kaks punast paprikat, puhastas seemnetest ja pani ahjupannile, poolitas mõned tomatid, mis läksid kah pannile, lõikas küüslaugumugulal vaid otsad ja viskas ka pannile, paar puhastatud porgandit leidsid oma vallatu lõpu ka pannil, punasest, peaaegu et koorimata sibulast tehti mõne hoobiga kuus tükki ja sõitsid ka pannile. Kogu värk pintseldati üle oliiviõliga, soola pipart ka ja rosmariinilehekesi kenusklemise pärast juurde. Siis paarikümneks minutiks ahju ja grillrežiimile.

Mu tähelepanu teravdus, kuna võeti teine pann, asetati pliidile ning lisati sellele no vähemalt viiskümmend grammi hääd võid. Kui pann juba kuumusest ägisema hakkas, leidsid tee sinna hirvekese tükid. Mõni minut ühelt ja siis teiselt poolt ning oligi aeg Jaanil oma etteasteks. Ühes käes pitsikesega 2001 aasta rumm (minu keel ei paendu selle hinda ütlema) ja teises põlev tikk. Pann võeti tulelt, kasteti nestega ja pandi põlema. Leegi kustudes asetas Merrit panni veel korraks pliidile, keerutas lihakesi ühelt ja siis teiselt poolt.
Ja juba istusime küünlasäras laua taga. Kõik see, millest kõnelesin, taldrikutel ja juurde lonksasime üht suvekuumuse lõpu järgi lehkavat punaveini Toskaanast. Kui SELLINE on koera elu, siis tahan uskuda, et koerjumal on nõus mulle veel mõned hetked taolist elu kinkima. Olen nõus Faustina lisama: Oh kaunis hetk, sa peatu veel.
Vaat selline tore lugu siis heeringast. Üks lihtne rootsi heering on oma poolteist kuud vallutanud MerMer´i külaliste maitsmismeeled. Ja eriline tunnustus tuli Merriti õelt ja tema hullust kalamehest mehelt, nemad nimelt on olnud senini arvamusel, et ainuõigesti valmistavad nimetet kala vaid nemad. Retsepti, palun, kus leian retsepti, palus õeke.
Ja palun, siin ta on.

1kg nahata soolaheeringa fileed
Marinaad
7dl vett
300g suhkrut
1dl 30%-list äädikat
Kümmekond vürtsitera
Paar – kolm loorberilehte.
Aja marinaad keema, jahuta maha ja tükelda sellesse heeringafileed. Serveeri samas marinaadis, lisandiks õhukeselt viilutatud sibul ja kappari.
VOT NII!