PAASTUKUU PAINED.

Imesin sulepeast suurepärase pealkirja välja. Peale imemist jäin sulepead mõtlikult vaatama. Huvitav, kui ma selle ära sööksin, kas see oleks siis paastukuule väärikas roog? Ei sisalda ta ju liha ega kala, vaid tinti ja plastmassi.
Anubis hoidku! Sügav kummardus nende olendite ees, kes suudavad enesedistsipliini hoida ja tõepoolest kehamõnusid kuuks või vähemalt päevaks vähendada, MINA see kahjuks küll ei ole.
Ja kuidas saaksingi olla kui köögipoolelt salakavalalt ninnaimbuvad lõhnad mind kui niidi otsas kõikuvat marionetti enda poole tõmbvad.
Tuli meelde idamaa tarkade vanasõna: kiusatusest päästab meid sellele järele andmine. Seega sulepea nurka ja mina kööki.
„Mis teed?“ küsisin Merritilt alandlikult silmi pööritades. Vastuseks pudenes mulle tükike kanafileed. Naturaalsena õnneks, sest ülejäänud tükkidele väänas perenaine apelsinimahla, piserdas sojakastet, pikkis rinnakestesse viilutatud küüslauku ja raputas üle mõõduka annuse kajennipipraga. Jätsime kanakese toatemperatuurile marineeruma ja läksime väikesele õueretkele.
Viimane osutus kangelaslikuks ettevõtmiseks. Esiteks tuli uks välja kaevata, kuna kuri veebruarituisk oli nõuks võtnud meid kevdsulani tuppa kinni panna. Rumal elajas ei arvestanud sellega, et majal veel viis väljapääsu varuks on. Lipsasime terrassi kaudu õuele ja alustasime tunneli kaevamist välisukseni. Tundsin end mu lemmikkangelase Muumitrollina.

Ukseni jõudes avastasime üksmeeles Merritiga, et lumelõbudest on selleks korraks küll, avasime ukse ja peitsime end taas maja hubasesse soojusesse.
Pistsime fileed ka ahju 180 kraadi peale grillima. Kaksteist minutit ühelt ja kaksteist minutit teiselt küljelt.
Samal ajal hakkas Merrit eelmises loos kirjeldatud mee- ja tšillikala ette valmistama. Kas paljuks ei lähe, imestasin mina, kuna täna küll külalisi enda teada oodata ole.
Hauu! Ja mis selgus, kulla perenaine oli otsustanud omamoodi paastule minna, milles (rehkendasin täitsa ise kokku) tuleb päeva jooksul ära süüa 450 grammi lõhefileed, 140 grammi kanafileed. Hoolimata sellest, et kõrvale vaid rohelist salatit, marju, punast greipi, melonit, pähkleid, õuna ja pirni, pean tunnistama, et olen nõus oma loo alguse sõnad ära sööma: taolises paastus osalen suurima mõnuga!

Seda rooga siis kolm korda päevas!

Ja kaks taolist vahepala. NUUJAHH!