PAASTUKUU PAINED.

Imesin sulepeast suurepärase pealkirja välja. Peale imemist jäin sulepead mõtlikult vaatama. Huvitav, kui ma selle ära sööksin, kas see oleks siis paastukuule väärikas roog? Ei sisalda ta ju liha ega kala, vaid tinti ja plastmassi.
Anubis hoidku! Sügav kummardus nende olendite ees, kes suudavad enesedistsipliini hoida ja tõepoolest kehamõnusid kuuks või vähemalt päevaks vähendada, MINA see kahjuks küll ei ole.
Ja kuidas saaksingi olla kui köögipoolelt salakavalalt ninnaimbuvad lõhnad mind kui niidi otsas kõikuvat marionetti enda poole tõmbvad.
Tuli meelde idamaa tarkade vanasõna: kiusatusest päästab meid sellele järele andmine. Seega sulepea nurka ja mina kööki.
„Mis teed?“ küsisin Merritilt alandlikult silmi pööritades. Vastuseks pudenes mulle tükike kanafileed. Naturaalsena õnneks, sest ülejäänud tükkidele väänas perenaine apelsinimahla, piserdas sojakastet, pikkis rinnakestesse viilutatud küüslauku ja raputas üle mõõduka annuse kajennipipraga. Jätsime kanakese toatemperatuurile marineeruma ja läksime väikesele õueretkele.
Viimane osutus kangelaslikuks ettevõtmiseks. Esiteks tuli uks välja kaevata, kuna kuri veebruarituisk oli nõuks võtnud meid kevdsulani tuppa kinni panna. Rumal elajas ei arvestanud sellega, et majal veel viis väljapääsu varuks on. Lipsasime terrassi kaudu õuele ja alustasime tunneli kaevamist välisukseni. Tundsin end mu lemmikkangelase Muumitrollina.

Ukseni jõudes avastasime üksmeeles Merritiga, et lumelõbudest on selleks korraks küll, avasime ukse ja peitsime end taas maja hubasesse soojusesse.
Pistsime fileed ka ahju 180 kraadi peale grillima. Kaksteist minutit ühelt ja kaksteist minutit teiselt küljelt.
Samal ajal hakkas Merrit eelmises loos kirjeldatud mee- ja tšillikala ette valmistama. Kas paljuks ei lähe, imestasin mina, kuna täna küll külalisi enda teada oodata ole.
Hauu! Ja mis selgus, kulla perenaine oli otsustanud omamoodi paastule minna, milles (rehkendasin täitsa ise kokku) tuleb päeva jooksul ära süüa 450 grammi lõhefileed, 140 grammi kanafileed. Hoolimata sellest, et kõrvale vaid rohelist salatit, marju, punast greipi, melonit, pähkleid, õuna ja pirni, pean tunnistama, et olen nõus oma loo alguse sõnad ära sööma: taolises paastus osalen suurima mõnuga!

Seda rooga siis kolm korda päevas!

Ja kaks taolist vahepala. NUUJAHH!

KUNST JA KALA.

Viimase nädala rabelemised, kus kandsin ette ja viisin ära... külalistele, signeerisin oma teoste eksemplare... külalistele ja tegin muudki (kui pererahvas kodus ei olnud, sõin ajaviiteks tükikese voodist ära. Isegi imestasin oma tobeda käitumise üle!) said premeeritud. Autosõiduga linna. Olin kindel, et poodlema. Kass võtku – kõigist armsatest poekestest põrutati mööda ja suund võeti Kadriorgu. Vist tahab Härra President mu isiklike teenete eest isiklikult mõnd medalit kaunilt kaarduva kaela ümber panna. Käis rahulolev mõte kõrvade vahelt läbi. Valesti käis, kuna mõned mõtted hiljem leidsin end Kadrioru Kunstimuuseumist. Teiselt korruselt. Nelja maali eest. Esimene mõte: vaat kui hää koopiamasin, ühest pildist teinud suisa neli. Siis hakkasin süvenema, juurdlema ja analüüsima. Sellele tegevusele aitas hoogsalt kaasa kena giidipreili ning lugematu hulk madrusestiilis noori kutsikaid. Giidipreili rääkis ka kopeerimisest, jäljendamisest, matkimisest. Nagu jutust mõikasin, olevat tegemist peaaegu sama suure mõistatusega kui see, miks Mona Lisa naeratab. Viimase mõistatuse olen küll iseseisvalt lahendanud: miks ei peaks kena proua kelmikalt muigama kui teda taoline härrasmees kui Leonardo da Vinci maalib.
Uus mõistatus peitub maalis „Kaubitsejate väljaajamine templist“, mida väidetavalt on maalinud neli erinevat isikut, neljas erinevas kohas. Ja keegi ei teagi, kas keegi on kedagist kopeerinud või tuli vaim valge tuvina ühtemoodi paljudele peale. Ja üleüldse pidavat käekiri kuuluma nii Hieronymous Bosch´ile kui Pieter Bruegel vanemale.
Välk kui selgest taevast lõhestas mu aru. Sosistasin Merritile, et mina tean. Bosch helistas Bruegel´ile ühel igaval õhtutunnil ja soovitas väheke pulli teha. „Vorbime ühed ja samad ägedad pildid, ärme signeerime, ja las tulevane põlvkond murrab pead ja riputab neid üles, analüüsib mikroskoobi all ja laserkiirega. Vähemalt ei unusta nad meie nimesid ealeski!“
„Sa, Hummer, oled ikka jobu, mis jobu – sel aal polnud telefoni, mobiilist rääkimata,“ kommenteeris peremees. „Kust Sina seda tead, seisid kõrval või,“ ironiseerisin vastu. „Seisin või mitte, aga selle vandenõu vastu räägivad külmad daatumid Bosch elas 1450 – 1516 ja Bruegel 1525-1563!“
Noh, küllap herr Bruegel keerutas siis taldrikut! Lisasin mornilt.
Tundus, et pererahvas oli väheke pettunud mu kunstiarmastusest, seda tunnistas laks vastu tagumikku ja käsk kunstitemplist lahkuda. Maali pealkiri võiks olla: Abikelner Hummeri väljaajamine kunstitemplist
Väljaajamise hetkel adusin, et neljast kolmel pildil oli all vasakus nurgas kala. Ja siis helistaski Kalur ja raporteeris, et värske saak ootab.
Läksime järgi ja kohtasin Kaluri õuel taaskordset ilmutust. No SELLE küll on maalinud Hieronymous! No SEE on maha astunud tema maalilt „Põrgu“ – suutsin vaid tasakesi pobiseda. Olevus, keda silmasin oli mägra laubaga, hundi koonuga, känguru kõrvadega, rebase sabaga, hirve kerega, ilvese säärtega. Õudne hakkas! Maailma lõpp on vist tõepoolest koputamas välisuksele.
„Mida sa, Hummer, jälle jõllitad. Koera pole enne näinud või?“ küsis perenaine.
Anubis hoidku! Parem istun kodus, teenindan MerMer´i külalisi ja söön oma voodit. Kunst ja sellega kaasnevad kõrvalnähud ei ole minu jaoks.
Aga kala tegime vastavalt päevastele sündmustele mesise ja tšillise.

400 g lõhefileed
Poole sidruni mahl
Supilusikas vedelat mett
Üks seemnetest puhastatud ja hästi peeneks hakitud tšillikaun
Meresoola ja musta pipart
Killuke võid
Et hää kaste kalast kaugele ei ujuks, siis ümbritse filee(d) küpsetuspaberiga.
Pane ahi 180 kraadi peale soojenema.
Pigista kalale sidrunimahl, siis tilguta peale mesi, raputa lisaks tšilli ja endiselt soovitan tšillised näpud puhtaks küürida, mitte puhtaks lakkuda. Soola pipart meelepärases koguses, väike võikild ka peale. Küpseta 180 kraadises ahjus 20-25 minutit.
Kõrvale sõime grillitut köögivilja.
Poolitasime kolm väiksemat punast paprikat, puhastasime seemnetest ja asetasime lõikepind allpool küpsetusplaadile, viilutasime ca viiesentimeetristeks tükkideks (marmormustrise) munataime, suvikõrvitsa ja panime ka pannile, väheke fenkoli tükke ka läks pannile, küüslaugumugul (ots ära lõigatud) ikka pannile. Pintseldasime ohtralt oliiviõliga, tüümianioksi ja rosmariinilehti lisaks, soolahelbeid peale.
Ahi 185 kraadisele grillrežiimile, pann ahju ja grilli, kuni viljakeste pealispind hakkab kergelt söestuma.

SÕBRAPÄEVA TERVITUS.

Kõik roosid ma kingiksin Sulle
Ja nendega pärjaksin pea
Ei ole sust kallimat mulle
Sust kallimat mina ei tea
Räppisin mõnuga hommikul Jaani ja Merriti vahele voodisse hüpates ning neid tuhandete, no olgu-olgu, kümnete roosidega üle külvates. Tahtsin neid ka (pererahvast, mitte roose) nende rõõmuks üle lakkuma hakata kui siit ja sealt kostis korralik vandumine. Taevas tulgu appi, oigas perenaine, mis paganama okkad mu kere kriimustamas on.
Hummer, kass sind võtku, käratas peremees, teine korrus ja meie abieluvoodi on sulle puutumatu pühakoda.
Nägin juba saatuslikku revolvrikuuli minu poole tormamas, tundsin end õudushigisse uppumas ja ärkasin üles. Oma rahulikul, üksikul ühemehevoodil korrus allpool. Valge kass kaisus. Siis ärkasin uuesti üles. Ühemehevoodil. Kassita. Ja sain aru, et olin LÕPLIKULT ärkvel. Ärkvel jah, kuid süda ikka valutas. Sõbrapäev. Koer on inimese suurim sõber. Kuid kuidas suudaksin mina, vaene peni, oma sõprust, jumaldust, armastust pererahva vastu tõsiselt näidata?
Anubis ise oleks järgneva idee mu pähe pannud. No MILLE üle kallid vanemad enim rõõmu tunneksid kui selle üle, et vabastan nad õhtusöögist. See tähendab, õhtusöögi tegemisest. Raporteerisin pottide ja pannide vahel märatsevatele Jaanile-Merritile, et tänaseks on köögiuks (sümboolselt) lukku pandud ja luku võti mu päratusse köögipõlletaskusse uppunud.
Saatsin nad jalust ära suusatama, tantsima, laulma või mis iganes tegema. Ise tegin kiire kõne vanale kalurile. Nuujahh – mitte VANUSE, vaid staažikuse poolest. Varsti müristaski õuele mootoroller koos Kaluri ja vastpüütud lõhekestega.
Kiire vaatlus sahvrisse, uurisin ning tuhnisin kõik nurgad läbi. Leidsin sidrunit, tilli, paprikaid, tomateid, juustu, pirni, võid, soola, pipart, mett, balsamäädikat, tšillit. Ja otsustasin oma käpakastega vormida alljärgnevad (pidu)road.
Auruahjulõhe.

Panin väikesed fileed küpsetusnõusse, väänasin sidrunist mahla peale, käristasin soola ja musta pipart, katsin hoolikalt käpatäie tilliga, lõikasin peale paprikaviilud, poolitasin kõrvale tomatid, katsin need omakorda juustuviiludega, veel väheke soola ja pipart, tükeldasin kõik võiga üle ja lükkasin 110 kraadisesse auruahju kolmekümneks minutiks.
Siis jäin pirne silmitsema ja midagi ei tulnud pähe. Siis lugesin õues viibivad linnud üle: kaks merikotkast, kolmkümmend ja üks luike, seitseteist leevikest, tihaste arv läks tänu nende kaootilisele liikumisele järjekindlalt segi, kaheksa rohevinti, kuus pisikest papakoid (kuna mu arukas mõistus teab, et papakoisid meil talvel ei ela, siis olid nad äkki ohakalinnud, kanepilinnud või muidu linnud).
Karamelliseeritud pirnid.

Siis võtsin panni ja panin mitte väga kuumale tulele. Viilutasin pestud pirnid, korralike pöialde puudumise tõttu koorimise ja seemnete võtmisega vaeva ei näinud. Kookisin pannile kaks tublit supilusikat mett ja hakkasin pisitasa seda sulatama, sulanud mette piserdasin üks poolteist teelusikat balsamäädikat ja muudkui segasin usinalt, teise käpaga pudistasin sekka priske kuivatatud tšilli ja segasin kuni segu hakkas mõnusalt mullitama, asetasin ettevaatlikult pirniseibid pannile ja küpsetasin mõned minutid ühelt, mõned minutid teiselt ja veel mõned minutid ühelt poolt. Tõstsin pirnid taldrikule, kaapisin kastme hoolikalt peale ja lasin näljast märatseva pererahva sööma.

Küülik kirssidega.

Kõik algas sellest kui perenaine Merrit taaskord mõtlikult küülikuga tõtt jõllitas. Nuujah, päris nii see ka polnud, kuna perenaise vastase lihakeha oli peata. Nagu kana. Ühepoolse jõllituse põhjuseks kuid oli loominguline auk peas. Merritil. Põhjustajaks seesamune neetud pikk-kõrv. Oleme teda minu kiitva pilgu saatel küspetanud ja moorinud ja praadinud ja grillinud ühte ja teistmoodi. Küll šokolaadiga, küll proseccoga, küll mustade ploomide ja aprikoosidega, küll maalähedaste juurikatega.
Tahaks midagi uut, pobises emand hajameelselt jänurümpa silitades. Tahaks, tahaks, hüüdsin särasilmselt vastu ja tirisin sahtlist välja kuivatatud kirsid.
Hummer, sa oled ingel, mis sest, et räpane ja tiibadeta, kiljatas Merrit ja asus õhinal siin allpool leitavat retsepti timmima.
Maitsestamisidee saime paar lugu varemasest lambafileest. Seega võtsime küüliku kohta (no oma kahekilone jõmpsikas oli):
2 spl. rosépipart, 2spl. rohelist pipart (purustasime nad uhmris), 1 spl. musta värskelt jahvatatud pipart, 1,5 spl. roosuhkrut, sidruni riivitud koore, mõned supilusikad peeneks hakitud rosmariinilehekesi, neli peenekshakitud prisket küüslaugu küünt, meresoola muidugi ka ja patsutasime küüliku (selleks ajaks oli ta tükeldatud kaheksaks osaks) seguga sisse. Ja panime ta sahvrisse homset päeva ootama. Sama saatus tabas ka kahte peotäit kuivatatud kirsse, mille Põltsamaa Tõmmuga täis jootsime ja uut päeva ootama jätsime.
Uuel päeval oli kõik lihtne. Küülik potti, kirsid ja Tõmmu sekka, korralik klaasitäis (pean silmas klaasi, kuhu vabalt pool pudelit ära mahub) punaveini ka hulka ning ahju.
Kuna meie ahjukesel on üks mõnus programm, mida ta ise turbogrilliks nimetab, siis pajaroad, ausalt öeldes, eelnevalt pannil pruunistamist ei vaja. Ning kuna meie loomake oli parajalt priske, ei lisanud me juurde ühtegi muud rasvainet.
Kõiksepealt hoidsime loomakest katmata potis 165 kraadi juures pool tunnikest, katsime kaanega ja alandasime kuumuse 135 kraadi peale. Kusagil pooleteise tunni pärast kontrollisime maitseid ja valasime pisut-pisut veini juurde. Mängisime veel ahjuga, jahutasime ta 110 kraadi peale maha ning hoidsime elajat veel tunni jagu potis.

Kõrvale tegime maapirni püreed.
Keetsime kergelt soolatud vees pehmeks umbes 300 grammi tükeldatud maapirni. Kurnasime ja lisasime 150 grammi Philadelphia toorjuustu, vähekese kajennipipart, musta pipart ning püreerisime.

JA veel tegime. Küll juba varem.
Ahjus röstitud munataime, suvikõrvitsat ja paprikaid.

JA veel veel tegime. Ka varem.
Ahjus madalal tulel küpsetatud tomateid.
Kaheksa suurt tomatit
2 tl. peenestatud rosmariini
2 tl. peenestatud käharpeterselli
2 tl. roosuhkrut
Oliiviõli
Veskist meresoola
Võid
Määri ahjupann kergelt võiga, tükelda tomatid kaheksaks, laota pannile, raputa omavahel kokku segatud rosmariin, petersell, roosuhkur tomatitele, kärista soola ka tomatitele ja tilguta oliiviõliga üle. Küpseta 90 kraadises ahjus kaks tundi.

Meile see värk meeldis ja otsustasime eelnevat põhiroana ka meie külalistele pakkuda. Külalised, kelle tuumik meie juures vähemalt neljandat korda oli, armastasid seda toitu. Suurim kompliment tuli härrasmehelt, kes lausus järgnevad kaunid sõnad: „Viimati sõin küülikut Pariisis ja arvasin,et see on minu parim küülik, nüüd kuid tuleb sõnad tagasi võtta.“
Eilsed külalised üllatasid meid veel ühe ekstreemsusega. Nimelt ootas pika mõnusa õhtusöögi ajal neid auto, mida seisma ei pandudki. Akuprobleemid, oli selgitav kommentaar.
Vaat mida kõike peavad mu vana koera silmad nägema!
Ja VEEL. Peaaegu oleks külalistele õnnestunud see tobe valge kass maha ärida. Enne tehingu lõppu pani kaup kahjuks ajama.

LUIGE PÄÄSTMINE. Ise sööme ka.

Hommik varajane, kell alles üksteist. Aitasin Merritil praadida küüslauku ja tomatit, siis lõime sekka neli muna ka: üks mulle, teine Jaanile, kolmas Merritile, neljas mulle. Söögilaua juures muutusin ärevaks, kuna tundus, et üks jäine valge mügar jäise mere ainsamas jäävabas augus ei ole mitte jäätuv kivi, vaid valge, kuid kummaliselt liikumatu, luik.
Kugistasin kiiruga viimase muna alla ja tormasin sahvrisse, külmkappi ja kuhu iganes. Et leida miskit söödavat. Linnule. Leidsin, et perenaisel pole niikuinii vaja poolt jääsalatipead, poolikut karpi rukkolaga ja veel üht poolikut karpi mis iganes erinevate salatitega. Hakkisin rutuga ka jääsalati, surusin kõik leitu kilekotti ja tormasin mere poole. Süümekatega. MINA ju oma lõbuks ning pildi iluks tegin tutvust selle kuningliku linnuga, poetasin ta nokka ühte ja teist paremat. Jah, rääkisin küll taustaks, et tasuks tiivad taeva poole tõsta ja mõni soojem koht talve üle elamiseks leida. Küllap elajas kuid ei mõistnud koera keelt ja siia tiirutama jäigi.
Oma kohkumuseks, luigele lähemale jõudes, avastasin vaid külmunud mütaka. Liikumatu. Luik, luik – karjusin ma kogu kõrist, luik, luik – sa ei tohi niimoodi surra! Luik, luik, vaata, ma tulen – niuksusin pisaratest ülevalatud koonu vahelt. Luik, luik, ärka üles, ausõna, mul on sulle midagi hääd.
Ei hoolinud ma külmast, tuulest ja libedatest jääkonarustest. Ei hoolinud ma sellestki, et mu raske kere läbi jää võib vajuda. Jõudsin temani ja tõepoolest mu lärmakas tulek äratas apaatse olevuse ellu. Ohates tõstis ta oma kaunikujulise kaela ja vaatas lootust kaotanud silmadega minu poole. Hakkasin pilduma kõike, mis kotti pannud olin, luige suunas.
Vist ei hooli enam toidust, käis esmane õudne mõte läbi pea. Siis aga valge ingel elavnes ja asus vaikse huviga mu toidupalu uurima.
Taganesin aeglaselt. Kodus läbi akna binokliga piiludes, nägin, et toit kadus vaikselt kuid järjekindlalt nokka.
Ja siis, kuigi meie siin mere ääres tuult pehmelt öeldes vihkame, pobisesin ma tuulejumalale mantra ja palusin temalt tugevnevat lõunatuult. Minu üllatuseks võeti palvet kuulda. Meri hakkas mäslema ja enne päikeseloojangut oli kalda äär jäävaba. Oma kohmaka loomaajuga loodan siiralt, et mu kallis valge lind selle talvega hakkama saab!
Luige päästmine tõi aga kaasa külmetanud käpad, pisaratest jäätunud nina ja külmetusest väriseva kõhu. Ja kõik see omakorda mõtted ühest vürtsiset supist. Kohe kargas pähe ka pealkiri. Lohisevalt pikk kui talunaise seelik:
HIINAPÄRANE kanasupp, mida ükski hiinlane söönud ole.

Putkasin taas sahvrisse, kiikasin külmkambrisse, kaapisin sahtlid läbi. Tulemuseks oli:
üks broileri rinnak, kolme värvi paprikad, paras porgand, hiina kapsas, mustad seened (kuivatatud), küüslauk, mugulsibul, sidrunihein, pöidlasuurune jupp ingverit, värske punane tšillipipar, sõprade poolt kingitud maitseaine, mille tont teab, kust pärinevate hieroglüüfide seast veerisin välja : TOM YUM FLAVOR.
Vaat selle seltskonna jaoks oli töökäsi rohkemalt tarvis, seega kaasasin endale ja Merritile lisaks isegi Jaani. Viimane tegeles hoolikalt kolme paprika (punane, oranž, roheline) puhastamise ja viilutamisega, poole hiina kapsa hakkimise, kolme sidruniheina koorimise, leos olnud mustade seente kuivaks väänamise ja tükeldamisega. Merriti hooleks jäi küüslaugu küünte (4 tükki) ja sibula (üks tükk) puhastamine ja peenestamine, porgandi koorimine ja sellest koorimisnoaga liistakute tõmbamine, ingveri koorimine ja riivimine. MINA muidugi tükeldasin kana.
Praadisime kõik esmalt järjest pannil oliiviõli sees läbi, igale pannitäiele sai käpakesest lisatud kivisoola, musta pipart ja neid Tom Yum Flavor´eid.
See, mis praetud, läks üks kaheliitri keeva veega edasi podisema. Ainuke, mida me ei praadinud, oli lihast puhastatud kana rinnakont, selle viskasime niisma vette ja tšillikaun – see läks ka praetud asjadele vette järgi.
Kogu kraam podises vaiksel tulel üks nelikümmend minutit.
Ja siis tapsime kõik bakterid. Supiga.