10.02.13

Asjad, mis on (peaaegu) untsu läind ehk koomilisi vahepalu mu pererahva elust ehk hanetamine (haneks tõmbamine).

Seda peatükki ajendas mind kirjutama ühe eilse kena neidise küsimus pererahvale, mis vabas tõlkes kõlas umbes nõnda: kas teil on ka midagi untsu läinud või põhja kõrbenud.
See küsimus pani mu vanemaid pikalt heietama, mitte ainult viimasest kolmest eluaastast MerMer´i köögis, vaid viimase paarikümne aasta kummalisematemast seikadest.
Ei, ärge muretsege, nende heietustega ei kiusanud nad eilseid külalisi, nende asemel aga mind. Egas midagi, sarnaselt keskaegsete kroonikutega haarsin ka mina hanesule, poti tindiga ja pärgamendi, et andunud kroonikakirjutajana nende loba üles märkida.
Esimesed ohmakad juhtumid meenusid eelmise sajandi üheksakümnendatest, mis ajal Merrit ja Jaan Rootsiga tutvust sobitasid:
"Surströmming" ehk eestimaiselt hapusilk. Rootsi keelt veel mitteoskajatena jäi neil korralikus ja hästilõhnastatud kaubanduskeskuses pihku kummaline väljapoole kummitanud suur konservipurk. Nõutult vaatasid nad teineteisele otsa, kuidas on taolises ühiskonnas võimalik leida toidupoest halvaks läinud kraami! Esimene mõte oli poe juhataja üles otsida ja talle kaevata. Õnneks sosistas kaine mõistus neile kõrva: "Mis see teie asi on, las svenssonid ise kituvad!"
 Ei läinud väga pikalt aega, kui neile selle püha konservi mõte selgeks tehti. Anubis olgu tänatud, et keegi kala mekkima ei sundinud. No nüüd mõtleb Merrit küll, oleks pidanud proovima. Lohutan teda, et kunagi mekutab ta sellega nii ehk nii.
Tutvus avokaadoga Uppsala linnas. Muud nad sel ajal sellest viljast ei teadnud, et pidavat olema söödav ja isegi maitsev. Osteti kaks rohelist olendit, istuti raudtejaama läheduses asuva purskkaevu äärele ja asuti järama. Koos koorega. Ohh, kuidas ei maitsenud, aga ära tuli süüa. Nüüd on parimatel hommikusöökidel avokaado heaks seltsiliseks, keda esiteks noaga poolitatakse, siis temast kivi välja uusristatakse ja seejärel supilusikaga kummagi taldrikule viljapoolik poetatakse.
Tagasi Eestisse.
Merritil oli Pangodi järve ääres üks armas vanatädi, nimetagem teda Leidaks. Iga-aastane jõulutraditsioon nägi ette proua käest kitkutud ja ahjupotivalmis hani tuua. Aastad läksid ja vanadaami vanus kasvas ning mõned asjad lihtsalt kippusid meelest minema.
Merrit-Jaan kohal, Leidatädi ka kohal, hani ka kohal. Kaagutades. Mu perenaine siis tuletas tasasel häälel meelde, et tuldi hane(prae) järele. "Pole hullu," vastas proua, "minge korraks sisse, tibu varsti küps!"
Vähem kui tunnikese pärast oldi toas tagasi. Leida võidukalt naeratades mitte enam nii kaagutav hani jalgupidi pihus. Sulgedega. "Tal on suled seljas," kohmas Merrit hämmeldunult. "Ohh, need kitkute te ise kodus vaevata ära, kastke teda vaid tulisesse vette ja siis tulevad suled sahisedes kui lumi tuiskavate reejalatsite vahelt valla."
Lollikesed jäidki uskuma. Ja siis kitkusid nad terve järgmise päeva. See oli nii õudne tegevus, et aeg-ajalt nuttis üks ja siis teine ühe ja teise rinnal. Tollane rahumeelne triibuline kass Maandazi kaotas ka kõik närvid ja ründas hullunult peremeest, -naist ja -hane. Aga hilisõhtuks oli elajas peaaegu, et suletu, jõululaupäeval maandus pannile ja oli vintsutustest hoolimata sulav, suus.
Nüüd aga jõuame kiirustades tänapäeva, kuna kroonikakirjutaja sulg hakkab väsima, tint kuivama ja kurk suurest naerust kähisema.
Paar õudsat hetke restoranielust. Enamus õudsatest hetkedest on olnud unes, mõned ka ilmsi.
Üks - lest hakkas haisema. Hommikused lestad, poolelusana perenaise käte abil puhastatud, läksid jahedasse garaaži õhtupoolikut ootama. Keskpäeva leitsak tõstis äikese merelt. Ja ohh seda õõva, õhtuste külaliste tarbeks praadimisele minev kala oli hapuks läinud. Õnneks oli meil endi jaoks tallefilee tallele pandud. Fileest jäime ilma, külalised aga söönuks.
Kaks - torm, peaaegu, et orkaan ja elekter lahkus. Ajalooline 2010. aasta ja kui ma ei eksi, siis 8. augusti maru. Külalised murul einet ootamas. Murelik Jaan neid pilk taeva poole suvemajja tõrjumas. Viimasel hetkel enne kõrvulukustavat äikesekärinat ja hingetuks võtvat tuuleiili sai nad sisse aidatud. Välk, pauk ja elekter põgenes. Esimene pooltund seda mõrtsukalikku ilu imetledes ei tulnud söömine meeldegi. Meil rauges tuul üllatavalt kiiresti ja vihmahoog kadus ka kui kass oleks sabaga üle õue pühkinud, seega ajasime grilli õue ja pearoaks mõeldud lõhe koos köögiviljadega sai küpsetet.
Kolm - vürtse palju. Tegime suuremale seltskonnale, kes suure osa päevast MerMer´is veetis, erinevaid roogasid. Ühe neist, saksahirve hautise, suutis Merrit ületšillitada. Päästsime, mis päästa annab vee, veini ja vahukoore lisamisega. Ikkagi oli Jaan kahtlev. "Pole midagi," lohutas Merrit, "kannan roa ette, vabandan ja hoiatan ja vaatame, mis saab." Sai see, et seltskond arvas, oleks rohkem võinud olla. Vürtsi.
Aga sellest, et me nii ideaalsed ei ole, räägib prügikasti saadetud maapirnipüree. Kokk oli vist armunud, loodan, et peremehesse või vähemalt minusse ja soolaga pehmelt öeldes üle pingutanud.
Aga kes teeb, selle juhtub ja kui sa ei proovi ning ei katseta, siis süüdista iseennast elamata jäänud hetkede pärast!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar