LUIGE PÄÄSTMINE. Ise sööme ka.

Hommik varajane, kell alles üksteist. Aitasin Merritil praadida küüslauku ja tomatit, siis lõime sekka neli muna ka: üks mulle, teine Jaanile, kolmas Merritile, neljas mulle. Söögilaua juures muutusin ärevaks, kuna tundus, et üks jäine valge mügar jäise mere ainsamas jäävabas augus ei ole mitte jäätuv kivi, vaid valge, kuid kummaliselt liikumatu, luik.
Kugistasin kiiruga viimase muna alla ja tormasin sahvrisse, külmkappi ja kuhu iganes. Et leida miskit söödavat. Linnule. Leidsin, et perenaisel pole niikuinii vaja poolt jääsalatipead, poolikut karpi rukkolaga ja veel üht poolikut karpi mis iganes erinevate salatitega. Hakkisin rutuga ka jääsalati, surusin kõik leitu kilekotti ja tormasin mere poole. Süümekatega. MINA ju oma lõbuks ning pildi iluks tegin tutvust selle kuningliku linnuga, poetasin ta nokka ühte ja teist paremat. Jah, rääkisin küll taustaks, et tasuks tiivad taeva poole tõsta ja mõni soojem koht talve üle elamiseks leida. Küllap elajas kuid ei mõistnud koera keelt ja siia tiirutama jäigi.
Oma kohkumuseks, luigele lähemale jõudes, avastasin vaid külmunud mütaka. Liikumatu. Luik, luik – karjusin ma kogu kõrist, luik, luik – sa ei tohi niimoodi surra! Luik, luik, vaata, ma tulen – niuksusin pisaratest ülevalatud koonu vahelt. Luik, luik, ärka üles, ausõna, mul on sulle midagi hääd.
Ei hoolinud ma külmast, tuulest ja libedatest jääkonarustest. Ei hoolinud ma sellestki, et mu raske kere läbi jää võib vajuda. Jõudsin temani ja tõepoolest mu lärmakas tulek äratas apaatse olevuse ellu. Ohates tõstis ta oma kaunikujulise kaela ja vaatas lootust kaotanud silmadega minu poole. Hakkasin pilduma kõike, mis kotti pannud olin, luige suunas.
Vist ei hooli enam toidust, käis esmane õudne mõte läbi pea. Siis aga valge ingel elavnes ja asus vaikse huviga mu toidupalu uurima.
Taganesin aeglaselt. Kodus läbi akna binokliga piiludes, nägin, et toit kadus vaikselt kuid järjekindlalt nokka.
Ja siis, kuigi meie siin mere ääres tuult pehmelt öeldes vihkame, pobisesin ma tuulejumalale mantra ja palusin temalt tugevnevat lõunatuult. Minu üllatuseks võeti palvet kuulda. Meri hakkas mäslema ja enne päikeseloojangut oli kalda äär jäävaba. Oma kohmaka loomaajuga loodan siiralt, et mu kallis valge lind selle talvega hakkama saab!
Luige päästmine tõi aga kaasa külmetanud käpad, pisaratest jäätunud nina ja külmetusest väriseva kõhu. Ja kõik see omakorda mõtted ühest vürtsiset supist. Kohe kargas pähe ka pealkiri. Lohisevalt pikk kui talunaise seelik:
HIINAPÄRANE kanasupp, mida ükski hiinlane söönud ole.

Putkasin taas sahvrisse, kiikasin külmkambrisse, kaapisin sahtlid läbi. Tulemuseks oli:
üks broileri rinnak, kolme värvi paprikad, paras porgand, hiina kapsas, mustad seened (kuivatatud), küüslauk, mugulsibul, sidrunihein, pöidlasuurune jupp ingverit, värske punane tšillipipar, sõprade poolt kingitud maitseaine, mille tont teab, kust pärinevate hieroglüüfide seast veerisin välja : TOM YUM FLAVOR.
Vaat selle seltskonna jaoks oli töökäsi rohkemalt tarvis, seega kaasasin endale ja Merritile lisaks isegi Jaani. Viimane tegeles hoolikalt kolme paprika (punane, oranž, roheline) puhastamise ja viilutamisega, poole hiina kapsa hakkimise, kolme sidruniheina koorimise, leos olnud mustade seente kuivaks väänamise ja tükeldamisega. Merriti hooleks jäi küüslaugu küünte (4 tükki) ja sibula (üks tükk) puhastamine ja peenestamine, porgandi koorimine ja sellest koorimisnoaga liistakute tõmbamine, ingveri koorimine ja riivimine. MINA muidugi tükeldasin kana.
Praadisime kõik esmalt järjest pannil oliiviõli sees läbi, igale pannitäiele sai käpakesest lisatud kivisoola, musta pipart ja neid Tom Yum Flavor´eid.
See, mis praetud, läks üks kaheliitri keeva veega edasi podisema. Ainuke, mida me ei praadinud, oli lihast puhastatud kana rinnakont, selle viskasime niisma vette ja tšillikaun – see läks ka praetud asjadele vette järgi.
Kogu kraam podises vaiksel tulel üks nelikümmend minutit.
Ja siis tapsime kõik bakterid. Supiga.