Küülik kirssidega.

Kõik algas sellest kui perenaine Merrit taaskord mõtlikult küülikuga tõtt jõllitas. Nuujah, päris nii see ka polnud, kuna perenaise vastase lihakeha oli peata. Nagu kana. Ühepoolse jõllituse põhjuseks kuid oli loominguline auk peas. Merritil. Põhjustajaks seesamune neetud pikk-kõrv. Oleme teda minu kiitva pilgu saatel küspetanud ja moorinud ja praadinud ja grillinud ühte ja teistmoodi. Küll šokolaadiga, küll proseccoga, küll mustade ploomide ja aprikoosidega, küll maalähedaste juurikatega.
Tahaks midagi uut, pobises emand hajameelselt jänurümpa silitades. Tahaks, tahaks, hüüdsin särasilmselt vastu ja tirisin sahtlist välja kuivatatud kirsid.
Hummer, sa oled ingel, mis sest, et räpane ja tiibadeta, kiljatas Merrit ja asus õhinal siin allpool leitavat retsepti timmima.
Maitsestamisidee saime paar lugu varemasest lambafileest. Seega võtsime küüliku kohta (no oma kahekilone jõmpsikas oli):
2 spl. rosépipart, 2spl. rohelist pipart (purustasime nad uhmris), 1 spl. musta värskelt jahvatatud pipart, 1,5 spl. roosuhkrut, sidruni riivitud koore, mõned supilusikad peeneks hakitud rosmariinilehekesi, neli peenekshakitud prisket küüslaugu küünt, meresoola muidugi ka ja patsutasime küüliku (selleks ajaks oli ta tükeldatud kaheksaks osaks) seguga sisse. Ja panime ta sahvrisse homset päeva ootama. Sama saatus tabas ka kahte peotäit kuivatatud kirsse, mille Põltsamaa Tõmmuga täis jootsime ja uut päeva ootama jätsime.
Uuel päeval oli kõik lihtne. Küülik potti, kirsid ja Tõmmu sekka, korralik klaasitäis (pean silmas klaasi, kuhu vabalt pool pudelit ära mahub) punaveini ka hulka ning ahju.
Kuna meie ahjukesel on üks mõnus programm, mida ta ise turbogrilliks nimetab, siis pajaroad, ausalt öeldes, eelnevalt pannil pruunistamist ei vaja. Ning kuna meie loomake oli parajalt priske, ei lisanud me juurde ühtegi muud rasvainet.
Kõiksepealt hoidsime loomakest katmata potis 165 kraadi juures pool tunnikest, katsime kaanega ja alandasime kuumuse 135 kraadi peale. Kusagil pooleteise tunni pärast kontrollisime maitseid ja valasime pisut-pisut veini juurde. Mängisime veel ahjuga, jahutasime ta 110 kraadi peale maha ning hoidsime elajat veel tunni jagu potis.

Kõrvale tegime maapirni püreed.
Keetsime kergelt soolatud vees pehmeks umbes 300 grammi tükeldatud maapirni. Kurnasime ja lisasime 150 grammi Philadelphia toorjuustu, vähekese kajennipipart, musta pipart ning püreerisime.

JA veel tegime. Küll juba varem.
Ahjus röstitud munataime, suvikõrvitsat ja paprikaid.

JA veel veel tegime. Ka varem.
Ahjus madalal tulel küpsetatud tomateid.
Kaheksa suurt tomatit
2 tl. peenestatud rosmariini
2 tl. peenestatud käharpeterselli
2 tl. roosuhkrut
Oliiviõli
Veskist meresoola
Võid
Määri ahjupann kergelt võiga, tükelda tomatid kaheksaks, laota pannile, raputa omavahel kokku segatud rosmariin, petersell, roosuhkur tomatitele, kärista soola ka tomatitele ja tilguta oliiviõliga üle. Küpseta 90 kraadises ahjus kaks tundi.

Meile see värk meeldis ja otsustasime eelnevat põhiroana ka meie külalistele pakkuda. Külalised, kelle tuumik meie juures vähemalt neljandat korda oli, armastasid seda toitu. Suurim kompliment tuli härrasmehelt, kes lausus järgnevad kaunid sõnad: „Viimati sõin küülikut Pariisis ja arvasin,et see on minu parim küülik, nüüd kuid tuleb sõnad tagasi võtta.“
Eilsed külalised üllatasid meid veel ühe ekstreemsusega. Nimelt ootas pika mõnusa õhtusöögi ajal neid auto, mida seisma ei pandudki. Akuprobleemid, oli selgitav kommentaar.
Vaat mida kõike peavad mu vana koera silmad nägema!
Ja VEEL. Peaaegu oleks külalistele õnnestunud see tobe valge kass maha ärida. Enne tehingu lõppu pani kaup kahjuks ajama.