SÕBRAPÄEVA TERVITUS.

Kõik roosid ma kingiksin Sulle
Ja nendega pärjaksin pea
Ei ole sust kallimat mulle
Sust kallimat mina ei tea
Räppisin mõnuga hommikul Jaani ja Merriti vahele voodisse hüpates ning neid tuhandete, no olgu-olgu, kümnete roosidega üle külvates. Tahtsin neid ka (pererahvast, mitte roose) nende rõõmuks üle lakkuma hakata kui siit ja sealt kostis korralik vandumine. Taevas tulgu appi, oigas perenaine, mis paganama okkad mu kere kriimustamas on.
Hummer, kass sind võtku, käratas peremees, teine korrus ja meie abieluvoodi on sulle puutumatu pühakoda.
Nägin juba saatuslikku revolvrikuuli minu poole tormamas, tundsin end õudushigisse uppumas ja ärkasin üles. Oma rahulikul, üksikul ühemehevoodil korrus allpool. Valge kass kaisus. Siis ärkasin uuesti üles. Ühemehevoodil. Kassita. Ja sain aru, et olin LÕPLIKULT ärkvel. Ärkvel jah, kuid süda ikka valutas. Sõbrapäev. Koer on inimese suurim sõber. Kuid kuidas suudaksin mina, vaene peni, oma sõprust, jumaldust, armastust pererahva vastu tõsiselt näidata?
Anubis ise oleks järgneva idee mu pähe pannud. No MILLE üle kallid vanemad enim rõõmu tunneksid kui selle üle, et vabastan nad õhtusöögist. See tähendab, õhtusöögi tegemisest. Raporteerisin pottide ja pannide vahel märatsevatele Jaanile-Merritile, et tänaseks on köögiuks (sümboolselt) lukku pandud ja luku võti mu päratusse köögipõlletaskusse uppunud.
Saatsin nad jalust ära suusatama, tantsima, laulma või mis iganes tegema. Ise tegin kiire kõne vanale kalurile. Nuujahh – mitte VANUSE, vaid staažikuse poolest. Varsti müristaski õuele mootoroller koos Kaluri ja vastpüütud lõhekestega.
Kiire vaatlus sahvrisse, uurisin ning tuhnisin kõik nurgad läbi. Leidsin sidrunit, tilli, paprikaid, tomateid, juustu, pirni, võid, soola, pipart, mett, balsamäädikat, tšillit. Ja otsustasin oma käpakastega vormida alljärgnevad (pidu)road.
Auruahjulõhe.

Panin väikesed fileed küpsetusnõusse, väänasin sidrunist mahla peale, käristasin soola ja musta pipart, katsin hoolikalt käpatäie tilliga, lõikasin peale paprikaviilud, poolitasin kõrvale tomatid, katsin need omakorda juustuviiludega, veel väheke soola ja pipart, tükeldasin kõik võiga üle ja lükkasin 110 kraadisesse auruahju kolmekümneks minutiks.
Siis jäin pirne silmitsema ja midagi ei tulnud pähe. Siis lugesin õues viibivad linnud üle: kaks merikotkast, kolmkümmend ja üks luike, seitseteist leevikest, tihaste arv läks tänu nende kaootilisele liikumisele järjekindlalt segi, kaheksa rohevinti, kuus pisikest papakoid (kuna mu arukas mõistus teab, et papakoisid meil talvel ei ela, siis olid nad äkki ohakalinnud, kanepilinnud või muidu linnud).
Karamelliseeritud pirnid.

Siis võtsin panni ja panin mitte väga kuumale tulele. Viilutasin pestud pirnid, korralike pöialde puudumise tõttu koorimise ja seemnete võtmisega vaeva ei näinud. Kookisin pannile kaks tublit supilusikat mett ja hakkasin pisitasa seda sulatama, sulanud mette piserdasin üks poolteist teelusikat balsamäädikat ja muudkui segasin usinalt, teise käpaga pudistasin sekka priske kuivatatud tšilli ja segasin kuni segu hakkas mõnusalt mullitama, asetasin ettevaatlikult pirniseibid pannile ja küpsetasin mõned minutid ühelt, mõned minutid teiselt ja veel mõned minutid ühelt poolt. Tõstsin pirnid taldrikule, kaapisin kastme hoolikalt peale ja lasin näljast märatseva pererahva sööma.