abikelner hummer

SEE NÄDALALÕPP.

2012-01-31T21:32:00.001+02:00

Oma hullustes oli hullem kui ma arvasin, leidsin oma teisiku, toitsin luike, sain teada, kes on salapärase valge kassi isa, mäkerdasin lambatalle välisfileega, vallatlesin külalistega ja nautlesin imetabaselt värvirikast maailma.
Nuujahh – see oli siis lühikokkuvõte. Nädalalõpust, millest juba kolm päeva möödas.
Elamusi kuid jätkub lõpuni. NÄDALA lõpuni.

Aga alustame algusest. Nagu näha, algavad lubaduste täitmiste ajad. Ehk mäletate, et lubasin saada inimeseks. Ja üllatus-üllatus! Tuleb välja, et olengi juba viiskümmend ja viis protsenti inimene. Ja see sai lihtsalt tõeks läbi internetist leitud kuulutuse. Tegin testi läbi, saatsin raha sinna, kuhu vaja ja saabuski salapärane teade: Dion Hummer ja Carlos Pena (enni peal peaks olema üks tagurpidi s, kuid seda ma teha ei osanud) on 55% sarnased! KUULUS pesapallur ja MINA – nagu kaks tilka vett. Huvitav kui herra Carlos ka sama testi tehes oma kauni foto kõrval veel kaunima minu oma leiab, kas ta on SAMA õnnelik?

Õnnetuks muutusin ma hetkel, kui avastasin Pena aastapalga. Anubis hoidku! Selle eest saaksin tervet kassikolooniat üleval pidada! Milleks? küsite teie, eks ikka selleks, et nende tagaajamisega end kõbusas füüsilises vormis hoida.
Kassidest veel. Saingi oma silmaga näha, et end kodutuks hulguseks teeskleval valgel on kuri, paks, jõle ja triibuline isa. Tuli nimelt pühapäeval oma poissi koju kamandama. Jõllitas rohesilmselt läbi akna peremehega tõtt ja siis (käpp ei tõuse kirjutama, aga peab), kuses terrassile. Tormasin lõrisedes karistama, kuid juba olidki koos pojakesega, kui kaks vaprat, öhhe haitunud.
Luikedest veel. Üks neist läbisõitvatest vurledest selgus, et on linnaluik, seega tormas kaldale ja nõudis süüa. Tormasin minagi, kõiksepealt emand Merriti juurde saia nuruma ja seejärel nurutud saia luigekesega jagama.

Üks amps talle, kaks mulle. Ühtlasi pidasin ka manitseva loengu saabuvast jääkülmast ilmast, sellega kaasnevast jäätumisest ja luikede kohustuslikust lõunasse evakueerimisest. LOOMULIKULT ei saanud ta mõhkagi aru ja tänaseks on nende kamp juba suurenenud üheksale.

No MINA olen rääkinud ja edasi tuleb neil endil mõistus appi võtta.
Külalised aga olid endiselt mõnusad. Sõid kõik ära ning ostsid minu surematu suurteosegi endaga kaasa.
Lihast aga. Mõnelt lambatallelt sai eemaldatud välisfilee ja sellest kujunes roog:
Lamba välisfilee-peaaegu, et elus.
Neljale paras, kuus ka ei nuta
2-3 lambafileed ( kokku ca 800 grammi)
1 spl. rosepipart
1spl. rohelist pipart
1 spl. musta pipart
1 spl. pruuni roosuhkrut
Ühe sidruni riivitud koor
Väheke peeneks hakitud rosmariini ja tüümiani lehti
Paar-kolm hästi peenestatud küüslaugu küünt
Veskist kivisoola.
Purusta uhmris rose, roheline ja must pipar, sega piprad suhkru, sidrunikoore, rosmariini, tüümiani ja küüslauguga. Määri fileed seguga hästi kokku. Aja pannil või ja oliiviõli kuumaks, küpseta fileesid elles keskmisel kuumusel igast küljest mõned minutid, pane ahju 120 kraadisesse kuumusesse järelküpsema. Võimalusel kasuta lihatermomeetrit ja küpseta liha 55 kraadini. Mähi fooliumisse ja hoia veel üks kümme minutit.

Kõrvale endiselt ahjujuurviljad. Neist olen kuid varemgi kõnelnud ja see, mida ahju panna, oleneb iga mehe/naise fantaasiatest.

Kaks põtra.

2012-01-27T21:46:00.000+02:00

Tegelikult olin veendunud, et täna ei pane sõnakestki paberile. Võidab maailm, võidan mina. Puhkepäeva.
Siis veeti mind taas linna. Kokkusaamisele. Kuna kokku saamine oli konfidentsiaalne, siis rohkem sellest praegu ei räägi, võibolla kunagi räägin, aga äkki ei räägigi kunagi.
Mina küll enamuse aja mõnulesin autos ja tegin lolle nägusid nendele, kes minu autoaknast kumavat nägu juhmilt silmitsema jäid.
Vahepeal lipsasin märkamatult kui mulle kohane Merritiga peenesse X kaubamajja kaasa. Selles kaasa minekus oli palju hääd, kuid natuke ka halba. Tualetid. Ei pea ma antud hetkel silmas daamide ja härrade rõivastust, vaid kohta, kuhu ka kuningaks rõivastunu omal jalal minema peab. Tekkis „vallatu“ mõte: kas hiilguse pöördvõrdeks on hiilguseta kempsud ehk kas allakäigu esimeseks astmeks on maha käinud vee tsee.
Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida, vaid sellest, kuidas tagasi koduteel kohtasime hämmastaval hulgal vabariigi valvurite erineval viisil maskeerunud masinaid. Kuu lõpp vist, polmises peremees vuntsi. Ausalt olles, ei oleks meil nimetet masinate vastu midagi. Siis kui neid ka tuisuses, tormises ilmas vabariigi kodanikke avitamaks näeks. KUI näeks.
Miskid suured-mustad kogud tee ääres, aeglustasime, peaaegu, et peatusime. Kaks põtra, pealtnäha, et emast, seisid majesteetlikult tee ääres ja loendasid autosid. Vaat milline kamuflaaž, ohkasin tunnustavalt.
Kodus, kallis kodus, avastasime linnast toodud pakikeste seas värskusest lõhnavad (hiid)krevetid. Ja nendest soovitasin Merritil teha alljärgneva kõhtu orjava roa.
Hummeri krevetid.
Esiti puhasta (hiid)krevette nii kuuesaja grammi jagu. Siis puhasta koortest kolm küüslauguküünt, koori põidlasuurune tükk ingverit. Haki küüslauk ja ingver hästi peeneks. Vaata, kas leiad külmkapist väheke fenkoli (kolmandik parajast mugulast on ka paras), viiluta see. Siis võta üks nimetissõrme pikkune punane tšillikaun, puhasta seemnetest ja viiluta. Aja potis vesi keema, viska vette kuus pisemat tomatit, hoia minutike, kurna ja seejärel on tomatitelt hõlpus koor eemaldada. Viiluta tomateid nii- ja naapidi.
Kumuta pannil oliiviõlis mõned minutid küüslauk, ingver, fenkol, tšillikaun, lisa maitse järgi soola, suurenda kuumust ja lisa tomatid. Kui kogu segu mõnusalt podiseb, lisa krevetid ja küpseta neid pidevalt segades mõned minutid. Kaunista tilliga, murra kõrvale tükk valget saia, soovi korral otsi keldrist ümaram valge vein ja naudi.

GRISSINI, GRISSINI

2012-01-26T23:45:00.000+02:00

Ärge uskuge, kui ei taha, kuid täna otsustasin oma käpakesed täiesti iseseisvalt valgeks teha. Jahuseks. Tahtsin öelda. Mu armas perenaine, armsamast peremehest rääkimata, on hull grissinide järgi. Vähestes kohtades neid pakutakse ja harva sinna satume.
Minule tõttas appi kuid uue kuu imearmas ajakiri Mat och Vin. Nagu isegi mõikate, olen polüglott (ehk õnnestus terminit ka keeleliselt korrektselt kirja panna?) ja mõistan mõndagi võõramaa keelt, ROOTSI keelt vähemalt. Sellest väljaandest avastasingi kurikuulsate grissinide retsepti, mis tundus ka koerale mokkamööda (või peaksin ütlema „käppamööda“).
Oot, oot – tõusen korra ja vaatan, mis nad ahjus teevad! Küpsevad kui väiksed paganad!
Igaks juhuks, kui ahjust välja tulnu ka välja tuleb, esitlen alljärgneva retsepti ja seekord, tavapärasele hooletusele vastukaaluks kaalusin kõike (isegi soola):
75 g võid
3 dl vett
20 g pärmi (siinkohal patustasin ja panin 11g kuivpärmi)
500 g nisujahu
10 g soola
Lisandeid (kappidest leidsin rohelisi oliive ja viilutasin neid, siis seemnesegu, akna alt rosmariinilehti, jämejahvatatud kivisoola pealekauba).
Esiteks sulatasin või ja panin ta ootele. Siis valasin poolsooja vee pärmipulbrile, segasin usinalt sabaga (kass võtku, kui uskuma jäid!), lusikaga muidugi, kuni pärm sulas-segunes-haihtus-lahkus. Lisasin jahu, soola, suland või ja sõtkusin kõik siidiselt sitkeks. Panin värgi käteräti all soojasse kohta üks kahekümneks minutiks tukkuma ja paisuma.
Vahepeal läksin õue ja lükkasin lund. Valetan, valetan! Lumi sai kaunil päeval lükatud ja õhtused kunstfotod ka võetud.

Valetamisjärel katsin küpsetusplaadid küpsetuspaberiga ja hakkasin vorstikesi vormima. Käte vahel. Lõbus tegevus ja imestama pani, et ei kleepunudki see mu käte, jalgade, kõrvade või laua külge, vaid lasi end kaunisti vormida. Seks ajaks kui viimased pannidel, jõudsid esimesed järelkerkida minutit kümme. Seega asusin neid veega pintseldama ja pärast seda said osa neist oliividest, teine osa seemnesegust, kolmas osa rosmariinilehtedest ja neljas osa kivisoolast katte.
Küpsetasin 185 kraadises kuumuses (ahjust olenevalt võib see aega võtta 15- 25 minutit) kergelt kuldseks, võtsin välja ja nautisin Merrit-Jaani rõõmupisaraid kui nad taolist imehõrgutist mekitlema asusid.
Jummel küll kui geniaalne ma olen!

AEG MAHA

2012-01-25T21:39:00.000+02:00

Nii mõtlesin ma mõnusalt ringutades poole kümne paiku täna hommikul. Nii mõtlesin selle pärast, et nähes akna taga laiutavat must-valget maailma (tõestuseks lisan foto),

leidsin õigusega, et võin langeda eelmise sajandi esimese veerandi tummfilmide romantilisse nostalgiasse, uneleda must-valgel voodil, must-valgetel patjadel ja lausuda mitte üht sõnagi. Ehk ainult kirjutada? Sest üks minu jaoks maitsev ja ilatekitav liharoog, mida perenaine mõnedki korrad teinud on, paberile oli panemata.
Avasin arvuti, märkasin üllatusega, et selles veel väheke värvi säilinud. Ja sulgesin arvuti. Peremehe käe läbi. Kes oli ennast kenasti üles löönud, perenaine samuti. „Hüppame autosse ja Artisesse!“ kõlas käsk, mis vastuvaidlemist ei sallinud.
Loetud tunni tagant leidsime end Solarise keskuses Artise kinokassast ostmas pileteid filmile „Artist“. Piletid käes tuiskasime väheke Apollos (raamatu- ja muu meelelahutuse pood noh!) ringi ja oma uhkuseks leidsin oma esikteose seismas mu pererahva meeliskoka J.O. kahe teose vahel.
Kell kukkus (ausõna, ise ka kuulsin) ja tormasime kinoesikusse tagasi. Sisse meid kuid ei lastud ja häbelik tütarlaps teatas rõõsapõskselt, et seanss hilineb üks viisteist minutit. Vaat SEE mulle meeldib, kui miski pole nii nagu peab. Kaos on minu isa ja sellega kaasnev katastroof minu ema. Mõtiskluse ülemaailmsest apokalüpsisest katkestas kinosaali ukse krägin ning siis ma tardusin, silmad taas kulmudest kõrgemal, kõrvad valvehundina kikkis ja mokk töllakil. Saalist veeresid välja imikud, beebid ja veel kord imikud. Vaat õige sihtgrupp vaatama filmi „Vabaduse mõrkjas maitse“!
„Jummel kui loll sa ikka Hummer oled,“ hüüdis Merrit, „nende perenaised, kass võtku sind, Hummer, emad, said ka võimaluse pisikesi unarusse jätmata kinos olla!“
Ega mul selle vastu nüüd midagi polnud. Eriti siis, kui end mugavalt oma pinkidele sisse olime seadnud. See mõnus rinnapiimalõhn, mis vähemalt minu tundlikusse ninna tungis, äratas ellu hapra titapõlve. Minul vähemalt.
Filmist aga. Ei pretenteeri filmikriitiku aunimetusele, seega jätan peenemat sorti arvustuse näiteks härra Ruusi Jaani hooleks. Mulle aga imponeeris see, et hommikune must-valge maailm jätkus ka kinosaalis, ja ka seal osati uhkelt vaikida. Ainuke, mis häiris, et iga paganama krants nüüd filmistaariks saada võib. Piisab sellest, kui teeskled surnut, häbelikku, truud ja vajadusel ka peremeest surmasuust päästvat kaaslast.
Kuhu siis eneseuhkus jääb???
MAROKOPÄRASED LIHAPULLIKESED.
Alljärgnev jutt ja koostis on määratud neljale indiviidile. Meie peres kuid sööme selle kõik ka kolmekesi rõõmsasti ära. Ja kui retsepti täpsemalt jälgite, siis näete, et jäin ka munast ilma!
LIHAPULLIKESED

500 g looma või lamba hakkliha (meie kasutasime sel korral hoopiski metssiga) ja minu rumal aru soovitab, et võimalusel ostke hea kondita lihatükk ja keerutage sellest ise hakksegu, sest kass ise teab, mida valmissegu sisaldada võib!
3 spl. riivsaia
4 peeneks hakitud küüslaugu küünt
2 spl. külma vett
1 munakollane (kui raisata ei taha, siis võib südametunnistuspiinadeta kogu muna võtta)
(mere)soola, jahvatatud musta pipart tunde järgi
1,5 tl. jahvatatud köömneid (kui ääreni aus olla, siis meie võtsime jahvatamata)
1 tl. suitsumaitselist paprikapulbrit
Pool teelusikat jahvatatud nelki
KÕÕGIVILJASEGU
1 suurem mugulsibul (loomulikult koor eemaldatud)
Paar-kolm-neli (see oleneb taluvusest) küüslaugu küünt
Paar viilutatud paprikat (meil olid vaid punased, kuid võiks kasutada erinevaid värve)
Pool munataime kooritud ja kuubikuteks hakitud
Pool suvikõrvitsat kooritud ja kuubikuteks hakitud
4 suuremat tomatit ühte- ja siis teistpidi viilutatut
Mõned kuivatatud tšillikaunad (hulk oleneb taluvusest)
Soola, pipart
Paar muna

Sõtku pullikeste koostisosad mõnuga omavahel kokku. Veereta pisemad pullikesed.
Haki sibul ja küüslauguküüned, küpseta pannil madalal kuumusel oliiviõlis klaasjaks, lisa paprika, munataim, suvikõrvits, tomatid ja vürtsid, lisa kuumust ja küpseta pidevalt segades veel üks viis minutit.
Vala segu ahjuvormi.
Prae kuumal pannil oliiviõlis pidevalt keerates pullikesei mõned minutid. Ja lisa kenasti seatud pullikesed köögiviljasegule, tee pisikesed pesakesed toore muna jaoks ja küpseta kogu värki 225 kraadises ahjus kuni munavalge on hüübinud (umbes 10 minutit).
Uskuge mind, see toit tapab kõik bakterid, kes teid talvel gripilaadsesse olelusesse maha tahaks murda!

VAPUSTAVALT KAUNIS ELU.

2012-01-22T19:58:00.000+02:00

Kui kristallselt aus olla, siis loetud tunnid tagasi pererahvast loojangukuma taustal mererannas jalutades (juhin tähelepanu sellele, et KAKS aastat järjest ei olnud võimalik jaanuari kuus liivaranda minna, kuna lumi oli kaelani) mõtisklesin sellest, et täna vihun vaid ühe heeringaretsepti Merriti tagant, riputan üles ja kerin magama.
Aga elamise kummalised käigud viivad ka mind määramatutesse radadesse. Nuujahh – NII hull see asi ka polnud. Ainult NII hull, et esiteks kodus kotile kerides ja ennast lohutades, et küllap jõuan retsepti hiljem ka ülesse panna, unesse vajudes, selles mürasin lumes Merriti õetütre Jaanikaga, lumesõda tegime noh, võpatasin üles köögist lummavalt ninna voogava verise liha lõhna peale. Minu sisemuses peituv Juminda Korrakaitse Patrull käskis kohale kiirustada kontrollimaks kas hoolas perenaine hooletu käeliigutusega sõrme pole kaotanud. Õnneks oli kõik vastupidi. Merrit oli hoopiski andunud hirvekese sisefileed kelmetest ja muust taolisest prahist puhastamisele. Raporteerisin usinalt, et korrakaitse patrulli kapten Hummer on kohal ja asja üle kontrollinuna olukorraga rahul. Eeskujuliku tööülesande täitmise eest kukkus mu musisuhu preemiaks ühte ja koma teist.
Edaspidist jälgisin köögipõrandal rahulolevalt kõht ja miski muugi... jalad noh! taeva poole.Hirv saanud õrna katte meresoolast ja jahvatatud värskest mustast piprast jäeti kah vähekeseks lõikelauale hääd elu nautima. Vahelduseks võttis Merrit teisel lõikelaual ette aiaviljad. Lõikas neljaks kaks punast paprikat, puhastas seemnetest ja pani ahjupannile, poolitas mõned tomatid, mis läksid kah pannile, lõikas küüslaugumugulal vaid otsad ja viskas ka pannile, paar puhastatud porgandit leidsid oma vallatu lõpu ka pannil, punasest, peaaegu et koorimata sibulast tehti mõne hoobiga kuus tükki ja sõitsid ka pannile. Kogu värk pintseldati üle oliiviõliga, soola pipart ka ja rosmariinilehekesi kenusklemise pärast juurde. Siis paarikümneks minutiks ahju ja grillrežiimile.

Mu tähelepanu teravdus, kuna võeti teine pann, asetati pliidile ning lisati sellele no vähemalt viiskümmend grammi hääd võid. Kui pann juba kuumusest ägisema hakkas, leidsid tee sinna hirvekese tükid. Mõni minut ühelt ja siis teiselt poolt ning oligi aeg Jaanil oma etteasteks. Ühes käes pitsikesega 2001 aasta rumm (minu keel ei paendu selle hinda ütlema) ja teises põlev tikk. Pann võeti tulelt, kasteti nestega ja pandi põlema. Leegi kustudes asetas Merrit panni veel korraks pliidile, keerutas lihakesi ühelt ja siis teiselt poolt.
Ja juba istusime küünlasäras laua taga. Kõik see, millest kõnelesin, taldrikutel ja juurde lonksasime üht suvekuumuse lõpu järgi lehkavat punaveini Toskaanast. Kui SELLINE on koera elu, siis tahan uskuda, et koerjumal on nõus mulle veel mõned hetked taolist elu kinkima. Olen nõus Faustina lisama: Oh kaunis hetk, sa peatu veel.
Vaat selline tore lugu siis heeringast. Üks lihtne rootsi heering on oma poolteist kuud vallutanud MerMer´i külaliste maitsmismeeled. Ja eriline tunnustus tuli Merriti õelt ja tema hullust kalamehest mehelt, nemad nimelt on olnud senini arvamusel, et ainuõigesti valmistavad nimetet kala vaid nemad. Retsepti, palun, kus leian retsepti, palus õeke.
Ja palun, siin ta on.

1kg nahata soolaheeringa fileed
Marinaad
7dl vett
300g suhkrut
1dl 30%-list äädikat
Kümmekond vürtsitera
Paar – kolm loorberilehte.
Aja marinaad keema, jahuta maha ja tükelda sellesse heeringafileed. Serveeri samas marinaadis, lisandiks õhukeselt viilutatud sibul ja kappari.
VOT NII!

JALG ÜLE PÕLVE ehk kõigi maade isased ühinege!

2012-01-18T21:13:00.000+02:00

Juba keegi Murvhh (no olgu-olgu, ametlikult Murphy) ütles, arvan küll, et mitte esimesena: kui läheb sitasti, ärge muretsege, see on alles algus...
Ärge pahandage, lugejad, see on alandlik minupoolne tõlgendus. Tänasele päevale.
Algus oli väheke varem, siis kui meie lollakas punaselt irvitav Kitchen Aid otsustas, et ei viitsi tööd teha. Pääle vähekest noomimist jah, sai pöörded sisse ning pööritas pesto ära. Mõned päevad tagasi aga saatis perenaise kukele koos pasteeti ootava kanamaksaga. Peremees vihastas, pakkis Punase Elaja autosse ja tee Ülemiste peenesse nõudepoodi algaski.
Kena vanem proua kuulas me mured ära, pani masina kontakti ja seal ta siis töiselt vuriseski. Kes mäletab üht eelnevat juttu, selles käitus kohvimasin sama häbematult. Erinevalt kohvimasinast, kes lugematute katsetuste järgi alla andis, ei teinud närune köögikombain seda mitte. Panime teda koos kokku ja lahku, kuid punane kurat vuristas endiselt. Proua vaatas meid, no ei taha öelda, et kahtlustavalt, kuid nukralt kindlasti ja Jaan haaras ohates masina kaenlasse, et ta koju tagasi transportida.
Ega sõit linna asjatu polnud, sest teatud varusid, mida kohalikult rahvalt ei saa, tuli siiski linnast kaasa haarata. Ajaviiteks lugesin koduteel kokku seitse kotitäit kraami. Sisu, teadagi, on konfidentsiaalne, seega avaldada ei tohi.
Avaldada aga võin, et nii Küülikuemand kui Kalurihärra nädalalõpuks uut ja värsket liha/kala meile lubasid.
Aga siis tõusis tüli. Mitte kohe. Eelnevalt oli Merrit usinalt kõik kotid sisse tarinud, läbi sorteerinud ja ostetud tooraine vajalikesse kohtadesse paigutanud. Oma üllatuseks leidsime ühest kotist ka kena vahuveini, mille sahvrisse külma asetasime.
Ei jõudnud vaeseke (perenaine nohhh!) hingegi tõmmata, seeasemel hakkas pardifileekesi, sparglit, rohelisi ube ja tomateid õhtusöögiks valmistama. Peremees vaatles kõike seda, jalg üle põlve ja värske ajaleht käes, malbelt tugitoolis üle prilliraamide pealt. Sel hetkel kui pardirindade kõige valusam hetk pliiditulel kulminatsiooni pälvis, julges Jaan Merrititle meelde tuletada, et ehk oleks aeg väga külmas olev jäätumist ootav Cava ära tuua. Ja siis läks Murvhh päriselt lahti: Jaanile heideti ette kõik halb, mis maailma algusest peale sündinud oli (kaasa arvatud Eva rumal käitumine, kes Aadama õhutusel hambad lihtsasse õuna surus ja seega paradiisliku elu lõpetas), lubati kuum pann koos rindadega pähe valada, anti nõu autonina kodust eemale suunata, tõotati, et ei iialgi naine enam pliidi ees ei seisa ja nii edasi (seda edasit ei kannata MINU kirjatöö küll välja).
See pilt on selleks, et võiksin lisada: Merrit tigedusest punane kui loojuv päike!

Mina aga värisesin jalg üle põlve nurgas ja mõtlesin, et kuigi armastan väga-väga oma perenaist, siis sellel hetkel kutsuksin küll vastassugupoolt (isaseid) endaga ühinema, selleks et nad ikka ja alati suudaksid kõiki oma armastatud kaasade hullusi taluda, seda huumoriga võtta ja neid nende ahastushoogudel küünarnukist toetada. Eks ikka kõik selle nimel, et hää toit isaste laualt ei kaoks ja külm Cava ka külmast keldrist proua juhatusel lauale jõuaks!

Andku Anubis mulle andeks, kuid järgnevalt tutvustavalt lõigult ( kuut seriaaliosa saab soovi korral näha aprilli keskel ETV-s) saate veelkord kinnitust, et mu peremees on ikka jobu, mis jobu...
http://www.youtube.com/watch?v=gewpDlEXSxw&context=C3a15f2bADOEgsToPDskJ_k23kf78MDvS-z8gpbsfA

LUBADUSED, MILLE ANDMIST MA ENDALE UUEL AASTAL LUBAN. Iseasi, kas ka täitmist..

2012-01-11T22:50:00.001+02:00

Keset mõnusat ja huvitavat unenägu, mille keskmeks oli minu ja selle Valge Kassi golfiturniir Jõelähtmel (Muuseas, selle une käigus lahendasin ma Valge Kassi saladuse – nimelt kinkis üks pank, reklaami teha ma ei tohi, mu pererahvale üks suvi valge karu. Ja see karu jäeti MerMer´i suvemajja uut suve ootama. Ja sel karul on sääl väheke igav. Ja seetõttu tuleb ta õhtuti Valgeks Kassiks ümberkehastunult meie rõdu peale passima. See omakorda lahendab ka kassi lühisaba mõistatuse, kuna karudel teatavasti ei ole pikka saba.), äratas mind koputus tagumikule ja Merriti vähe pahur hääletoon: „Taas pikutad kui valge vaal keset päeva oma diivanil, oma norskamisega ei lase mul keskenduda! Kas sul vähemalt uusaasta lubadused kenasti paberile pandud?“ küsis ta ja kadus tagasi kööki.
Esiti mõtlesin, et kaon minagi tagasi suvisele golfiväljakule, kuid midagi perenaise küsimuses oli taolist, mis hingekese kripeldama ajas.
Sünnis pole tõepoolest kui mingi kassipagan muretult elurattakest veeretada, samal ajal kui iga enesest lugu pidav olevus on tõotuse andnud uut aastat veel parema olevusena veeta.
Nuujahh, tuleb selg sirgu ajada, Jaani tagant tema kuldsulepea ja potitäis tinti pätsata, et kõik selle, mis ka mind aastal 2012 kaunimaks vormib, kalligraafiliselt kallutatud käekirjaga paberisse raiuda.
Istusin ja imesin tunnikest pool kuldsest sulepeast tinti. Ja siis hakkas mõte lendama. Küllap on nad sesse tindikesse ajurakukesi teravdavaid toimeaineid süstinud.
LUBADUS ÜKS.

Hakkan uuel aastal kõvasti trenni tegema. TÄITMINE imelihtne: kuna praegu suudab perenaine mind hommikul ja õhtul kokku vast kahekümne viieks minutiks välja viia, siis nüüdsest luban, et hommikul olen õues ja liigutan end käppesti kolmkümmend ja viis minutit, õhtuse jooksutiiru pikendan kahekümnele minutile. Täitmine järelikult sada ja viis protsenti.
LUBADUS KAKS.

Toitun senisest tervislikumalt ja selle tagajärjel kaotan kaalust kümnendiku. Oletame, et kui ma praegu kaalun kuuskümmend ja kaks kilo, siis peksin kõhnemaks jääma kuus kilo ja kakssada grammi. TÄITMINE kahtlane. Ja selles on süüdi pererahvas ise. Kohe kui mu põsekesed hakkavad näljast lohku vajuma ja roided kui hambuline reha välja turritama, hakkavad vasikapraed ja küülikukoivad lendama. Järelikult,
LUBADUS KOLM.
Tahtejõu kasvatamine. Ei pööra peadki lendava toidu suunas, kassid kaasa arvatud. TÄITMINE täiesti võimalik. Eriti siis kui kassid kiirelt lendavad, toit samuti.
LUBADUS NELI.
Täidan ontlikult oma vanemate kõiki käsklusi. TÄITMINE pole võimalik, kuna kõik käsud on ka praegu suurepäraselt täidetud.
Lasin pilgu oma lubaduste nimekirjalt üle libiseda ja muutusin murelikuks. Loetelu naeruväärselt lühike. Mida veel, mida veel – ketras pea kui vana vokk. Ja sealt ta tuleb:
LUBADUS VIIS.

Kui varsti teleekraanile laiama jõuan, siis tõotan, et ei hakka staaritsema ega staarielu elama. TÄITMINE, oleneb olukorast. Kui ikka tuhanded austajad puudlist linnukoerani mu teele kondikesi poetavad, tuleb vist nende rõõmuks pisut ka Tähte mängida.
LUBADUS KUUS.
Märkasin, et taas olin tegelenud tühja pilgu ja tinti täis kuldsulepea lutsutamisega. Nagu päästeingel Gabriel seisis Jaan mu selja taga, äkitselt. Pöörasin oma anuvalt suured pruunid silmad tema poole ja ohkisin, aita väheke.
Peremees jäi väga mõttesse. Kortsutas kulmu, sügas kõrvatagust (endal). Patsutas kõhtu (minul) ja lausus mõistatuslikud sõnad:
„Ei saand molkusest inimest, oi vatsakest, oi vatsakest.“ Muigas siis saatanlikult ja ütles:“Mõtle selle üle järele, Hummer! Mõtle!“
Nüüd ma siis mõtlen. Ja kardan, et jään terveks selleks aastaks mõtlema.
Inimest?
LUBADUS KUUS jätkub,

Ei läind aastatki, vaid loetud sekundit pärast Jaani kadumist tabas mind ilmutus! Seega LUBAN, et uuel aastal hakkan inimeseks. Et täita tõotust, tuleb mul eeskätt hakata süvenema poeesiasse, seejärel kaevun draamasse, siis tõusen tagakäppadele, pärast mida ostan kõvakaabu. Nii lihtne see ongi! Lubaduste täitmine!

Nagu laps kommipoes.

2012-01-06T23:44:00.003+02:00

Kui aus olla, siis pealkirjastaksin hoopiski „Kui kutsikas lihaturul“.
Kuid kuna soovin perenaisest, mitte endast, paar sõna kirja panna, siis esimene pealkiri tundub olema poliitiliselt viisakam.
Aga kommipoe/lihaturu tunde on loonud need kaks uut kuratlikku kodumasinat. Isegi siis kui süüa tarvis pole teha, leiutab perenaine põhjuse, et midagist/kedagist ahju panna. No mis mul kurta, kuna kõike nii palju on, jätkub minugi linnunokataolisse suhugi midagi.
Katsetuste vahepausina, andku Anubis mulle andeks, viskasime selleks korraks Jõulud õuele. Kurb oli küll, isegi mina poetasin pisara (küllap põhjuseks oli mitte härras hing, vaid silmanurka sattunud nuluokas), laulsime viimast korda jõululaule. Pole midagi, lohutas perenaine, üheksa kuu pärast kuuleme neid uuesti. Ja OHH- kuidas kuuleme, lisas peremees. Irooniliselt, millegipärast. Üks tähtis asi veel – üritasime hoolikalt meelde jätta, üles kirjutada, mällu tarretada, kuhu täpselt jõuluvärgi sokutasime. Väike hooletus selles maksab kurjasti kätte. Üht jõuluvana abilist näiteks otsisime kaks aastat tulutult taga. Ja siis ilmus ta ise, kass teab kust, hooletu naeratusega välja. Mõned jõulukaunistused on senini kadunud ja mõned kaunistused, mida me KINDLALT ei oma, ronivad igal aastal, kui kaugelt kohalesõitnud üllatussugulased, kuuse otsa.
Muuseas, teatas peremees, kuusekest lõkkeasemele viimise operatsioonilt naasnuna, jõuluvana habe olevat juba nurga tagant vilksatanud.
Nuujahh – ei tea ma segasemaid vanemaid kui minu omad. Tõepoolest ei tea!
Tegelikult oli plaanis pajatada ahjust.
Esimesel ärevusõhtul riskisime Merritiga vaid lihtsavõitu ahjuomleti (sink, porru, fenkol, mustad seened, tomatid, kappari, juust, muna) ahju panna. Tuli välja.
Teisel õhtul otsustasime testida lihatermomeetrit. Olen marineeritud sea sisefileest varemgi pajatanud Panime selle siis ahju, torkasime teatud määral kudumisvardale sarnaneva asjanduse ühe otsa selleks määratud auku ahju ja teise lihasse, leiutasime temperatuuri. Saime, mida olime oodanud.
Täna katsetasime ühe uue, meie jaoks uue, šoksikoogiga. Retsepti leidis Merrit aastalõpu Mat och Vin (Söök ja Toit) ajakirjast. Saime hakkama.
Lõpetuseks, kuna Lauri – kalameeste au ja uhkus, südametunnistusest rääkimata – õnnistas me peret lõhe sekka ka siiakesega, otsustasime proovile panna auruahju. Kass võtku, ikka tuli välja. Hää söök, ma mõtlen.
Koogist, kuna perenaine ei näinud, tegin mõned kaunisvõtted ja riputan retsepti ka üles. Nendele, kes aastavahetuse šokolaadišokist juba toibunud, soovitan siiralt järele proovida.
Tappev šokolaadikook.
(kuuele šokohoolikule või kümnele normaalsele magusaarmastajale)
250g 70%-list šokolaadi
250g hääd võid
250g tuhksuhkrut
125g jahu
4 muna (munakollased ja valged eraldi)
6cl konjakit või rummi
80g jämedalt hakitud kreeka pähkleid
Pane ahi 200 kraadile kuumenema (meie, kasutades pöördõhku, valisime 190 kraadi)
Sulata vesivannil šokolaad, või ja tuhksuhkur. Parema tulemuse saamiseks raputa suhkur potti läbi sõela. Meie valisime vähem parema tulemuse, kuid tulemus oli ikka parim. Sega hoolikalt kuni sulamiseni ja tõsta pliidilt. Sega omavahel munakollased, jahu, hakitud pähkel ning alkohol. Lisa šokolaadisegu ning sega hästi läbi.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega ettevaatlikult tainasse.
Kata lahtivõetava koogivormi põhi (ca 24cm diameeter) küpsetuspaberiga, vala koogitainas vormi ja küpseta ca 15 minutit ahju alumises osas.
Võta välja, jahuta ja hoia külmkapis vähemalt kolm – neli tundi Või ka järgmise päevani. Vabasta kook koogivormist, vajadusel eralda küljed vormist noaga. Kui tahad, raputa peale tuhksuhkrut ja vahusta juurde vahukoort. Tegelikul maitseb hirmus hästi ka lisanditeta.

APPI EMME, APPI ISSI - KURI PIRAAJA JA ÕUDNE RAISAKOTKAS ON OTSUSTANUD KIHVAD MU VIIMASESSE KOOGITÜKISESSE LÜÜA!

Head uut ja põnevat!

2012-01-04T20:26:00.000+02:00

Kõiksepealt pilt. Ise tegin! Salaja! Ja õnnestus tabada hetk, kus Jaan vana-aasta öösel koos oma soovidega Pisuhänna teele saadab!
Pean oma soovid kiirelt kirjutama, sest kui Kolmekuningapäevast hiljemaks jään tulevat mul (nuujahh, nuujahh – pererahva arvates) kõikidele lugejatele välja käristada.
Seega: HÜVA UUT AASTAT, HUNNIKUTEVIISI IGATSUSI JA NENDE IGAVEST TÄITUMIST!
Minul aga algas aasta paljutõotavalt. Öeldakse ju, et oluline on see, keda esimesena kohtad (oma rahvas ei lähe arvesse). Merritiga hilisel hommikul, PÄIKESEPAISTELISEL hommikul, sadamasse lonkides oli mul au kohtuda ühe uue preiliga. Anubis hoidku! Ega ta nüüd NII uus ka polnud, olen teda Helve ja Jüri värava taga silmanud. Kuid näost näkku ja saba sabasse põrkusime esmakordselt. Head ended! Lootusrikkad ended!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikalt pajatada, vaid sellest, et pererahvast viimastel päevadel taas kummaline ootusärevus tabanud. Merritit optimistlik, Jaani pigem pessimistlik. Sõnaga olid nad otsustanud kõvasti kööki investeerida ja pikalt mõtlemata endile uued imevidinad tellida. Auruväljaajava ahju ja induktsioonpliidi Elektroluxilt. Kõik ikka külaliste parema söötmise hüvanguks. Mida lähemale elukate saabumisaeg jõudis, seda murelikumaks muutus peremees. Oli teine nimelt internetist kasutusjuhenditega tutvunud. Esimene hoiatav signaal: südamestimulaatoritega inimesed peaksid endid pliidist, mis salapärase magnetiga tegutseb, eemale hoidma. Kass võtku, ei stimuleeri minu, Merriti ega Jaani südant mulaator – seega selgitasin peremehele, et võtku vabalt. Teine hoiatav märk: ahjul on mustmiljon programmi, seega tekkis küsimus, kas temaga normaalselt süüa teha ka saab ja oskab.
Võtke vabalt, leidsin mina, las asjad tulevad koju, loksuvad paika ja siis on näha, mis juhtub.
Juhtus see, et ahi imbus tõrgeteta eelmise omaniku pesasse. Pliit aga... Pliit aga tahtis sama teha, kuid selgus see, mis sageli: ära ehita kunagi oma esimest maja endale, vaid vaenlasele – serbohorvaadi vanasõna – kuna neid nõmedusi, mida lased tegijatel endale kaela määrida klaarid vist viimase hingetõmbeni või siis maja müümiseni. Nuujahh, nuujahh, liialdasin jälle väheke, kuid selgus, et pealtnäha sobiv auk kiviplaadis sisaldas ühe teise augu (nüüd läheb tõepoolest kui Šveigis, et maakera sees on üks maakera, mis on väheke suurem kui teda ümbritsev maakera). Nagu isegi näen, olen sohus ja seetõttu teen lühidalt. Selleks, et see kuramuse pliidiplaat siiski oma aseme leiaks, tuli kutsuda veel üks Tore Mees. Elektri-, puu- ja muidu nupumees. Jaan saadeti Kuusallu salapärast silikooni tooma (ei midagi ühist ohtlike silikoonrindadega). Tore Mees uuris, puuris, silikoonis ja monteeris ja meil ei jäägi üle muud kui veel vaid ööpäev oodata, mille jooksul kõik vajalik pliidi püsima jäämiseks paika loksub.
Lohutuseks õrnahingelistele! Nälga me ei jäänud, kuna õnnelikult pesitsev ahi kandis kõik oma programmid vabatahtlikult ette ja aitas usinasti Merritil lihtsa ahjuomleti elusse. Sõin seda minagi ja suhu sain ka midagi. Ja MerMer´i nädalalõpu külalisi, usun enesekindlalt, toidab nii paika loksunud pliit kui pesa leidnud ahi.
Ostuhullude rõõmuks aga kopeerin perenaise meilile tulnu. Sõna sõnalt!
Eel-allahindlus Stockmannis!
Olete oodatud Stockmanni rikastama oma garderoobi trendikate rõivastega, sest suur
valik moekaupu on nüüd soodustusega 40%. Suurepärane pakkumine kestab aasta lõpuni.

Tere tulemast moeostudele Stockmanni!

MERI PÕLVINI.

2011-12-28T22:22:00.002+02:00

Meri põlvini ja elekter kadunud.
Jõuluõhtu möödus mõnusalt ja intiimselt. Kõik meie omad olid endid riietanud vastavalt pidulikkusele. Ainult mina, andku kass mulle andeks, olin kaotanud fraki, kikilipsust rääkimata. Seega riietasin end oma pruun-valgesse ülikonda ja mõjusin ajastut hüljates endiselt šikilt. Šikk oli ka see, et vastavalt lubadustele ei raisanud eelnevat aega kinkide otsimisele ega kinkimisele. MILLEKS kingid kui armastus üksteise vastu on tähtsam kui mõttetute asjade teineteisele ulatamine. Jahh, pakkisin minagi eelmiste jõulude aegu taaskasutatavat ilusasse siidipaberisse. Kahjuks ei tundnud sest rõõmu kingisaaja, minust rääkimata. Seega õppetund – kasutud asjad viskasin prügitünni ja ei koormanud lähedasi kohusetundliku „Ohh kui tarvilik kink!“ naeratusega.
Seega käisime jõuluõhtul metsas, kus Jaan kauni missa sõnade ja suupilliga maha pidas, vahemärkusena, toitsime kodutuid loomi (põder, metskits, jänes, metssiga) kaasavõetud andidega.
Koju jõudes lahkasime kalkunit ja nuumasime hullu valget kassi.
Kõik oli helge, kuniks teine jõulupüha algas. Tormiga, mis tõi mere nii lähedale, et selles olekus me maja ehituskeelus olevana ammugi maha oleks võetud. Võibolla oligi hoiatus jõululaupäeva hommikul terrassi juures patseeruv luik (samal ajal tegeles perenaine kalkuni ahjupanekuga), mida hoiatava ende asemel me kõik usinalt pildistama tormasime.

Siis läks elekter. Viha teeb see inimlik nõrkus, mis selgelt näitab kui mannetu on kahel jalal kõndiv loom siis kui ta tulest, veest ja vasktorudest (kalmbuur!) ILMA JÄÄB.
Juurdlema hakkasin ka mineviku üle. Nii mõnedki ulmefilmid viivad tänapäeva kangelased kaunisse minevikku, kus nad veel kaunimate naistega tiibu ripsutavad ja söögilauas hääd-paremat sisse vitsutavad. Mis aga oleks tegelikkus? Kangelane lämbub esimestel hetketel odööridesse, mis on tootnud sündimisest saadik pesemata ihu. Kui sellele miskit moodi vastu paneb, siis tapab ta kenasti seniavastamata bakter.
Aga mida ma üldse tahtsin ütelda? Ehk seda, et hoidkem kinni sellest hüvast, mis maailm meile pakkuda raatsib ja kui mingil hetkel oled elektrita ehk peaaegu, et tsivilisatsioonita, siis ära anna alla, mähi end tekki, küta kaminat, soojenda end klaasi tummise punase veiniga, vannu hambad risti Eesti Energiat, ürita end kasvõi viimase tilga veega puhtaks pesta ja ära kaota väärikust olla Inimene. Või Hummer vähemalt!
Ja kuna aasta lõpp peaks tähendama ka püüdu pääseda sind piiravatest painetest, siis allpool üks muusikaline vahepala. Minule kahjuks (või õnneks) seostub aegade lõpuni Lars von Trier´i Antkristusega.
http://www.youtube.com/watch?v=aVlyzznCxkQ

BRÜSELISSE, BRÜSSELISSE.

2011-12-22T00:14:00.002+02:00

Tehtud, lõin kommandöör Laidoneri ees kulpi, kui 23.15 maandasin lennuki Tallinna lennuväljal. Seda kulpi sai ennegi kaks korda vastu pead taotud: siis kui Tallinnast aitasin lennukil õhku tõusta ja Brüsselis ta maandada.

Ei saa salata – minust sel söögireisil oli ikka tapvalt palju abi. Mis sest, et kõik, kes pardal olid ja kes seda jutukest lugema satuvad, väidavad, et Abikelner Hummerit EI näinud nad. Anubis hoidku ja kass võtku, on ju siililegi selge, et oma pererahva segastele tegudele järgnen varjuna kui kuu päikesele või vastupidi. Ja varikuju on see, kes suudab nende hullumeelsed mõtted – tegudest rääkimata, siiski mõistlikuse piirides hoida.
Esimene hoiatav niuks läbi pea käis siis, kui meile, NEILE noh, rohevalged lipakad käsitsikirjutatud nimedega enne lendu kätte jagati. NEMAD olevat liikmed meeskonnast ja seepärast rohkemat pole vajagi. MINUL käis küll mõte läbi pea, et taolisi lõbusaid pardakaarte saaksin oma logiseval printeril välja sööta tuhandeid. Aga sisse me saime. Lennukisse.
Kus oli mõnus-õudne. Teatavasti ju mu pererahvas pole just suurim fänn lendajate hulgas. Kuid kuna purser oli Rebane (mõelge ise, mida tahate),

suutis ta oma mesijutuga Merriti ja Jaani lennuhirmu eemaldada. Eriline pauk oli see, kui Jaan ja mina kokpitis kaptenitel lennuki taevasse tõsta aitasime.
No seda, kuidas Merrit oma toitu (sibulamoosine kanafilee broccoli-toorjuustupüreega ja kõrvale Vana Tallinnat täis imenud vähese kamaga kamavaht) sööjatele moosis, oli armas vaadata.

Keegie ei julgenud portsust keelduda ja kõik lakkusid kenasti ka taldrikud puhtaks.
Menust joobnuna aitas siis Merrit kapteneid Brüsselisse maanduda. Hästi aitas. Maandumine oli kui kassikese kukkumine käpakestele. Toolilt.
Tunnike vahepausi ja mu pererahvas leidis, et tuleb tormata šhoppama. Rebane lubas ja Hummer tormas kannul. Kui aus olla, siis nii lühikese aja jooksul miskit tapvat me ei leidnud. Ei olnud ju aega uusi kingi, rõivastest rääkimata, proovima hakata. Seega haarasime kaasa paar head šhampanjat (ei taha ütelda, MIS nad seal maksid ja MIS nad siin maksavad...), karbi komme. Prouva, kes ostutehingul me pardakaarte palus, jäi neid vähekeseks juhmilt silmitsema. Kuid euro on euro ja nii me oma kinnineeditud pakikese välja lunastasime.
Pull algas. Pardale minekul. Karm prillidega (mis, vabandust väljenduse pärast, iga hetkega järjest udusemaks muutusid) naesterahvas tõmbas me rohelised lehed miskist masinast läbi ja jäi seejärel meid totralt silmitsema. KUSJUURES, olgem ausalt – mind ei pannud ta tähelegi. Põlglikult pererahva ID-kaarte eemale lükates uuris ta vaevalises inglise keeles, et kes me oleme, miks me siin oleme ja mis me üldse tahame. Kohkunud Merrit vastas talle sama vaevalises keeles, et Eesti Õhu meeskonna liikmed, kes selle lennu peakokkadena premiumklassi toidavad. No see vastus ajas tädi täitsa huilgesse, prillid ei paistnud enam üldse läbi sel hetkel, kui ta teatas, et meid pole selle lennu jaoks olemas. No olgu-olgu, mina olen nähtamatu, kuid mu Merrit ja Jaan VÄGAGI silmapaistvad.
Appi tõttasid mitmed meie lennufirma märkimivääred isikud. Kes ka üritasid selgitada, et Merriti ja Jaani näol pole tegemis anonüümsete pommipanijate, vaid ausate restoraniomanikega.
Tädi kiljus miskit telefoni. Isegi mina sain aru (seekordsest hollandi keeles vist), et kaks hullu pluss mõned segased veel tahavad anonüümselt pardale pääseda.
Ähh, ega MINA küll väga õnnetu polnud, kujutasin juba vaimusilmas ette kui järgnevad aastad tõupuhtaid brüsseli naiskrantse murran.
Murrangu tõi aga kuri kõne pardalt tädile (kapteni poolt), mispeale viskas tädi nii telefoni kui prillid nurka ja ID kaartid meie omadele ning kiljus endiselt: „Mis te seisate siin, kaduge lennukisse!“
Ja sinna me jooksimegi. Õnneks õigeaegselt. Mina heitsin norskama Jaani ja Merriti istme alla. Jaan (nii kui Brüsselisse sõitmisel) rääkis kiiruga, kuidas teekkis universum ja selle järgi MerMer.

Merrit punastades mehe loba kuulates (nii kui Brüsselise sõitmisel) jagas laiali meie valmistatud õhtusöögi (apelsinimahlas ja valges veinis mõnulenud lihaveise välisfilee koos tummise šokolaadikoogiga)

ja jäi seejärel jäi loorberitele puhkama. Mina lakkusin vaid tühje taldrikuid...

Väike videolõik sellelt reisilt:
http://www.youtube.com/watch?v=CBjEYss29yU

MURE KOERA PÄRAST. Jõulujutt vol.1

2011-12-17T22:51:00.000+02:00

Vaat see on pealkirja võlu! See on nukker ja kõik elavad kaasa.
Tegelikult võin oma fännidele ausalt tunnistada, et olen paranemas, kas seda aitas teha kallis rohi või veel kallim pererahva armastus – vaat selle jätan teie otsustada.
Või äkki tempo? SEE tempo, mis tapaks hobuse, bakteritest rääkimata.
Tapab, keda tapab, kuid MINA armastan seda. Armastan kui perenaine leegitseva panni kõrval omab sama leegitsevaid silmi. Armastan kui Jaan kakskümmend ja kolm leegitsevat küünalt süütab alati siis kui restoranirahvas kohale jõudnud on. Armastaks ka seda kui oma leegitseva südame mõne preili ees lõõmata saaksin lasta. See viimane on kahjuks vist juba maha maetud unistus.
Aga MINA armastan ka igat hommikut. Hommik sama pime kui õhtu. Trepist alla tatsuv perenaine. Taevas hoidku kui unine. Leiab käsikaudu üles kohvimasina, peale kahte kanget ja hääd kohvi ilme selgineb, haaratakse salapärane märkmik ja tehakse sinna kanne sama päeva töödest ja järjekordadest. Kui aus olla, siis võiksid need sissekanded olla ka hiina keeles, kuna Merriti kunstipärasest käekirjast saab hea õnne puhul ta ehk ise aru.
Jõuab alla ka peremees Jaan. Peale kirglikku musi nad tööle asuvadki. Esialgu endile lauda katma. Pimeduse ajal süüdatakse papakoidesse peitunud küünlad, vürtsitatakse õnnetuid tomateid hiigelhea oliiviõli ja balsamicoga, nauditakse Merriti küpsetatud saiu koos vahemereliste vorstide-sinkidega.
Selle järel tatsume Merritiga teele. Hommikusele tualetile. Olenevalt ilmast kestab see kas ainult kümme või kogunisti kolmkümmend minutit.
Tuleme koju, mu käpad pestakse, tupsutatakse ja määritakse raviva salviga.
Kas see ON koera elu. Jah see on selle koera elu, kelle elust saate hääl juhul osa juba varakevadel Eestimaises Televisioonis. Satungi tihtilugu juurdlema, kas MerMer tegi minu või tegin mina MerMer´i. Küllap on siin tegemist samase dilemmaga, et kas enne oli muna või enne oli kana.
Ma ei taha ennast üle tähtsustada, aga kuldne kolmik: Merrit-Jaan-Hummer, tunduks olema kui kolm vaala, kellele maakera toetub.
Ei taha veel oma armsatele lugejatele JÕULU soovida, kuid aga rahulikku ja armast etttevalmistust selleks hingematvalt kauniks aastalõpuajaks. Langetan oma lugejate ees pea.
Hummer.

JUHE KOOS, KUID RAHU MAA PEAL JA INIMESTEST HÄÄ MEEL.

2011-12-08T00:18:00.003+02:00

Vaatan oma perenaist, kes õndsas rõõmus mööda maja, eelkõike kööki, tiirutab. Rahu südames. Seda viimast mul küll pole, kuna loetud sekundid tagasi juhtusin silmama Merriti päevaraamatut, kuhu aastalõpuni MerMer´i tulev rahvas üles märgitud.
Ei kommenteeri, vaid lisan vaid ühe nädala külmad numbrid: 16, 10, 20, 20, 7,9, 23, jne,. Ei! Need ei ole kuupäevad, vaid inimeste arv, keda mu armas pererahvas NÄDALA jooksul võõrustada plaanib.
Aga eks nad ise tea, mina vaid panen sabakuue selga ning keerutan vajadusel kandikut.
Igal juhul kuulsin, et Emand Küülikule anti kohene käsk viis lapsukest pühapäevaks valmis seada (kõlab jubedalt, kas pole?) ja Kalurihärral tuleb samakaaluliste fileedega meid rõõmustada. Küülikuemandal on lihtne käsku täita, kuid kalurihärra – temast on mul TÕEpoolest kahju. Kujutan ette teda tormituulises meres võrkudega võitlemas ja sinna juurde mantrana manamas: meri, armas meri, too mulle MerMer´i kurja perenaise tarvis lõhekala, tursakala. Anubis hoidku, oleks kui muinasjutust, kus kuri võõrasema vaeselapse lume alla maasikaid korjama saadab.
Tõele au andes, kraabib tänapäeva tütarlaps Stockmannist viimaste veeringute eest maasikad kokku. Loodan vaid, et kalur sama ei tee...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuis tuba aina jõulusemaks muutub, Jaan – nii kui linna pääseb, sealt üha hullumeelsemate kaunistustega tagasi tuleb. Ja õnneks valitseb vastandina südames peituvale jõulumeeleolule õues kui igavene kevad. Muru rohetab ja nõuab lausa, niida mind! Seda me kahjuks teha ei saa, kuna peremees, tuisuks valmistudes, juba kuu varem niiduki lumefreesijaga asendas. Nii see totakas masin maja ees isub ja oma veel totakamaid kasutuid lumehambaid näkku irvitab. Sõites täna aga päikesest kiirgavast kodust mõned kilomeetrid linna poole kohtusime iseeneselegi ootamatult talviste teede ja lumiste metsadega. Päikesest polnud halli kassi haisugi. Järelikult on vist Jaanil õigus, et alati tuleb valmistuda halvimaks.
Mina ja Merrit kuid valmistume parimaks. Külalistele pakutavad toitude retseptid on valvekoerana üles rivistatud. Minu mure hakkama saamise pärast on murtud.
Ja pealegi on siin olnud külalistest juba hää meel.
Kummastav oli kasvõi eile vaadata Nordea panga härraste osavat nugade käsitlemist (nende ülesanne oli Merritiga koos eelroad valmis teha).

Vaimustav oli kohtuda ei tea mitmendat korda meid külastanud püsikülalistega (kolmekuune kutsikas tagataskus) ja mõelda, et see lapsuke peatselt omil jalgadel ja iseenese initsiatiivil tee meie juurde leiab. Harras on vaadata külalisi, kes ka omapoolseid toidukatsetusi meile kingiks toovad (ühed hiljutised lehterkukeseened on senini kui kallis-aare kasutusel).
Või lugu sellest, kuis eelmisel esmaspäeval otsustas torm meie elektri mujale viia. Külalised, kellele Merrit taolisest julmast teost teatas, ei heitunud, vaid teatasid, et nad ka küünlavalguse ja veiniga lepivad. Hämmingus elekter tuli seepeale tagasi.
Hauu – ja MIDA ma üleüldse ütelda tahtsin? Vist seda, et olen üks paganama õnnelik koer, kes on suutnud oma elupaiga õnneliku rahva juurde punuda.
Tänutäheks tegin paganama ilusad hõbedase kuu pildid. Meeleolu loomiseks. Vähemalt minu arust.

LAISK. NAGU HUMMER.

2011-12-05T21:16:00.001+02:00

Loll. Nagu lauajalg. Kommenteeris pealkirja möödatõttav Jaan. No olgu-olgu. Arvan, et see oli vaid riimi pärast.
Tegelikult võiksin kuid öelda, et kaval, nagu Hummer. Kirjutasin ju, et meile laekus uus mööbel. Üüratu rahakulutamise põhjus olevat mina. Mina olevat senise pehme mööbli ära trööganud. Mida iganes see TRÖÖKAMINE küll peaks tähendama, on selge, et pole teinud. Olen lihtsalt patjadel mõnulenud, vähekese neid ilastanud, neilt sulgi välja noppinud, kuid TRÖÖGANUD mitte.
Oli, mis oli. Vanad läksid ja uued tulid. Sõnadega Jaani poolt (täpne tsitaat): „Sina, Hummer, nendele uutele pehmeasemetele EI tule!“
Võtsin algul naljana, kuid peremehe karmile pilgule alludes mõistsin, et käsk on vanem kui meie.
Nuujahh, kass võtku, Anubis hoidku – nii see värk kestma jääda ei tohi. Kuidas saan siis mõnusalt telekat uurida, pererahva söögiõhtuid jälgida, tobedate kasside kaklusi terrassil vaadelda.
Kus abi kõige suurem, seal terane mõistus kõige lähem! Tšuktši tarkussõna!.
Nii kui pererahvas end mõnusalt pehmele sirutanud oli, imbusin elutuppa kõiki nelja jalga longates mina. Niutsusin haledalt, kukkusin külmale kivile (väike liialdus, kuna põrandal laiutav paekivi tegelikult kiirgab mõnusat soojust) siruli, võdistasin jaheduses nahka, pööritasin silmi ning jäin elutult lamama. Halesüdamline Merrit, märgates mu eluta olemist ja morni lõusta, kiljatas: „Jaan, vaata, Hummer on vist agoonias. VAENE kutsu, külmub põrandale surnuks samal ajal, kui meie sinuga leboskleme soojal diivanil!“
Jaan ehmus, tormas minema ja tuli tagasi sületäie tekkidega. Laotas need kulmu kortsutades tugitooli. Ja see pesa minu omaks saigi.
Olgu-olgu. Annan ausa sõna, et ei hiili katmata pindadele, ei ilasta asjatult ja üleüldse käitun eeskujulikult.
No lõppude-lõpuks. Tulevasele telestaarile (juhtusin vaatama Beethooven, kass ise võtku, mitmesajandat osa ja adusin, et taoline kuulsus on peatselt ka minu uksele koputamas) on ikka üks pehme ase enesestmõistetav luksus.
Aga et eelnev mõnus läägus jätkuks, siis kaks maiuspala, mida annab pühade ajal nii pipar- kui muule koogile lisada.
TAEVALIK VAARIKAS
1 liiter külmutatud vaarikaid
5dl fariinsuhkrut
3 dl demerara suhkrut
150 g vähemalt 70 protsendilist šokolaadi
Aja vaarikad ja suhkrud tasasel tulel keema, keeda ca 15 minutit. Vaht riisu. Tõsta keedus tulelt ja sega sisse jämedalt tükeldatud šokolaad, kuni see sulab. Jahuta ja naudi.
Muuseas – seda peame hoolikalt Jaani eest peitma, kuna peremehe käes kaob maius kiiremini kui teda juurde teha jõuame.

VAHUKOOREKREEM
3dl vahukoort
2dl paksu kreeka jogurtit
1,5 dl jõhvikaid (vees hoituid)

Vahusta vahukoor poolpaksuks, sega sisse jogurt ja purustatud jõhvikad. Sobib imetabaselt varemavaldatud külmutatud toorjuustukoogi kõrvale.

ÄRA ANDA KASS. TÄIESTI TASUTA!

Kummalised juhtumised ja rõõm südames.

2011-11-30T00:15:00.000+02:00

Advendiaeg. Harras. Kuid mis veel? Mis veel on see, et viimastel päevadel oleme kohanud uskumatult usaldavaid ja uskumatult häid inimesi. Siin MerMer´is on taolised kohtumised tavalised. Kuid see, et minnes välja ja leides samamoodi usaldavaid ja õnnelikke indiviide, oli mu jaoks paras üllatus.
Lühidalt. Postimehe Arter tuleb jõulukuu esimesel päeval meie juurde jõulujuttu puhuma. Küsisime lauakaunistuseks lisa Villeroy poest ja anti lahkesti. Ei tahetud mu passi, isikutunnistust ja vaevaliselt kogutud sentegi tagatisrahaks.
Merrit ja Jaan otsustasid vanadele diivanitele uue hingamise anda kusagil mujal. Tellisid uued, unustasid tasumata, kuid peale kahtlevat vabrikupoolset telefonikõne ja perenaise ausõna, et raha sinna laekub, anti asemed me sõbra autosse ja kodus nad olidki. LOOMULIKULT maksime ka raha ära. Kuid selline usaldamine – SEE teeb rinna rõõmsaks.
Armsad punased munad, ühest neist tegin juttu aasta eest. Pärit mõnusast Mustri poest. Sinna saabudes. Täna. Naeratas müüjatar ja tegi OI kui palju allahindlust ka uutele munadele.
Perenaisel uut kleiti vaja. Peaaegu, et ballile minekuks. Müüja Stockmannis elas niivõrd kaasa, et laadis käru täis väikesi musti kleite. Proovisime ja katsetasime ühises jõus. Leidsime sobiva. Väheke hiljem ka kingad. Samast müüjast möödudes lehvitas ta meile kui vanadele sõpradele. (Vaevalt, et see lehvitus tema palgalipikule lisandub, meie südametesse kuid kindlasti.)
Kaks päeva veel ja lendab meie menüü taevasse. Eesti Õhuga, pean silmas. Soovime anda parimat ja kuis välja tuleb? Teab ehk taevas isegi. Ja kui jõudsime juba taevani, siis kummaline kuid tähelepanuväärne on fraas: inimene plaanib, kuid Jumal juhatab.
Anubis hoidku kui õige on see väljend.
Hommikul plaanisime vaid korra Linnas käia, et Jaani kingi kingsepa juures parajamaks venitada. Seeasemel selgus, et kingsepal kingi (vabandust, liiste) pole, see-eest Merriti unistuste kleit täitsa saadaval, sobivad kingad ka varnast võtta, Mustris vallatud munad olemas ja diivan, mida homme ootasime jõudis hoopiski täna kohale.
Ehk ongi see Jumalast peapeale aetud segadus õige. Sestap ostsime Gary Moore uskumatult impulsiivse plaadi. Ja sellelt kõlav muusika aitas minul ja Jaanil vermida arutult kummalised piparkoogid. Ja sellelt kõlav muusika aitas Merritil lõplikult selgusesse jõuda, MILLISEID roogi pakub Postimehe rahvale, kes meid esimesel detsembril väisama tuleb.

Hähh – kui juba NII magusaks läks, siis pole muud kui armast jõulu kõigile!

Vanamoodsad piparkoogid.

2011-11-23T22:55:00.000+02:00

Tunnistan häbelikult, et ülal pildil olevad piparkoogid tegin täitsa ise. Pererahvas on tont teab millega hõivatud, kuid mul sai lubadus ju antud.

Esialgu üritasin tainast kivilaua ja kivirulli vahel laiaks pressida. Ei tulnud välja miskit. Osa kleepus lauale ja enam veel rullile. Seejärel tirisin kapist jahu välja. UUUhhh – esimene lumi sel aastal! Taltsutasin rõõmu ja asusin uuesti tööle. Kummastav! Jahune laud – tainas – jahune rull muutusid hämmastavalt koostööaltiks, mille tagajärjel vormus imeõhuke taignakangas. Haarasin esimesed käppamahtuvad vormid. Ladusin vormitud õrnalt küpsetuspaberiga vooderdatud ahjupannile, pintseldasin (arvake millega? Sabaga? Vale vastus! Pintsliga) klopitud munaga kokku ja loetud minutiteks 200 kraadisesse ahju.
Enne retsepti lisan ausalt, et pole need piparkoogid sellised pruunid ja taolise maitsega kui poetaignast tehtud. Aga üllatavalt õhukesed ja krõmpsud. Kes tahab, katsetagu!

Tainas:
350 g toasooja võid
200 g fariinsuhkrut
200 g suhkrut
3dl vahukoort
3dl tumedat siirupit
1 spl kaneelipulbrit
1 spl ingveripulbrit
1 spl jahvatatud nelki
1 spl jahvatatud kardemoni
1 spl küpsetuspulbrit
1,3 kg nisujahu

Sega võitükid, fariinsuhkur, suhkur, koor ja siirup.
Sega omavahel vürtsid ja küpsetuspulber ja lisa need vedelikule.
Hakka jupikaupa sõtkuma sisse jahu. Sõtku korralikult!
Jaga valmistainas portsudesse ning mähi portsud toidukilesse. Hoia külmkapis paar päeva kuni nädal.
Võta korraga valmistehtav tainas ja lase tal toatemperatuuril vähemalt pool tundi seista. Rulli jahusel pinnal õhukeseks, vormi meelepärased kujundid, aseta ahjupannile, määri soovi korral klopitud munaga ja küpseta 200 kraadises ahjus umbes viis – kuus minutit.

Püreesupp, mille maitse on pöördvõrdes välimusega.

2011-11-22T20:15:00.000+02:00

Ja seepärast jätsin ka pildimasina välja võtmata. Merritil on hoog peal. Nimelt üritab ta nädalakese, mõned päevad, päevakese, mõned tunnid vähemalt olla tervisliku toitumise eeskuju. Minule või? Sellele lollakale valgele kassile, kes endiselt me õhuruumi risustab? Jaanile? Vaevalt küll!
Järelikult iseendale. Tema kummalised ponnistused kuid ei jätnud nälga teda, Jaanist rääkimata. MIND aga küll ja seetõttu julgen vaid loetleda koostisosi, koguseid mainimata, juhul kui mõni hulljulge julgeks järgi teha.
Seega võeti käpatäis riivitud kapsast, kaali, porgandit, peeti, sibulat, küüslauku (kogused loetletud nende vähenemist silmas pidades) ja visati mõnesse liitrisse kuuma vette keema.
Pannil ILMA RASVAINETA!, praeti üks viis tükeldatut tomatit, kaks tükeldatud varsellerit, väheke hakitud fenkoli, suurem seemnetest puhastatud tükeldatud tšillikaun, lisati kaks kanapuljongi kuubikut, veskist meresoola ja musta pipart, väheke kajannipipart, tibake aroomisoola ja hautati pehmenemiseni. Panni sisu kaabiti potti, keedeti veel veidi, saumikserdati mitte päris pudiks, lisati 200 grammi Philadelphia originaali, mikserdati veel väheke ja laual ta oligi.
Vaikselt aga lisan, et Jaan libistas koos supikesega alla ka mõnesajad grammid eilset praetud põdrasisefileed. Seepärast vist ta väga näljaseks ei jäänudki.
Veel vaiksemalt lisan, et MINU seiklustest üles võetud dokumentaalse road movie üht osa esitleb Kass Artur homme Eestimaise Televisiooni juhtkonnale. Ehk läheb vähemalt sama hästi kui Merriti esitlus Estonian Airile?
Ja hoolimata tänasest udust, oli mu vaimusilmas loojang taoline.

Ja hoolimata sellest, et novembri nukker lõpp on käes ja novembrisse kauemaks jääda me ei või, pean hämmastusega tõdema, et nii tavapärane sügiskaamos pole ei minu ega mu pere meeli vallutanud. Pigem, kas tänu tempole, on tunne, kuis suvi alles täies jõus. Ohh elu – elukest!
Anubis hoidku, piparkoogitaina tegime ka mõned päevad tagasi ise ära. Sõtkusin ollust oma käpakestega nii et pea higine (valetan! Valetan!). Kuid enne, kui esimene laar ahjust tulnud pole, ei riski retsepti üles anda. Saan pererahvalt peksa!

Mis teen. Kus olen.

2011-11-21T20:57:00.000+02:00

Loodan, et mõnigi mu austajatest on seda viimasel nädalal küsinud.
Nendele, kes kahtlevalt mõelnud, et ehk hulluke põrutas tõepoolest Madriidi oma lotovõidule järele, kinnitan, et kuigi oleks tahtnud, siis vanemad piletiraha ei eraldanud. Järjekordne valus piste läbib südant: KUIPALJU tööd ja vaeva, lausa ORJAtööd olen siin majas tegema pidanud, kuid endiselt leian end sentideta võõras linnas.
Ei usu? Tänaseski košmaarses unenäos võitlesin elu eest tundmatus suurlinnas. Jah, pererahvas oli viletsa hotellitoanurga küll eraldanud, kuid mille eest söön, joon, ringi sõidan ja asju ostan? Nukker ulg äratas mu lohutuseks ka pererahva. Las vähkrevad unetuses ja mõtlevad selle üle kui vähe nad mind hindavad.
No MÕELGE isegi. Mina, abikelner, retseptide heakskiitja ja nii mõnegi looja pidin end ülisalaja smuugeldama lennuvälja suurkööki. Merrit ja Jaan üritasid mulle selgeks teha, et sealsed hügieeni-, ohutus ja kass ise teab, mis nõuded raskendavad isegi lihtinimese sissepääsu, mis siis pontu-lontust rääkida.
Arvate, et heitusin ja pugesin niutsudes teki alla. Valesti arvate. Pugesin jah, kuid salapidi pererahva autosse. Ja turvatõketest siuglesin kui vana madu läbi. Ei olnud mul metalli, kuldehteid, pussnugadest rääkimata ja seetõttu ei tuvasanud mind miski värav ega skanner. Isegi inimene mitte.
Itsitasin pihku vaadates, kuis Merrit ja Jaanika (õetütar, kes küpsetiste asjatundjana kaasati) saapad, sussid, kingad, vööd, kotid, mantlid kannatlikult seljast heitsid, turvavärava läbisid ning saatja käevangus suurkööki sisenesid. Mina tormlesin kui noor ratsu mööda lennuvälja ja sellest tüdinedes pugesin kui ritsikas uksepraost köögitööd jälgima.
Hauu – kodus on huvitavam. Seal pudeneb miskit ka minuni. Siin kuid oli kõik nii steriilne, et pisimgi ülejääk paigutati vastavasse prügikasti.
Ajaviiteks üritasin kokku lugeda, palju päris töötajaid köögis on. Kuid kuna nad sebisid sama mõttetult ringi kui mu varasemas jutus mereäärsed pardid ja nägid oma kenades mütsides, kokakuubedes TÄIESTI ühtemoodi välja, siis ei saanudki ma pihta, oli neid üks või hoopiski üksteist.
Korra komistas kena provva mu liikumatuks tardunud kehale. „Kena tütarlaps,“ kõlas tema suust, „ehk võtaksid veidi vasakule, mul vaja pliidi juurde pääseda.“ Samase kauni tiitliga pärjati aeg-ajalt nii Jaanikat kui Merritit.
Mingil hetkel adusin, et perenaine mõistis mu kohal olemist. Parema mängu nimel tegi kuid näo, et mind pole siin. Ja õigesti tegi. Mõeldes lennutoidu turvameetmetele. Koera nähes oleks vist kohalikult lennuväljalt tõusvad lennud ööpäevaks söögita jäetud. Sest parem näljane lend kui... toiduga mürgitatud pardatäis õnnetuid.
Seega otsustasin, et enam köögis ei jama ning teletransportöörisin end mõnusale kodudiivanile tagasi.
Merritil ja Jaanikal nii hästi ei läinud. Kulus tunnikest kaheksa, enne kui ka nemad diivanile maandusid. Kui Jaan hetkelise meelesegaduse ajendil päris, mis õhtuks süüa saab, siis ausõna – Anubis olgu tänatud, et pilgud ei tapa.

Home sweet home.

2011-11-14T21:18:00.000+02:00

Vaat just niiviisi mõnulesin arukates mõtisklustes oma töötoa diivanil (hea, et Jaan ikka kaamera juurde statiivi muretses, nõnnamoodi saan tähelepanu äratamata endast kunstvõtteid teha). Just-just oli geniaalne mõttekäik mu kahe kõrva vahele jõudmas kui seda katkestas arvutist tulev „pling“, mis värskest kirjast märku andis.
Ohkasin, sest SEE hüva mõte, mis peaaegu et kohal oli, häirituna arvutivingatusest, plehku panigi.
Kuna mõte kadunud, siis leidsin, et vaatan posti läbi.
Ja MILLINE joovastav uudis:

Sinu e-post on võitja. õnnesoov

Sinu e-post ID on võitja International free-posti loto pärit Sponsor-loto / MICRONET
/ De Lotto International IDNBLSC AllianceGroup DeMega-Lotto of
Miljonile eurole TASUTA kihlvedu INTERNATIONAL Lotto PROGRAM läbi 11 November, 2011
Madridis Hispaania juhuslikult arvuti hääletamise süsteemi.
Sinu e-posti on võitja 525,950.00 Euro , Viitenumbri:*FY2009:50 37 19 12 21*EUR
Partii numbri:*Q32009 Intralot/5 & 6** ,
The õnnelik numbri :9-13-21-30-31-44,Sinu e-post on võitja loto aasta 3. kategooria
Teil on kinnitatud maksmise 525,950.00 Euro (Kaheksasada viisteist tuhat üheksasada
viiskümmend EUROS)
sisse raha koos fail REF.N º: DPS/S/0999/171/EUR.PALJU ÕNNE! Sinu fond on nüüd
hoiule panka ja on kindlustatud oma nimi.
Me palume, et teil hoida oma võit teavet rangelt konfidentsiaalsena,kuni teie nõue
on töödeldud ja makstud raha oma valdusse, kui see on osa meie julgeolekust nõu.
saatke oma viitenumber, partii number ja õnnelik, et Netpoint nõude agent e-posti
allpool alustada väites oma raha.
Lugesin meeltülendavat kirja eest taha ja tagant ettepoole. Jumalaga kõik mured! Jumalaga pealetikkuv sünge talv! Jumalaga kaamos! Jumalaga näljahäda (teisisõnutsi sunniviisilised dieedid). Haaran soni, portfelli ja vanemad ning Tenerifel kohtume. MINU restoranis.
Nuujahh, üks asi kirjas pani mind väheke kulmu kortsutama ja arvudega maadlema: arvudes lubati veits üle poole miljoni, sõnades kuid paarsada tuhhi rohkem. Mida uskuda, kas arvu või sõna? „Meest sõnast, härga sarvist,“ tõttas mind kiirelt lohutama vanade eestlaste sõna.
Ei püsind enam arvuti taga, vaid tõttasin valsisammul köögisaare poole. „Emme, issi, lõpetage nende kotlettidega mäslemine, peske käed, pakkige kohvrid, istuge korraks enne pikka teekonda,“ huilgasin ma erutuses.
„Kulla poiss, rahune maha, proovi tükike looma-peedi hakkliha ja räägi lahti, mis sind nõnda eufooriasse viinud on? Loodan, et ei midagi ebaseaduslikku,“ tuli Merritipoolne jahe vastus.
Et ta mõistaks oma juhmust, tirisin perenaise pöördepunktini viivat sõnumit kaema.
Pisarad tulvasid ta silmadest. Nuuksed järgnesid oietele.
Kahetsesin juba, et taolist kaunisteadet nii ettevalmistmatult näitamas olin. Äkki läheb hulluks, käis õudne mõte läbi pea. SIIS kuid tabasin, et oiged, nuuksumine ja pisarad tulenevad naerust. Anubis hoidku – küll on õnnelik.
„Vaene Hummer, kas sina oled tõepoolest viimane eestlane, kes selle hanekirja peale konksu alla neelab. Mäletad kui vaatasime Pealtnägijast õpetlikku saadet jobukestest, kes kallist raha tuulde pööritasid virtuaalse rikkuse nimel.“
Olgu, olgu. Prantsatasin maa peale tagasi. Aga kahtlused jäid. Esiteks ei ole ma eestlane, vaid aus eesti-vene segatõug; teiseks seniste petukirjade aadressaadid olid inimesed, mitte KOER, andekas Abikelner Hummer; kolmandaks kuluks taoline aus summa ju ikkagi ära.
Pliidilt tulvavad lõhnad kuid viisid mu kõhklused ja siin see ongi kuis Merrit peedist ja loomast ühe suussulava kotleti valmis tegi.

PEET PUNANE KUI PETUKIRI, VEIS VALLATU KUI KIRJA AUTOR.
Andke andeks, sellise pealkirja jah mõtlesin ise välja
(täidab kõhud õnneliku lotokolmapäeva võitjate perel)

900g hääd loomakintsu
300g kooritud toorest peeti
4 purustatud küüslaugu küünt
Purustatud ürte (petersell, meliss)
Soovi järgi värskelt jahvatatud musta pipart, meresoola, cayenne´i pipart, purustatud köömneid
2 muna
80 g tükeldatud kuiva saia, vett, et see saia kataks
Oliiviõli praadimiseks.

Peenesta köögikombainis loomalihatükid ja peeditükid, katsu kogu segu saada parajasse kaussi, lisa küüslauk, ürdid, maitseained, munad, ja korralikkult vettinud sai. Sega kõik käte abil korralikult läbi, pätsi kotlettideks ja prae oliiviõlis.
Meie tegime juurde veinis hautatud läätsesid ja praadisime nina peale ühe tomati, mille eelnevalt poolitasime.

PÄEV.

2011-11-12T21:36:00.000+02:00

Mittemidagiütlev pealkiri arvate teie. Tegelikult küll ütleb paljutki.
PÄEV, mis oleks võinud olemata olla.
PÄEV, mille uuestisünnil kindlalt vahele jätan.
PÄEV, millega vanadust kurb oleks jagada.
PÄEV, millest saadud eluõppetund ei unune.
PÄEV, mida tagantjärgi armastan, kuna ta õpetas mind.
Õpetas mind? Õpetas jah, aru saamaks märkidest.
Hommik algas lustlikult. Lasti magada, viidi kõndima, toideti hästi.
Siis läks kahtlasemaks: Merrit üritas terrassil taltsutada sel juba päevi pesitsevat kassitaolist olendit. See päädis loomapoolse loaga end silitada. Seejärel käskis Jaan kõigil kenad riided selga panna, kuna plaanis on päälinnas poe külastus, et meie ülikiirelt kahanevat küünlavaru täieneda ja seejärel üldrahvalik lõbustus kirjaga „Johnny English: taassünd“, üle vaadata.
Kuna olen naljadefriik, siis liitusin mõnuga.
Väheke karmiks läks tee peal. „Miks sa nii kiiresti sõidad, miks sa nii aeglaselt sõidad, miks sa sellest jobust juba mööda ei sõida, miks see ohmu meist mööda sõitis,“ kostis Merritilt kui pidev regilaul. Ausalt kohe, seda pobinat kuuldes läksin ka ise närvi.
Läksin närvi, vaatasin kella ja leidsin meid olevat pisukeses ajahädas. Seega koosatsin kiire transportskeemi. Ülemiste keskus, Mittejoodava joogi palee (Coca cola plaza), bensiinijaam, kodu.
LOOMULIKULT keeras Jaan kõik vussi kui esiteks bensujaama keeras. Sellega kaotasime viisteist minutit. Ülemiste keskuses tuli perenaisele meelde, et vaja ka toidupoest läbi põigata. Kadu kakskümmend viis minutit. Küünlapoes läks saalitöötajal VÄGA kaua aega, enne kui meie soovitud värvidega küünlakarbid üles leidis. Aga ta oli tõepoolest püüdlik ja vastutulelik. Kadu viisteist minutit.
Tundsin tülisuitsu tõusvat autos. Ärge minge kinno, niutsatasin tagaistmelt. Gaas kuid suruti põhja ning maanduti loetud sekundit enne filmi algust kassasse.
Kuldreegel on, et me ALATI istume viimases reas vahekäigu alguses. Viimased read, vahekäigust rääkimata, olid välja müüdud. Pakuti seinakohti viiendasse. Ärge ostke, sosistasin haledalt.
Ei tehtud mu asjalikust nõuandest kassigi ja võeti piletid ära.
Ja ohh, kuidas me kahetsesime! Milline kurbus on vaadata kunagist lemmikkoomikut Rowan Atkinson´i iseennast matkiva haleda varjuna. Kui piinlik on olla naljafilmi jälgija naeru asemel häbi pärast läbi tooli vajudes.
Ise kuid olime süüdi, kuna ei osanud lugeda MÄRKE. Ja sellest saigi minu päeva õppetund: kui paistab, et sa kusagile ei jõua ja kui peaaegu, et jõuadki, kuid mitte sulle sobivatel tingimustel, siis jäta palun pooleli.
Õppetunni jätkuks ei leidnud me teel asuvast Torupilli Selverist seda, mida vajasime. Ja mis arvate, kas meie ja liikluspolitsei tee sellel näppu viibutaval saatuse mänguõhtul kohtus?

KAKS VALGET.

2011-11-11T21:18:00.000+02:00

Täna tundus inimloomadest tulvavat kummalist hõngu. Pidusust ja ärevust. Minu jaoks kuid algas päev sama hästi kui alati.
Merrit, hea kaaslane, selgitas varmalt mulle, et tänase kuupäeva tegevat eriliseks kombinatsioon 11.11.11 ja see, et eestlased kavatsevad jalgpallis lömastada iirlasi. No viimasest jah sain suurepäraselt aru, kuna veri, higi ja pisarad on minugi jaoks vaatemängu kolm vaala.
Kuid 11.11.11; 12.12.12; 13.13.13 – MIS selles nõnda erilist? NII erilist, et kahejalgsed ummistasid usinalt paleesid ja kirikuid, et neis endid paaritada, vabandust väljenduse eest!, tahtsin öelda paari lasta panna. Minu analüütiline mõistus arvab kuid seda, et kes paari peab jääma, see jääb, numbritest olenemata ja vastupidi.
Aga kes numbritest sõltub, neile võin lohutuseks öelda, et kindlasti on hea päev loomade tapmiseks, lume rookimiseks, sünnitamiseks, abiellumiseks ja kasvõi hea sõna tuulde laskmiseks 20.11.2011.
Tegelikult aga tahtsin lisada paar sõna juba eelmises jutus öeldud valge ilmutuse kohta. See on kui Haapsalu Valge Neitsi meil iga õhtu akna taga. Kuna ta näugub, siis vist ikka on ka kass. Lähemal vaatlusel (läbi klaasi) tundub ta olevat kui väheke ebaõnnestunud plüüšist olevus. Proportsioonid nihestatud: saba kummaliselt poolik, esikäpad tagumistega võrreldes harjumatult lühikesed, karv läikivvalge kuid samas väheke pulstis.
No Anubis võtku, MIDA me temaga peale peame hakkama? Söödame jah igal õhtul kõhu täis ja edasi?
Tegelikult kardan ma, et ta ikka ongi üks väike ja õnnetu suvine kodukiisu. Suvitajad läinud ja loomake unustatud. Vaat SELLISTEL peremeestel rebiksin isiklikult olulised ihuliikmed küljest. Vabandan väljenduse pärast!
Aga seniks kuni otsustame, mis ilmuva ja kaduva olevusega edasi peale hakata, jõudis perenaine inspireerituna valgest alljärgneva
KÜLMUTATUD JUUSTUKOOGIGA hakkama saada.

Kirjutan kiirelt üles ja põrutan jalkat taguma. Rebitud ihuliikmetega.
Aga koogist jätkub keskmisele jalkameeskonnale.
Koostis:
4 muna
2dl suhkrut
400g toorjuustu
2tl. Vaniljesuhkrut
4dl vahukoort
Kümmekond piparkooki
Kata lahtikäiv koogivorm (ca 24 cm) küpsetuspaberiga.
Pudista piparkoogid katki (võid ka tehnikat appi paluda) ja kata enamusega vormi põhi.
Eralda munavalged kollastest.
Vispelda kollased suhkruga heledaks vahuks. Murenda kätega toorjuust ja sega munakollaste sekka, lisa ka vaniljesuhkur.
Vispelda vahukoor ja sega muna-, juustusegusse.
Vispelda munavalged tugevaks vahuks ning sega ettevaatlikult tainasse.
Vala vormi, puista peale ülejäänud piparkoogipuru ja pista sügavkülma hanguma.
Kui kook on peaaegu, et jäätunud (ca kolm tundi) lükka noaga ääred lahti ja võta vormist välja. Mida koheselt süüa ei jõua, mähi toidukilesse ning hoia südavkülmas edasi. Enne sööma hakkamist las seisab toasoojuses paarkümmend minutit.

Must kass, valge kass, ähh – triibuline jõudis ka kohale.

2011-11-08T23:28:00.000+02:00

Vabandust palun, et parafraseerin tuntud kinorežissööri Emir Kusturica´t. Kuid kui ta näeks, MILLINE tants toimub mu armastatud perenaise taktikepi all terrassil, siis vist väntaks ta osa number kaks.
Kas on see nüüd vabanemine eelolnud päevade pingest ja sellega kaasnevad kõrvalnähud? Sõnaga tassis Merrit kõik enda arust söödamatud (MUUSEAS, mulle oleks neist kõigist abi olnud) toidujäägid terrassiserva. Mu solvunut ja väheke ilatilkuvat nägu nähes lohutas varmasti: “Sinul, kulla Hummer, on ju dieetkrõbuskeist kõht puhta täis, kuid mis peavad tegema nälginud loomakesed tänaval!“
Anubis hoidku! Enamus eelpoolnimetatutest sarnanevad pigem nuumsigadele. Ehk tuleb kulla perenaisele soovitada loomade varjupaiga külastamist – seal näeks ta tõelisi abivajajaid. Nuujahh, tegelikult ei soovita, sest kujutan ette seda loomade plejaadi, keda armashing vargsi (minu ja Jaani eest) koju üritaks tuua.
Kuna aga toit oli minust eemale klaasi taha serveeritud, viskasin end pikutama ja asusin jälgima.
Esimesena taarus kohale nii paks triibuline kõuts, et lõust potti hästi mahtuda ei tahtnud. Enne kui omapoolse kurja urina valla päästsin, lasin tal ampsukesed kaks võtta. Mu lõrinat tabades kadus kui välk puusse.
Siis õõtsutas end kohale vana tuttav kunde – peamiselt must, kuid osad osad valged. Näitas mulle hambaid, rebis mõned kondid ja kadus.
Selle järgi kuid ilmus ilmutus. Lumivalge sootu lühikarvaline ja lühisabaline OLEVUS. Jälgisin ta maiustamist hinge kinni hoides. Viimaks pääses mu hingeke röginaga valla, küsivad sinisilmad pöördusid paja kohalt minu poole ja nii ta kaduski.
Kass võtku! Mu enda ilutsemine on nõnda roosamannaks kätte läinud, et seda võib päästa vaid üks graavilõhe retsept. Andke andeks, et Jamie Oliveri käest pätsatud.
Riivitud punapeedi ja mädarõikaga graavitatud lõhefilee.

Ca 700 g nahaga fileed
1,5dl jämedat soola
0,5dl suhkrut
Tugev pits, no nii 5cl viina (meie joodame võimalusel kalakest valge armanjak´iga)
600g riivitud toorest peeti
100g mädarõigast (meie kasutame Felix´i oma)
Poole sidruni mahl
Südamest jämedalt hakitud tilli.
Asetame kalakese nahk allpool kõrgete servadega vaagnasse (siis ei imbu kogu edaspidine tekkiv löga külmkappi kimbutama).
Patsutame kokku soolaga ja et tal nii mõru tunne ei jääks klopime lohutuseks suhkru sekka. Kuna kalal on vaja vähemalt ööpäev rahus lesida, joodame ta kange alkoholiga uimaseks. Värviks ja maitseks lisame riivitud peedi, mille omakorda kindlustame mädarõikaga. Vürtsi vaja! Ja väänamegi poolest sidrunist välja mahla. Ilu huvides lõpetame kena rohelise tilliga. Katame toidukilega, asetame külmkappi, põgenemise vältimiseks surume paar purki vaagnale ja laseme seista ööpäeva. Kui ka kaks ööpäeva kodunt ära oleme, ei juhtu hullu, vastupidi – tulemus veel parem.
Võtame kala külmkapist, eemaldame kile, puhastame sodist ja üritame fileerimisnoa abil ka nahast lahti saada. (Kui see õnnestub, andke ikka KASSIDELE!).
Fileerime imeõhukesed lõigud ja kui kõike korraga süüa ei taha, siis kilekotis ja külmkapis seisab fileerimata kala kenasti nädalakese.
Fileede kõrvale sobib lihtne salat beebispinatist, vähekesest rukkolast ja jääsalatist, sekka poolitatud kirsstomatid. Väheke valgesibula liistakuid soovi korral. Fileede peale aga õhkõhukesed laimiviilakad.
Kastmeks sega 1 dl magusamat (inglise) sinepit ühe detsiliitri oliiviõliga, juurde supilusikas suhkrut, keerd värskelt jahvatatud musta pipart ning vähekese veskis jahvatatud meresoola. Vahusta segu kuni suhkur sulab ja serveeri eraldi kastmekannus.

KUI SAAD ÜLE KASSIST, SIIS POLE KA VONKLEV SABA TAKISTUSEKS.

2011-11-07T23:32:00.002+02:00

Viimased päevad ei olnud lust ega lillepidu.
Hulk häid külalisi, mille kõrvalt Merriti kaustik üha enam täienes arusaamatute kritseldustega. Arusaamatud mitte ainult sisult, vaid ka vormilt. Olen ennegi mõelnud, et perenaine oma varesejalgadega oleks edukalt võinud arstiks õppida. SELLISE käekirjaga kirjutatud retseptid (haiguste vastu – pean ma silmas) annavad eeskuju igale salakirjameistrile. Ei loe sest välja midagi ei salakirja autor ise ega saaja, kellele kiri mõeldud on.
Anubis hoidku, jälle olen jutuga sattunud sohhu. Kuremarju korjama või?
Päriselt tahtsin kirjutada hoopiski sellest, kuidas me Eesti Õhu auväärseid kohtunikke võõrustasime.
Kui kevadise TOP 50-ne restoranide tunnustamisest ka meie auga F-Hoonest väljusime, ei teadnud me, et see välja aste muudab pöördumatult meie mõnusat elu.
Kui meie juurde astus härrasmees, kes tutvustas end Eesti Õhu saadikuna, ei tekitanud see meis ärevust.
Kui nimetet isik rääkis tulevasest restoraniaastast, tundus see kauge kui Marss.
Kuu lendas mööda ja meie õuele saabus sinilindudega ehitud auto. Süda (minul) aimas halba. Teistel mitte. Vaadati pakutud materjalid üle, kõik tundus nii kauge ja ebamaine, seega anti uljas jahh sõna.
Septembris tuli mahe kõne. Eesti Õhk ootab meid pardale jõulukuul detsembris. Ärge minge, kiunatas mu süda.
Läheme ikka, lohutas pererahvas.
Oktoobri lõpul tuli arvutikiri, et tahaks teie valmistatud pardatoitu novembri algul mekkima tulla.
Ja siis saabus ARUSAAMINE. Merritile. SEE katsetus tähendab kaheksateistkümment pisirooga, magusampsudest rääkimata, millel kindlad hinnad ja kaalud. Teatud toiduained, mis on välistatud ning teatud valmistamisviisid, mis ei ole lubatud.
Perenaine jah olevat olnud kolmandas klassis parim matemaatik, eks see vist korrutustabelit, paari arvu kokku liitmist, paaritute lahutamist tähendanud. Kuid toitude kaalumine, eelkõige pean siin silmas salatilehte, kurgiviilu, porgandijuppi ja sibulanäru – on tema jaoks hullem teadus kui minu jaoks kasside kinni püüdmiseks tehtud matemaatilised tehted. (Minu kiirus versus kassi kiirus, segajaks lähim puu, mille otsa pageda saab, kass.)
Olen jah näinud, kuis ta aeg-ajalt otsustab harvaesineva innukusega kõik selle päeva tarbeks vaja minevad toiduraasukesed korralikult kaaluda. See päädib sellega, et köögisaarel on arusamatud hunnikud arusaamatute koostisosadega, kusagil kapsalehe all üks nukker märkmik ja selle sealt leidnud muutub Merriti nägu nõutuks, kuna ta ei suuda ÜLDSE aru saada, mida ta sellesse kaustikusse tähendanud on.
Seega tavaliselt valmistame roogi läbi emotsioonide: koostisaineid kombates, nuusutades, käe peal kaaludes, vüritsades nii nagu tunne seda lubab...
Pardamenüü jaoks kuid tuli end kokku võtta.
Kokkuvõtmisele eelnes nädalake unetuid öid. Õigemini, unetud nad polnud, kuid nähtud unenäod osutusid väsitavamateks kui ükskõik milline üleval olek.
Seiklesime lennukite pardal, pakkumiseks minev toit aga eksles meieta maapinnal. Olime kõigi roogadega laitmatult lennujaamas, selgus kuid, et vajalik lend oli välja müüdud ja Jaan oli unustanud piletid osta. Toit oli pardal, kuid meil oli vaja veel kusagil mujal käia. Kokpit oli nii võluv, Jaan juhtis lennukit, kapten muigas ja Merrit nuttis kadedusest, et teda tüürima? ei lubata ja toiduserveerimine ununes. Pidime tegema maapealset esitlust, sahver kuid oli tühi ja külmkapp kadunud. Rääkimata lugematutest hommikutest kui perenaine silmad lahti tegi ja kui mantrat kordama asus: mida ma pakun, mida ma pakun.
Kaks viimast ööpäeva oli hull majas ehk teisisõnu hullumaja. Roogade ideed valmis, hulk toorainetki varutud ja läks hautamiseks, praadimiseks, salatiteks, croissantideks. Õnneks oli abiks ka Merriti õetütar Jaanika (minu lemmik), kes kondiitriks õppides on harjunud kaaluma, rehkendama ja isegi üles märkima.
Tõele au andes püüdsin ka mina abistada. Lubasin sabaga anumatele stiilseid kaunistusi vedada. Anti vastu muhku. Seejärel üritasin aidata üle lugeda toidud, mis sahvris kile all esinemispalavikus värelesid. Visati välja. Rebisin kenasti želatiinipakikese puruks, et sisu vette lahustuma panna. Selle puru kohtumist köögipõrandaga ja minu kohtlemist puru ja põranda kokkupõrke järel ma siinkohal kirjeldada ei soovi. Viimaste mannetute katsetustena koorisin mune, puhastasin kilu, fileerisin heeringat. Tagajärjeks aeti mind ja Jaani õuele. Ja paluti seal viibida pikemalt.
Lühike lõpp on parem kui pikk heietus.
Sõnaga: karm kohus sõitis kohale, sõi kõik ära, ostis hulgimalt MINU kirjutatud raamatut ja ootab MerMer´i toite detsembrikuu lendudel.
Ohh elu – elukest. Saladuskatte all vihjan, et Merrit, Jaan eriti, kardab lendamist kui kurat välku.

Hingede öö.

2011-11-03T00:14:00.000+02:00

Mõnikord ma mõtlen, et kas need mõtted, mida ma mõtlen, on ikka minu omad. Või varastatud. Peremehelt, -naiselt. Tulnukatelt või lihtsalt filosoofidelt.
Mõnulesin vaikselt oma külalistetoaks nimetatud hubases ruumis diivanil nii suurel. Kikitama kõrva sundis vaikus. Peaaegu. Klassika, muusika näol, sinna sekka.
Hiilisin vargsi kui kassipoeg elutuppa ja seal nad lamesklesid, Merrit ja Jaan, teleka ees. Esimene kuri küsimus, ehk oleks teil miskit paremat teha, küpsetage midagist või vähemalt... Anubis hoidku – ei teagi, mida targemat tegema peaksite. See viimane mõte jõudis mu mõistusse aru saades, MIDA nad vaatavad. Melanhoolia. Lars von Trier. Seepeale jäin päris vait, kerisin end diivanile ning vaatasin lõpuni.
Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – nii küll ütles Murphy seadus enne mind kuid ühinen temaga sada ja kaks protsenti.
Melanhoolia – film, mis pealmisel tasandil meenutaks kui Hollywoodi katastrooffilme. Seejärel pehmet seepi. Järgmisel tasandil ei meenuta neid üldse, vaid tuletab meelde katastroofe sinus eneses. Kas ongi õudne see kui tulnukas tundmatult planeedilt või tundmatu planeet ise surub su hävitusjõududega rusudeks? Või on traagika sinus eneses. Traagika tunnetada argist argipäeva. Mõista, et igahommikune rutiin polegi lõbus kohustus vaid nukker sundus.
Või nii nagu mu perenaine filmi lõppedes sõnas:
Lars von Trier Melanhoolia - tõeline hingedepäeva lõpetus. Rabav oma lihtsuses. Ja mitmetahulises. Ei pea see olema Planeet Melanhoolia, kes põrkub Planeediga Maa. Pigem on see äng sinus eneses, mis koob kui ämblik nähtamatu kuid kindla võrgu su alateadvusse. Et vastupandamatu kirega matta sind kaduvikku määratud ahastusse.

Nii kiire, et naerma ajab.

2011-11-01T23:54:00.000+02:00

Kiire, kiire, kiire. Taob mu kaunisse pähe magama minnes, magamast tulles, magamas olles ja ärkvele jäädes.
Äkki see teadmine, et ON kiire, teebki asja hulluks. Vaigista teadvus, ava alateadvus ja aeg voolab sust läbi kui kannikestelõhnast rikastatud jõgi.
Vahemärkusena: peremees sattus mööda minnes seda filosoofilist tsitaati märkama, jäi mind kuidagi kummaliselt silmitsema, patsutas lagipähe ning kommenteeris nukra alatooniga: „No ei ole sa Hummer päris mõistuse juures, ei ole.“
No KUIDAS ei ole, kui süda valutab vaadates, kui abitult mu rahval õhurestorani menüü koostamine läheb. Algus küll hakkas bravuurikalt. Paneme põtra, jagame kodukitse, hautame küülikut, graavitame meie mere lõhet, küpsetame saiad, teeme mousseed – unistas perenaine. Siis kuid astusid lavale reeglid. Karmid kui saatuse poolt kotkaküünistesse määratud merelinnu tee.
Kes vastutab selle eest, et põder kakskümmend neli tundi ja neli nädalat järjest saadaval on? Miks peaks keegi lennukis ÜLDSE kodukitseliha tahtma? Kui Poola küülikut ei taha, siis kus on taas kuu aega kindlust, et eestimaisest küülikust vähemalt viissada portsu ära toita? TOORES kala, unustage pardal ära! Saiad – leivad tulevad vaid läbi kindla kontrolli läbinud pagarikoja. ISSAND JUMAL – toores muna võib tappa peale meeskonna ka kogu reisijas konna.
Õhk unistustest kui viga saanud kuumaõhupallist välja pumbatud.
Kass võtku, ei jäta me jonni. Vaid võtame lihtsamalt. Lihaveis, notsu, kanake tavaline, küll kujundame ka igast komponendist ühe mõnusa paja. Krõmps salat kiirematele lendajatele, tervislikum täisteracroissant kodujuustu ning toorjuustu segu ja vähekese rohelise ning terakese lihaga nendele, kes väga kauaks pardale ei jää.
Ja sinna juurde veel see, et kaalu, rehkenda ja passita kogu loomingut nõudesse, millistest Merrit oma lapsepõlves sõber nukkusid toitis.
Muust aga. MINU arust olen mina küll päris täiskasvanu ning arukas. No kuulge, ei hakka ma asi ees teine taga Hallo Viiniks taas kõrvitsat lõikuma. Silmi pähe uuristama, suud õudsaks kujundama, peast sisu uuristama. Seda aga mu arukad vanemad päeva paari eest tegid ja nüüd tolkneb õõnestatud pea, hambad irevil, küünlasäras müüril, et hirmutada mind ja keda veel (rebaseid, kasse?)

Ja teiseks. Esimene november kukkus ning terrass on täidetud näljahädas tihaste, puukoristajate ja vindilistega. Õu kuid toitvatest pungadest tulvil. Linnukeste teeseldud hädakisa nähes tormas pererahvas poodi ning nüüdseks on taaskord toitev linnurestoran avatud. Anubis hoidku, kas sellist peret tahtsingi?

Uluk ja hulljulgus.

2011-10-27T22:25:00.001+03:00

Kui ma oleks oma perenaine ja peremees, siis käituksin vist vähem väljakutseid otsides.

No öelge mulle, mis viga on peesitada koduõuel, -diivanil ja –põrandal tehes seda, mida une pealtki oskan. Magada ja hästi süüa. Harjunud liigutused, harjunud mõtted. Väljakutseid otsimata.
No MIS viga on meil siin MerMer´is. Teeme toite ja võõrustame külalisi. Muretu ja mõnus töö.
Siis kuid teatas Merrit, et osaleme Estonian Air´i restoraniaastas. Osalege kui tahate, laususin haigutades külge vahetades. Ohmu – tuli perenaise kommentaar, vaat sina ka tõused koos meiega lendu.
Haigutus haihtus, süda puperdas ja mõistus ärkas. MINA, LENNUKIS? Nuujahh, ühes oma varasemas lookeses kirjeldasin peaaegu et taolist olukorda. See kuid sündis tihedas udus ja maa peal. Tegelikult aga kardan lendutõusu kui kurat välku.
Kallis pererahvas, anusin vaikselt, olen nõus käpad sisse lööma kõikidele ettevalmistustele maa peal: teen retseptid, kaalun tooraine, mõõdan kogused, rehkendan hinnad – ainult ärge tõstke mind õhku palun!
Arukas analüütik, nagu endiselt olen, analüüsisin kaasates varasemat informatsiooni arukalt, et tegelikult koeri lennukisse reisijate sekka ei lubata ja seetõttu olen lennuhirmust prii. See aga ei päästa mind vahikoerana jälgimast Merriti tegevust. Näen, kuidas ta päev-päevalt tõsisemaks muutub. Põrnitseb oma varasemaid retsepte, lihatükke külmikus. Kortsutab kulme ja rehkendab miskit omaette.
Öö otsa köögis askeldamist ning hommikul kutsutakse nõudlik konsiilium (Jaan ja mina) uusi roogi maitsema. Kas paneme selle lennukisse või on see liiga kallis või on see liiga odav või on see liiga maitsev või on see liiga maitsetu?
Küsimused, küsimused, küsimused.
Ähh – ei suudagi kohe vastata. Ainuke, mis pähe tuleb on tähendussõna: kui oled andnud kuradile sõrme, võtab ta terve käe.
Kasutades oma filigraanset pätsamisoskust, panen siia ulukipatee retsepti. Äkki lendab tükike sellest detsembrikuus Eesti Õhu lennukite pardal?
ULUKIPATEE

(algidee saime arla.se retseptidest, väheke omaloomingut ka)
500g põdraliha
Peotäis kuivatatud musti seeni (meil hiinlaste Fungus), mida pooltunnikest leotasime vee sees
200g küülikumaksa, selle puudumisel sobib ka kanamaks
Väiksem punane sibul
Tükike võid
Paar näpuotsatäit soola
Maitse järgi värskelt jahvatatud musta pipart
Kümmekond purustatud kadakamarja
2 supilusikat jahu
2 muna
2 dl 30%-list hapukoort

Haki sibul peeneks ja kuumuta pannil või sees, lisa juurde jämedalt hakitud maks ja küpseta kergelt läbi.
Purusta köögikombainis põdralihatükid, lisa sool, pipar, kadakamarjad, jahu, munad ja tee veel mõned keerud köögikombainiga.
Kaabi hakklihasegu kaussi.
Purusta köögikombainis leotatud seened, kuid mitte väga peenikeseks.
Lisa seened hakklihale, seejärel ka maksa ja sibula segu ning hapukoor. Sega hoolega kõik omavahel kokku.
Vala segu umbes pooleteiseliitrisesse võiga määritud vormi (meie kasutame nn. keeksivormi) ja küpseta 200 kraadises ahjus umbes tunnikese.
Lisandiks sobib suurepäraselt Cumberlandi kaste (selle variatsioone on ka hirmus palju, meie leidsime algvariandi Delia retseptiraamatust mida väheke kohandasime.)
1 apelsin
1 sidrun
4 spl. portveini (punast)
4 spl. punasesõstraželeed
Supilusikatäis peeneks hakitud ingverit
Pool supilusikat sinepiseemneid

Koori apelsin ja sidrun, haki koored võimalikult peeneks. Keeda koori üks viis minutit, kurna ja leota sama pikalt külmas vees. Kurna ja lase majapidamispaberil nõrguda.

Kuumuta pidevalt vispeldades portveini ja punasesõstraželeed üks viis minutit, lisa ingver ja sinepiseemned ja kuumuta veel mõned minutit.
Tõsta tulelt, kurna läbi sõela ja pigista sisse ühe apelsini ja poole sidruni mahl. Vispelda hästi läbi. Kui kaste kipub želee tõttu tükki minema, kuumuta teda veel vähekese pidevalt vispeldades nõrgal tulel. Tõsta tulelt ja lisa apelsini ning sidruni koored.
Serveeri koos pateega. Ülejääk seisaks kinnises purgis paar nädalat külmkapis. Meil paraku ülejääke ei jäänud.
Lõpetuseks huvitav fakt õuetehnikat müüvalt firmalt (eilsed külalised).
Tuleb välja, et kreeklastel on abipaketiga saadud miljardeid rõõm siin ja seal tuulutada. Nimelt tellisid nad nimetatud firmalt OI kui palju lumepuhureid...
Ma ei ta, miks, kuid SEE lugu paelub...

KÜLA ÄREVIL.

2011-10-25T22:48:00.001+03:00

Vaat täna oli üks õnnis päev. Kallid külalised (kui nii võib korduvkülastajate kohta öelda) käisid kiirel pidulikul lõunal pulma-aastapäeva tähistamas. Kaasas oli neil üheksakuine kutsikas.
Vaata mis ilus poiss, tuli kiitus Jaani huulte vahelt. Proua külaline hämmeldus veidi ning vähese pausi järgi täpsustas: „Tüdruk on!“
Jaan suutis ka end koheselt õigele lainele viia ning kena pisilapse üsna juusteta pead silmitsedes lisas: „No täitsa nagu Sinead O´Connor!“´
Viimane kiitus pälvis mõlemi vanema tunnustuse.
Mina kuid oma väikeses nurgas mõtisklesin: see on tõeline ime kui oma restoranis näeme vastarmunuid, siis äsjaabiellunuid (mõnikord ka meie abiga), seejärel paare õnnis lapseootus silmis ja siis on ka see, keda polnudki, neljal või juba kahel jalal meie ees. Annaks Anubis meile õnne ka selle praegu veel olematu gurmaani küpsemist, miks ka mitte paaripanekut, meie juures ikka ja taas näha.
Muuseas tänane üheksakuine preili oskas hinnata nii merilõhet, šoti mägiveist, juurviljadest ja laimikoogist rääkimata.
Aga päev oli veel rõõsa kui meid taas omakesti jäeti ning siis tuli Merritilt üllatav ettepanek. Lähme ja riisume tibake lehti. Kelle käest? oli mu esimene küsimus.
Lollakas, kostis perenaine vastu, eks iseenda müüri käest.
Mõte hakkas meeldima. Haarasin reha, kirve, mootorsae.
Juhm, mis juhm, kommenteeris Jaan, ellimineerides koletuslikud tapariistad (kirves, mootorsaag).
Mulle jäetud rehaga hüpitasin Merriti tehtud kuhjasid õnnelikult tuulte pöörises.

„Kuule Hummer, ehk lähed ja vaatad, mis küla peal sünnib,“ soovitas perenaine äkitselt ootamatult lahkelt.
Soovitus peas tuiskasin külla.

Esiteks vanale pruudile Retile. Preili tervitas mind peris rõemsalt (see siin on kohalikus murdes). Mina aga tardusin kesk hüpet tõdedes, et AEG teeb ka meie seas oma töö. See hiljutine kobe neidis oli muutunud sama eakaks (andke väljendusele andeks) kui mu vana ema.
Niuksatasin kurvalt ja lontsisin edasi.
Tädi Tiiu ja tema kasside manu. Kasse polnud kodus. Tiiu, kes lahkelt oma sügislillede juurde mind juhatas, aga küll. Lilled murtud ja kõrvitski üle heinamaa sammuva Jaani sülle põrgatatud jäin teraselt silmitsema mütakat, kes õuele sõudis. Täitsa nagu teine Tiiu, või kolmas Tiiu, või neljas Tiiu... Ja nii võibki lolliks minna.
Nuujahh – see uskumatu hulk, lausa külatäis inimesi, keda hämaramal ajal segi võid ajada. Üks suguvõsa, ühed juured ja neist võrsuvad harud. Ähh – pole siin vahet, kas oled Sitsiilias, Madeiral või Mallorcal. JUURED otsustavad.
Ei teind ühesõnaga tulnukast välja, nuusutasin lilli, katkusin umbrohtu ja kikitasin kulmu. Ja mitte ilmaasjata, kuna sain teada küla SUURUUDISE.
Tormisest merest hoolimata oli meie Vana Kalur juba kaks päeva merel käinud ja kaks siiga ning neli lesta vangistanud.
Ja see seletas ka pimeduses merelt kumavad sinised laternad.
Töölt tulnud mehed olid kadedushoos ka oma paadininad märjale veele suunanud võrke panema lootuses, et päiksetõusune saak Vana Kaluri omi ületaks.
Jumal hoidku neid.
Ja loojangud tapavad oma ilus endiselt.

Suve lõpp on käes!

2011-10-24T00:00:00.001+03:00

Arusaamine lõpu lõplikusest jõudis minuni kui Merritiga pärastlõunases niiskes soojalembeses haudvaikuses (tuuleõhku polnudki) tiiru metsale peale tegime. Ei olnud enam sääski, puudusid ka põdrakärbsed, kes mind tavaliselt persetpidi mööda sammalt uisutama sunnivad ning seentestki leidsime neli millimeetrilist kukeseent ja ühe punase – ei olnud ta kärbseseen vaid pilvik vist.
Kui äikeselöögist saabunud piste südamesse nii jõudis ühe sooja aastaaja kadumisvalu mu ajju: taas hajus igavikku üks kaunis hetk elust. KUIDAS ja MIKS ei suutnud ma siis olnut rinnal täiel nautida? Või olen ma TÕEPOOLEST kui tavapärane inimloom, kes elades hetkes imelises igatseb ulmelise kauniduse poole. Olles saavutanud kauniduse, pole ta sellega rahul ja vaatab nukralt tagasi – vaat TAGASI , siis oli kõik ilus ja MIKS ma ometi siis sellest aru ei saanud.
Kassjumal võtku, tüüpiline, olen taas rabas. Jutuga.
Tegelikult tahtsin rääkida kalast. Kelle perenaine õhtusöögiks valmistas ja kelle aroomid juba ahjus olles mulle peavalu valmistasid. Sellega, et nad oivalised tundusid.
Retsept kui niisugune pidi algselt pärinema Maroko köögist. Siis läks kõik sassi, kuna valge kala asemel oli merilõhe, mõned (enamus) nõutud toorainetest puudus. Merrit kuid ei jätnud jonni ja ütles, et teeb kõik omal viisil.
Seega Kala Omal Viisil.

600 g merilõhe fileed (loomulikult võib ta ka olla poelõhe või isegi see meil puudunud valge kala)
Üks laim (viilutatult)
Suur pihutäis käharpeterselli, pool pihutäit mündilehti, üks küüslauguküüs (kõik hästi peenestatult)
Teelusikas jahvatatud köömneid
Teelusikas suitsust paprikapulbrit
1-2 teelusikat jahvatatud tšillipipart
Teelusikas soola
Poole sidruni mahl
0,5 detsiliitrit hääd oliiviõli
Paarkümmend kirsstomatit
Aseta kala ahjuplaadile pandud laimiviiludele, tee kalasse mõned sisselõiked ja määri ta kokku eelpooltoodud koostisainete seguga. Suru segu korralikult ka lõigetesse. Küpseta 200 kraadises ahjus umbes 30 minutit. Viis minutit enne ahjust võtmist viska juurde kirsstomatid.
Küpsetamise ajal segasime kastme 30%-lisest hapukoorest, maitsestamata jogurtist, soomlaste kangest sinepist (see kangus tähendab parajat magusust tegelikult), sortsust tulisest ketšupist.
Kõrval oli röstitud paprika. Ise tegime. Grillisime paprikad grillrežiimil, kuni koor söestus. Hoidsime kausis toidukile all ca 20 minutit. Puhastasime koorest ja seemnetest. Rebisime tükkideks ning panime kihiti koos viilutatud küüslauguga purki ning valasime üle seguga, millest oli pool paprikast imbunud mahl ja teine pool ikka hää oliiviõli. (Paprika võiks valmis teha päevake enne ja tegelikult säilib selline kooslus nädal ja kakski).
Istusime lauda, tasane muusika mängis, küünlaleek papakoilühtris väreles, kõik oli taevalikult lõhnav ja maitsev. Ja siis ütles Jaan:“Oleksid ju võinud riisi ka kõrvale pakkuda!“
Arvake ära, kas tuli draama?

Selle pehmendamiseks riietusin idamaiseks tantsijaks. Ja koomika lahendas eos kõik kohale tõttavad probleemid.

Miks nad tulevad siia?

2011-10-20T22:46:00.000+03:00

See küsimus kerkis kui südaöine äike mu meelelaubale.
Ja kust ta alguse sai.
Märkamatult oli kätte jõudnud ka minu blogi teine sünnipäev. Tegemist kuid niipalju, et tühist daatumit tähistama hakata oleks mõtetu. Kuna nii sel sünnipäeval, sellele eelnenud ja järgnevatel päevadel on meie pisike MerMer tööd täis.
Ja siis küsisingi endalt: Miks nad tulevad siia. Ükskõik kust kohast on ju vaja läbida vaevalised kilomeetrid, et meid leida. Öömaja ka siit ei saa, seega halveima stsenaariumi puhul peab keegi koju tagasi ka sõitma.
Tänast armast särasilmset paari vaadates sain vist põhjusele pihta (põhjas ka). Oma armsaima inimese sünnipäeva saab ju meie juures tähistada sama intiimselt kui oma kodus. Toidutegemisvaev vaid jääb ära. Midagi kantakse ette ja midagi viiakse ära. Aga keegi ei seisa kui valvekoer su selja taga.
Tähendab – külaline saab end tunda end mõnusalt, vabalt, seega tekivad tal hääd mõtted. Kudas siinset olukorda veel kord ära kasutada. Ja mis oleks parem kui PULM?
Vist on jah, sest pisikesed pulmad on oma kodu meie juures leidnud ja seda naudinguga teinud.
Aga tulijate hulka kuulub ka see tobe lind, hani nimeks, kes siit kuidagi ära minna ei taha.

Arvude klaarimine.

2011-10-18T23:23:00.002+03:00

Vaikne öö. Pererahvas kadunud oma kaunisse (KUI kaunisse ei oska öelda, kuna meie maja teine korrus on minu jaoks TABU) magamistuppa. Uitan mööda elutuba, esikut, oma tuba, pisemat esikut, vannituba, köögiosa unetult ringi.
Vaadet köidab irevil hammastega nõudepesumasin SMEG nimeks. Hambad irevil, kuna enne tuttu minekut tühjendas Merrit ta sisust ja jättis tuulduma. Tuuldu-tuuldu oma puna-halli lõustaga ja irvita mu üle. EELMINE AEG tegi sedasama ja lõpetas kus... kalmistul vist?
Sellist lõusta ning teravatipulisi hambaid vaadeldes tekib küll mõte, et pererahva turvalisuse huvideks peseks kõik ise. Käpatsi. Tegelt aga ei viitsi, sest selle töö ajal on märksa mõnusam selitada diivanil või püüda kasse.
Kassidest aga. Kauni Feitu kääbast ehtiv poolemeetrise läbimõõduga päevalilleõis on juba leidnud aplad sööjad. Tihased. Neid kuid loetlen vähekese hiljem. Ähh, parem jätangi lugemata, kuna see asjade pidev ülelugemine paneb mind tõepoolest oma mõistuses kahtlema. No öelge, MIKS pean ma kogu aeg küla elektripostid jalutamas käies üle lugema! Kui tõenäoline on see, et neid keegi ära varastab. Miks pean ma alati kõik noad kahvlid, taldrikud alustassid nii enne masinasse panemist kui masinast võttes üle lugema. No KUHU on neil kinnisest ruumist põgeneda? Teisalt aga pesumasinast on aegade jooksul põgenenud küll nii mõnedki sokid. Kasutades äravoolutoru? Ja kas nad tõesti usuvad, et paariliseta eikusagil maal elu parem on, kui paarilisega Jaani varvaste otsas.
Veel meeldib mulle lugeda kokku kurgiviile, tomatisõõre, paprikaliistakuid, salatilehti. Sel aal kui Merrit neid tükeldab. Siis loendan kokku külalisi, rehkendan, kaugelt nad tulevad ja kuhu nad lähevad. Arvestan usinalt päevi, mis jäänud jõuluni ja veel usinamalt päevi uue suveni. Loen kokku seejärel tunnid ja ka sekundid. Sama idiootlik olen kui Vabaduse Kell Tallinnas, mis luges ka miskit arusaamatut esialgu kokku ja siis lahku.
Muuseas lambaid arvutan ka, kuid magama nad mind ei pane. Vastupidi, mida rohkem neid kokku loen, seda enam tunnen, kuis süljenäärmed tööle hakkavad ning kõht tühjeneb. Ah jaa – neid nõmedaid krõbuskeid, mida vanemad mulle toidu pähe sisse söödavad... Nende päevane arv on mulle ka teada.
Anubis hoidku! arvutit tippima asudes tahtsin ma kirjutada hoopiski muust. Külalistest, kes meil täna olid.
Vihula tuli vasturünnakule – see pealkiri kõlbaks Õhtulehte. Vihula sõi MerMer´i tühjaks – täitsa Krimi teema. Vihula kiikas Merriti kööki – sobiks juba Arterile.
Tegelikult aga see, kuidas nad meie toitu nautisid, tegi meid relvituks. Väheke pani minu kulmu kortsuma, et ka pääkokk ise kaasas oli. Luurab – käis mõte läbi pea. Kui aga kõik nõud olid tühjaks söödud ning üks kena neiu pea pisarsilmil vabandas, et pool koogist järgi jäi ja tegelikult ei söö ta ÜLDSE magusat heldis minus peituv kuri kirjatsura, otsustasin oma eelneva Vihula köögi muljed nüüdsest enda teada jätta ja sinna kööki oma pererahva uuele katsele vedada.
Ah jaa – mis meil siis pakkuda oli.
Eelroogadest meie paat ikka, siis Tjälknöl – sellest rääkisin mõni lugu tagasi, pärast seda graavitatud lõhe (Jamie Oliveri jälgedes) – sellest räägin mõni lugu edasi.
Põhiroogadest troonis küülik, väheke Kolga lahe lõhet ka; kõrvitsast ja kartulist sai kokku keerutatud puder.
Lõpetuseks Key lime pie (maakeeli kondenspiima ja laimi kook).
Aga küüliku üks ülilihtne retsept on siin:
Mykonose küülikupada
(järelikult on tema leiutajad pärit justnimelt sealt saarelt, kuid algallikat ei õnnestunud tuvastada)
Olenevalt isu suurusest jätkub kuuest kaheksani (inimesi pean ma silmas, mitte kellaaega).
Üks kopsakas küülik (1.9 – 2,2 kilo)
1dl jahu (meie kasutasime täna rukkijahu), mis maitsesta soovitud koguse soola ja musta pipraga
6 sibulat (Peipsiäärsed oleksid parimad)
4 prisket küüslaugu küünt (Peipsiäärsed taas parimad)
1 riivitud muskaatpähkel
Väike peotäis tüümianilehti
Loorberileht
2 supilusikat balsamäädikat
3 dl veini
5 dl kanapuljongit
Võrdses koguses võid ja oliiviõli
Lõika küülik tükkideks, patsuta kokku jahuseguga.
Koori sibulad ja tükelda neljaks, puhasta küüslauguküüned.
Aja tükk võid ja sorts oliiviõli selles potis, milles hiljem küülikut küpsetad üsna tuliseks. Vaata ainult, et segu suitsema ei läheks. Pruunista sibulaid pidevalt segades kolm – neli minutit, alanda kuumust, viska sisse riivitud muskaatpähkel ja tüümian, vala peale balsamäädikas ja vein, lisa loorberileht, küüsaluguküüned ja väheke soola. Kata pott kaanega ning jäta nii kauaks, kuni küülikutükke pruunistad, podisema.
Pruunista küülikutükid igast küljest pannil või ja oliivisegus. Aseta nad potti ja vala peale kanapuljong.
Hauta madalas kuumuses.

Meie tegime seda suisa neli tundi. Tagajärjeks oli vabatahtlikult konte hülgav küülikuliha.

Kunstist kunstini.

2011-10-16T23:28:00.000+03:00

Hommikusel jalutuskäigul lugesin pardid (metsikud) üle, sain ükssada kakskümmend kaks. Anubis andku andeks kui number täpne pole, kuna linnud ei püsinud piisavalt paigal. Seejärel lugesin kassid üle, sain kakskümmend kaks. Pärast seda vaatasin oma mõistuse üle ja mõistsin, et olen tõega kängumise äärel.
Märgates, et Merrit ja Jaan end peente linnariietega auto poole sättisid, hüppasin teele ette ja teatasin resoluutselt: lähete kas koos minuga või siis ei lähe üldse.
No kui jobu end jällekord kinokunstiga piinata tahab, siis hüpaku peale, kõlas peremehe irooniline kommentaar.
Kuuldes sõna KINO, sain aru, et ajastus on väär, ei tõttagi me uutesse gurmeesööklatesse. Kuid kuna tegu oli tehtud, siis väärikuse säilitamise nimel tuli mul end kenasti kokku võtta ja masinasse pakkida.
Nüüd kodus olles leian, et hoolimata sellest, et jäätist, popkorni ja isegi Fantat Artises ei anta, jäin päevaga rahule.
Pedro Almodóvar´i viimane film „Nahk, milles ma elan“, mõjus südamelähedalt. Eriti vaadates mu endiselt veidi lagunevat kehakatet oleksin ma rõõmus filmi tippkirurgi saavutusi ka omas NAHAS proovides. Ja minul poleks seevastu küll miskit kui haledast koermehest kena naine ümber kujundatakse.
Täie aru juures mõistan, et ei saanud ubale pihta. Tegelikult aga vägagi. Olevuste tume külg, mida igapäevaelus varjatakse, toodab õudusi, millesse tavamõistus ka kurjemas unenäos ei tule. Nagu Jaaniga koduteel arutasime on tippkirurgi hullus iga patsiendi õudusunenägu. Miks? Kuna halvatuna tema käte vahel võidakse sust kujundada... MIS iganes. Kass võtku! Minge ja vaadake ise. Geniaalse looja suurteost.
Selle kõrval kuid kodus piinab mu kõrva pererahva poolt lahti unustatud telekas, kus tantsivad tähed ning seejärel arvavad kaks haledat koomikut, et panevad ära.
Kui tähtede puhul jah, nägin ma higi ning pisaraid ja püüdu meelt perfektselt lahutada (iseasi, kas see täiuslikult välja tuli), siis panejate puhul märkan ma lohisevat möga, kerget rahateenimishaisu. Vabandan kui ma eksin!

Kaunis õhtu ja meelerahu.

2011-10-13T22:06:00.000+03:00

Nii see on. Kuna käpakondid pole enam pahemaks läinud, preili arst sai laboratooriumist teada, mis kuri bakter mind tabanud on ja armas pererahvas linna tormates ka selle vastu rohu tõi.
Rohi aga... on huvitav. Nimelt ei lase ma enesele miskit (v.a. lihaline, saialine, rupskiline ja muu tapvalt maitsev) enne sisse sööta, kui olen ka tarvitusõpetuse täht-tähelt läbi lugenud. Kõik see, mis peenes kirjas, LOOMULIKULT ka.
Ja see, mis lugesin, andis mulle taaskinnitust, et olen enamat kui loom. Et olen tõepoolest Abikelner Hummer, seega inimene. Kuna esimene käsk oligi: enne tarvitamist loe infolehte, hoia leht alles, et seda võimalusel taaslugeda, küsimuste, kõrvaltoimete puhul RÄÄKIGE sellest oma arstile. No öelge palun, milline koer suudaks lugeda ning rääkida, tavaliselt?
Nonii, järgnes peatükk, mida peaksin teadma enne tableti võtmist.
Ma ei tohi olla rase ega imetaja. Anubis hoidku – isane, nagu ma ikka enda arust olen, vist taoliste imetegudega hakkama ei saa.
Väheke mure tekitas järgmine hoiatus. Lühikokkuvõttes: pearingluse, segasuse, enesetapu soovi tekkimisel, RÄÄKIGE sellest taas oma arstiga.
Hullemaks läks: näiteks maksapuudulikkuse korral võib mu nahk muutuda kollaseks. Aga ma OLENGI juba vähekese kollakas-pruuni karvaga.
UHHH – edasi läks nõnda hulluks, et, et... panin infolehe korraks käest.
Uudishimu kuid ei andnud järgi ja piilusin vähekese ühe silmaga veel.
Järgnes kuri korraldus, et ravi ajal ei tohi juua, alkoholi. Seega hüvasti mõnus veinimekutamine!
Ülejäänud õõva tekitavad lõigud jätsin julmalt vahele. Vaid mis veel silma hüppas, et ravim on toodetud Sloveenias. No SEE selgitab täielikult mu tänaöist absurdiunenägu, milles olin koos Merritiga kõrge külaline Sloveenia mägilinnakeses. Ja milles perenaine mulle hirmunult kõrva sosistas, et oleme tagasi ENSV-s. Piinlik küll, kuid nimetet tähekombinatsioon jättis mid täieliselt külmaks – tähenduseta.
Rohkem kui see infoleht erutab mind aga üks noor emane krants, kes üleöö tekkis pererahvast varustava juurviljaemanda õuele. Nagu õnn. Tema kaunilt läiklev sametine krussis karv, arukas nägu ja siivas käitumine tekitavad lootust, et TEMA küll varsti Ciprinol´i võtta tohi. Arvake, miks?
Ah jaa – pall on nüüd meie väravas, kuna uue nädala algupoolel võõrustame loodetavalt Vihula mõisa omanikke.
Kuid nüüd torman. Peeti keerama, liha tasasele tulele panema ja muudki tegema, kuna homme tuleb meil MerMer´is mõnus kahekümnene seltskond võõrustada.

Ja kuna täna pole ei pilti ega retsepti, siis lõpetan selle Meat Loaf´i looga.

MA OLEN KATKI... AGA IKKA RÕÕMUS.

2011-10-11T23:07:00.000+03:00

Eks mõned mu toredatest imetlejatest on mõelnud, MIS on Hummeriga juhtunud, KUHU on ta kadunud. Vastus lihtne. Käin arstide manu. Asjatult.
Mind lapsena endile saanud vanemad vist taipasid kohe, et pole ma mingi krants vaid tõeline aristokraat. Milles see väljendus, ehk ikka selles, et üks tõbi ajas teist taga. Küll oli seedimine (vabandage väljenduse pärast) sitt, küll polnud seedimist ollagi, küll oli söögiisu tohutu, küll ei tahtnud süüa, joomisest rääkimata, küll oli palavik, küll oli alapalavik, küll läksid liigesed paiste etc, ect. Ja nüüd on mu peremees, -naine õite heitunud, kuna mu jalad on väga katki, ja mitte ükski arst pole suutnud öelda, MIS on mu viga. Einoh, hoolimata kõigest, valust ka, mängin endiselt kodus rõõmsat tola, küsin süüa, nüüd isegi käppa tõstes, muru peal viskan end kummuli ja peletan kirpe, haugun võõraid ja lakun tuttavaid. Kuid südamesse on pugenud hirm – kas saan ikka terveks, endiseks elurõõmsaks ning vähekese paksuks Hummeriks. Lausa Abikelner Hummeriks, keda peaks selle aasta jõulukuus ootama suur väljakutse aidata oma pererahvast Eesti Õhu suure lennuki äriklassis MerMer´i toite serveerida ja neid tutvustada. Anubis hoidku! Jätan koheselt nutu ja häda ning lähen välja, et mõnd kassi ning vahelduseks rebast ka karistada. SELLISE tormise mereäärse kummituslaevale sarnanavate määrdundhallide pilvede vahelt õõvastavana veiklev täiskuu ajab ju kõik hulluks. Või kuidas?
Aga kui keegi oskaks mind aitata, oleksin tänulik.
Lohutuseks toidunautlejatele, pätsasin hoolimata kõigest Merriti tagant päris huvitava retsepti, kasutasin ta ärevust (külalised saabumas!) ja pildistasin üles ka.
TJÄLKNÖL ehk seda põhjamaalased armastavad.

Tavaliselt tehakse toitu põdralihast (külmutatust). Meie katsetaime selle kõrval ka maheveise kintsu.
Parema tulemuse saamiseks võta üks pooleteistkilone kondita põdrakints ja sügavkülmuta ta ära. Külmutatud loom pane ahjupotti sajakraadisesse kuumusesse kümneks tunniks oma elule tagantjärgi mõtisklema.
Mõtisklus valmis, võta ahjust ja vala üle alljärgneva marinaadiga:
1,5 liitrit vett
1,5 dl meresoola
3 spl. suhkrut
Kümmekond kadakamarja purustatuna
Mõned vürtsiterad purustatuna
Supilusikas musta pipra teri purustatuna
Mõned loorberilehed
Peotäis rosmariini oksi
Nimetet marinaad tuleb keema ajada ning siis parajasse anumasse tõstetud lihale valada, raskuseks taldrik ja kivi peale.
Las ta siis seisab külmas kohas tunnikest viis. Seejärel võta liha marinaadist, tupsuta majapidamispaberiga kuivaks ja serveeri erinevate lisanditega.
Mida meie juurde lisasime, see selgub juba järgmises jutus.

Täna polnudki tarvis süüa teha.

2011-09-30T22:07:00.000+03:00

Hommik algas tujutult. Jaan, tuli välja, polnud üldse rõõmus, et temast kiirelt meediastaari olin kujundanud. Pobises vaid moka otsast: „Parafraseerides Uuno Prostamooli (laupäevase Postimehe kultuurilisa koomikaisa) kaevatakse kohvijoomise keiss Euroopa Kohtusse ja küllap vanameister Ringo Starr Briti kuningakojast printsilt aru pärima läheb, kas ja kunas edaspidi etikett kohvi larpida lubab.“ Kuuldes minu ja Merriti vahvast plaanist Saka mõis Ida – Virumaal ette võtta, läks päris närvi, leides, et nii pikalt reisilt ta tühja kõhuga vaevalt tagasi sõita jõuab.
Miks tühja, läheme ju restorani ka, lohutasin omalt poolt. Kuna üks tõsine mees ennemalt peenikeses söögikohas kõhu täis saab, lendas kui Kaia Kanepi pall terav vastus.
Miskitmöödi saime ikka autoni ja autosse ja sõitsime uljalt üks viis kilomeetrit juba. „Kuulge ma unustasin fotoka maha!“ tuli arglik sõnum Merritilt, „tuleb tagasi pöörata.“
„Halb enne,“ kommenteeris peremees. „Ei ole hullu,“ lohutas perenaine, „ei tohi vaid unustada peeglisse vaadata. Ja kui sina autost välja ei tule, Hummerist rääkimata, siis polekski me kui tagasi pöördunud.“
Jobud, mis jobud, pobisesin endamisi ja unelesin edasi. Sõitsime tagasi ja siis edasi juba kaheksa kilomeetrit. Hiiglaslik must kass istus paremal teepervel.
No kui tema kavatseb üle tee tulla, siis lähen küll koju, kuulsin peremehe mõtteid. Volask tõusis püsti, haigutas, siis ringutas ning pööras laisalt tagasi metsa.
Olime päästetud.
Kummaline küll, kuid mind, kes on ustav kaaslane pererahva reisidel, haarab Narva maanteel Haljala juures, kui ei pööra masin Rakvere poole, tunne, et kohe-kohe hakkme jõudma VÄLIS maale. Arvan, jälgides Merrit, Jaani ilmeid, et pole selles tundes üksinda. Kõik on ju endiselt sama, kuid kuidagi ERUTAV.
Kiviõli tuhamäed, millede juurest läbi sõitsime ja milledest mõnedki on leidnud/leidmas haljastavat katet, tekitaksid absurdse mõttehetke, et oleme kusagil lõunas viinamarjaistandusi väisamas.
„Ärka üles Hummer, su norskamine on kõrvulukustav!“ kamandas Merrit.
Ja keerasimegi Saka mõisa parklasse.
Kaesime üle pankrannikul seisva piirivalvetornist ümber ehitatud konverentsikeskuse,

tormasime juba varasemast ajast renoveeritud Härrstemajast mööda ja jäime imetlema Mõisahoonet.
„Paras kodune,“ arvas Merrit.

Kodune jah, kiitsin mina mõttes kaasa, jõuaks tunnikesega pööningult keldrisse lipata ja tagasi ka.
Kelder, õigemini poolkelder, oligi me sihtpunkt, kuna sinna oli istutatud restoran. Mul käis korraks kõlvatu mõte läbi pea, et oleks ise taolise uhke kinnistu omanik, oleks söögikoha meisterdanud piirivalvetorni kõrgeimale korrusele lummava vaatega üle mere. Oleks teatavasti ei ole hea poiss, seega jätsin oletused kassi saba alla ja järgnesin pererahvale söögisaali. Selles saalis kuid oli mõisate kohta ebaharilikult soe, seega nendel, kel võimalik, tuli vammustest vabaneda.
Teenindajaproua libises menüüdega kohale ja ei tahtnudki koheselt teada, kas miskit ette juua tuua võib. Seega pluss talle, kuna saime rahulikult UURIDA, mida söögiks ja ehk ka joogiks tellida.
Eelroogadest valisime Merritile
Peediga marineeritud võikalacarpaccio lehtsalati, lõheceviche ja murulaugutoorjuustuga (kuus euri)

ja Jaanile Boef a´la tartare (üheksa euri).

Jälle kala, muigasin. Jaani suupiste kohta kuuldes, uskusin, et see toores liha koheselt tee mu juurde laua alla leiab. Võta näpust, võikala oli hõrk ja sulas Merritil võina suus. Kui just väga norida tahtnuks, siis lõheceviche kippus veidi domineerima.
Boef a´la tartare oli nii peenelt töödeldud, et vaid kaks imepisikest kiulist osakest mu lõugadeni jõudis.
Põhiroogadeks sai valitud
Seafilee noisetid küüslaugu- kartulivormi, parmesaniga üleküpsetatud endiivia ja ananassisalsaga (kaheksa euri)
Suitsutatud veisefilee kartuli- pekonigratääni, marineeritud ja küpsetatud sibula ning kadakamarja – punase veini kastmega. (üksteist koma viiskümmend euri)

Noisetid kõlasid ägedalt, mõtlesin ma laua all ja püüdsin ette kujutada, misloomaks filee kujundatud on (miskipärast kuvastus röhkiva notsu nina). Tuli kuid välja, et tegemist oli kenasti viilutatud sisefileetükikestega.
Anubis hoidku, see roog oleks maitsenud hästi ka ilma taolise kummalise pealkirjata. Veisefilee puhul oli kõik selge, ehk vaid pisike täpsustus, et tegemist saab olema välisfileega, kulunuks ära.

Kuid ka välisfilee oli peenelt pehme ning mõõdukalt verine, seega lootus, et miskit ka mulle kukub, suri eos.
Üks omamoodi kiiksuga asi oli praetaldrikuvitraaž. Selgus kuid, et värviline asi oli söödav ning sobis mõlemi praega.
Meeldiv ettekandja päris lõpetuseks magustoidu kohta. Jälle ei tellinud. Põhjus lihtne – kõht meeldivalt täis (Merritil ja Jaanil, mitte minul).
Jaan loomulikult tellis enne sööki IKKA espresso. See oli selle restorani kõige nõrgem lüli.
Mis kuid ei varjutanud ülejäänud maitseelamust.
Vahemärkusena. Olen murega jälginud metshanede paari, kes nädalajo meie saarele kanda kinnitanud. Tekib küsimus, keda nad ootavad. Kas Holgerssoni Nils´i. Või äkki hoopiski mind. Tõele au andeks, hüppaksin selga ja põrutaksin nendega koos lõunasse. Mõte tulevast talvest ajab praegu juba hulluks. No ega ma mis teab, mis kuumust ka ei talu. Seega oleks parim sihtmärk Tenerife. Seal kuid pidid vulkaanid möllama hakkama.
Järelikult istun parem kodus ja lakun... südant ja saba, kaht tagumist jalga ja naba.

Topeltmarineeritud sea sisefilee.

2011-09-26T13:31:00.000+03:00

Paar jutukest tagasi panime notsufileed (kolm tükki) marinaadi. Õnnneks ei unustanud Merrit neid ja teisel päeval toimus erinevate marinaadide valmistamine ning vähe hiljem ka lihade degusteerimine.
Sel ajal kui praeahi end 220 kraadini kuumutas, meisterdasime valmis kolm erinevat segu.
A
Ühe laimi riivitud koor ja mahl
1 punase tšilli kaun, peeneks hakituna
Pisike punane sibul, peeneks hakituna
2 teelusikat mett
1 dl oliiviõli
1 tl soola

B
Üks purustatud küüslaugu küüs
Ühe sidruni mahl ja riivitud koor
Pöidlasuurune ingveritükk, riivida
2 dl oliiviõli
1 tl soola

C
0,5dl balsamäädikat
0.5 dl vett
2 dl oliiviõli
1 tl soola
1 tl purustatud rohelist pipart
1 tl purustatud kadakamarju

Küpsetasime liha ahjus kakskümmend minutit, siis jahutasime kiirema tulemuse saamise nimel õues. Minu valvsa pilgu all, kuna selgelt oli meeles vastiku kassi käitumine jahtuma pandud juustukoogiga...
Kallasime jahtunud fileed erinevate marinaadidega üle.
Ja juba mõne tunni pärast asus meie auväärne pere tehtut testima. Meile meeldisid kõik. Minule ja Jaanile ehk kõige rohkem filee marinaadis C.
Peale kõige muu oli pererahval ka seeneõnne, seetõttu praadisime lisaks kitsemampsleid ja kukeseeni.

Söögi kõrvale ilmavaatemängud täiesti tasuta!

NOVELL JA TOIDUDISAINIMINE.

2011-09-25T20:19:00.000+03:00

Mis arvate, kas me panka jõudsime ja notarit väisasime. Ei loomulikult mitte, kuna notar olevat haige ja pangas sanitaarpäev. Nii vähemalt mu vanemad mulle selgitasid.
Lohutusauhinnaks läks Jaan ei tea kuhu, Merrit aga võttis mind kaasa Novelli (restorani noh). Toidudisaini üritusele. Kuna olen ju mõlemil alal proff: söön hästi ja disainin veel paremini, siis unustasingi, milleks tegelikult linna tulin ja asusin kaasa elama nelja võistkonna pöörastele fantaasiatele. Kuna peale haistmis- ja nägemismeele on mu jaoks oluline maitsmismeel, müksasin, kui hõigati välja kutse vaaajatest žüriiliikme leidmiseks, perenaist, kes seejärel leidis end vähe ehmunult keset saali. Ja seal siis me kahekesi seisime. Mina küll taas nähtamatult kui mulle kohane. Määratud liikmeteks olid toiduguru Aivar Hanson ja Disainiöö esindaja Silja Ritson .
Võistlustulle (huvitav väljend, kas pole – ei näind ma leeke ise kusagil) astusid kaks päris kokka Andres ja Andres, kaks päris toidublogijat Marju ja Ragne, kolm päris disainerit Helmet üksinda, Kirsi ja Raili kahekesi.
Poole tunniga pidid nad kokku keerama eelroa, magusa ja joogi Eesti disainerite nõudesse. Disainist rääkidest olid kavalaimad Kirsi ja Raili, kes nõud ise ka valmis küpsetasid. See oligi nende tugevaim pool (erinevatest tainasegudest, beseest, kartulist, sibulast... küpsetised), mida sinna sisse panna kuid jäi fantaasia nõrgemaks osaks.
Helmeti kujundus oli lakooniline koos selles peituva iluga, kuid saia- leivatükikestel asetsevad kala- ja juustupalad olid keskmise kohviku tasemel.
Blogijad aga! Nende julgus juurikatega mängida tõstis mu kulmud aupaklikut kõrvade taha. Oleks ma juurikalemb, saanuks nad minu käest täis panga. Peediviilakas meega määrituna ja pähklisegusse kastetuna pistetud peenikese pulga otsa vääris tõepoolest nimetust Targa Popp.
Kokkade eelroana pakutud kalaampsud kalamarjaga maitsesid. Imestama pani ainult, miks ükski žüriiliige kenadesse vähikestesse sõrgu sisse ei ajanud. Kuna olen ka küpsetistelemb, siis õunast inspireeritud šokolaadifoundant, selle kõrval tainas küpsenud õunaga ja lõpetuseks õunasorbeega kaalutasid kaalukeele kokkade kasuks.
Aga arukas jutt ja kenad pildid on Marju blogis, seega vaikin, vaikin, vaikin!

MURE.

2011-09-21T22:25:00.002+03:00

Võiksin ju iseennast parafraseerida: hommik algas kaunisti! Aga päev läks hulluks kätte.
Algas jah! Sain põhjalikult pikutada, siis viidi õueringile, siis anti süüa, siis ravitseti jalgu. Mis teha, et puhta tõu tunnusena jahivad mind kõiksugu tõved. Ainuke lohutus, et enamus kõrgklassi daamidest (vähemalt vanal ajal) surid ka kaunilt noores eas tiisikusse.
Siis läksime Jaaniga taas õue ning mu nina ütles, et auto kapoti all pole kõik korras. Otse vastupidi – loomad on lahti. Haukusin selle informatsiooni ka peremehele selgeks. Avaski ta kapoti ja koleloom (kassitaoline olend) jõllitas vastu. Jõllitas vastu ja hakkas vastu, kuna leidis, et meie masin on tema kodu. No SELLE valeteadmise tegin talle kiirelt selgeks. Ja siis me kaklesime veel veidi ka terrassil. Silmad pidi mul välja kiskuma. Mis edasi sai, sellest ma parem ei räägi.
Seejärel topiti mind koos purkidega auto tagaossa ja algaski taas reis Merriti õe juurde. Miks purkidega. Nimelt oli Merrit õekese nõusse saanud, et viimane purgistab MerMer´i külaliste tarbeks talvisesse ängi säravaid paradiisiõunu, muudest delikatessidest rääkimata. Mis teha – perenaine oskab küll süüa teha, kuid purgistamisega astub ta pidevalt purki. Küll unustab ta neid kupatada, küll unustab ta neid üldse valmis teha ja kui teebki valmis, siis unustab, KUHU ta oma järjekordsed hoidised pani. No olgu-olgu, see ei kehti vürtsika õunamoosi, tšillise päikesekuivatatud tomatipesto ja veel mõnede asjade puhul. Kuid see, kuis ta alati purgistamishooaja alguses vaimustunult Jaanile (minule ka) räägib, kuidas see aasta möödub teisiti ja moosi tehakse ja pirne vekitakse ja tomateid marineeritakse ja nii edasi ja NII edasi, tekitab must katastroofi eelaimused.
No SEEAASTA on Merrit targem, seega usaldas hoidistamise oma aruka õeraasu hoolde.
Kohale jõudes ootas Hummerit Porsche. Õõvastav arusaamatus, kas pole. Lausa totter tegelikult, kuis matsirahvas mind matkib. Olin veendunud, et olen ainumas koer, kes suursuguse auto nime kannab ja ennäe õepoega (Merritit, mitte minu, oma), kes tõi majja dalmaatslase ja sellele Porsche nimeks pani. Seega kaikusid üle Järvamaa hüüded: „Hummer siia, Porsche, nii ei tohi. Hummer seisa, Porsche lama, Hummer-Porsche istuge, tantsige...“
Nuujahh. Oh seda inimmõistust küll!
Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuidas õed ja nende mehed, koertest rääkimata ümber lõunalaua istusid. Loomulikult läks jutt mu geniaalsele raamatule „Õgivad ja blogivad“. Rääkisin uhkusega, kui paljudes raamatukogudeski mu kunstiteos sees on ja enamuses neist lugemise peale järjekordki.
„Oot-oot, Hummer,“ segas mu jutule õemees Heiki vahele, „kas sa seda tead ka, et autorile makstakse laenutuste pealt autoritasu?“
Muutusin närviliseks, kuna tasust selle eest, et MINA raamatuga hakkama sain pole mu vanemad miskit piuksatanud. Ja raha pole ma ka näinud. Ja üldse, KUHU see raha peaks laekuma. Tasust. Autorile pean ma silmas. Olen nimelt aru saanud, et enamus maamunal ringlevast rahast on virtuaalne. Põrutab see tiivuline olend ühelt pangaarvelt teisele ja tegelikult ei näe seda ükski hing. Aga mul ei olegi PANGAARVET jõudis sel hetkel külm tõde mu ukseni. Tonksasin vanemaid, kes miskipärast Heiki jutust üsnagi morniks muutusid. Arvet, arvet, tahan oma arvet, niuksusin vihaselt.
Seepeale tegi Jaan suu lahti. „Olgu, olgu, homme põrutame sinuga Tallinnasse ja panka, kuna enamus meie arveid seal on, siis NORDEA panka. Pass sul ju on, piltki sees, midagi isikukoodilaadset samuti. Arvan, et iga teller naerust nõrkeb, nähes sind ja mind uhkelt toolidel kenutlevalt pangaarvet sulle avamas. Kuid KUIDAS saaks ta keelduda. Oled ju autor. Raamatu. Ja kusagile tõepoolest peab su tasu ju laekuma:“
Heiki lisas tunnustavalt vahele. „Ja ära unusta kui paljudele loomakestele on losse ja muud varandust pärandatud!“
Seega nagu aru saan, ootab mind homme ees tee panka, kust omale arve saan ja notarisse, kus Jaan ja Merrit kõik oma varanatukese mulle testamendiga pärandavad ja kui õigesti aru sain, tuleb mul vastutasuks kõik maine varandus neile pärandada.
Elame huvitaval ajal või mis?
Uuesti maa peale tulles haarasime tagasiteel Tapa linnast mõned notsu sisefileed kaasa. Tapal tapa notsusid – lõin koheselt slogani.
Aga fileedest otsustas perenaine teha topeltmarineeritud värgi. Kuna ta kogu retsepti mu ees kiivalt varjas, siis saan rääkida antud hetkel vaid esimesest marineeringust.
Kuna meil oli ahnitsetud 1,3 kilo fileekest (ei tea, kas kellelgi pulmad taas tulemas?), siis pandi nii suur hulk kogus alljärgnevasse segusse.
Segu muuseas tehti topeltkilekotti.
Neli üliprisket kodumaist küüslauguküünt peeneks hakituna
10 supilusikatäit neitsilikku oliiviõli
5 supilisikatäit sojakastet
Neli kuivatatud piri-piri kauna (purustatult)
Supilusikas purustatud musta pipart
Rosmariinilehekesi.
Segu valmis topiti fileekesed kotti, suleti sõlmedega ja turvalisuse huvides pandi kogu värk kolmandasse kilekotti ning seejärel külmkappi. Seal ta siis seisab homseni. Kui Merritil meelde tuleb, siis pöörab kotikest aeg-ajalt ka.
Eks home näeb, mis edasi saab. Loodan siiralt, et Merrit ära ei unusta, MIS tal külmkapis seisab...

SAKSIKHIRV, PURAVIKUD, KUNSTIST RÄÄKIMATA.

2011-09-20T22:23:00.000+03:00

No võtke MIND kaasa, nurrusin, nähes, et pererahvas end päälinna pakib.
Võetigi. Oleks ma aimand, millega see lõpeb, ehk oleksin meelsamini diivanit kulutanud. Kas(s) oleksin?
Läksime siis koos. Esimene peatuspaik K Hulgikaup (kas (K)assi või (K)oerale kuuluv?) Peterburi maanteel.
Tuiasid mu lollikesed konservide, paberkaupade, ja Anubis ise teab mis kallal. MINU nina väänas kuid ilmeksimatult tee külmlettide kallale.
Kuna kurje saalitädisid polnud, sain rahulikult kaks esikäppa vitriinidesse tõsta, koon sinna vahele. Esimene osa, külmutatud kalaannid, tekitasid mus vaid ööööök tunde, kuna kala on meil värske.
Ausalt öeldes liha ka, kuid kõike, mida HING ihaldaks, ka ju lähekilomeetritelt ei leia.
Seega toetasin oma suurepärase koonu järgmisele letile.
Cawi maaletoodud kaup. Veerisin välja. Võngutasin oma imekauneid pruune silmi vasakule ja paremale, siis paremale ja vasakule. Ühtki saalitöötajat polnud näha. Avasin külmaleti kaane ja kukkusin tuhnima. Uus-Meremaa lammas, ja miskit veel ei tekitanud emotsioone, kuna kodunt saame paremat. Siis aga kaevudes sügavamale kaevasin välja pakikese, ümara ühelt ja pikliku teiselt poolt, tundus huvi (s.t. isu) äratav. Hüpitasin teist siit ja sealt küljest, kuni veerisin välja, et tegemist SAKSAHIRVE SISEFILEEGA. Emme, issi, karjatas mu mõistus, võtame selle ja viime koju!
Õnneks oli samal mõistuslikul lainel ka Merrit ja Jaan, seega korjasime kauba kärru ja peale rahalist tehingut ta meie oma oligi.
Põrutame koju, teatasin uhkelt autos istudes.
Täitsa lollakas, tuli kommentaar pererahvalti. Tänase linnasõdu põhiplaan TEATER ju on.
Vaatasin end kiirelt üle. Paljas kui püksinööp. Peale oma õhukese karvkatte puudusid nii lakk-kingad, smoking kui ka kikilips.
Rumalike, lohutasid vanemad, sinna KULTUURIKATLASSE võid kasvõi ihualasti minna. Omaasi kui külm hakkab.
Katlani kuid oli aega ja otsustasid nad mulle hoopiski kohvikut MOON tutvustada. Ilmaasjata, kuna Moonil osutus esmaspäev puhkusepäevaks. Ei lasnud me tilkuvast vihmast ja niiskest tuulest end heidutada, vaid heitsime pilgu enda ümber.
KULTUURIKILOMEETER- karjus silt. Meetri pärast avastasime söögikoha, andku kass mulle andeks, et nime ei mäleta, mis oli avatud. Kõrval miski disainigalerii ja edasi viit Linda Liini laevadele.
Uks oli lahti ja tuba soe. Menüümoodi katkedki rippusid seinal. Imbus kohale meeldiv mustaverd noorherra, kellele Jaan seletama hakkas, mis soovime.
Herra suu oli naeratav, pilk aga hämmeldunud, Sorry, ei räägi ma hästi eesti keelt.
Ega sest polnud midagist, rääkisime talle selges inglismannide keeles, et prantsuse sibulasuppi tahame.
VAHEMÄRKUS. Kujutan ette, kuidas Merrit ja Jaan avavad restorani Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalist rääkimata. Kunded tulevad ja pererahvas teatab armsasti, et ei mõika mütsi, ööstki rääkimata nende salapärasest keelest ja meelsamini teenindaks neid eesti keeles...
MUIDUGI on tore, on vahva, on über, on mõnsa, et paljud muumaalased meile elu edendamisele abistava käe ulatanud on. Ja peris mõnus on mõnes söögikohas puhuda prantsust, teises italiaanot, kolmandas inglist ja hispaniaanost rääkimata. TEGELIKULT polegi sest miskit halba, kuna samades kohtades loetud kuud hiljem laulab peremees ka eestit. Kuna nad TAHAVAD meie olematut keelt õppida.
Mu mõtisklused katkestas patsutus turjale.
Hüpppa, Hummer, autosse. Aeg on kunsti juurde pöörduda.
Pöördusime ja vaimustusime. Pererahvast, nii nagu ülejäänud kunstiihalejatest oli veits kahju, kuna üks tund ja nelikümmend minutit kõledas laudas saab tervislikult mööda saadetud vaid põletavalt kuuma kunsti saatel. Õnneks oli The Black Rider piisavalt tuline, et kütmata katel unustada.
Ei hakka ma siin ümberjutustust tegema, kuid Nõidkütt herr Weberi ooper on saksa lavastaja Christian Römer´i kintsutantsu saatel saanud uue hingamise. Õigemini küll Tom Waits muusikuna ja William S. Burroghs kirjanikuna on andnud vanale muinasloole tänapäevase kuue ja see kuub passib vist igale kahejalgsele selga, hästi.
Kui aegunud on ikka küsimus, mis juhtub sinuga siis kui oled oma hetkemõnu nimel müünud hingekese Saatanale.
Saatan õnneks on niivõrd sisukas nimi, et selle alla saame koondada kõik oma patud.
Taas tonks mu selga. Pererahvas äratas mind, kuna mu norsatused ja ... olid juba kogu vaatajaskonna seas piinlikust tekitanud.
MIS oskan ma öelda – pole see kunsti tõlgendamine kerge ega midagi...
Puravikud aga – need tõime lähedalolevast metsast. Nõidkütti õnneks polnudki kohal!
Hirvekesest aga,
fileed – kuussada grammi - (umbes kolme sentimeetri paksused) vürtsitasime kivisoola ja musta pipraga, siis praadisime neid sulavõis minutike kaks ühelt ja sama palju teiselt poolt, valasime piisake valget armanjkki ja panime põlema, tõstsime eraldi vaagnale ning pannile lisasime pool klaasikest punaveini ja redutseerisime segu kõval kuumusel pea kolm korda väiksemaks. Sellest tuli mõnus piisake kastet.
Varem juba praadisime kõik leitud ja puhastatud puravikud ausa või sees, soola ja pipart ka.
Spargleid keetsime vee (kaks kolomandikku) ja veini (üks kolmandik) segus, vürtsiks kivisoola ja väheke hääd oliiviõli.
Hää oli!

ASJAD, MIDA NIMETATAKSE HARJUMUSEKS.

2011-09-18T23:35:00.000+03:00

Või isegi rutiiniks? Või äkki hoopiski rituaaliks?
Aga miks mitte häbeneda kordusi: igal hommikul, varem või hiljem jõuavad mu vanemad allkorrusele kohvitassi kallale. Luristavad ja rüüpavad seda, mina aitan külalistetoa diivanil lesides sümfooniale kooskõlas olevate norsatustega kaasa. Nagu ikka.
Siis hõikab perenaine või oli see hoopiski peremees: Hummer, siia!
Muidugi ei liiguta ma lillegi. Mul siingi hea olla.
Hummer, SIIA. Kõlab järgmine kutse.
No olgu, olgu, kuis rituaal käsib, nii kukutangi end kõikide käppade mütsumise saatel aeglaselt diivanilt ja jään põrandale pikutama.
HUMMER, SIIA. Karje, mis sarnaneb ähvardusega.
No kass võtku, ajan end püsti ja lontsin unesegase lõustaga oma jobukesi vaatlema.
Jahh – on nad samad, mis igal hommikul ja ise olen ka sama totter kui alati.
Aga samas on see ütlemata mõnus, kui tead, mis sind hommikul ootab ja TEAD, kuidas selle teadmisega mängida.
Jõllitame sis kolmekesi üksteisele otsa.
„Hummer, sul puuk seljas!“ hõikab Merrit. Las olla, mõtlen mina ja kappan perenaise eest minema (nagu igal hommikul). Kappan ja vaatan, et mitte liig kiirelt, kuna rituaal nõuab, et varsti tuleb mind kätte saada, mu kere üle patsutada ja seejärel veenduda, et puuki polegi.
Pealeselle argneb järgnev dialoog.
Merrit:“Kes läheb Hummeriga välja?“
Jaan (ohates kui järgneks kiire minek kolme meetrit kraavi meie kivisel pinnasel kaevama): „Eks ikka mina, kuid siis tuleb koerakesel veel pool tunikest oodata, kuniks riidesse saan!“
Merrit (parastavalt):“LOOMULIKULT, nagu alati, lähen mina!“
Hummer (vaikselt): „Võin ju ka ise minna ja minemise käigus kohalikud kassid üle vaadata!“
Lontsime siis koos perenaisega ja naudime iga hetke, sündmust ja viivu, mida algav päev meile pakub.
Koju jõudes on peremees vastutasuks katnud hommikulaua, aastaajast, tuultest ja päikesest sõltuvalt on ta kas lõuna- või lääneterrassil või hoopiski tammise laua taga. Kuid igast asendist merele vaadates.
Mulle on kööki ka kauss krõbuskitega valmis pandud, mille ma ülehelikiirusel alla kugistan, et mitte ilma jääda järgnevast rituaalist, mille peategelane olen enesestmõistetavalt mina.
Kauss tühi ning nägu näljane persetan vanemate vahel. Siit tuleb palake ja sealt suisa maiusasi.
KÕIK ju teavad, et mu kõht pole enam tühi, kuid MÄNG ja selle ilu on see, mis igapäevarutini kunstiks moondavad.
Lõppu kuid ka üks lihtne merilõhe küpsetusviis. Ja parima tulemuse saad kui kala oma kalurilt tuleb.
Neljale:
600 g lõhefileed
Üks apelsin
Üks sidrun
Käpake tilli
Väike mugulsibul
Kaks tomatit
Priske paprika
Kaheksa õhukest kollase suvekõrvitsa viilu
Meresoola, jahavatatud pipart, 150 grammi hääd võid (Valio), pool suuremat klasikest valget veini (võimalusel sama, mida lõhele juurde mekutad).
Viiluta apelsin, aseta küpsetusanuma põhja, pane lõhe kas ühes tükis või portsudena viiludele, kärista soola ja pipart, kata kalake esiti sidruniviilude, siis tilli, seejärel viilutatud sibulaga, tomatite ja paprikaga. Kõigele peale laota suvekõrvits ja kärista veel veidi soola ja pipart. Siis viiluta või ja vala üle veiniga. Kui on, siis tupsuta peale väheke rosmariini.
Küpseta esialgu kümme minutit 220 kraadises ahjus ja siis veel kakskümmend minutit 180 kraadises ahjus.
Serveerida võid kas kuumas küpsetusanumas või siis tõsta viilud kenasti serveerimistaldrikule, aedviljad teisele küljele ja kuldne kaste kastmekannukesse.
Miskipärast kaob see söök nõnda kippelt, et olen suutnud teha pildi vaid enne ahjupanekut. Ja mis teha, seal võimutseb vaid suvekõrvits...

Ja päikeseloojangud ajavad endiselt hulluks!

MAA SOOL.

2011-09-13T11:20:00.000+03:00

Maa sool, sõnas mu peremees Jaan eelnevat kirjatükki lugedes. Ja korrutas veelkord üle: Hummer – maa sool.
Pärast esmast tahtmist peremees pärismetsadesse saata rahunesin ja hakkasin tema sõnade mängu lahti mõtestama.
Hauu – loomulikult olen kuulnud, kuis tunnustavalt kutsutakse õpetajaid ja muid (maal) elu edendajaid MAA SOOLAKS.
Kõlab atraktiivselt või mis. Kuni selleni kui mõtlema hakata, mis teeb sool siis kui ta näiteks paksu korrana murule laotataks, ootad väheke ja muru kollendab, ootad väheke rohkem ja muru kaob. Seega, kas pole veidi irooniline?
Kuid mu tuttavate seas, ausõna, on inimesi, mitte koeri, keda siiralt selle tiitliga tituleeriksin.
Ärkab taoline kuke ja koiduga sel aal kui enamus laiska sugu teist külge pööramas on. Ärkab ja tunneb, et vaja tegutseda. Vaatab siia, naine magab, vaatab tänna, kasski tukub. Ei lase ennast vaatepildist heidutada, vaid tormab õue, et esimesel kargel kastesel murul hommikvõimlemine teha, kiirustab tuppa, seks et kurvalt tõdeda - abikaas magab, endiselt. Solvunult tirib ta tõrkuva kassi ja koeragi pissile.
Ohh – kui näeksite nimetatud loomakeste unesegast ja piinatud ilmet!
Seejärel tahtes veenduda, kuis maailm teda uue päeva puhul taas avasüli tervitab, tormab ta aurav kohvitass käes arvutisse.
Seal kutse maamessile, koorilauluproovile, uue rahvateatri esietendusele, volikogu istungile, rahvatantsu seminarile, hää toidu turule ja nii edasi ja nii tagasi. Mis sest, et enamusest ei tea ta tuhkagi: tantsida ei oska, lauluhääl ka nagu kohikukel, näitlejaand taoline, et kadunud Pansogi piinleb Maa Soola iga etteaste puhul kui põrgukatlas. Inimrahvas ütlevat sellise kohta, et igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Nuujahh, ei kadestaks pulmi ega matuseid, kus Maa Sool pääosaliseks trügib. Siis on kõik TORE, VAHVA! Muumitrollide austajana võrdleks ma taolist ilmakodanukku Koduvanaga. Töökas, usin, tulvab tahtmist kõiki õnnelikuks teha ja miskipärast on enamus teda nähes õnnetud.
Maa Soola nägu tõmbub naerule. Paak täis ja teed uuteks avastusteks valla.
Kuulan kuis koorilauljatel hääl tasaneb, rahvatantsijad leiavad vargsi, et pakiline vajadus on koju tõtata, näitlejad ei tulnudki hommikul lavale, poliitikud lükkasid volikoguistungi edasi, turg pandi ka kinni.
Luges peremees ka selle kirjatüki läbi, patsutas mu pead ja ütles: “Tubli, Hummer! Oledki TÕELINE Maa Sool. Loll, aga agar!“
Hähh Jaan – lõpeta ka minu lõputu tögamine!

MILLEST MÕTLED, HUMMER?

2011-09-09T00:20:00.000+03:00

Selle küsimuse peale perenaiselt ärkasin. Kas ärkasin? Ja kas üldse olin maganud?
Kuid mu vastus oli kiire ja Merritit hämmastav: Koloniaalpoest.
See pani isegi muidu mu nii vaimuka perenaise suu kinni. Küllap ta ei saanud aru ei mütsi ega öödki. Eeldas ta, et vastan nagu alati: toidust.
Eriti pääle seda, kui tundide kaupa keetsime küüliku rinnakuid tummiseks puljongiks,

hautasime kolmekuiset kodukitsetallekest punaveinis,

keerasime lehttainasse ausalt ise korjatud metsaseened,

fileerisime siiapoissi (või äkki hoopis tüdrukut), et teda seejärel enne lauale andmist vähekese meresoolaga ergutada, käisime kena naabriproua juures saagil ( kollane suvikõrvits, pisike ümar peet, must porgand, basiilik, salvei, tüümian, till, saialill, paradiisiõunad, muhedad ploomid, suhkrut tilkuvad pirnid, munad), segasime kokku oma tummise šokolaadikoogi taina ja seekord taas pardimunadega.
Toidust küll, kuid teistviisi.
Küllap vist tegelikult enne küsimuse kuulmist magasingi, kuna viibisin enda arust täie aru juures ühes toredas maapoes. Eestimaal.
Ühes nurgas oli kõik eluks (mitte söömaks) vajalik. Ämbrid, pannid, potid, kastides naelad, hobuserauad, kuulsate kunstnike (Rembrant näiteks) maalid (ei vist mitte originaalid), chippendale mööbel (originaalid), üksik viiul (Stradivarius), Gotlandi käi, rullitäis riiet (Siiditeelt), nööpe, niiti, tikke, sulejopesid, hobuvanker, nutvad nukud, pesukäsnad, - vahendid, palju muid lelusid ja olemiseks tarvilisi asjandeid ja teises nurgas tünn hapukurkide, soolaheeringaga, selle kõrval laes rippuvad suitsusingid, kõrval riiulid värske küüliku-, lamba-, metsaloomalihaga, päikese järgi lõhnavate tomatitega, kurkidega (mis kõlbavad nii salatisse kui hapendusse), metsaandide, mee, kodusaia, -leivaga, kartulitega, mis värske mulla järgi lehkavad, porgandite, mille lehedki veel värskuset õlmitsevad, peetide, kaalide ja kõige muuga täidetud, mis Emake Loodus oma hoolitsevast üsast sünnitanud on.
Sa Hummer oled ikka üks segane koer, pomises perenaine. Kas ikka olen? Vaadates ja kuulates kõike seda, mis maailm oma tarbimishulluses ja kodukeemias saavutanud on usun ma siiralt ja rahulikult seda, et varsti taasjõuame normalse tarbimiseni, milleks enamuse saamegi kätte kodust penikoorma raadiuses Ja just sellisel hulgal, mida üks peni seljas kanda jõuab. No olgu-olgu, hää vein ja mõnus oliiv tuleb kaugemalt. Kuid mõelge, MISSUGUNE väärtus, kui selle toob teieni postitõld, mille ette on rakendatud paar uhket sälgu?

TÄNA RÄÄGIME AINULT LIHAST.

2011-09-06T22:16:00.000+03:00

Kuna ilmselge on see, et lihaveiste kasvatajad ei tohi oma Maalit, Jürit, Aleksandrit, Liivit jne. kodus hukata, siis tuleb ikkagi hüva tüki saamiseks seada rattad turule. Täna avastasime Nõmme turu Saaremaa Lihapoest veel katsetamata tõu Belgia Sinine (mulle tõi ta kohe meelde ka läbikatsetatud kartulid, mida eesti keelde tõlgituna nimetame Kongo Siniseks). Ja nii nagu kartulites, ei tulnud ka eelpoolnimetatud lihaveise välisfilees pettuda.
Ja kogu me söömaaeg oli siis alljärgnev.
Esiteks oli endiselt pihutäis hääd ja rohelist sparglit. Murdsime otsad, keerasime ülejäänule vähekese serrano sinki selga, piserdasime oliiviõliga ja panime 200 kraadisesse ahju küpsema.
Välisfileest lõikasime pea kolmesentimeetrise jämedusega viilakad, patsutasime nad käeseljaga (ausalt öeldes minu käsi küll mängus polnud) lamedaks ja jätsime ootele.
Siis purustas Merrit uhmris kadakamarjad, rohelise pipra ja väntas veskist juurde meresoola. Segas vürtsid taldrikul läbi ja määris viilakad korralikult seguga kokku.
Siis ajasime pannil võitüki kuldpruuniks, praadisime viilakaid ühelt poolt kaks ja teiselt poolt ka kaks minutit.
Jaan seisis juba valge rummiga valvel ja panimegi lihakese põlema (peenemalt öeldes ikka flambeerisime teist).
Põletatud liha sai tõstetud taldrikule ja korralikult fooliumiga kaetud.
Pannile jäänu aga sai lisaks pool kanapuljongi kuubikut, see sulanud, lisasime Merriti õe punasesõstra mahla, ajasime keema ja lisasime 20 protsendise hapukoore, alandasime kuumust üheksapallisel pliidil kuue peale ja vispeldasime kastet mõned minutid kuni see mõnusalt paksenes.
Selleks ajaks oli ka spargel valmis, mõned talutomatid viilutatud ja ei muud kui liha koos kastmega lisaks!
ÕHTUSÖÖK KAHELE
300 g sparglit
Sobiv kogus serrano singi viilakaid (ca 50 g) sparglite mähkimiseks
Törts oliivõli

Kaks lihaveise välisfileed (ca 170 g kummalegi)
12 kadakamarja (purustada)
Supilusikas rohelise pipra teri (purustada)
Teelusikas veskis peenestatud meresoola
Praadimiseks 50 g võid
Flambeerimiseks 6 cl valget rummi, üks põlev tikk ka!

Kaste
Pool kanapuljongi kuubikut
1dl kodus aetud punasesõstra mahla
1 dl 20 protsendilist hapukoort

Hauu – ja loojang tapab endiselt!

SAGADI MÕISA RESTORANIS.

2011-09-05T23:42:00.000+03:00

Vaba päev.

Ei alanud ta taas mitte mõnusa lamesklemisega, vaid Merrit kamandas kõik tööle. Eelkõige iseenda, kuna kaks korrust maja vajas usina perenaise kätt. Jaan ühmas enesekaitseks, et traktor koos niitmata ( huvitav, MINU arust niideti seda vaevalt kolm päeva tagasi? ) muruga karjuvat tööka peremehe järele, kel peale kõige muu olevat tarvis viisteist kivi pargi alt eemaldada ning augud liivaga täita, selleks et traktoril ( vabandust raideril, kuid MIS vahe sääl ikka on ) pehmem niita oleks.
Seega kadus üks välja ja teine jäi sisse. Vähekese kaalumise järgi leidsin, et tubased tööd on huvitavamad, seega abistasin Merritit nõudepesumasinas, pesumasinas, tolmuimejas – muudest vidinatest rääkimata.
Seega ühisel ponnistusel oli kõik kella neljaks täitsa ilus ja otsustasime ühisel meelel Sagadi mõisasse sõita, kuna sealne valdavalt metselajale pühendatud köök seni maitsmata oli.
Tee sinna oli esmasel ehmatusel kui taasminek ( filmi )tööle. Tõesti naljakas, kuivõrd vaatad vanu kohti uue pilguga.
Möödumine Kolgamõisa Rahvamajast tõi lootuse, et ehk on oinas, va vana kaaslane, endiselt ukse taga määgimas. Ei olnud oinast, ei olnud mind ega Jaanigi.
Ilumäe küla Sirje käsitöötalu nähes vaatasin huviga, kas kaltsudest „vanaperemees“ pikutab ikka aia ääres. Ei lebotanud ta ühtegi. Värava äärde aga oli uus nukk-preili istuma säädnud end.
Võhma külas meenus, kuidas Merrit külapoodi ei saanudki, kuna viisteist minutit enne sulgemist sõitis poemehel kopp ette ( kujundlikult ikka! ) ja selle päeva esimest külastajat nähes tormas Žigulisse ( automoodi ese ) ja lahkus sõimeldes, milles kirjeldas rasket elukäiku – enda oma vist?
Aga Võhma laulukoor Jaani taktikepi all setu rahvalaulu lauldes tuli eredalt silme ette.
Palmse mõis meelitas filmimise ajal Jaani eelkõige puravikega – need meist siiski sinna maha jäidki.
Ja olimegi Sagadis. Mul on kuri kahtlus, et Merrit tahtis oma silmaga kaeda kohta, kus Jaan mõisahärrana härravoodis mõnules ja peaaegu et ühe kena mõisadaamiga vanni võtma oleks läinud. Anubis olgu tänatud, et minu valvas silm vallatused ära hoidis.
Aga tegelikult suundusime restorani. Üks ilusamaid kohti oli vaade hotelli ja restorani siseõuele, mis vahemerelise hõngu meeltesse tõi.

Restoranisaal ise jah oli kui eelmise ajastu kajastus. Aga mõnikord ongi huvitav kui suudetakse säilitada midagi natuke naljakat ja natuke oma aega peegeldavat.
Menüüst tervikuna pikalt ei pajata, seda leiate Sagadi kodulehelt. Räägin vaid sellest, mida Merrit ja Jaan sõid ja sellest pajatasid. Mina olen taas tervislikel põhjustel krõbuskitoidul. Ohh elukest...
Eelroogadest tellis Jaan Veisesabasupi kopralihaknellide ja köögiviljadega ( 6 euri ), Merrit aga Grillitud ja marineeritud krevetid värske aedsalati ja tšillikastmega ( 7 euri ).
Kopralihaknellid kujutasid end kolme nimetissõrme suurust hakklihapallikest, köögivilju me ei tuvastanud. Jaan, kes on tuntud soolafriik, kurtis, et supp on tulisoolane ja kokku luges ta 11 ja pool supilusikat leemekest.
Merriti salat oli vähe kobedam, sellel laiutas isegi kaks üks kümnesentimeetrilist hiidkrevetti. Ainult kastme tuvastas ta ära – oleme seda ka ise klaaspudelis koju toonud!

Põhiroogadega läks õnneks paremini.
Küpsetatud hirveliha baklažaanibüree, grillitud tomati ja mustika – punaveinikastmega ( 13 euri ) Merritile ja Küpsetatud lihaveise välisfilee praetud metsaseente ja kartuliga põldmarja – punaveinikastmes ( 12 euri ) peremehele olid piisavalt suured, selleks et aru saada, mida söödi ja mis maitsega söödu oli. Hirvel oleks Merriti arust kaste võinud mahedam olla, selleks et loomakese muskuslik maitse esile saanuks pääseda.

Jaani pani väheke imestama lihaveise välisfileega kaasnenud rasvatükike.

Jäine juustukook marjakastmega ( 3 euri ) oli meeldiv üllatus. Omapärane üllatus oli ka see, et klaasiga ( 12cl 2,30 euri ) saadavad majaveinid nii valge Michel Picard Chardonnay VDP D´OC kui punane Michel Picard Merlot VDP D´OC olid täitsa samal temperatuuril: punane kergelt jahe ja valge õrnalt soe.
Kõigest eeltoodust hoolimata arvasid mu vanemad, et rändurmees, kes Sagadisse satub, võib sealsesse restorani sööma minna küll. Eriti siis kui eelroad vahele jätab ja põhirooga ning magustoitu panustab.
Ja enne Sagadist lahkumist oli veel üks kena vahepala. Tomat otsas. Merrit kiikas kohalikku külapoodi. Avastas seal tomati, silditu ja hinnatu. Küsimisele mis SEE on, sai häbeliku vastuse – kohalik tomat, mispeale kogu vähene saadus suurest rõõmust, et poeke julgeb pisikasvataja saadusega kaubelda, oma kotti kaubeldi!
Mulle õhtust lisaportsu andes ütles Jaan:“ Kõht on täis ja meel on hea. Nii sinul kui minul.“

Ja loojangud meil on endiselt tapvad!

NÄDAL LÄKS KUI KITS OLEKS SABAGA PÜHKINUD.

2011-09-05T00:05:00.000+03:00

Taas nädalajagu hullult toredaid külalisi. Ja endasmõistetavalt olin MINA tähelepanu kõrgpunktis. Kuni selleni välja, et toodi kingitusi, mulle. (Nuujahh – pererahvale ka – kuus pudelit erinevaid ja põnevaid koduõllesid. Peris huvitav oleks kaeda kui mu veiniinimesed neid jooma kukuvad!)
Täna päeval esinenud mõnus kamp püüdis mind ära osta punase kummijullaga. Kuid kuna nad ise nii hästi koerte moodi lõhnasid, siis äraostmatuks ma ei jäänudki. Olin nõus saatma neid lauda ja randa. Rannas võtsin kuid juhtimise enda kätte, seistes tagumistele jalgadele kutsusin lausa kahemeetrise härrasmehe enesega tantsule. Ja nii me seal maadlesimegi. Tagasiteel MerMer´i tuli lapsepõlv täiega meelde ja seega üritasin uuel sõbral kingapaelad lahti harutada ning jalanõud eemaldada. Olin peaaegu, et saavutuse tipus kui kuri käsk peremehelt mu tagasi maa peale tõi. Ohh elukest, elukest...
Keeldudest hoolimata õnnestus kogu see meeldiv seltskond ka kenasti täis ilastada. Miskipärast polnud nad sugugi kurvad? Selgus tuli, kui selgus, et tänase peo hingel kodus inglise mastif (84 kilo) ja rotveiler pealekauba on.
Kass võtku, seeasemel, et mind taas piinaval dieedil hoida, mistõttu on kehakaal langenud tühisele 57-le kilole, võiks ikka hästi toita, muidu ei ulatu sellele inglasele isegi SILMA vaatama.
Päevake enne toodi lausa koer koju kätte. Lähivaatlusel selgus, et taas meessoost ja seega viidi ta käeulatusest kaugemale.
Ei tea küll, mis needuse all MINA sündinud olen. Kujutage ette – kaheksa nädalat filmivõtteid kaunimates kohtades, mida loodus endast anda võib, huvitavamate inimestega kohtudes kui iialgi oleks uskunud – ja ei ÜHTEGI emast, sobivat. Peale Gilgameši tõlgenduse (Von Krahl) ära vaatamist olen küll veendunud, et oma käitumisega miskipärast Jumalaid pahandanud olen ja nad seetõttu mind ajatusse tsölibaati neednud on.
Kuigi mina Gilgameši kombel Jumalaid persse (vabandage väljenduse pärast) saatnud pole paistab, et Peajumala filosoofiline üldistus teemast võõra viha on üks hirmus viha ka minu kohta kehtib. Kass Feitu, lõpeta! Saime ju vahepeal päris hästi läbi!
Toidust ka. Tänane viimane seltskond tellis üllatusmenüüd. Ja eks me siis panime neid ära arvama. Raskemateks osutusid muna ja riivsaiaga paneeritud võis praetud suursirmiku tükid
( kõiksugu lihaline ja kalaline pakuti välja, viimaks üks julge julges seene peale tulla).
Sellele järgnes maksade eri. Siin pidi Merrit küll saladused ise avaldama: seitsmekuise šoti mägiveise maks Vana Tallinnaga flambeeritud, kolmekuise kodukitsetalle maks Hennessy´ga flambeeritud ja ülinoore küüliku maks kergelt Põltsamaa Kuldset rüübanud.
Aga meie ahjupeedi retsepti võin ära tuua küll. Pilt jääb järgmiseks korraks, kuna taas enne kui mu käpakesed klõpsutama jõudsid, oli peedist alles vaid unistus.
AHJUPEET
Võta kaks - kolm paraja suurusega kodustes tingimustes kasvanud peeti, küüri nad puhtaks (me ei koori) ja viiluta üks kahesentimeetrijämedusteks viilakateks. Laota viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile.
Tee segu ürtidest, küüslaugust, meest ja oliiviõlist. Täna näiteks võtsime pihutäie salveid, käharpeterselli, basiilikut, kolm prisket küüslauguküünt, hakkisime nad hästi-hästi peeneks ja segasime supilusika mee ja detsiliitri oliiviõliga. Soola, pipart ikka ka!
Määri peediviilakad paksult seguga ja küpseta 200 kraadises ahjus üks tund või natuke enam. Süüa sünnib kõik, kaasaarvatud koorik!

Ja loojangud on meil endiselt lummavad!

SUVIKÕRVITSA PIRUK.

2011-09-01T22:24:00.001+03:00

Luban, et seekord kõnelen vaid toidust. Nimelt tegime koos Merritiga alljärgneva piruka ja MerMer´i sööjad ei jätnud sellest midagist järele.

500 g pärmi-lehttainast
Peale erinevaid teste valisime parimaks Eesti Pagari Cristella taina.

Täidis:
300 g saunasuitsust peekonit
300 g peeneks kuubistatud kollast suvikõrvitsat
Pisike peenelt viilutatud sibul
Suur must porgand (mitte pesemata, kuid värvus selline) õhukeselt viilutatult
Suur peotäis basiilikulehti
Kaks prisket ja viilutatud tomatit
Lehtpeterselli
150 g riivitud juustu
Soola, pipart ikka ka

Tainas aeglaselt sulanud üritasime ta küpsetuspaberida vooderdatud ahjupannile patsutada. No peale usinat pingutust saime enam-vähem hakkama. Siis laotasime tainale kaunis mustris (tahtsin küll teha koera kujutist, kuid miskipärast sain selle ettevõtmise eest peaaegu, et tappa) basiilikulehed.

Samal ajal oli Merrit sortsus kenas oliiviõlis praadinud sibula, peekoni, suvikõrvitsa ja porgandi.

Jagasime praetu ühtlaselt tainale, katsime sisu viilutatu tomatite ja peterselliga, jahvatasime sekka soola pipart ja riivisime südamest juustu ka.

Küpses see tulises (240 kraadi) ahjus üks viisteist minutit.

Külalised said kõrvale Merriti poolt soolatud kurki ka.
Mis muud kui et head esimese septembri lõpetamist!

HUNT JA SEITSE KITSETALLE.

2011-08-31T23:58:00.000+03:00

Ärgu nüüd Armas Rahvas arvaku, et Hummer teile taas muinasjutte ümber jutustab. Taoline pealkiri tuli pähe vaadates (ja abistades) vanemaid kahe kodukitsetallekese lihakehade töötlemisel.
Neid pisikesi armsaid lihatükikesi vaadeldes ühelt poolt mull ühes ja jääpurikas teises suunurgas kasvasid enneolematusse suurusesse, teiselt poolt aga mõtlesin tõesti – tõesti nukralt, et kui tallekestel oleks olnud kellakapp, kas nad siis oma perenaise elik Kurja Hundi eest pääsnud oleksid. Ja peale peitusemängu oleksid nad taas armsalt mökitanud kastelisel karjamaal?
„Variser oled, Hummer,“ kuulsin Merritit sõnu, kes seega ka mu mõtteid lugeda oskab. „Kes meist tormab esimesena värske liha kotti avastama?“
Variser jah, kuid kas ka mitte teie, inimesed, pole sadu kordi variserlikumad kui mina. Enamus teist, nagu minagi, on lihasööjad. Kuid vähemus teist on nõus kaasa mõtlema, KUIDAS liha te lauale jõuab. Kass võtku jah, ilus on poekesest valmistöödeldud lihatükikest valida ja vaat kui VUIH oleks see, kui mõne telekanali armas kokasaade loomakese veristamist näitaks. Kmmaline küll! Kui sama telekanal mõnuga märuli-, õudus- ja ka dokfilmis suures plaanis detailidega kitsi olemata toob teieni inimlooma peksu, piinamist ja tapmist, siis see on aksepteeritav. Isegi pisikesed allameetrised, mõnedel ka lutt suus, lastakse teleka ette. Kuid see, et söögiks vajalik liha on esialgu kaunis loom, kes tuleb ka TAPPA, vaat see on TABU.
Ses suhtes oli minu jaoks väga südamlik vestlus meie lambatalus, kus lambukestega koos kasvab mitu põlvkonda inimkutsikaid. Pereproua ütles rahulikult, et nende laste- ja lastelaste jaoks pole lambatapp midagi veidrat, õudsat, ebainimlikku, keelatud. „Lambast hakkame nüüd liha tegema,“ on lihtne seletus järgnevale kurbmängule.
Ühe kena maheveisekasvatajaga sattusime arutellu, milles ta juurdles, et mis kasu on looma kasvatada parimatel karjamaadel parimate toitudega kui kogu saadud tulemus tegelikult hävib hetkel, mil LOOM astub tapamaja veoautosse. LOOM ei ole rumal, sel hetkel taipab ta suurepäraselt, mis teda ees ootab ja pikk tee surmani/tapamajani põeb ta stressi, mis kogu eelneva lihaskoe pehmuse pehmelt öeldes hävitab.
Laske loomal, kes lihaks on mõeldud, surra õnnelikult ja siis on ka liha, mis toidulauale jõuab, õnnelik.
Seega saan aru ja rõõmustan nende kodukitsetallede üle, kes meie toidulauale satuvad – nende hullamine karjamaal katkeb kesk lõbusat elu ja seetõttu sööme ka meie rõõmsat liha!
Olen koer ja seega on mul õigus vaadata inimesi oma koerpilguga, analüüsida ja järeldusi teha. Kui kummalised te olete! Loomulikult loomana on mul kena vaadata, kuidas hulkuvate, mahajäetud loomade jaoks on olemas nii annetuskastid kui varjupaigad, uidates kuid suurpealinnas tahaksin mõnikord siiralt küsida, kas te ka inimheidikutele sama palju tähelepanu pöörate ja neile kaasa tunnete.

VAIKELU HAIGRUGA JA MINU MÕTTED SEENTEST.

2011-08-28T22:11:00.001+03:00

Hommikud on ikka veel mõnusad. Kahtepidi. Varajane päike silitab mu koonu ja hiilin vargsi merepoolse akna ligi. Küllap pole mu vanemad senini mu fotograafilisi kalduvusi märganud, kuid hiilin aknani, haaran kaasa kaamera ja kukun piltlema. Unistuseks on kätte saada põder, rebane ja karu karvane, kuid senised katsetused päädivad lindudega. Eelkõige haigruga, on selline totakas lind, kes koogutab hommikuti meretriibu ääres ja mida ligemale me majale see triip tuulte poolt puhutud on, seda ligemal keniskleb ka haigur. Miks? Seepärast, et lained pisemad kalad poolkinnistesse lompidesse pildunud on, kust haigur kui kena kosilane nad pingutamata välja õngitseb.
Miskipärast ei meeldi aga talle mu pildimasin ja vaevalt saan mõned klõpsud teha kui ta räuseldes (Anubis olgu tänatud, et täpselt ta keelt ei mõista) minema lendab.

Teistpidi aga on hommik mõnus, kuna kui pildimasinaga tembud tehtud, poen tagasi põhku (mõnikord isegi koos seltsilisega) ja lasen Merrit-Jaanil uskuda, et põõnan terve aja kui üks loom ja ei tea fotografeerimisest mütsi ega öödki.
Mis loomadesse VEEL puutub, siis meie taevas elava K Feitu taassünd päevalillena tekitab juba õõva – see kuppel, mis päevalilleõiest moodustunud, annab silmad ette pisemale päevavarjule.

Peremees kuid lausus kindlalt, et jätame kupli sinna, kus ta on. Ja mina lisasin, las linnud taas nokivad seemneid, selleks et uuel kevadel veel rohkem mahakülvatud Feitusid leida võiks. No näete, olen oma filosoofilise aruteluga jõudnud kõrgpunkti, kus ise võiksin järje kirjutada suurteosele SÖÖ, PALVETA JA ARMASTA. Söö, norska ja peereta – salvas Merriti õetütar Jaanika. MIKS küll andsid taolisele õelale kommentaarile aluse meie viimased koosviibitud päevad?

Seente kohta kuid. Üks pool nädalat tagasi võtsid Merrit ja Jaanika ka mind kaasa metsa seenile. Metsas olles sain aru, et meie ARUD olid küll täiesti METSAS, kui suveriietes ja sääsemürgita kaitsvast mereäärest džunglisse tormasime. Kuus miljonit kihulast ja sääske lõid karistamatult meisse hambad. Mina lasin kukerpalle, heitsin kui hip-hop tantsija end selili ja kõhuli, Jaanika oleks silmad ette andnud igale džaivitantsijale Iirimaalt, Merrit lasi seenekorviga tangot. Ja seenesaak jäi peaaegu et kesiseks kui välja arvata NEED kaunid sirmikud, mis tagasiteel vereimejate haardest pääsnuna mereäärselt heinamaalt leidsime. Ah jaa, metsas üritasin küll üht ja teist kaunisseent korvi poetada, sain kuid vastuseks: sa juhm Hummer, kärbseseened tekitavad ju vaid hallukaid ja need ülejäänud pole üldse söödavad ja võivad lausa tappa.
See viimane info pani mind kodus mõnusal diivanil vaikselt analüüsima. KUIDAS inimkond söödavad seened mittesöödavatest eristanud on. No olgu-olgi, hallukaid põhjustavate seentega on lihtsam. Inimene paneb ta pintslisse ja hiljem kirjeldab oma nägemusi suur- või vähem suures teoses. Aga seened, mis väidetavalt tapavad. Kas õnnetu ohver haaras sekund enne surmaagooniat paberi ja sule, viimaste oksete ja luksuvate hingetõmbete vahel joonistas üles söödud seene ja vankuvalt kustuva käekirjaga kritseldas: HÜVASTI? Tegelikult aga kirjutas vaene ohvritall: SEE RAISK JUHTUS MÜRGINE OLEMA!
Muidu aga on kümme viimast päeva veerenud kui Ameerika Raudteel. Filmivõtete lõpetamine, kus Turje Keldri võluveega minust Hundikangrutes KRATT välja aeti.

MIS ja KUS on Turje Kelder ja Hundikangrud saate hiljemalt teada siis, kui meie seriaali näete. Superlõpupidu meie kodurannal: Bonzo laulis, lauad olid lookas, külalisi murdu. Kuid kuna terve me pere oli jalust-käsist võtetega seotud, siis pilte sellest teha aega ei olnud.
Toredaid inimesi käib meil MerMer´is. Näiteks selle suve neljas pulm tipnes superakrobaadi tantsuga, millest ma iseloomustava foto ka teile vaatamiseks üles panen.

Ja september – vaadates me broneeringutekalendrit – kolmandikul päevadest juba külalised tulemas!
TOIDUST KA.
Merrit konstrueeris ühe alljärgneva toorjuustukoogi.
Põhi juba peaaegu tuttav:

100g toasooja võid,
1dl suhkrut
Ühe suure sidruni riivitud koor
1 muna
2dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
0,5dl jahvatatud kardemoni
Täidis:
400g maitsestamata toorjuustu
300g maitsestamata kohupiimapastat
Üks purk suhkruga kondenspiima
1 dl maisitärklist
5 muna
Ühe sidruni ja kolme laimi mahl
1dl suhkrut
200g sulatatud valget šokolaadi

Vahusta või suhkru ja sidrunikoorega, lisa muna, jahu küpsetuspulber ja kardemon. Patsuta segu ca 24cm-se läbimõõduga koogivormi ja pane kuni täidise valmimisenu külmkappi.

Vahusta toorjuust ja kohupiimapasta, lisa munad, kondenspiim, tsitruliliste mahlad, tärklis ja suhkur ja vahusta. Lõpuks lisa sulatatud šokolaad ja sega .
Vala täidis põhjale ja küpseta 180 kraadises ahjus ca 50 minutit.
Kui kook liialt pruunistub, siis kata kook fooliumiga.
Enne serveerimist hoia kooki külmkapis ja riivi peale laimikoort.

ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, HUMMER!

2011-08-18T22:51:00.004+03:00

Viis aastat kui üks päev ja üks päev kui viis aastat. Hauu – selle väljendi tõlgendasin jah inimeste piiblist endale kohaseks.
NII tõsiselt sundis aga alustama mu poolepäevane mediteerimine mõeldes elu mõttekuse üle. Nimelt kadusid mu vanemad, Jaan ja Merrit, kusagile poodlema ning mul oli, nagu nad ütlesid, võimalus puhata nii neist kui filmimistööst.
Esimesed paar tundi unelesin täiega. Väike norse vaid aeg-ajalt. Siis hakkasin MÕTLEMA. Selle üle, kust ma tulin ja kelleks ma olen saanud.
Arvan, et kui mu päris ema, Diona, mu 2006-nda aasta augustikuu südasuvisel päeval ilmale tõi ja hämmastusega tõdes, et jäängi seekordse pesakonna ainukutsikaks, ei mõelnud ta miskiski küljest, et minust võiks saada väikese, kuid väljavalitud restorani MerMer Abikelner Hummer, blogija, raamatuautor ja näitleja. Olin sel sünnihetkel üks TAVALINE kutsikas, ainus jah, mis mind harilikest pesakondadest eristas, oli see, et olin AINUSÜNDINU.
Esimesed pool aastat elasingi kui üks pontu-lontu. Kusesin ja... (vabandage väljenduse üle) enesele peaaegu et pähe, nõudsin iga kell tissi, peeretasin igas seltskonnas halastamatult ja mõnuga, närisin vanast vaibast kuni kena taburetijalani.
Ja siis toimus kirgastumine. Kohtumine Kass Feituga, tema pererahvaga, imetabase mereäärse majaga ja lummavate toidulõhnadega.
Sain aru, et mu elu on kaalukausil. Kas suudan end selle maja jaoks meeldivaks teha, või ootab mind tavaline saatus... koerana.
Imet küll, võtsid nad mu omale ja algas KOHANEMINE. Sest ega see, et ma sellesse majja ja sellesse perekonda nii hirmsalt ihalesin ei tähendanud seda, et oma kutsikalistest krutskitest vabaneda soovisin.
Esimene ja tähtsaim samm – ENESEKEHTESTAMINE. Kuna kass Feitu jäi teise korruse jumalaks, kes iga hetk oleks suuteline olnud mu silmad kehast eemaldama, siis otsustasin täiesti iseseisvalt, et trepile ja teisele korrusele ma KUNAGI ei lähe.
Selline käitumine muidugi äratas tõelist austust ja Merrit ja Jaan olid veendunud, et said endale geeniusest koera.
Väheke nende usk kahanes, kui selgus, et mu esimesel siinveedetud kevad-suvel otsustasin kõik kingad, sussidest rääkimata, enda valdusesse haarata ja neist enneolematud kunstiteosed vormida. Jah, nägin küll kurbi nägusid nii oma pererahva kui neid väisanud sõprade seas, kuid kuna enne on TÕELIST kunstniku tema eluajal tunnustatud.
Edasi mõistsin, et oma rahva peoshoimiseks tuleb endas leida üles KOOMIK. Ja KUIDAS ma leidsin. Hullumiseni naljakas (minu jaoks vähemasti) oli see, kuis juhmikeste töömeeste tagant, kel ikka veel miskit me maja juures teha oli, kõikvõimalikud riistad (vabandan väljenduse eest) pihta panin. Haamri hüpitamine klaasseina ees, pussnuga pärapidi hambus jooksmine, kinnaste ja muu taolise (vahetussärgid, - püksid) kõrvaldamine ja uue kuju andmine – see on üks pisku loetelus, kuis püüdsin Merritit ja Jaani lõbustada. Mõnikor see õnnestus ka...
Kes on majas PEREMEES – oli järgmine ülesanne. Püüdsin Merritile vaikselt selgeks teha, et kui me kahekesi ülemvõinu enda kätte haarame ja Jaan me ustavaks kaaslaseks ja käsutäitjaks saab, siis on edasine elu kui paradiis. Meie Merritiga jookseme ja hullame, Jaan käib poes, peseb pesu ja nõusid ka. See mõte aga päädis peaaegu, et peksa saamisega.
Istusin siis mornilt toas ja vaatasin, kuis kenad vanemad ühel meelel õues askeldasid ning kättemaksuks Merriti nurjatuse eest võtsin kohvilaualt tema paarinädalased Chaneli prillid (ärge palun küsige, KUI palju nad maksid) ning disainisin nad vähe edevamaks.
Disaini lõpul sain ka ise aru, et vist polnud päris SEE, mida tahtsin ja põgenesin oma kaitsvasse puuri.
Perenaine otsustas kuid mu tegu peremehe eest varjata ja peks jäigi tulemata.
See viimane õppetund pani mind mõistma, et aitab koeraelust, mu pererahvas näeb mus midagi enamat, sain seega korralikuks. Seejärel andekaks. Ja nüüd võin end meie peres lugeda esimeseks toidukriitikuks, teiseks raamatu autoriks (enne mind, tuli välja, on Jaanil ilmunud täitsa enda kirjutatud raamat) ja kolmandaks näitlejaks (selgus, et peale Jaani on ka Merrit olnud lavalaudade kuninganna). Ühesõnaga olen AVALIKU ELU TEGELANE.
Kogu mu unistamine katkes, kuna pererahvas oma linnarõõmudelt koju saabus. Ja kui pauk pähe, ehk silmnähtav tõendus NENDE lollusest, oli see kui mulle pidulikuks pooljuubeliks kingiti uus joogipeeker ja mingi kummijulla. Andku Anubis neile andeks, inimmõistes sain parajasse keskikka, kuid oodatud pruudi asemele toodi kummist peeretav SIGA!

MÜSTILISED LOOD: MINA – KRATT JA FEITU - PÄEVALILL.

2011-08-14T23:07:00.000+03:00

Geniaalsed hetked Tapa rongijaamas. Tühermaa, maja, kinnilöödud laudadega uksed-aknad, lagunenud perroon, rongihimulised rongi ootamas, Godot ootamas. Erinevalt Godost tuli rong täiega täpselt.
No minu marssimise sellesse terasruuna magas perenaine maha. Seeasemel, et mu kuninglikke hetki kupeevagunis oleva brüneti ja blondi piiga vahel jäädvustada, pidi fotograafist perenaine neljarattalist ruuna, AUTO nimeks, Jäneda jaama juhtima. Nagu hiljem kuulsin, olen kohalikus ajaloos esimesi koeri, kes rongis suukorvita sõita võis ja kelle ausalt makstud piletiraha konduktor väljumisel tagasi käppa andis.
Jänedal ootas mind ja Jaani limusiin ja milline veel. Kõrgele aukohale paigutatud PUUST AUTO, kuhu limusiinijuht meid punasel vaibal ehk lihtrahvakeeli puust kokku löödud trapetsit pidi juhatas.

Ja OI! kuis me sõitsime, mõne mehe kõrvad lausa loperdasid tuules.
Tähtsamate kohtumiste seas oli Jäneda Linnamäel veedetud tund NÕIAGA. Et ta oma nime ausalt väärib, seda kinnitas riitus, kus ta MIND, Abikelner Hummerit, loitsude väel kratiks muundab. Olgu-olgu, kaamera tarvis teesklesin surnut, vabandust palun, KRATTI, käisin auru välja siit ja sealt, peergu kah (vabandan koheselt õrnahingeliste ees) ja tõusin lendu, selleks et Jäneda tähetorni ette maanduda kohtumaks auväärse helikunstnik Urmas Sisaski ja tema veel auväärsema alasti, kuid klaverit mängiva rakatsi, peniga noh.
Klaverivirtuoos ajas mind väheke muigama. Kui mulle vinku klahvidele tükeldatakse, tuleks sealt kasvõi klassikat, popist-rokist rääkimata. Ah jaa, auväärne lugeja, olen unustanud mainimata, et mängin ise suupilli. Ei usu? Kuulge, vaadake mu kaunikujulise lõustakese ehitust – see ju tehtudki suupillile!
Aga äkki olengi nüüd kratt? Elus juhtub hullematki. Ma ei tea, mida arvab K Feitu sealt kõrgelt ja kaugelt, pole ta ju viitsinud mulle suvi otsa kirjutada, kuid tema maisest kehast on tõusnud hiiglaslik päevalill. KUSJUURES ei istutanud seemet ei peremees, perenaine, minust rääkimata, vaid hakkama sai sellega mõni salakaval lind.

Äkki peaksingi budistiks hakkama. Märgid sellised kummalised...

KÕIK, MIS TEEN, TULENEB TOIDUST.

2011-08-08T23:18:00.003+03:00

Ütlen ausalt, elu on kassi saba all! Või siis TÕELINE koeraelu. Varasemad poole päevani mõnulemised on asendunud üha varasemate tõusudega. Kuus, pool seitse üles, et tualetid korda jõuaks ning seejärel hiljemalt kella kümneks võtteplatsil. Ei saa isegi aru, KUS parasjagu viibin, KAS Kuusalu kandis, Vihula ümbruses, Kadrina mägedes või hoopiski Tapa grillvorstivõistlustel. Hauu – see viimane sõnapaar on... eriti ilmekas.
Ja täna, see tähendab, esmaspäeva ja kaheksandat augustit, olin veendunud, et saabumas üks vähestest vabadest päevadest. Keerasin just oma kolmandat külge kui algasid hälinad ja raevud: Hummer, püsti! Hummer, õue!, Hummer, silmad rähmast puhtaks!
No KUHU nüüd, pobisesin unesegaselt. Marss autosse ja suund mulkide kanti Ärma tallu.
Teadsin jah, et pererahvas sinna minna kavatseb. Oma nime kuid peenelt kutselt ei leidnud. Merrit ja Jaan aga leidsid, et mu kohalolu kroonikakirjutajana on hädavajalik.
Ja siis me läksime. Perenaine üles löödud kui muistne talutütrik, peremees lihtsalt ilusad riided selga pannud.

MINUL ei midagi. Ja siis me kihutasime.
Sõnaga kell üks päeval punktuaalselt olime kohal, selleks et kohtuda presidendipaari, restoraniomanike, (pea)kokkade, põllumeeste, toidutootjate ja ametnikega. Et taaskord kõnelda eestimaisest hääst toidust ja toiduahelast tootjalt tarbijani.

Ei hakka kuuldu teemal pikalt heietama, eks seda tee ajalehed ja muud sõnumikandjad, vaid toon siin välja omapoolsed lihtsad arvamused.
Kui ise ei jõua põldu harida, nii nagu meie väike pere, vaata ringi, kindlasti leiad mõne mõnusa memme/taadi, proua/härra, kel sinust rohelisemad näpud on. Lausa nii rohelised, et saak üle ääre voogab ja sest osa vähese raha eest ka sinu lauale jõuab.
Lihaga on raskem, kuna enamusi väikeloomi, kelle alla, mina, suur Hummer, liigitaksin ka põssa ja lamba, oma talus ju müügi tarbeks tappa ei tohi. Vaat siinkohal võiksid küll ametnikud oma kõrvad longu lasta ja säädusesse parandused teha.

Külapoed. Nende taasavamist ka pisikesel pinnal ilma kolme sisse- ja väljapääsuta ja umbes sama hulga kraanikaussidega tuleks taas soosida. Ja see, et seal kohalik kanamuna, kartul, salat, tomat, kurk, kitsejuust, õun, mari ja nii lõpmatult edasi, müügil oleks, peaks olema lausa NÕUTAV! Naljakas küll – enamus praegusi seadusekirjutajaid on pärit veel ununenud nõukaajast ja ime küll! Tollastes tingimustes ju ellu jäänud.
Saagem eurooplasteks kuid jäägem eestlasteks. Või peaks see olema tagurpidi?

Peaaegu et sõnadeta Kuid õhtuks keel ripakil!

2011-08-02T23:23:00.000+03:00

Esimene peatus Läsna rahvamaja. Kusagil Narva maanteelt enne Tapa silda paremale. Nali pidi hakkma homme...

Ausalt öeldes on liigpalju kultuuri väsitav jah.

Tulevastel kordadel olen ise produtsent: istun autos, näksin midagi, surfan mobiilis!

Mõnsa vaadata kui kaameramees mu ees mudas - no olgu-olgu, liivas roomab!

Nõme hani! Pannil jah...

Pandigi see küülikupõngerjas mu eest tallele!

Anubis hoidku, MIDA ja KUIDAS mulle Palmse mõisa tunnustatud kokk Pikanõmme raba vaatetornis serveeris. Seda kuid tohib näidata alles seriaalis.

Loojangud endiselt nutmaajavalt kummastavad.

Nädal nagu filmis.

2011-07-25T00:45:00.000+03:00

Hauu – viimased seitse päeva on kadunud kui kass oleks sabaga pühkinud. Tehtud on palju, rääkida oleks enamgi, kuid õhtuks on keel ripakil, mõistus sassis ja aju kui polekski. Täna viimaks rahulikum päev ja seega ongi aeg sulg käppa võtta ja Pegasusel end lennutada lasta.
Loetud tunnid enne esimest PÄRIS võttepäeva suutsin siis enda elu kalli raha eest kindlustada. Ja hästi tegin, kuna juba esimesel päeval meelitati mind paati ja nüüdseks võin uhkusega nimetada ennast Koer-Meremeheks, kuna kolme kiire päeva jooksul jõusin purjetada (mootorpaaditada ikka, sõnas peremees irooniaga vahele) Tapurlast Loksale, Kolga - Aablast Malusile, Viinistust Mohnile. Kahelt viimaselt saarelt loomulikult alguspunkti tagasi ka. Mohnil igastahes lendlesin NII elegantselt paati, et kogu meeskond imetlusest plaksutama hakkas.
Anubis hoidku! olen unustanud valgustada, MIDA me üleüldse filmiks teeme. Sõnaga peaks sest minu ja Jaani saagast välja tulema üks kuueosaline värvikas sari. Nimelt unustame end perenaise Merriti käsku täites kuude lähivalda ringlema. Seeasemel, et koheselt MerMer´i saabuvate külaliste tarvis kalaga koju naasta, haarab meid pöörane jooksuaeg, mille käigus kohtume huvitavate indiviididega (kui nad ka eelnevalt huvitavad polnud, siis TEEME nad sellisteks), ajame kohalikku toitu taga ja keegi hea kodanik teeb meile ikka iga saate lõpus süüa ka.
Esimese kolme võtmispäevaga juhtus ootamatusi nagu elus eneses. Merrit ajas hajameelselt Jaani kiilaks (peaaegu), keset Loksa tühiranda seisime kui kaks vettinud rotti, kuna meid kusagile tagasi sõidutama pidanud auto läks hoopiski limonaadi(?) ostma, meie enda küla sadamas tuli kõik kaluripaadid ümber rivistada, et MINA jalgu väänamata paati saaksin. Malusilt võttepäevast väsinuna tagasi sõudes oli vastuvõtjate seas üks häbitult irvitav peni, kellega (sõna)sõjaks kiskus. Selle eest sain nii peremehelt kui –naiselt vastu muhku. Vaat sulle staarielu!
Sellest, et me kaamerapoiss pidevalt kõik võimalikud ja võimatud osad kaamerast ära kaotada suudab, võiks teha vist ühe teise filmi...
Kõige selle kõrval võõrustasime sel nädalal sadamatäie süstalisi, nelikümmend viis pulmalist, kakskümmend üks sünnipäevalist ja ühe kärnkonna. Kui Merriti õetütart Jaanikat abiks poleks olnud, SIIS oleks raske olnud.

Ei usu? Kõik on dokumentaalselt tõestatav. Selles loos näitan teile vähemalt kärnkonna.

Ja kuna küülikuemandal kukeseeni paistab jätkuvat, siis katsetasime ära ka
Kukeseenecarpaccio.

Merrit viilutas hästi õhukeseks paar peotäit kenasid seeni, laotas nad vaagnale, käristas veskitest väheke soola ja pipart, tilgutas peale valgeveiniäädikat ja extra virgin oliiviõli. Tõmbas mõned rammusad parmesaniliistakad ja kaunistas kogu värgi petersellitupsudega.
Isegi mina sõin (kuna muud parasjagu ei antud).
Nüüd pean kuid kobima koti peale (diivanile kui keegi aru ei saa), kuna homme läheme vist lammast otsima. Mängult.

KINDLUSTAN ELU (ENDAL) ja kas sest ka midagi välja tuli.

2011-07-16T22:05:00.000+03:00

Tänane hommik ei alanud nii kaunisti. Kuna peale peaaegu unetut ööd (nimelt vaevlesin luupainajate käes, et olen filmivõtetel, kukun sohu ja rappa, murran käsi ning muutun kasutuks loomaks, mistõttu mu pererahvas, filmidiimist rääkimata mu haiguskuludele mõeldes põgenes ja mind sohhu surema jättis). Anubis hoidku! Ärgates sain ma loomulikult aru, et MINU vanemad nii ei käituks, kuid kahtluseuss oli makku pugenud.
Ahhoi Jaan! Hõikasin unematiliiva silmist kiskuvale peremehele. Kas on mu eluke Su poolt ikka hästi ära kindlustatud?
Nägin näos mõistmatust.
Taipasin, et mu rahvas, kes mind hästi toidab ja hästi söödab, POLEGI mu elu peale mõelnud.
Jätsin nad hommikusi ettevalmistusi tegema ja tormasin internetti. Nuujahh, kuidagistmoodi sain IF-kindlustuse, kes end kassi- ja koerasõbralikumaks tunnistas, lehele. Jäin aga jänni, kuna mu toksitud isikukood ei leidnud kindlustuses sõbralikku vastuvõttu.
Kus abi kõige suurem, siis number kõige lähem. Toksisin Merriti tagant pätsatud mobiili lühinumbri 122 mille reklaamis lubati kiiret ja asjalikku abi 24 tundi järjest.
Helin, piiks ja ohe: olete võetud järjekorda. Siis tuli muusikat, mis Händelilegi häbi teinud. Iga paari minuti takka ohkas hääl taas, olete võetud kõneoote järjekorda, ärge muretsege, kõik saab korda. Olles seda üks kakskümmend minutit järjest kuulnud, tekkis mure, et äkki ikka EI saa korda, kuna polnud mul halli kassi aimugi, kes need ohked ja Mozarti matusemuusika kinni maksab. Toimetasin tähelepandamatult perenaise telefoni tagasi ja pusisin netis edasi.
Lõpuks saingi lepingu lahti, täitsin ära ja peaaegu oleksin vajutanud nupule: KINNITA, kui miski mu sees korrutas, et loe ka pisike kiri läbi. Viimasest selgus, et vaid keti- ja rihmakoerana ootab mind ees loodetud kahjutasu.
Murest murtuna tiirlesin ümber arvuti ja igaks juhuks panin ta üldse kinni.
Jaanil kuid lühike linnaretk plaanis, seega sosistasin talle kõrva, võta mind kaasa. Põrutasimegi pealinna, kus palusin peatust Lasnamäe Centrumis, et saaksin PÄRIS inimese käest oma kindlustusmuredes abi.
Kena provva, muhelev kui kõuts, lameskleski kindlustusleti taga. Kurtsin oma muret, et saan kohe-kohe ohtliku filmirolli ja tahan selle kaitseks end kindlustada. Naisterahvas heitis mulle sõbraliku pilgu nagu pudrunuia ja teatas vähe puises eesti keeles, et mingu ma ikka tagasi internetikeskkonda ja vormistagu end teenistuskoeraks, sellisel juhul võin ka rihmata teenida. Mu palvele, et ehk kena daam aitab mul taotluse ära täita, teatas viimane kuid, et pole tema asi lolli looma e-teenuste keskkonnas juhendada, kuna tema selle eest küll raha ei saa.
Keel vestil olen taas kurilooma (arvuti) ees tagasi ja peale tänase mõnusa salatiretsepti üles andmist üritan end ka teenistuskoerana üles anda.
KERGE KREVETISALAT

200 g keedetud suuremaid krevette (haarasime ise nad kaasa Stockmannist, Madagaskarist pärit) ja puhastasime nad ka ära.
Soovitud peotäied värsket salatit (meie omad pärinevad üle tee Roheliste Näppudega Daamilt)
Otse kasvuhoonest nopitud tomatid (2-3)
KASTE
Supilusikas sidrunimahla
Supilusikas laimimahla
Teelusikas Felixi meesinepit
Soola ja musta pipart
Kolm supilusikat extra virgin oliiviõli
Sega kaste hästi läbi ja vala vahetult enne söömist salatile.

Kõrvale võtsime veel väheke Küülikuemanda aiast korjatud kukeseentest kastet (või ja vahukoorega).
Ning ühel mu piltidest on lihtne kooslus Roheliste Näppudega Daami salatist, kartulist, suvikõrvitsast ja tomatist.

OHHH – kui südasuvi oleks igavene...

MAAKAS LASTI LINNA (ja ohh kui palju sekeldusi sest tuli...).

2011-07-13T00:02:00.002+03:00

Haruldane vaba päev ja pere ühine otsus see Tallinamaal veeta. Eks otsus oli praktiline ja algas vaevalt kolme nädalasest kohvimasinast. Masinast, kes oli uhke ja hää, vahustas, espressotas, kuumutas ja tegi muidki trikke, mis pererahvas käskis. Lõi kulpi (nagu minagi) ja teenis meid usinasti kuni viimase reede õhtuni. Vahemärkusena: kas ka teised on tähele pannud, et enamus mänguasjadest otsustab end katki teha vahetult nädalavahetuseks?
Seega reede õhtul, saades Jaanilt palve teha tassike kuuma teed, vastas Masin, ei tee ja pani end hoopiski kinni. Päris lootust me ei kaotanud ja teda uuesti kinni ja lahti lülitades said nädalalõpu ja – alguse MerMer´i külalised kohviga joodetud. Tõrksalt.
Täna hommikul, olles pererahvale per nina kolm kohvi niristanud leidis ta lõplikult, et hommikune kohvivajadus on enam kui ületatud ja sulges end karmilt.
Seega olevuse halb käitumine sundis teda autosse toimetama (mina loomulikult asetasin end tema kõrvale pikutama) ja nii me Kadrioru poole purjetasime.
Vastutulelikud onud hakkasid koheselt elajat piinama. Ja vaata looma: andis kohvi, tulist vett, lattet, cappuccinot ja mida iganes ja nõnda kümneid kordi järjest. Onud põrnitsesid meid kui juhmikesi, kes nende kallist aega viitma tulnud. Jaan kuid põrnitses salakavala Masinaga tõtt, ei jätnud jonni ja sundis meistrimehi masinasse taas ja taas ube lisama. Lõpus kui olime veendunud, et ise lollid, Masina võitlusvaim rauges ja end keset latte tegemist taassulges. Seega võeti meid tõsiselt ja aparaat suunati parandus(kolooniasse).
Tuju tõusis, et polegi idioodid ja põrutasime Rottermanni kvartalisse. Eesmärgiks üle vaadata kiidetud uus restoran Alter Ego.
Aga enne seda tahtsime ka poodeldada väheke ja sisenesime kui kaunis kolmik ühte kenasse märgikauba kohta.
„Hello,“ tervitas meid müüjatar, millele perenaine veidi kohmetult vastas terega. „Oi! Olete eestlased,“ hämmeldas müüja, „kuid te EI näe nii igavad välja!“
Olin taas kõrvust tõstetud, et mu ameerikalik päritolu ja sile karvkate säherdust tunnustust leidis.
„Ohmakas,“ sosistas Merrit, „MINU riided ja Jaani ehted meid väljamaalasteks tegid. Sina oled ikka vaid pontu-lontu.“
Jätsin lollikesele tema arvamuse ja peale poest põgenemise seadsimegi sammud kenasse toidukohta.
Laiutasime välitoolidel ja tutvusime menüüga. Mõned fraasid jah, panid taas mu kulmud taeva poole lendama. Näiteks: „Pannil praetud kanamaks 12 aasta vanuse Pedro Ximeneziga.“
Õuduses pööritasin silmi vanemate poole, MIKS nad vaese pisikese Pedro ära praadisid?
Oled sa küll üks ohmu koer, sisistas Merrit, see ju peen sherry.
Tükk aega ei öelnud midagi, kuini jõudsin roani: „Jamon Iberico De Bellota. Kõrgeima kvalitediga, vabalt karjatatava ja tammetõrudega toidetud Ibeeria sea sink. Lõigatakse baarist.“
Silme ette ilmus hästitoidetud notsu, vähe ruigav küll, kelle ülesriputatud kerest baaris kurbade viiulihelide saatel nii mõnigi osake külaliste eete jõuab. Igaks juhuks ei öelnud aga enam midagi.
Ja tegelikult otsustasime tellida põhiroad. Mulle ja Merritile „Filet Mignon“ ja Jaanile „Aeglaselt küpsetatud seakülg“.
Kelner aga selgitas magusa naeratuse saatel, et antud hetkel (pool viis pärastlõunal) pearoogi tellida ei saa, kuna kokad valmistuvad õhtuks. Anti väga viisakalt mõista, et olime tulnud valel ajal. Äkki oli põhjus minus? Või Jaanis? Või Merritis? Või kõigis meis kolmes? Või Alter Egos? Või Egos? Või Alteris? Või...?
Jätsime nad valmistuma ja suundusime loetud meetrid edasi Platzi. Igaks juhuks küsisime väljas askeldavalt tütarlapselt, kas nende kokad on nõus pearoogi pakkuma. Milles küsimus, vastas neiu naerdes. Ja seal me sõime ja jõime.
Lõpetuseks polnudki ju halb päev!
Eriti kuna sai kaasa haaratud maasikad ja Tuuli blogist inspireeritult sai meiemoodi sorbett kokku veeretatud.
500g maasikaid
60g suhkrut
150 g Kännu Kukke
Kahe laimi mahl
Mikserdasime saadu segi ja viskasime sügavkülma. Ei viitsind rohkem segada ega midagist ja kohe hakkame nautima!

Kui midagi väga tahad, ole ettevaatlik, võid seda saada.

2011-07-09T01:40:00.003+03:00

Mu pererahva kinnisidee loetud aastad tagasi leida viimne elamispaik vastu merd on teoks saanud. Siin nad siis istuvad ja astuvad ja enam kodunt välja ei saa. Ja kas peakski? Kui kogu ülejäänid maailm kui hiir magavale kassile suhu jookseb.
Vahemärkusena – tänase liivarannatiiru peategelasteks osutusid kaks rebasekutsikat. Ilmusid nad kui siilid udust, ehk rebased rohust ei tea kust meie ette. Kuna targu talitades olin vait ja istusin vaid hämmingus maha, saime neid pikalt ja põhjalikult imetleda. Olid kaunid reinuvaderid tõesti. Ja siis kadusid kui üks mees maa alla. AUSÕNA!
Aga Siiliraipe peaksin kuidagimoodi seljatama küll. Eile läksime nõnda kaklema, et tagajärjeks mu poolverine kulm on.
Poolverine kulm ja kolmas pulm. Ja viimaste puhul ilmeksimatult kaunis ilm, mis sest, et kümme kilomeetrit eemal kuri äike koos padusaduga võimust võttis. Kui tahta kaunist suve, siis peaks me MerMer´is ehk iga päev pulmitama?
Kui rebasesse tagasi pöörduda, siis meie jaoks jah on ta kena loomake, kuid kuulsin Tiiutädilt, et va kiskja küla alguses oleva vanaproua kolmteist kana igavikuteele saatis. LOLL rebane, võiks ju otsida mõne rikka ja ilusa farmeri, selle asemel, et üksiku vanaproua viimased toitjad endale saagiks viia. Vaat SIIS tekkis viha ja olin valmis koletise enda kaela pahupidi keerama.
Loodus valib, patsutas kuid mu turris selga peremees Jaan.
Vist tõesti, mõtlesin minagi. Suuremalt. Globaalselt lausa. Kas mina koer või sina inimene ikka oleme looduse kroonid arvates, et muudame, määrame, sätime ja kaunistame maailma. Või vastupidi. MAAILM on paigutanud meid oma käepikendusena muutma, sättima ja kaunistama teda oma taktikepi järgi. Ohh peni, penikest küll oma vilosoovhiaga. Uks on lahti, seega purjetan hoopiski sadamasse, et oma jäägitut truudust bernhardiinipreili Retile taaskinnitada.
Kuid kui jutt nii lihtsaks ja maalähedaseks sai, siis üks ülimalt lihtne hommikutoidu retsept.
Munavõi röstleival.
Neljale.

Keeda poolpehmeks kuus õnneliku (rebasest puutumata) kana muna.
Haki munad soovitud koguse hää või, peotäie käharpeterselli ja sibulalauguga, lisa väheke meresoola ja musta pipart. Pane segu röstitud leibadele ja kõrvale viiluta kodukandi tomatid.
Elu kui lapsepõlves...

MEIE VÕRKKIIGE VÕLUVÄGI.

2011-07-07T00:24:00.004+03:00

Ei tea, kas julgen sellest kirjutada, äkki tulevad päikesekummardajad mulle kallale. Praktikas jooksen nende eest kuid vabalt ära, seega avaldan ÕUDSE saladuse.
Seenädala alguse mitteilusa ilma põhjustajaks on Jaani poolt Merritile kingitud võrkkiik ei tea kui mitu pulma-aastapäeva tagasi.
„See oli aasta 2008 ja kuues juuli,“ kuulen Merritit kommenteerimas. Ja jätkab ta: „Milline meeltülendav pulma-aastapäev. Sõitsime linna kiige järgi jättes asjaliku kopamehe postkastipuud maasse kaevama. Sel hetkel kui Jaan mu unistuste lamamisvahendi eest maksma hakkab, heliseb ta telefon ja nukker kopajuht teatab – elekter läinud, kuna kaabel hoogsa kaevetöö käigus purunenud.
Võtsime kiige ja tormasime koju. Nukker vaikus koos veel nukrama töömehega. Vanapoisile kuid meenusid tuttavad elektrikud ja saigi nendega kaabli taasühendamises kokku lepitud. Jahutasime oma ostetud shampanjasid sügavkülmas, süütasime kõik küünlad (nagu näete, polnud selleks jaanipäeva tarviski), kuulatasime TÕELIST vaikust, mis tekib siis kui ükski kodumasin ei pirise ja nautisime täiega toiduvaba taaspulma õhtut.
Ja ennäe, pool kaksteist saabusid Igor ja Vladimer, pimestavalt valged hambad naerusuus välkumas ja tunnike hiljem oli elu endiselt elektririkas.
Aga see polnud ainus õudus, mis vastsoetatud võrkkiik endaga kaasa tõi. Nii kui ta kahe puu vahele ühendasime, sai nimetet suvest kaos. Vihm, torm ja mossis maailm ajas üksteist taga. Tõele au andes ei taibanud siis veel, et selle põhjustajateks meie olime.
Seega koorisime nukralt suve lõpul kiigekese maha ja taaspüstitasime ta aastal 2009. Ja nagu ise teate, oli suvi endiselt sitt.“
Suve lõpul päris perenaine Jaanilt kahtlevalt, et kas mitte kiiges pole halva suve põhjus. Mine tea, kohmas peremees ja aastal 2010 me seda kotist välja ei kiskunudki. MILLINE suvi see oli.
3.juuli pühapäevasel päeval kuid leidis Merrit, et aitab ebausust ja tema tahab kiikuda. Sellele järgnev esmaspäev ja teisipäev ajas taas õudsa kiige võlujõudu nähes karvad turri. Tundub kuid, et lamatis on aru saanud halva käitumise eest aastaks kartsa saatmise karistusest ja tänaseks suutsime kõik kui üks mees pilved laiali ajada. Saab kiikuda ja loojanguimesid nautida.
Kuna täna oli elektrit ja särtsu palju, seega Merrit tegi valmis taas ühest rootsi kokaveebist leitud pidupäevamaiuse. Külalised, kes õhtul MerMer´is olid, jäid küll rahule.
MAASIKAPARFEE

Parfait on jäätis, mida valmistatakse rikkaliku vahukoorega. Ja erinevalt teistest kodustes jääkappides tehtud jäätistest ei vaja ta aeg-ajalt segamist, vaid vaikset omaette külmumist.
Sõna „parfait“ on tulnud prantsuse keelest, kus ta tähendab „perfektne“
10 portsu ja 3,5 tundi
Koostis:
300 g peeneks hakitud maasikaid
150 g itaaliapärast munavalge ja suhkrusiirupi segu
350 g kergelt vahustatud vahukoort
Kaunistuseks melissilehti

Itaaliapärane munavalge ja suhkrusiirupi segu
150g suhkrut
50g vett

3 munavalget
15g suhkrut

Keeda kokku suhkur ja vesi umbes 125 kraadini, alanda kuumust ning vispelda segu 110 kraadil kuni suhkur on täielikult sulanud.
Mikserda munavalge ja suhkur tugevaks vahuks
Pane mikser madalamale võimsusele ja nirista tasaselt keev suhkrusegu munavalgesse.
Mikserda segu mõned minutid tugeval võimsusel ja siis edasi madalatel tuuridel kuni segu muutub jahedaks (umbes 10 minutit)
Sega peenestatud maasikad munavalgesegusse.
Siis vispelda vahukoor poolvedelaks, sega ülejäänud segusse ja pane maius väiksemates vormides umbes kolmeks tunniks sügavkülma.
Enne serveerimist hoia vorme üks viis minutit soojas, siis on lihtne neid serveerimistaldrikule kätte saada.
Kaunista jäätis melissilehtedega.

LÄBI NAGU LÄTIRAHA. KESET MELU EHK MINA VÕTTEPLATSIL.

2011-06-30T00:35:00.000+03:00

Peksime end taas kui üks mees seitsmeaegu (OI! Kui vara see meietaoliste jaoks on) üles, eesmärgiga liputada saba ja muid kehaosi (pean Merritit silmas) kell üheksa viisteist võtteplatsile lahkuvale Jaanile.
Nuujahh – nii nägi esialgne stsenaarium ette. Režissöör, operaator ja stsenarist (see on muuseas taoline sell, kes kogu aeg magab – küllap unedest ideid ammutataksegi) olid kui kellavärk kohal. Artur Esimest ja Teist (Artur juunior) ei kusagil.
Aeg möödus hoolimata mittesaabunutest töiselt. Jako – operaator – otsustas ajaviiteks kaamerat päikesesirmiga varustada. Nagu korralik koolipoiss muistegi palus Jaanilt kartongi, kleeplinti ja pussnuge.

Merrit leidis et mu kaaspartneril elik tema kallil abikaasal tuleb väheke välimust korrastatuda ning kaela pügada. See sai mu rõõmuks jäädvustatud.
Äkitselt tormas meeskond autosse. Loksa teeristi! Kostus veel Jaani hüüe ja meie rõõmuks nad kadunud olidki.
Hakkasime omakorda Merritiga päevaplaani läbi arutama, mis kell algab toidutegu, kuna võtame päikest, mil aal läheme jalutama.
Automürin ja tagasi nad olidki. MIND olevat ka tarvis.

Asi segastus veelgi. Kuna minu kuninglik puur võtab enamuse autost, siis algas vähemuse ümber paigutamine.

Artur Esimene, kes korraks meie kööki lippas jäi välja tormates juhmistunud pilgul oma jalanõusid silmitsema. Tõesti – tõesti oli jalga haaratud kodusussid.

Merrit muutus vähe murelikuks ja teatas režissöörile, et viimasel tuleb tee pealt pudel viina Hummeri jaoks varuda.
Asko (režissöör) põrnitses kahtlustavalt minu poole ning küsis surmtõsiselt, et kas Hummer JOOB viina. Pidin ta ise paika panema, kuid perenaine jõudis ette.
Jobu – kõlas ta kommentaar – Hummeril on jalg haige ja mitu korda päevas tuleb teist viinaga määrida.
Lõputute ümberpaiknemiste järel otsustati, et au minu ja Jaaniga autot jagada on operaatoril, kuna teistel tarvis asjalikku juttu ajad.
„Operaator pole põhiline, punk on oluline,“ ümises peremees vuntsi.
Ja nii me tormasimegi. Rappa. Karu jälgi taga ajades viisin vennikesed onnikeseni.
Lõpuks ometi tsivilisatsioon, õhati kui üks mees. Paneme tule põlema ja sauna küdema. Hauu – ei pannud nad ühtegi, kuna lülitit polnud ja elektrit ammugi mitte.
Paneme lauta! Röögatas äkitselt päälik. Artur Esimene noh. Mu kulmud kerkisid taas kõrvade taha: mees ropendab? Alles siis, kui autonina keeras Sääsküla Piimalauta mõistsin, et mul PÄRIS lehmadega tutvuda tuleb.
Siiamaani olen neist koos pererahva ja tema külalistega mõnusamaid osakesi pannile pannud. Ja nüüd, mis rõõm, õnnestub oma silmaga vaadata, ninaga nuhutada ja parim veis Merriti rõõmuks välja valida. Osutasin käpakesega ühe mustavalgekirju koonukese poole. Selle me võtame, teatasin uhkelt siniürbilisele juurde astunud mehikesele. Nägin mõistmatust ta muidugi arutus pilgus. „Hummer, MIS sa lehmaga peale tahad hakata. Külalistele piima lüpsta või?“ kostus vaid vastuseks.
Tark, nagu olen, mõistsin, et PIIMAlauda elukad on mõistetud vaid PIIMA andma ja vähemalt selle saagiga ma Merriti juurde õhtul ka saabusin.
Nuujahh, vahepeal käisin Tapa Trahteris söömas mõjudes nõnda tapvalt, et meie ette kogunenud järjekorrast ei jäänud halli kassi haisugi. Edasi kappasin Aravete põhuteatrisse, kus tegin kiirelt enne kohalike taidlejate etteastet („Unustatud Hinged“ kõlas see vist) korraliku etenduse. Istusin laval ja jõllitasin publikut. Sõnagi lausumata. Anubis hoidku. MILLINE pinge valitses minu ja publiku vahel. Enne kui mölluks läks otsustasin kaunilt lahkuda. Ja nii ma selleks õhtuks koju jõudsingi.
Aga ega Merritki mind üllatamata väsi. Talutas uhke muigega nurga tagant kohale eelmise aasta Valge Tuvi (Deja Vu – vaadake lugu „Tants pruudiga“).

Kust see väheke määrdunud kuid turskelt toitunud lind nii parajalt enne selle suve algavat pulmahooaega meieni TAAS jõudis. Kahtlustan ise küll, et Feitu kassitaevast.
Rohkem kõige üle juurelda ei jaksa. Olen läbi nagu euroraha. Ja homme taas võtmine...

KORISTUSINGEL.

2011-06-29T00:03:00.000+03:00

Eilane päev lasid Merrit ja Jaan ringi nagu kass ja koer. Sõna otseses mõttes turtsusid ja haukusid teineteise peale. Mina kükitasin hirmunult nurgas käpp üks silmil, käpp kaks kõrvul, et mitte seda tusast urinat näha ega kuulda.
Põhjus üks: seni veel vähe tõsiselt võetav teleseriaal (loomulikult pääosas Minuga) hakkab reaalsuseks muutuma ja seega seenädala teisipäev, kolmapäev ja neljapäev teeb Jaan rõõmsasti lehva-lehva ning jätab kalli kaasa kõikide külaliste ja sellest tulenevate rõõmudega üksinda.
Põhjus kaks: et Merrit nii abituna end ei tunneks ja kõigega hakkama saaks saabub teisipäeval meie majja Arturi Anneli soovitusega koristusingel.
Ja vaat see viimane loomaliku käitumise alustalaks saigi. Peremees nimelt leidis, et pole meil sellist teenust vajagi, küll armas kaasa kakssada ruutmeetrit maja, kolmkümmend ruutmeetrit MerMer restorani ja hektar parki, sel aal kui tema tähtsaid asju ajab, korras hoiab. Nägin perenaise silmi väävlikollasena põlemana süttivat. „Orjapidaja oled,“ sisistas ta läbi hammaste, „lõbutsed ringi, mina küpsetan, kannan ette, viin eest ära ja hoian maja korras! Ja taas algusest peale kuni õudsa lõpuni! Mine küüri ise siis vannitoa kahhel roosteplekkidest puhtaks, hõõru lambid läikima, Hummeri tatistatud klaasid taas valgust läbi laskvaks! Kui selle kõigega hakkama saad, SIIS pole ingleid meie majja vajagi.“
Peale välke ja pauke heitvat (sõna)sõda alistusid keskööks mõlemad pooled – ühel lubati minna ja inglil lubati tulla.
Ja ausõna kui peale tänast mõnusalt rammestavat suurtukku üles ärkasin ei oskagi öelda, kas kõik eelkirjeldatu oli vaid suure koera unenägu või...

VÕI tõsi, kuna ärgates vannitoad hiilgasid, perenaine säras ja eelfilmipäevalt saabunud kuuik käitus kui joobunud metselajas. Lähemal vaatlusel selgus aga, et joobumus oli tekkinud joovastusest kaunite ja vähetuntud eestima paikade väisamisest. Ja mõne mehe (režissööri näiteks) oli nutma ajanud heinapalavik.
Eesti muld ja eesti süda – kes neid jõuaks lahuta... kummitas mind pikalt sel õhtul meeles.

JANIÖÖ ÕUDSAD JUHTUMISED.

2011-06-26T21:18:00.000+03:00

Pean koheselt vabandama, kuna EI saa õieti aru kui pikk on see inimeste jaaniaeg ja ehk ka ÕUDNE on pigem kalambuur.
Aga nagu alati, alustame algusest, või lõpust?
Kaks päeva tagsi pidin taas hüvasti jätma oma toaga. Kuna külla saabus kallis sõbranna Anneli. Jaani pidama, nagu mu pere uhkelt teatas.
No esimesel õhtul küll oli asi jaanist kaugel, vedelesid nad niisama, siiski-siiski viidi mind paarile kaunile jalutuskäigule. Õhtu lõpetuseks laenati kuid idee Jamie Oliveri Itaalia raamatust ning küpsetati-klopiti valmis kook. Mis täpsemalt, selgub jutu lõpuks.
Uuel päeval, jaani laupäeval, peale Merritiga veedetud hommikust liivarannaõndsust jäime Anneliga kahekesi raamatut lugema, kuna pererahvas kadus liharetkele. Härga tooma, üheksakuiset maimukest.
Koju jõudes põrnitsesime kõik vähe hirmunult neljakümmend kaheksat lihakilo (suuremate tükkidena). Väheke enese kogumist ja peale pisukese prosecco avamist läks Merritil ja sõbrannal tükeldamine hoogsalt. Sama hoogsalt purjetas Jaan traktoriga sadamasse lõkkematerjalile täiendust viima. Ja nii kui sinna jõudis, padusadu algas.
Sadu lõppes, päike tuli välja kuid tuul tõusis. Värske tuul ja mereõhk pidi vaid kopsudele kasu tooma, seega Merrit ja Anneli end suletekkide alla terrassile säädsidki.

Tuul aga tõusis, merest rääkimata ja lukustasimegi end tubasele diivanile. Maja ohutuse mõttes otsustasime ka jaanilõkke edasi lükata. Lõkke asemel süütasime sajad (no olgu-olgu kümned) küünlad ja mõnulesime kui kuninglikud koerad patjadel.
Mina kuid tahtsin minna õhtusele koeraretkele. Tundus aga, et kaasatulijaid ei ole. Kass võtku mu kavalust: sosistasin Merriti sõbrannale kõrva, et kui unes oma tulevast kallimat tahad näha, peame enne jaaniööd seitset sorti lilli korjama ja padja alla toppima.
Ja siis me tormasimegi. Üle küngaste, kändude, kiviaedadest rääkimata. Mina sain kusetatud ja Anneli lilletatud.
Tänahommikust tütarlapse äraseletatud nägu nähes oli selge, et peig leitud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid endiselt jaanilõkke painest. Tänaste vihmahoogude vahel nägin peremehe karmi äraseletatud pilku, siis tema kätt traktori pulsil ning seejärel nemad (traktor ja Jaan) kuiva materjaliga taas mereäärse lõkke juures askeldasid.
Ja taevane isagi lõpuks halastas taolise hullumeelse pingutuse peale, ajas pilved kuradile ja kaunis lõkkeõhtu võiski alata.
Ohh keeruta-lennuta linalakk neidu – kumises mu peas ja kuna konkurente polnud, haarasingi Merriti tantsule.

Väsinult kodu poole lontsides tuli mul ka üks siil seljatada. Pererahva mõrudate möirete saatel jäi tegevus kahjuks lõpuni viimata.

Kokkuvõte jaanidest: ei grillinud, ei šašlõkkinud, ei õlutanud ega viinatanud.
Täna vaid nautisime Kaluri kingitust – värskelt suitsutatud turska. Enne kui Merrit tast miskit teha jõudis oli enamus otsas ja vähemus leidis end värske kurgi, sibula, tilli, hapukoore ja majoneesiga salatis.
Lätist toodud toorjuust rapsiõlis oli ka suupärane.

Ja MIDA ma kõige selle jutuga öelda tahan? Ärgem surugem end etteantud raamidesse, vaid ka kohustuslike pühade ajal tundke end mõnusasti ja tehke TÄPSELT seda, mis hing ihaldab.
Ja õnne, palju, mu peremehele hääle ka, kel Jaanipäeval peale nimepäeva lausa sünnipäev on!

Aga Jamie Põldmarjatordi (torta di more) mugandasime väheke ümber ja nimetasime ta MERETORDIKS (valged vahulained mustaval merel või vastupidi).
Kuna sööjaid käis läbi rohkem, siis suurendasime ka koguseid.

PÕHI
180 g võid
150 g tuhksuhkrut
Näpuotsake soola
380 g jahu
Kahe laimi riivitud koor
2 pardimunarebu
4 spl. külma vett
Näppisime kokku või, tuhksuhkru, soola, lisasime jahu, laimikoore, munarebud ja vee. Patsutasime taina võiga määritud suuremasse koogivormi ühtlaselt laiali ja panime vormi umbes tunnikeseks külmkappi.
Soojendasime ahju 180 kraadini ja küpsetasime tordipõhja umbes kakskümmend minutit.

TÄIDIS
1 vaniljekaun (suurem)
800 g Philadelphia klassikalist toorjuustu
200 ml vahukoort
4 spl suhkrut
4 spl valget armanjakki
4 dl mustsõstraid
Mündilehti
Segasime kokku toorjuustu, vahukoore, suhkru, valge armanjaki ja vaniljekaunast kaabitud seemned. Vispeldasime segu kreemjaks.
Jahtunud põhja katsime täidisega ja kaunistasime marjade ja mündilehtedega.

Hiline pühapäevaõhtu, bossanova ja väheke nukrust ka.

2011-06-20T00:20:00.002+03:00

Proseccoklaas käpas, arvuti ninas lõõgastun peale tormilist tööpäeva.
Kaks seltskonda ja kaks äärmust.
Esimeses neli kena daami, kelle järjekindluse eest langetasin aupaklikult taas oma kaunikujulise pea. Viies katse, nagu nad ütlesid, avas neile MerMer´i ukse.
Olen näinud sageli perenaise ahastavat nägu kui ta kohtade küsimise peale eitavalt vastama peab.
Aga miks te ei laienda, ei palka appi lisajõude, selleks et võtta rahvast vastu enam kui praegu. Kui nõudlust on, laske aga käia. Nii on mõnigi külastajatest küsinud.
Nuujahh, nii küll saaks, kuid sellisel puhul oleks tegemist ühe TEISE kohaga.
Päris vahvalt võrdles meid nelikust üks daam: antud hetkel on te toidutegu kui rätspa juurde minek, kus igale tellijale lõigatakse vastav kostüüm selga.
Kui laieneksime, oleksime lihtsalt õmblusateljee.
Rätsepana olles paneme teisalt kuid kääride all olijaid kurvastama, kuna otsustame ju enamuses ise, mis selga lõigata ehk teisisõnu söögina lauda kanda.
Ja mis seal salata, teevadki pererahva südame soojaks inimesed, kes ei murra pead menüü üle, vaid loodavad Köögi Valikule.
Teise tänaõhtuse seltskonna keskpäevane telefonikõne tõstis peale minu ka ülejäänud pere kulmud taevastele kõrgustele. Teadsime, et on tulemas kolm paari koos loendamatute pisimutukatega.
Reibas meeshääl telefonis teatas, et on alustatud hoogsat jalgsimatka Salmistust mööda merd MerMer´i suunas ja et nii mõnedki takistuseks saanud ojad - jõed on kas ujutud või üle hüpatud. Vahemärkusena, väljas vaevalt pluss neliteist, lakkamatu vihmasabin, õnneks tuuletu.
Kujutasime naisi, lapsi meres, poris, teravate kivide vahel. Mure süvenes.
Kell kuus siiski selgus, et naised-lapsed arukatena saabusid autodes. Ootusärevusena matkamehi vastu võtma. Vimaste viimane Kolga(ta) lahe teekond möödus vaevaliselt, kuna üks härrasmeestest seikluste käigus jala paiste oli väänanud. Kuid lõpuks nad tulid. Veri, higi ja pisarad. Läbileotatud nahast rääkimata. Taas langetasin aupaklikult oma kaunikujulise pea. Inimlaste jäärapäisuse austmiseks. Ka muule loomarahvale pakkus taoline kangelaslik tegu elamust. Kuni selleni välja, et ka neli kuninglikku ronka tulid vapraid matkmamehi austama.

Ühest siilist rääkimata. Kes jäi küll tänu oma lühijalgadele tunduvalt hiljaks jõudes pärale siis, kui kõik see meeskond oli vist päälinna kodudesse maandunud. Vähemalt ta PÜÜDIS!

Aga kõige muu kõrvale oli täna lihtne kartuligratään.

1,5 kg kartuleid kooritud ja õhukeselt viilutatud
4dl vahukoort
4dl piima
4 peeneks hakitud küüslaugu küünt
Maitse järgi värskelt jahvatatud musta pipart ja meresoola
2-3 dl riivitud juustu (ise kasutasime parmesani)
Väheke vormi määrimiseks võid.
Pane ahi 225 kraadi peale kuumenema, vala kartulid võiga määritud vormi.
Kuumuta pipra, soola ja hakitud küüslauguga maitsestatud vahukoore ja piima segu keemiseni ja vala kartulitele. Küpseta ca 40 minutit, raputa peale riivitud juust ja küpseta veel umbes 10 minutit.
Kuid miks oli pealkirjas juttu nukrusest? Süüdi kadund K Feitu. Kuigi on ta oma taevastes avarustes õnnelik, oleksin mina õnnelikum veel kui õhtuid taas lõbustaksid teine teises trepi otsas põrnitsemismängud. Ise ta oli süüdi, et taas end mu blogisse trügis.
Bossanova

ERINEVUSED RIKASTAVAD VÕI RIKKAD ERINEVAD?

2011-06-18T22:17:00.000+03:00

Selle dilemma ette sattusin tänaseid külalisi vastu võttes.
Üksteist külalist Bahrainist pole just MerMer´i igapäevane seltskond. Kahe mere saar – nii peaks maa tõlge eesti keeles kõlama.
Huvitav – saar kahe mere vahel – kuid siia jõudes tormasid nad erutunult randa. Merd imetlema. Tundus ka, et iga rohelusest pakatav puu, põõsas, lokkavast heinast rääkimata, vallutas nende vaimustunud meeled.
Külma eest suvemajas käima lükatud infrapunaküte ei täitnud üldse oma kohust, kuna külalised lõid terrassiuksed lahti ja leidsid, et tugev läänetuul ja kuusteist kraadi sooja on just see õige atmosfäär, mida nautida soovitakse.
Eks ajasin neid karjakoerana kenasti kokku pika laua taha, et pererahvas oma hõrgutised neile maitsmiseks ette laotada saaks. Pesto, oliivid, vürtsikas õunamoos, eestimaised juustud, ahjuvärsked Merriti Meremehekuklid said otsa enne kui nad lauale jõudsime kanda. Ülivärske Lauri suitsulest kadus kõhtudesse mõnusa ümina saatel.
Tursafilee apelsini ja laimiga, vahukoorest-võist rääkimata koos eestimaise väga värske kartuliga ning krõmpsusalatiga lahkust taldrikult enne kui jõudsin selja pöörata.
Magusaks pakkusime vähese kamasisaldusega ja täiesti Vana Tallinna vaba kamavahtu. Kadus ka see.
Lõpetuseks palusime külalised ka oma pärismajja ekskursioonile.
Ja algaski araabiapärane kauplemine. Kui on üle mõni tütar või poeg – ehk tuleks kosja. Kui nii ei saa, siis äkki õnnestub me maja, krundist rääkimata, vähese naftaraha eest ära osta.
Silma hakkas ka me naabrimehekrunt. Ähmi täis niipaljudest küsimistest, kohmasin häbelikult, et krundiomanik on eesti üks kuulsamaid korvpalle. Väheke hämmeldust, kiirpilke pererahva suunas ja tuligi sealt lisaseletus: korvpalliÄSS.
Tundus, et see teadmine tõstis ka meie kinnisvara väärtust.
Õnneks või kahjuks teatas giid, et aeg on silmaveega hüvasti jätta ja kaunilt lahkuda. Surusidki vurrudega vöödilised ka perenaise kätt, idamaised prouad kallistasid Jaani ja õpetasid talle omamaiseid viisakusavaldusi.
Külalisteraamatusse kuid ilmus araabiakeelse kirja alla sulaselge eestikeelne tõlge:
Meile väga meeldis teie ilus loodus,
Teie külalislahkus ja suuremeelsus.
Ja väga maitsev toit.
Soovime tulla tagasi sellesse taevalikku kohta!
Mis MINA sellest järeldan: SEE paradiis, kuhu oleme oma elulaevukese ankurdanud, on kui Edeni aed, kus ükski lind ega loom, inimrassist rääkimata kutsumatuks külaliseks ole.

TERVITUSI KASSIRAHVALT.

2011-06-18T22:13:00.000+03:00

No eksite arvates, et Feitu on end igavesti igavikku hüljanud. Vastupidi, hoian käppa pulsil kõigi teie maapealsetel tegevustel, kuid kuna siin üleval nii põnev ja nii palju tegemist on, siis ei viitsi end trükimasina ette rohkem kui mõned korrad aastas ajada.
Seega leidsin, et kord jõulueel, kord jaanieel ja võibolla veel mõni kord viitsin end Hummeri idiootlike sõnavõttude vahele kiiluda. Las siis hea lugeja saab ka miskist targast aimu.
Meie siinne pere on täienenud. Ja kuidas veel. Aive hobune, Ene küülikud, pisilinnud, mutukatest rääkimata, siis veel kalad, erinevad. Seega algne unistus siniverelisest kassitaevast on kadunud kui halli kassi unenägu.
Ainuke rõõm, et olen suutnud selle saabunud juhmikestekamba oma taktikepi alla viisakalt käituma panna. Algselt jah ilastati, röhitseti ja p.......i igas suunas. Nüüd vaid vastutuult.
Kena muidugi, et maalinnukesed mu kividevahelisele kääpale rammusad päevalilled istutanud on. Siiralt aus olles, on siin üleval päris ükskõik, mis haual toimub, kuid teatavat usinust nähes tikkub heldimuspisar kurku küll.
Vaid loll kõõrik Hummer on taas asunud kääpakive kusetama. No kus küll asub tema au ja häbitunne?
Ja kust seda lootagi, kui juhmike on omakirjutatud ja enda välja antud raamatust sillas, mis sillas. Muuseas, MIND paneb huvituma küll, kust taoline tõupuhas olevus raamtu kirjastamiseks nõutava summa välja ajas. Ei usu ma mitte, et MerMer

´is teenides. Eks vist rikkad sugulased välismaalt appi tulid. Ja vaesed sugulased, sest ma ei usu, et nad sissepandud raha tagasi teenivad.
Kuid mine tea. Kuulsin, et ullike ka teleseriaali täheks kutsutud on.
Vaat SELLISTEL hetkedel tahaks tõepoolest taas elus olla, et loll-hummer ekraanilt tõrjuda ja tõelist staarietteastet teha. Kuid tänapäeval on ju kõik võimalik (näiteks Tallinna televisioon üleeestiliseks), nii et imestada pole midagi kui ühel hetkel ka taevatelevisioon teie ekraanidel staarsaatejuhi Feitu näol igaõhtuseks saatjaks saab.

ÕNNETU KOER – MINA, DIEET – ISE TEGIN, KIIRUS –SEE TÄHENDAB: POLE AEGA.

2011-06-15T00:38:00.002+03:00

Arvan, et pealkirjade meistrivõistlustel oleksin esimene käsi.
Kirjutamisajendiks aga sai eilse õhtu viimane seltskond, kes rääkis, et mõned loetud tunnid varem nad Kolga kandis ilvest nägid. See jutt pani võpatama. Kas tõesti on unenägudes nähtav tõeks saamas? Kusjuures ka nemad viskasid nalja, et polnud tegemist presidendiga.
Nuuskisin täna küll rannas ja metsas ringi, kuid kardetud ilves jäi leidmata. Eks näe, mis homne päev (peale hulga töö) toob.
Endiselt olen õnnetu kaasa puudumise tõttu. Täna küll veidike vähem, kuna tuul pööras ning austatud Reti hurmavaid lõhnu mu poole enam ei too.
Kuid endiselt teevad meele mõruks kutsumatud külalised preilikese aia tagant. Kohtusin sadamas lühijalgse ja pikakõrvalise minu mustrit kordava jahikoeraga. Üritas viimane jah jalgu Retiprovva poole sättida, kuid trügisin ta oma kaalu kasutades merre. Sinna vist vanake jäigi.
Mis dieeti puutub, siis selle olen valinud vabatahtlikult. Ja kummaline vaadata – kui talvel ei suutnud oma õgardlusele piire panna ja vanemad nukralt mu dieedile panemist arutasid, siis nüüd kui tahan vabatahtlikult toidust loobuda, kummardavad ja kenisklevad nad mu ümber pakkudes erinevaid hõrgutisi ööbikukeeltest tallemaksani. Kuid ei ma võta! Las süümestuvad, et nende tõttu tsölibaadis elada tuleb.
Pererahval võitlus kuid loodusega jätkub. Neid vaadates pigistan endiselt koonu käppa ja pean peenikest naeru. Kas vaesed olendid linnasakste elu omal ajal hüljates tõesti ei taibanud, et metsikul maal neid ürgne putuka-, linnu- ja loomaelu ees ootab. Vaevalt jõuab peremees oma pääsuhirmutamisringi lõpule kui perekond sulelisi irvitavalt terrassi köiel kõigub – nokad, teate ju isegi, mida, täis.

Aga külalistele see meeldib! Haaratakse koheselt lugematud kaamerad ja pildistama. Linnukesed vaid naudivad tähelepanu: kohendavad sulgi, kenisklevad nokki ja siristavad südantsoojendavalt.
Viimased naljad: peale pääsukeste otsustas ka vaablasepere MerMer´i suverestorani kolida ning sinna mõnusa kärgmaja püsti panna. See kuid Jaanile mokkamööda polnud ja seega pesa vägivaldselt oma otsa leidis. Kardan kuid, et emand vaablane peremehe käitumist heaks ei kiitnud, kuna põgenes sealt ilge ininaga ja kuulsin oma kõrvadega, et sõnus sellest, kuidas kättemaks tulemata ei jää.
Ühesõnaga on elu kui metsikus läänes. Või laanes?
Vist viimases, kuna ka metskitsepoju, täitsa bambi noh, on otsustanud meie maale kolida: näkitseb pargis, uitab mere ääres ja songib kraavis.

POLE AEGA – see käib eelkõige mu perenaise kohta. Nuujahh, ausalt öeldes ei tahaks tema nahas olla:
Hommikune äratus, kiire silmapesu, jooks minuga sadamasse, enne seda üks kiire kohvi, rutt sadamast tagasi, dušš, kirjad, arved, hommikusöök, päevamenüü läbimõtlemine, telefonikõned, broneeringud, tolmuimeja, minu vägivaldne sadamast koju toomine (peale pikka ja esialgu lootusetut tagaajamist), kontroll, mis teeb Kalur, Küülikuemand, Köögiviljakasvataja, Munaviljeleja, laudade katmine, toidu valmistamine, külaliste vastu võtmine, toomine, viimine, koristamine, minu vägivaldne sadamast koju toomine (taas), külaliste lahkumine, nõudepesu, tolmuimeja, õhtused kirjad ja nii edasi ja nii edasi.
Miskipärast on ta endiselt rahul. Kui pöörasin oma kaunid suured pruunid silmad küsivalt temale vastas ta ainult: „Kulla Hummer, loe meie külaliste raamatut ja siis saad ka ise aru, MIKS kogu see õudus ühel hetkel õndsuseks muutub.“
Seepeale tekkis mul kuid ketserlik mõte. Peaks ühel hetkel külaliste raamatu raamatuks tegema. No tuleks sest vast bestseller (parim juur- või varseller või mis?), kuna siis saaks kõik MerMer´i külastajad lõpuks teada, MIDA teised siinolnud puhastele lehtedele kirja pannud on.
Kuid aitab jutust, keerutan oma väsinud perenaisele ühe Mimosa ja kerge salati kokku. Küll siis toibub!
Mimosa jaoks käristasime Jaaniga apelsinidest värske mahla. Ei olnud meil janu arvestades mõtet otsida peeneid šhampanjapokaale, vaid võtsime tursked punaveiniklaasid. Nendesse valasime kolmandiku jagu kuiva ning väga külma proseccot ja lisasime jää peal jahutatud mahla.

Salatiks rebestasin jääsalatit, lehtsalatit ja lollo rossot, viilutasin pool pikast kurgist, kolmandiku kollasest paprikast, hakkisin kuubikuteks mõned viilakad arbuusi. Kastme tegin viiest purustatud maasikast ja selle mahlast, kahvliotsatäiest meest, extra virgin oliiviõlist, balsamäädikast, vähekesest piprast ja meresoolast.

Nautides kõike seda loojuma kippuva päikese taustal, saime aru, et hoolimata üksikutest vääritimõistmistest ning mõningasest peataolekust oleme õnnistatud olevused õnnistatud maal.

Eriti mina. Eelmainit muredest hoolimata. „Kõik möödub, möödub ka see,“ nagu ütleb üks idamaine tarkussõna.

SÕDA PÄÄSUKESTEGA, HULLUD UNENÄOD, ARMUVALUST RÄÄKIMATA.

2011-06-12T00:29:00.002+03:00

Kellele meist ei meeldiks pääsuke. Lendav putukaõgija, pasandav rahvuslind. Kass andku mulle andeks nimetatud roppused, kuid pilt ja tegelikkus ei sobi alati kokku. Nuujahh kui linnuke meist kauges kaares ja sidistades mööda lendab on igal lugupidaval (endast) eestlasel pisar silmis. Kui seesama elajas kuid su kodumaja kargelt valgeksvärvitud (äsja) räästaalust savi, tati ja sitaga ehtima hakkab... siis pisarad jäävad, kuid armastus kaob.
Nii ka meil. Kahjuks. Olgem ausad, siinses kaunis külas on üsna palju vanu küüne ,talle, aitu, paadikuuridest rääkimata, mille omanikud pääsukeste sissekolimisest suurt numbrit ei tee. Tean isegi ühte elanikku, nimetame teda J., kes hoolsalt vanade hoonete juurde lausa savi veab, et ihaldatud linnukesed nende katuste alla pesa punuksid. Kuid vaata raipeid – ei tule. Seeasemel on nad otsustanud sadakond pesa mu pererahva õuele teha. Kuna sellist kinnisvara-alast kokkulepet Merrit ja Jaan sõlminud pole, siis kahju küll, tuleb nende poololematud pesad sundvõõrandada.
Perenaine va saadanas pakkus ju välja, et võtame menüüsse pääsupesasupi, pääsumunad, poegadest rääkimata. Temakohane nali, sain ma kohe aru.
Tegelikult on minul jooksuaeg. Kuid nagu rutiiniks saanud, ei ole mul kellegagi joosta. Eks loomulikult siis kui Merritil on kiiremast kiire ja viimased sekundid enne külaliste tulekut, kaon käest ja sadamasse, Seega kaovad perenaise viimased väärtuslikud hetked mind sadamas taga ajades. Miskipärast tundub, et see ei paku talle niipalju lõbu kui mulle. Ühesõnaga peksetakse mind koju ja arm jääbki leidmata.

Tänases lõunaseltskonnas oli jah ka koerapreili Roosi kaasas, kuid temagi osutus paadunud feministiks ja mina vihatud isaseks, kellele tuleb tigehambuliselt läheneda.
Äkki annab lahenduse kogu täiskuueelsele hullusele mu tänaöine unenägu?

Istun vanematega õhtulauas. Mere poolt kostuvad kahtlased kriisked. Torman sinna ja näen suurt punasetriibulist kõutsi end ilvese käest päästmas. Saan aru, et jõuvahekorrad on paigast ära. Torman kallale. Ilvesele. Veri hakkab voolama. Ilmub hirmunud Merrit, kes miskipärast peale veendumist, et minuga on kõik OK, haarab ilvese õrnalt sülle ja toob ta koduaeda surema.
On siin viide peatsetele presidendivalimistele või hoopis MerMer´i logol laiutavale punasele kiisule. Ja kes sellisel juhul olen mina. Sõnumitooja? Kes lastakse maha. Ärge tulistage klavermängijat!
Aga aitab lobast, seekordne hõrk tursafilee vajab ahju saatmist ja MINA ise soovitasin peakokale alljärgnevat tegemisviisi:
TURSK SEITSMELE
1,1 kg tursafileed
1 apelsin
Kaks laimi
200g hääd võid
Punt kohalikku tilli
Paar noort porgandit
Soola
Pipart
Katsin küpsetusnõu apelsiniviiludega, mille peale laotasin tursafileed. Pigistasin ühe laimi mahla fileedele ja teise lõikasin viilakatena tursa peale. Viilutasin kaks noort kohalikku porgandit ja puistasin ka nemad tursale, lisasin mõnusalt kohalikku tilli ja vähekese soola ja pipart. Kõikselõpuks võiviilakad ja läkski elajas esialgu kümneks minutiks 220 kraadisesse ahju, seejärel alandasin kuumust 170 kraadi peale ja küpsetasin veel viisteist minutit.
Pärast polnud enam pannigi, mida lakkuda.

ÕHTUVALGUS, LUMMAV KUU JA LEHKAV MAA.

2011-06-07T00:32:00.002+03:00

Alustame viimasest. Millise ootusärevusega kikitan kõrva kuulmaks, mil Merrit, unine, hommikuse ärkamisjärgse esimesi samme teeb. SEE hääl tähendab seda, et no minutit kolmekümne pärast tee meid õuele, aasale, merele, Retile (bernhardiin endiselt) külla viib. Pole hullemalt lummavat neist hommikustest varasuvestest jalutuskäikudest. Kus pääsukese sidin, veidi häälest ära olev käo kukkumine, vareste räuskamine ( ise vist peavad endid vähemalt Kolmeks Tenoriks), ööbikute laksumine, tundmatute säutsumine kõik kokku kõrvulukustavaks kakofooniaks (kauniks küll) muutub. Ja siis LÕHNAD. Äsja niidetud muru. Toomingate viimane hingamine. Sirelite esimene tulemine. Kastaniõite mesine imalus. Pihlakaõite kirbe saabumine. Õunapuuõite kompott kirsiõitega.

Kassikusi ja jooksvate emaste indlemine.
Pole ime siis, et kõigest sellest vallatuna taas koju jõudes hingetuna paekivipõranda jahedusse heidan.
Koheselt tekib ärev sagin mu ümber. Hummer, kas sa süüa ei tahagi, Hummer, kas vesi pole piisavalt jahe. Hummer, kas.. ja nii edasi, edasi. Huvitav küll – talvel süües isukalt kausitäie sööki ja küsides seepeale lisa, ei tundnud ükski pereliige muret topeltportsu lisamise pärast. Nüüd kui olles oleva pärast isutu, püütakse kasvõi kuldlusikaga hääd ja paremat koondu toppida. Anubis kaitsku mind inimese ogaruse eest.
Teine vaatus. Millest kaunitel õhtutel loobuda ei raatsi. Tulise päikese kuumava keha merega kokku saamise lahvatav tulekera.

Kõrbev noorkuu öises taevas.

Hardad hetked, kus liigne sõna vaid raiskamisena tunduks.
Teine kant, kus king pigistab, on uued retseptid. Aus olles, MIDA sa praegusel ajal, kust merest tulev tursk või siig vaid väheke pardimunas mõnulemist küsib ja seejärel pannil või sees mõlemit külge pisut pruunistada tahab, spargel endiselt vaid veidi ahjukuumust ihaldab, eestimaised tomatid vaid viilutamist vajavad, ikka nii uut leiutad.
Olgu-olgu, varastasin ühe graavilõhe tegemise retsepti, otse rootsimaalt, kuid pilti täna veel pole. Küll tuleb kui protsess lõpuni viidud. Ja selle kõrvale üks svenssonite snaps kah (koos lauluga).
GRAAVILÕHE
500 g lõhefileed
70 g segu meresoolast, suhkrust, valgest piprast ja peeneks hakitud tillist
Hõõru filee seguga korralikult kokku ja pane kilekotti. Pane korralikult suletud kott külmkappi. Hoia seal kaks päeva ja pööra kotti kaks korda päevas.
Võta kala kilekotist, puhasta üleliigsest segust nind viiluta imeõhukesteks viiludeks.
Kõrvale võid valmistada nn. PEAKOKAKASTME.
3 spl Dijonsinepit
1 spl valgeveiniäädikat
1dl oliiviõli
35 g vürtsi ( sega kokku maitse järgi suhkur, meresool, valge pipar, hakitud till, sinepipulber)
Mikserda kokku vürtsid, sinep ja valgeveiniäädikas. Lisa vähehaaval oliiviõli. Lase kastmel külmikus seista umbes pool tundi.

Ja kõrvale mõned päevad varem seisma pandud napsi ja vürtside segu.
VÜRTSID:
5g köömneid
5g aniisiseemneid
5g fenkoliseemneid
PUDEL (70cl) hääd viina
Vala vürtsid viinasse. Lase tõmmata 12-24 tundi. Kurna ja hoia saadud napsi sügavkülmas.
Võta tükk lõhet, kastet, naps viina ja laula (paremini kõlab see muidugi sõpradega koos):
Joo põhjani
Ja laula hoppfaderallanlallanlej!
Joo põhjani
Ja laula hoppfaderallanlallanlej!
Kes aga põhjani ei joond
See teist klaasi pole väärt!
(Nüüd võetakse naps ja lauldakse edasi)
Ja laula hoppfaderallanlallanlej!
(Napsi võib nii kaua pruukida kui refrään segi ei lähe!).

AITÄHHHHH!!!

2011-06-04T22:37:00.000+03:00

3. juuni 2011, MerMer´i teine sünnipäev ja MINU, Hummeri, raamatu viies elupäev.

Üks väike pidu kõige selle tähistamiseks. Enamus jäi pildile, hilisemad aga, nagu Artur ja Anneli poseerima ei saanud, kuna kaamera leidis, et tal on õigusega välja teenitud puhkeõhtu.
Anubis hoidku – viimase paari nädala jooksul polegi muud teha kui tänukõnesid pidada. Kass seda võtku. Teen ikka ja jälle:
Seega tänud Merriti õele Merlele, kes mu räpakad komapuudumised taas õigele kohale paigutas;
Tänud Kristiinale, kes tavalistest fotodest Hummerlikud pildiseeriad välja võlus;
Tänud Küllile, kes raamatu selliseks kujundas kui oma unenägudes ette kujutasin;
Tänud peremees Jaanile, kes must tõeliselt idiootlikud koomiksikujud joonistas;
Tänud Britt´ile, kes me hullumeelsed retseptikatsetused ka Postimehesse viinud on;
Tänud Aivarile (H.), kes meie kiiksuga restorani armastama on hakanud;
Tänud Laurile, kalamehele noh!;
Tänud Krugeri veinipoele, kuna hää toit ilma hää joogita oleks kui poolenisti kantud pintsak;
Tänud ka kallile perenaisele Merritile, kes mu jaburaid mõtteid on aidanud arusaadavamaks vormida.
Ja tänud kõigile, kes meid armastavad, meid loevad ja MerMer´i oma söögisõbraks peavad!

PULM, KONTVÕÕRAD JA MUUD JUTTU KA.

2011-06-02T23:10:00.001+03:00

Sain just hetk tagasi tagumiku diivanile visatud kui tuli perenaise kuri käsk – Hummer, kaua loorberitel pikutad, tule ja pane päevasündmused kirja. Ehmatasin end peaaegu ärkvele. Esiti hirmust, et KUST need loorberid äkitselt külje alla sattusid. Nuhutasin, matsutasin, keerasin ka voodit katva tikanditega teki kahekorra. Loorbereid ei kusagil. No pagan küll! Peab siis mu perenaine end alati nii ümberütlevalt väljendama.
Pulli aga, mis iganes see inimeste väljend ka tähendab, on meil saanud küll. Alustame lõpust. Esimene juuni ja juba esimene pulm MerMer´is. Seeaasta.
Pulmapäevale kohaselt märkasin kesk pererahva suuri askeldusi mu unistuste printsessi, Retit, kuningannaliku väärikusega sadamasse sammumas. Sain aru küll, et vanematel iga minut (õnneks oli mu lemmik Jaanika ka abiks) väärtuslikku aega kallis ja seetõttu lootsin, et mu vaikne kuramaaž tähelepanemata jäetakse. Eksisin, nagu alati, kurja kisaga tormasid Merrit ja Jaanika mu kannul. Kappasin edumaaga minema. Kasutult. Reti, va pirts, ei võtnud endiselt vedu. Kuna minupoolne süütegu juba tehtud ja karistus nii ehk nii soolas, teesklesin, et ei näe midagist ega kedagist. Hämming aga suur kui mu tagaajajad must välja tegemata taas kodu poole marssisid. Lontsisin siis kuulekalt järele ja tänu NII kuulekale käitumisele oli karistuseks vaid tükike värsket jaanalindu. Matsutasin selle läbi, lahutasin molekulideks ja taasliitsin ning järeldus oli: võib küll õhtustele külalistele grillida.
Mõnus seltkond kogunes, pruutpaar süngelt kauni autoga eesotsas.

Šampanjakorgid paukusid ja äkki seisis keset õue Kaameramees. (Vahemärkusena olgu lisatud, et miski telekanali askeldus jah naaber Martini juures ennemalt toimus.)
Kaameramees teatas suureliselt, et me võtaks nüüd teid vähekese üles ja homme vaatab seda terve Eesti. Vastabiellujate näos oli mõistmatus. Mis jäi Jaanil üle muud kui viisakalt teatada, et toimumas on privaatüritus ja kuna ka pererahvale pole eelnevat teregi öeldud, nõusoleku pärimisest rääkimata, siis tuleb kanalil otsida mõni Teine Eesti.
Seega ühest kontvõõrast lahti. Itsitasin elutoast seda melu jälgides käppa.
Vähe aega edasi kuulsin seltskonna seas vaimustavaid hõikeid: „Sealt tuleb Abikelner Hummer!“ Põrnitsesin endaga hämmingus tõtt ja veendusin, et olen endiselt toas oma mõnusa aseme peal. Anubis hoiku, kas tõesti on ka mulle, mu populaarsust arvestades, tekkinud teisikud. Nii oligi. Õnneks oli matkija vähe tööd oma kostüümi kallal teinud ning selle pikakarvalise umbes kaheksakümmend kilo kaalunud lontkõrvalise pidi taas Jaan viisakalt õuest välja juhatama. Külalistele selgitas peremees, et see ei olnud maskeeritud kaameramees, vaid küla alguses elav Volli.
Ei pidand enam vastu ja esitlesin ennast ausa haukumisega ja väärika murule marssimisega. Nägin minu poole suunatud imetlevaid pilke. Kummardasin kaunilt ja jagasin ka mõned autogrammid. Raamatutesse.
Pidu läks edasi kõrvaliste segajateta, rõõmu toidust, joogist, merest ja sääskedest jagus varase koidikuni.
Muust jutust siis. Ükspäev oli seltskonna hing härrasmees, kes hüppab langevarjuga. Ega ma täpselt aru saagi, mismoodi see käib, kuid peale Virve (Kihnust noh) lubasid nad mindki langevarjuga sõitma viia. Ootame, näeme.
Mis neid kahte seltskonda, kellest kirjutasin, ühendab, olid sinised kartulid. Ei olnud need külmavõetud ega jäässe lastud, vaid juba mullast võetult sinisemalt sinised (Jaanika, kes neid koorima pandi, oli algselt imestunud küll, miks Merrit kartuli pähe peeti pakub). Sordiaretajad on KA pulli teinud ja Blue Kongo nimelise kartuli ilmale toonud.

Mis ma ise arvan – sinised friikartulid oleks eriti lummavad. Või kuidas?

SÜNNIPÄEV JA SELLEGA KAASNEVAD RITUAALID.

2011-05-30T22:39:00.002+03:00

Mõnikord on mu pererahval meeles mind 19. augusti varahommikusel tunnil lauluga äratada ja õhkugi visata. Tavaliselt küll meenub neile alles nimetatud päeva hilisõhtul, et ma taas vanemaks saan. Siis kallavad nad mind vabandades ülevoolavate kallistuste ja suupäraste ampsudega üle. Mina mossitan solvunult väheke, kuid erilised suutäied viivad vimma.
Merrit jutustas mulle härdusega rituaalidest, mis vanemate ja vanema õe polt tema sünna juurde kuulusid.
„Oli 10. märtsi hilisõhtu. Laps kamandati magama. Teeskles ta jah silmad pilukil ja kõrvad kikkis, magajat. Samas kontrollides, kas rituaal on endine.
„Magab,“ sosistas ema, „magab jah“, kommenteeris isa. „Ei tea ikka, kas päriselt,“ lisas skeptiline vanem tütar.
Aeglustasin ehmunult hingamist. Sekka ka veenev norse. Kuulatasin samas kikkiskõrvu. Tuttav parima portselani klirin, (tasa, käratas ema), ilusamad kahvlid-noad toodi kapist välja – nende sametlapiga puhastamise sahin. MORSIklaaside lauale kandmise kristalne kumin. Siidise pakkepaberi krabin. Kringli, mis vargsi ahju aetud, peadpööritavalt hullutav aroom. Väikesed vaidlused. Ei tea mille üle? Ja siis vaikus. Uitmõte enne suikumist, läheks ja vaataks, mis SEEKORD laual. Uni. Ja siis äratus. Laul. Isa, ema, õde, peotäis lilli ja piiritu armastus. Esimesed kallistused, siis paljad jalad vudimas kesk külma põrandat köögi poole. Kaunilt kaetud laud, paberites salapäraselt krõbisevad kingitused. Tooliga üles tõstmine. Jummel tänatud, et polnud ma maailma paksim laps.“
Kas sellised ammuunustatud ja taasmeenunud emotsioonid ongi põhjuseks, miks otsime võimalikel ja võimatutel juhtudel võimalust tähistada. Sünnipäevi. Esimese blogisünnipäeva unustasin avalikkuse ette tuua, samuti mu pererahvas esimese MerMer´i sünnipäeva.
Parandame vigu ja alustame mu, auväärse Abikelner Hummeri raamatuga, mille sündimise päeva või vähemalt sünnitusmajast koju toomise päeva saame kõik koos tähistada.
Seega tänasel hommikul olime kolmekesi varem üleval kui muidu. Merrit vaatas kannatamatult kella, kuna sünnituskoja, oi, vabandan, TRÜKIKOJA väga tähtis härra oli teada andnud, et 30. mail peale kella kümmet saame teada, kas lapsuke on saabunud ja pakitud. Ja siis saabus postkasti sõnum: TULGE JÄRGI!
Kus lilled on, küsisin kohkunult vanemate käest. „Jobu,“ kommenteeris Merrit, „iseendale kui autorile neid kinkida tahad või?“
Väravad avanesid ja lapsukesed tulid. Ei, mitte kõik, õnneks. Sest taolist titevirna nähes oli esimene mõte: juurdeehitus. Villa imikutele.
Avanes kurb tõde, et mu selja taga olid Merrit ja Jaan lastega kaubitsemises kokku leppinud ja esimesest juunist neid iga endast lugupidav raamatupood asendusvanematele müüa lubas. Loodan, et Äranägija ja Pealtpanija seda hirmsat tegu ei avasta ja avalikusta. Rääkimata sellest, et ka mul neid (lapsukesi) kaua kodus pidada ei lubata, vaid tuleb neile kalli raha eest kodu uus leida.

Anubis hoidku! Kogu au raamatu eest on pererahvas võtnud. Mulle jäänud vaid alandlik kaasposeerija osa. Nuujahh!

KOLMKÜMMEND VIIS SUURT JA KOLMTEIST (VÕI OLI SEE NELITEIST?) ALLAMEETRIST.

2011-05-29T22:57:00.001+03:00

Selline siis seekordne laupäev ja pühapäev arvudes.
Hauuu – oleksite te Jaani nägu näinud, kui Merrit talle tähtsalt teatas, et tänasel 28. mai kuupäeval külastab meid kolmteist last. No olgu-olgu, mõned täiskasvanud ka.
Peremehele meenus kibekähku, et olulised tööreisid suurde linna just TÄNA ees ootavad. Rõõmsa ohkega saatis Merrit kalli kaasa teele, kuna sisimas teadis, et lasterohke päevaga me haljal aasal saab ta ise suurepäraselt hakkama. Eriti, kuna õetütar Jaanika nii ehk nii abiks olemas on.
Seekordsed pisimutukad osutusid üllatavalt kuulekateks. Selgitasime ennlõunasel rivistusel, kuhu tohib jalg astuda ja kuhu see jalg ronida ei tohi ja võeti me sõna tõsiselt tõepähe. Kraavid konnade püüdmiseks ja kivid mere ääres kriidiga joonistamiseks olid neile piisavalt suured väljakutsed.
Veidi keerukaks osutus enne jäätisekausside täitmist täpse olevuste arvu loetelu, kuna kuskil neljani jõudes olid nad taas end ümberpaigutanud ja mulle jäi tunne, et need, keda olin lugenud, olid taas reas ja need, kes lugemata, lihtsalt kadunud.
Jõuetust otsustamatusest päästis mind Merrit, kes läks tõsiselt uurima, vanematelt noh, palju neil lapsi kaasas on. Konkreetne küsimus aga tekitas väheke segadust, kuna nii üks kui teine isa-ema läksid vaidlema, kas kaasa sai võetud üks, kaks, kolm, kuus, kaheksa või kõik.
Totaalsest segadusse sattumisest aitas välja mu äkkmõte kasutada koeravilet (minu peal mõjub see muuseas kehvemalt) ning vilele reageeris joostes või roomates kolmteist (või neliteist?) põngerjat. Järelikult oleksin ju kohe võinud uskuda perenaise algset informatsiooni.
Jaani rõõmuks, kes loojuva päikese kumas õuele jõudis, raporteerisin, et kõik need tänased tulevad hiljem või eelkõige varem kindlasti tagasi.
Olete kuulnud väljendust: hiilgas nagu Moosese pale? Oma armast peremeest vaadates, sain ma lõpuks aru, mida see väljendus tähendab.
Kuna õhtu oli alles noor, võõrustasime veel nelja hääd inimest. Üks püsikülaline soovis oma läti külalistele ka MerMer´i näidata. Ja KUIDAS see õnnestus. Peale muude ilmamaa imede sai Jaan hakkama tagurpiditrikiga. Muutes viina veeks. EI usu? Mina ka mitte, kui poleks lausa kõrval seisnud.
Üks korralik härrasmees prae algust ikka pitsikese hundijalaveega tervitab. Jaan haaras uhkelt värskelt kaubandusvõrgust soetatud vapimärgiga turvatud Smirnoffi, keeras krõksuga korgi pealt ja valas härmas klaasi.
Tervitusnaps võetud jäi võtja meid kummalise pilguga põrnitsema. „Huvitav viin“, tuli kommentaar, „nii puhas kui allikavesi.“
Kortsutasin kulmu ja käpp haaras pudeli järgi. Tõepoolest vuliseva ojakese lehk tulvas mu sõõrmetesse. Enne kui jõudsin kiitma hakata tehaste destillatsiooniimet, ohkas Jaan kohkunult: „Vesi!“
Milline mustunstnik, millised trikid – tõstsin imetlevad silmad isanda poole. Viimase pahast pilku piiludes mõistsin, et midagi on viltu. Ei olnud Jaan geenius, kes viinast vee võlus. Vaid keegi kusagil oli veelgi geniaalsem, kes suutis vee viinapudelisse villida ja Eesti Vabariigi kaubandusvõrgus kalli raha eest maha müüa .
Meie oskused nii suured ei olnud, seega otsisime põhjatust kapist välja viina, mis oligi viin.
Täna läks kõik aga plaanipäraselt, suurema tunnustuse leidsid omamere marinaadis räim, kanamaksapasteet, Sadama turult toodud talukana, mis pajaks sai, Uus Kongo talu salat lisanditega,

tummine šokolaadikook. Ühesõnaga kõik.
Ja uusi üllatusi tuli ka sellelt rahvalt, mis võib päädida sellega, et peale jaani meil Piia laual on...

Tänane kanamaksapasteet, mis eile öösel valmis keerutatud sai, oli selline:
Kilo kanamaksa, üks suur seemnetest puhastatud roheline õun, üks väiksem sibul, kuus küüslaugu küünt, 200g hanerasva, natuke tšillit, soola, musta pipart, Põltsamaa Kuldne, mitte pudel, vaid nii 100 grammi ja peotäis karulauku.
Rasv pannile ja selles madalal kuumusel sai klaasjaks küpsetatud viilutatud sibul ja küüslauk. Suurendasime kuumust ja lisasime pannile maksa ning tükeldatud õuna, vürtsitasime ja mõne minuti möödudes kallasime sekka ka Põltsamaa. Küpsetasime veel pidevalt segades minutit seitse. Lasime pannil oleval väheke jahtuda ja valasime kõik selle köögikombaini. Juurde karulaugu ning vahe nuga hekseldas koostisosad kiirelt pasteediks.
Täna serveerisime neid mitmevilja röstsaial kaaslaseks naabriproua hapukurgiviil ja omametsa külmutatud jõhvikas.
Lihtne kuid hää.

KITCHEN AID – SEDA PERENAISED OSTAKSID.

2011-05-25T23:59:00.002+03:00

Küllap on miski selle perekonna imemasin iga endast lugupidava toidublogija – Anubis hoidku – tahtsin siin öelda toiduTEGIJA riiulis. Meil aga polnud, kuna loetud aastate eest ostetud riiv-mikser-hekser-vahusti ja tont ise teab, mis veel, Kenwood nimeks, asendas pererahva jaoks kõiki köögikombaine. Samas ohiti, et võimsust vähe ja kurdeti, et masin nii armukade, et selle töötamise ajal tast eemalduda ei saagi. Arusaadavas keele räägituna töötas elajas vaid siis kui kätt pulsil (nupul noh) hoiti. Hoidsime ja kurtsime. Punane ja armas aga, seetõttu vigadest hoolimata ta köögikapi aukohal lösutas. Lösutas ja lösutas, ülbitses ja laiutas kuniks aeg, karm kohtumõistja, ka tema saatuse otsustas. Nimelt leidis ülbik kesk kiiremat tööpäeva kui Jaan peremees, pestot juurde valmistama hakkas, et ta enam ei viitsi.
Nuujahh, anti talle see tujukas käitumine andeks, jäeti õhtuni rahunema. Taasproovimisel selgus, et ei selgunudki midagi. Mootor jõuras, kuid tulemusteta.
Peremees vihastas, pani masina nurka ja uuel hommikul suuremale masinale (autole, kes aru ei saa) hääled sisse.
Uus, suurem, arukam ja käsi mitte väänav köögikombain sai tänase päeva sihiks. Ja peale kõige tohib ta olla vaid punane (värvilt ma mõtlen).
Meid varustavas restoranipoes (Farwell) oleksime saanud sobiva masina vaid pika ooteajaga. See meile ei sobinud, kuna pooleliolev pesto kodus lasa karjus: töötle mind. Kena müüjatar soovitas kiigata Ülemiste Keskusesse Home Decor poodi. Ja ime, mis ime. Sealsel riiulil punakaunitar meid põrnitseski.
Ja kodus läks lõbusaks kui kumbki vanematest endale sobiva leluga kohale jõudis. Jaan hurmava köögikombainiga,

Merrit aga WMF terasest lihapanniga, mis väidetavalt lihaga ise hakkama saab.

Enne panni katsetamist tuli linnast leida sinna viskumiseks liha. Pirita Selverist lihaveise välisfilee sobiv tundus. Köögiviljaletist õnnestus haarata üks ja esimene ning viimane selle poe sparglikimp (hämmastavalt noor muuseas), seda kuid kassa ei tunnistanud. Merrit röögatas, et ilma selle kimbuta poest ta ei lahku. Minutit kümme kassa juures passimist ja jõudiski müüja järjekordse DA VINCI KOODI lahti muukida.
Seega oh me rõõme kui koduuksel kogu harrast saaki sisse kandma hakkasime. Rõõmu rikkus vaid Merriti jaoks vannitoas kurjalt kulmu kortsutav pesu, kes pesukaruna ümises: triigi mind.
Peale kudumise, nööpide ette õmblemise ja muu taolise seas on jubedaim väljakutse Merriti jaoks TRIIKIMINE. Igal võimalikul, võimatutest juhtudest rääkmata, hiilib ta sellest kõrvale või üritab leida mõne hea inimese, kellel triikrauaga sinasõprus on. Seekord hiilimine ei päästnud, triikrauasõpru me külla ka ei juhtunud ja ohates asus perenaine tuldsülitava triikraua ja pesu vahelist sõprust sõlmima.
Jaan aga lõbutses oma uue sõbra Kitchen Aidiga. Küll pani teda kokku, võttis lahku. Paigutas osi karpe ja karbist välja. Põristas riive, kloppis mune ja hajameelselt suutis isegi pesto valmis mikserdada.

Merriti triikimisvaevas näole tõi naeratuse lihapanni kuulekas käitumine. Võis krõbisev liha sai tõepoolesast hetkega pruuniks mõlemilt poolelt. Uskuge või mitte, kuid pann ise andis teada, mil aeg lihakese külge pöörata (enne seda lihtsalt ei lasknud ta liha enda küljest lahti). Tulemuseks küpsend koorikuga mõnusalt poolelus biifsteek.
Võin kinnitada, et selle maitse oli taevalik, otse koerataevalik, kuna püsisin väga söögilaua lähedal ja sain oma igatsevasse suukesse maitsmiseks killukese igast lihatükist.
Moraal sellest, mu armsad liigikaaslased, hoidke alati oma vanemate lobikausside lähedale ja ärge nii väga usaldage härra Puškinit, kes luulutas: „Sõin ja jõin seal minagi, kuid lõugu ei nõrgund midagist!“
Küll nõrgub kui lõuad lähedal!

KÕRVADEST TÕSTETUD.

2011-05-24T20:53:00.001+03:00

Mina. Kujutage ette, olime eile taas Tartus – see hakkab juba tüütult kordavaks muutuma – ja Lõunakeskuse Taluturul. Merritil olevat seal vana tuttavaga juttu vaja puhuda ja miskit ka kotti varuda. Dialoog, mis kujunes treloogiks alljärgnev.
Tuttav, nimetame teda Katreks: „Ja kuidas Hummeril läheb?“
Merrit: „Hästi ikka, saab kohe-kohe raamatuga valmis.“
Müüjatar (kena) teisest letist hüüdemasta: „Kas ma kuulsin õigesti, kas räägite KOER Hummerist!“
Merriti noogutuse peale kiljatas daam vaimustunult: „See on ju SEE koer, kes blogi peab, mis mulle kolehirmsasti meeldib, kuna tuju hääks teeb!“
Nuu-jahh, see, et olen meelelahutaja, kuigi tahtsin olla tõsimeelne maailmaparandajast filosoof – see teeb minulgi meele rõõmsaks. Pole miskit parata, kõrvad kerkivad õhku ja saba tormiline liputus aitab tõusmisele kaasa, kui loen Merriti meilidele tulnud kirju, kus öeldakse, et Hummer va vanaloom, rasketel hetketel ja kergematel ka tujuparandajana (pange tähele, MITTE tujurikkujana) esineb.
Eilsest veel aga. Reis Tartusse oli kui minek põrgupreili eeskotta. Viimane kahvatu lehvitus päikeselt Kuusalu kandis ja siis algas sadu. Padu. Kompisime piire oleva ja olematu vahel ja jäime ikka teele. Kusagil Jõgevamaal kuid tahtis paremalt vasakule rühkiv tornaado me autot, hoolimata ka minu kuninglikust kuuekümne neljast kilost selle sees, kraavi nihutada. Surusime kannikad põhja (istmetesse noh) ja gravitatsioonireegleid eirates asfaldile püsima jäime. Ei tea isegi, kas oli see ettekujutus või päristõsi, kuid nägin (see tähendab, et ei näinud), kuis meie taga mõned pisiautod olematusse kadusid.
Hull seiklus Tartusse oli vajalik eelkõige selleks, et mu vanemad sinna linna püsima jäänud perearstilt MerMer´i jaoks vajalike tervisetõenditega ausate restoranipidajatena jätkata võisid.
Sõit tagasi oli kui taassaabumine Eedeni aeda. Päike kuldas vesiseid teid, lilled, puud lõhnasid ning linnudki karjusid rõõmust,

Meie ka, kuna Lauri, va kalamees, teada andis, et mõned prisked siiafileed vaja koduteel üles noppida. Siiakesed nopitud, andsime Oma Kalurile teada, et ühel uue nädala õhtul tuleb tal kummiülikond seljast visata, kiki ette sõlmida. Miks – moondus kogu ta nägu suureks küsimärgiks. Ikka selleks, et MerMer´is härra Dion Hummeri ahjusooja raamatut „ÕGIVAD JA BLOGIVAD“ nuusutada. Ja nüüd on siis mu poolt välja hõigatud, et mu kummalised jutud, veel kummalisemad fotod ja Merritit täiesti normaalsed toiduretseptid on selle kuu lõpuks kaante vahele köidetud.

Ohh elukest, ohh elukest.
Kuna koju jõudsime hilja-hilja. Siis siiast roog oli kiire ning imelihtne.
600g siiafileed
Üks kodupardi muna
Näputäis soola ja pipart
Hääd võid.

Tükeldasime kala parajateks tükkideks, väherdasime teda lahtiklopitud munas ja küpsetasime keskmisel kuumusel mõned minutid ühelt, siis teiselt ja taas esimeselt poolelt. Valmis ta oli ja hää tema oli.
Merrit sooritas mu kallal – loomakaitsjad, hoidke silm lahti – loomkatse. Ühes käes mu krõbinad, teises ahjusoe sai. Valisin saia. Üheskäes sai, teises kalake. Valisin kala. Ja mis oleksite teie valinud?

KÄISIN BLOGIKOHVIKUS. NÄHTAMATULT KUI MULLE KOHANE.

2011-05-21T22:34:00.000+03:00

Kõik algas eile ja taas tuleb kassi needa. Küpsetasin oma aruka aju ja usinate käpakestega usinalt KOLM valgešokolaadi- ja toorjuustukooki. Millist vaprust see mult nõudis. Ei mingit ampsu hurmavalt lõhnavast alustainast, ei mingit võimalust pealistaina kausi lakkumiseks – see polevat esteetiline, lisas perenaine rangelt. Ainult töö ja töö. Klopi, vahusta, mikserda aja segi, määri vormi ja vaata ise, et segust puhtaks jääksid.
Tainas tehtud, retsepti siin kordama ei hakka, kuna valgešokolaadi- ja toorjuustukoogi tegemine on mul juba varem Merriti tagant varastatud ning blogisse üles pandud – sai koogikesed suuruse järjekorras küpsema pandud.
Küpsemise järel vajasid nad kiirjahutamist õueterrassil. Kuna õhtu oli juba vana, seega linde polnud vaja karta, jätsime küpsetised mõnusalt terrassile õhkuma.
Kook koogi järel vajus terrassile. Tehtud tööst ausalt väsinuna kukkusin kaunile külalistetoa punasele diivanile tukkuma. Merrit ju jäi kööki arvuti taha kooke valvama.
Valvas ja valvas kuni korraks pea õue poole pööras. Pea tardus ja ilme hangus, kuna keset koogivormi ilutses teab kust kohale jõundud triibulise kõutsi lõust. Hetk hinge ahmimist, jõuetut tardumist, siis karje-Hummer, kus sa oled – tormasin kui vabavetehaug perenaise ligi. Kass, saadanas, kadunud, koogil kuramusel auk kuid sees.
Seega üks kookidest sai maha kantud ehk peenemas keeles utiliseeritud ning paraku pidime neljakümne koogitüki asemel välja panema vaid kolmkümmend.
Kuid sellega me viletsusesaaga sel korral ei lõppenud. Jõudsime Tartusse ja Taskusse. Blogiturg läks lahti. Mina laua all, koogid laua peal ( mõnuga võin lisada, et üks perenaise hea tuttav koos oma kena teismelisest tütrega otsis mind pikemalt lauda uhkelt katva kardina alt. Hauu, aga mina olen ju kõikidel reisidel „nähtamatu“!) ja müük täitsa hea.
Siis aga peatus me leti ees kena vanemapoolne provva ja küsis, et millest me kook koosneb. Eks ikka valgest šokolaadist ja toorjuusust, pardimunadest ja kohupiimast, alustasin mina. Aga MIS see salapärane kookoorjuustukook tähendab - päris vanadaam. Mu lolli lõusta nähes, tõstis ta meie kooki tutvustava nimesildi minu poole.

Põrnitsesin sealkirjutatut juhmilt. Merrit va healoom nähes mu meeleheidet kutistas mu kõrvatagust ja ütles; „Ära muretse, koer, järgmiseks korraks on meil ka kookoorjuustukook välja mõeldud! Kookoorjuustu müüakse ju igas endast lugupidavas kookoorjuustudelikatesspoes.“
Rahunedes jäin tukastama, kuid kaksteist läbi nelikümmend minutit pekseti mind üles ja kamandati auto peale, kuna kohvik oli oma paratamatu lõpu (tühjade lettide näol) leidnud.
Mis veel öelda. Tundus, et kõik pakutav oli ülimaitsev.

Mind aga lummas enim kaunites rahvariietes setu daam, kes meie kõrval kanajahuseid (anubis hoidku – MITTE kana, vaid kama ikka) trühvleid pakkus Tundus, et temal ja mu perenaisel on vägagi palju ühist toidukultuuri lahtimõtestamise teel.

HUMMERI TÄNUKÕNE.

2011-05-18T23:08:00.002+03:00

Austatud publikum, austatud žürii, kallid vanemad, esiisadest rääkimata.
Juba teist aastat on meil au osaleda salapärases rituaalis TOP 50 Eesti Restorani. Ja sealsest riitusest sirgeseljaliselt tunnustust andva plakatiga koju naasta.
Nii pisikesed, nagu me oleme, on meie jaoks suur uhkus suurte sekka ära mahtuda.
Ei lähe mööda seltskonda, kes meie juures söönud, küsimaks KUST teil taoline mõte, avada omaenda kodus restoran, pärit on. Aus vastus – mõte pärineb lapsepõlvest. Ja selle väikese tüdruku peast (keda praegu oma suureks perenaiseks austan), kes jahilt tulnud isa koos kaaskonnaga autolaternate valgel põtra nülgimas nähes vaikselt ohkas – kui minugi ümber kord taoline aupaiste kumaks kui selle kaunilt surnud loomakese lihaks kehastamise juures.
Toit, mille kasvamist või vähemalt minuni tuleku teekonda jälgida saan on SEE toit, mida me oma külaliste lauale tahame anda.
Mulle ja mu pererahvast rääkimata meeldib, kui hommikune äratus tuleb kalurilt, kes karmilt raporteerib, keda me sel päeval taldrikule panna saame.
Armas on see kui kanatädilt (parte peab ta nii ehk nii) teada saame, mitu kana (partidest rääkimata) värsked munad pessa poetanud on ja kaasa saame meeldetuletuse, et viiest kuueni jookseb proua lemmikseriaal, mille ajal palun mitte tülitada.
Kaunis on kui aiaviljakuninganna kiiva ohke saatel (NIIVÕRD armastab ta oma käe all sirguma hakanud võsukesi) ütleb, et võime siiski tulla noort sparglit, spinatit, tillist-murulaugust räälimata kaksama.
Eneproua tuleb meile sõiduteele vastu kandes priskeid küülikuid kui omi lapsukesi. Nutame koos. Kuid hea toidu nimel pole ükski ohverdus üleliigne.
Uuri-Mare silitades kaunite uttede päid, kelle parimad esindajad kuulsat eesti tõugu lammast edasi aretavad, annab teada, et kahjuks on oinapäev juba suurel suvel.
Teid kõiki ja paljusid, keda siin loetleda ei jõudnud, tänab MerMer´i rahvas, kuna teieta poleks me need, kes me oleme.

LONDON. Kahe kaardimängu kaugusel.

2011-05-17T00:37:00.001+03:00

Kõigest ausalt rääkides, siis on Merritit ja Jaani (eriti viimast) üliraske lennuki peale meelitada. Miks? Vast enamust selle põrgumasinaga sõitnut on aeg-ajalt tabanud lennuhirm. Kes on elanud üle suuremat või vähemat turbulentsi, äkilisi maandumisi. Lendutõusmistest rääkimata. Meie omad, ausalt öeldes, olid lendamise esinautlejad kuni ühe loetud hetkeni. Mina küll sel hetkel polnud sündinud, seega ei saa käpp südamel vanduda, et alljärgnev tõsi on. Kuid äkki ongi?
Seega ootasid Merrit ja Jaan Dubrovnikust tagasilendu (ikka Eesti Õhuga) hoides käes 13-nda rea pileteid.
Ootasid ja ootasid. Lend muudkui viibis. Kuid ühel hetkel teatati, et tagasi kaunile isamaale viib neil leedu päritolu lennuk. Murphy seadusedki ütlevad, et kui läheb sitasti, olge muretud – see on alles algus.
Lennuk tuli, kolmeteistkümnes rida puudus. Sokutati nad siis tont teab kuhu tagaridadesse. Pool sõitu möödus mõnusasti, stjuuardesside lõbusa lobina saatel. Ja siis algasid ameerika mäed. Ja millised! Üles-alla, vasakule-paremale ja äkitselt polnud metsaladvad isegi mitte kiviviske kaugusel. Ägisedes suutis õhulind end siiski ülespoole vedada ja vankuval, vetruval sõidul suure plärtsatuse saatel lõpuks nad Tallinna Lennujaamal maandusidki.
Peale seesugust huvitavat elamust põrnitseb mu rahvas igat uut neid teab kuhu viivat lennukit umbusuga.
Et lennuõudust maandada alustasidki nad lennusõitu Londonisse usina kaardimänguga. „Sitaratas“ on selle andeka ja ajusid nõudva mängu nimi. Kui aega saan ja meeles on võin teinekord ka sind, lugeja, seda mängima õpetada.
London, lähemal kui hobusega sõites Tartu, ei lasknudki neil tõepooles enamat kui kahte mängu teha. Loomulikult võitis need Merrit.
Kuna teadaolevalt olid Jaan ja Merrit kaks viimast eestlast, kes seda kuninglikku linna väisanud polnud, siis pikka juttu siin pidama ei hakka. Ja loomulikult olin mina suurim koer kaasajal, kes mööda Inglismaa päälinna puiesteid patseeris. Seda, et mu sugulased seda varasematel ja hiilgavamatel aegadel teinud on, näete alljärgnevatel fotodel.

Sellel reisil otsustas pererahvas teha pea kõike soovitustele tagurpidi. Seega ronisid nad tipptunnil metroosse ja avastasid hämmastuses, et surnukstallav trügimine, mida reisiraamatud lubasid, ära jäi. Dokumente ja raha kanti endiga rõõmsasti kaasas ning keegi ei tahtnud neid omastada.
Sööma mindi, kuhu jalg juhatas. Ja ei olnudki paha. Esimene õhtu prantsuspärane, teine läbilõhki hiina keskklass ja kolmas aus fish ja chips.. Kõikidest majaveinidest valisime lihtsa prantsuse sauvignoni ja ei pidanud pettuma.
Söömise vahepeal oldi ostuhullud. Ja hulludele kohaselt sai kummardatud ka Harrods´i nimelist paleed. Sealsetes Egiptuse koridorides tundsin minagi end madalamalt kui muru ja langetasin pea jumal Anubise ees.

Millised lummavad lõhnapilved ja Vivaldi kutsuvad aastaajad. Kunstigaleriis oleksin võinud omandada herr Salvador Dali nii mõnegi kustumatu teose.

Kuid kahjuks oli rahakott mul koju ununenud.

Järgmises ostupalees läks Merrit niivõrd hasarti, et üritas Jaanile maha müüa kõrvalkabiinis riideid prooviva härrasmehe pintsakut. Ja isegi müüjad läksid õnge ning hakkasid nimetet riideeseme müügikoodi otsima. Mina vaid pidasin saalinurgas peenikest naeru ning jälgisin, millega antud story (vääriks täispikka muusikali) lõpeb. Lõppes see aga pintsakut omava härrasmehe kapist välja tulekuga. Polnudki teine pahane vaid kõrvust tõstetud, et tema hea valik moetundliku kaaskannataja heakskiidu teenis.
Mis veel – loomulikult pidime korduvalt jääma nii takso, bussi kui ka rongi alla, kuna see, et nad ei tea, kustpidi sõita, ajas meid tõepoolest närvi.
Sõitsime kahekordses punases bussis ja korduvalt. Ja korra, kõiki reegleid rikkudes, jõime teisel korrusel uhkeid vaateid nautides ka salaja terve pudeli veini ära.
Kuid ÜKS asi, mis mul tõepoolest südamele jäi. Viimasel hommikupoolikul kui olime võtnud nõuks teha parlamendihoonest jõe kallast pidi Shakespeari Globe´ni jalutuskäigu avanes poolel teel masendav vaatepilt. Kes meist ei teaks ülikuulust filminäitlejat Jonni Depp´i. Ja kõik me usume, et taolised kuulsused suplevad rahas. Vale-vale! Vaene Jonni, piraadimunder seljas, kerjas kesk kaldapealset. Ei julgend väga lähedale minna, kuna suurt raha, mida talle kukrusse puistata, kaasas polnud, kuid ka selle uduse pildi järgi saad ka sina, hea lugeja, aru, et tegemist tuntud kuulsusega.

Vaat siis lopsu. Tuleb välja, et filmikompanii ei maksa talle honorari, vaid vaene mees peab ise kompanii kinni maksma, et linale pääseda. Mina Deppi suure kummardajana otsustasin avada Jonnit toetava fondi. Seega kõigil, kel pisut raha üle on, on võimalus pisku otse minu kätte toimetada.
Londonist kokkuvõtlikult. Ilm oli parajalt sitt. Inimesed trügimisest hoolimata naeratavad ja üliviisakad (tulemusena Merrit täna Selveris tänas ja naeratas igale kaaskodanikule, kes talle varba peale astus ja kõik nad naeratasid vastu ka), toiduhinnad tänu erinevatele kohtadele ülimast mõistlikusest üüratu arutuseni,

kel võimalust ja aega teatrisse minna polnud – need saavad kunstilise elamuse kätte ka lugematutes parkides, linnaväljakutel. Ka tipptundide segane rüselus on nauditav, kui sul aega on ja saad seda kõike jälgida kahekordse bussi teise korruse esireast. Lakkamatute politsekopterite mürin ja politseiautode pidev sireen muutub lõpptulemusena arvopärdilikuks taevalikuks sümfooniaks.
Lõppjäreldus aga – istudes varakevadisel lehte- ja õidepuhkeval koduterrassil piiritu vaatega merele – saad ikka ja taas aru, milline õnnistus on elada riigis, kus sinu päralt on rohkem kui jalatäis maad, rändlindude huiked, metsikud ande täis metsad ja pealinn, mille ühest äärest teise sõitmiseks tipptunnivabal ajal kulub vast tunnikesest pool. Ja muuseas täna jalutas ka ilves kakskümmend kilomeetrit Tallinnast Peterburi poole kesk suurt päeva naeratades üle tee. Kõik autod, meie kaasaarvatud, andsid talle viisakalt teed. Seda juba Inglismaal, kakskümmend kilomeetrit pealinnast, ei näe.

Aitähh vahva talgurahvas!

2011-05-07T21:13:00.000+03:00

Viimaseid jõuraasukesi kokku kraapides üritan anda endast parimat, et tunnustada armsaid abilisi.
Ja tunnustust väärivad nad igati, kuna kolme tunniga kadus pargi alt viimnegi leht, risu ning puuoks. Kive, mis tugevam pool välja kaevas ja Jaani eeskujulikult juhitud traktoriga kiviaeda viis ei osanudki ma kokku lugeda.
Lõkkemeister täitis oma ülesandeid sellise truudusega, et lõketel igasugune kustumisiha eos ellimineeriti.
MINA kuid juhtisin vägesid ja pidasin ennast reklaamivaid kõnesid ning seetõttu on keel vestil ja vestki kadunud.
Vahepeal helistati mulle kusagilt staabist, küsiti, kas oleme midagi leidnud. Ei noo jahh, viitesorti konni, roostetanud traati, rändrahnude pisisugulasi - hakkasin ma loetlema, kuid teispool toru väheke pettunud häälest mõistsin ma, et panin taas viltu.

Toidulauas hõikasin siis sama küsimuse üle rahva ja mis sain vastuseks:
leitud on Kodurestoran MerMer, kus võiks pulmi (pisemaid), juubeleid, pulma-aastapäevi ja muud hääd pidada. Ja leiti ka koht, kus taas võiks talgutele tulla.
No mis muud saan ma ütelda kui et olen kõrvust tõstetud.
Aga leidjatele, kelleks olid Diane, Heigo, Evelin, Antanas, Kati, Jaanus, Kaire, Triin, Ivi, Monika, Juta, Liina ja Margus, sügav tänukummardus meie pere poolt (seda esindas täna Hummer, Jaan, Jaanika ja Merrit).

Rabarberikook aga oli selline.
(Suurele seltskonnale)
300g toasooja võid
6 dl suhkrut
4 muna
6 dl jahu
4 tl vaniljesuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
6 mõnusat rabarberit
2 tl suhkrut
1 tl maisijahu

Pane ahi 175 kraadi peale soojenema.
Mikserda või, suhkur ja munad tugevalt vahtu, lisa kuivained ning mikserda kõik kokku. Vala tainas võiga määritud ning riivsaiaga üle raputatud koogivormi. Sega viilutatud rabarber suhkru ja maisijahuga ning vala segu taignale. Küpseta ahju keskel ca tund aega.

TAAS TARTUSSE JA KÄPAKESED KOOKE TÄIS.

2011-05-06T23:12:00.006+03:00

Niutsusin siinsamas loetud kuud tagasi, et kuulsad toidublogijad päälinnas ahjud linnasakste jaoks huugama panid ja neist väljunud paremad palad pitslinade pääle kohvilõhnalisse improkohvikusse laiali laotasid. (Improkohvik tähendab lahtiseletatult improviseeritud kohvikut elik blogikohvikut.)
Miks niutsusin? Sest tahtsin ka. Sabakuue selga tõmmata, kingad läikima viksida ning linnaprovvadele ja –ärradele maitsvat küpsetist MerMer´i kojast maitsta viia.
Suureks osutus mu üllatus ja kõrgeks kasvas ärevus kui ükspäev me majaette salapärane kaubik maandus ning sellest noorsand, kes end Tomaseks nimetas, kaamerate ja juurdekuuluvate vidinatega välja astus.
Kummalisel kombel polnud mu vanemad sellest üldse ehmatunud, vaid end vaikselt filmimehe tarvis üles löönud.
Kui mõistsin, et paratamatus on koputanud me uksele, haarasin kiiruga ameerikamaa lipuga salli, sidusin elegantselt ümber kaela. Ja siit ma siis tulengi, koos pererahvaga, et esineda Blogikohvik2 staare tutvustavas videos:

21. maikuu päeval alates keskpäevast avab Blogikohvik2 uksed Taskus, Tartus noh. Kus täpsemalt, selle leiavad tulijad lõhna järgi üles!
Aga hing kogu šõu taga on MTÜ Maitseklubi härra Aivar Hansoniga eesotsas. KUIDAS ma teda kadestan, võivad lugejad teada saada peatükist „Ohh, kui oleks ma Aivar!“

Tartu päeva uhked ülesastujad on:
Ülle blogist Tiramisust ja Fata Morganast
Sille blogist Toidutegu
Martiina blogist Tegemisi-toimetusi
Kaare blogist Koopatibi küpsetab
Liilia blogist Köögitoimkond
Liisi blogist Liisi blogi
Jaanika ja Signe blogist Maitse asi
Laivi blogist Seto Külakost - loomise lugu
Ja meie siis (endiste tartlastena) sealhulgas.

KUIDAS ME LAMMAST EKSPERIMENTEERISIME.

2011-05-06T00:28:00.003+03:00

Kõik algas Postimehe Arteri lisast, mille toimetajaga planeerisime keskevadist retsepti. Merrit lausus mõtlikult lammas, seejärel rabarber. Britt, Arteri köögišeff , õhutas vaid takka. Seega, andku MerMer´i tänased külalised andeks, sattusid na hullumeelse koka katsetuste ohvriks. Etterutates tuli välja, et ohvreid polnudki.
Veel eile õhtul silmitses mu perenaine lambakaela karbonadi kudagi äraolevalt. Ära olemise kuid katkestas telefonihelin ja selle taga olev supernaabrinaine, kelle käe all ka surnud taim uue hingamise leiab. Temalt saime kuulda, et krõmpsuv rabarber on söömiskõlblikuks kasvanud

ja värske redis, spinat, murulauk vaid ahnet sööjat ootavad. Merrit tormas sinna ja taassaabus kõige selle heaga. Boonusena veel vanaperenaiselt saadud karp mune kanadelt ja teine partidelt. Eks oli munejad taas vabajooksul teolt tabatud.
Ja selline oli marinaad, millega perenaine lambakaela tükid kokku määris.
1,4 kilo lambakaela karbonaadi (meil neid eraldi 5 tükki)
1 paras rabarberivars
3 küüslauguküünt
1 väiksem jalapenopipar
50 g purustatud mandlit
0,5 dl mett
0,5 dl extra virgin oliiviõli
Meresoola
Purustatud musta pipart
Pool pudelit kuiva valget veini
Ja veel kaks rabarberi vart

Haki rabarberivars, küüslauk, jalapeno hästi peeneks, sega saadu mee, oliiviõli, soola ja pipraga. Veereta lambatükid saadud segus ja hoia üks kaksteist tundi. See, mis segust üle jääb, talleta samuti.

Uuel päeval pane malmpott vähekese oliiviõliga tulele ja pruunista lambatükid. Ära ehmata, kui segu karamelliseeruma kipub. Kui kõik küljed pruunistunud, lisa ülejäänud segu, kaks tükeldatud rabarberivart ning vein, lase keema ja alanda kuumus üheksase skaalasel pliidil kolme peale. Küpseta kaane all rahulikult 5-6 tundi, lõpupoole alanda temperatuur 2 peale.

Kõrvale sobib salat kõigest värskest, mis kätte juhtub. Meil juhtus tänu naabriprouale noored spinatilehed, krõmpsjad tillukesed jääsalatilehed, lehtsalat, murulauk, noor redis ja omast aiast leidsime juurde karulauku, naati ning noori võilillelehti. Kastme põhitegija endiselt meie mesiniku kanarbikumesi koos oliiviõli, balsamäädika, soola ja pipraga.
Küsisime külalistelt ausat arvamust. Ja ühine vastus oli, et Arter ainult rõõmustab.
No eks me näe...

ÜLESKUTSE!

2011-05-03T22:08:00.000+03:00

Kõigile toidublogijatele, toidunautijatele ja muidu gurmaanidele.

Täna, ütlen ausalt, ei te ma nalja, vaid pöördun tõsiselt kõigi eelnimetatute poole. Ja kopsu üle maksa (või oli see vastupidi) ning viimaseks tilgaks karikas sai Rakvere Põhjakeskuse hüper-super-rimist pahaaimamatult ostetud toorsink, seekordse nimetusega Veroni Corallo. Koju jõudes ja seda kukekese jaoks praadima hakates, levis üle köögi kopitanud kaltsude hais. Esimese ehmatusega ei saanud me aru, kust see tuleb, siis aga haistis perenaise tundlik nina allikat: pann. Maitsesime, mekutasime ja sülitasime kõik kolmekesi, kuna hallitusmaitseline ollus süüa ei sündinud. Tegelikult oli seda sinki plaanis ka MerMer´i külaliste Teistmoodi Mozzarellasalatis pakkuda, kuid nüüd rändas kolm eurot ja viiskümmend senti prügikasti.

Nuujahh – kaks kuud tagasi sealtsamast letist ostes oli singike täiesti tarbitav.

Ja siinkohal küsingi, mina Hummer, kas tõesti ei ole keegi peale meie pere tundnud seda, kuidas kauplustes hindadega kallinemisel kahaneb nende kvaliteet. Teenindusest rääkimata...

Loomulikult on igas toidupoes ka paremaid versus halvemaid hetki.

Pühapäevaõhtuses Lasnamäe Rimis oli tõepoolest näha kuidas uut ja värsket köögivilja lisati, samas tunike hiljem Stockmannis hakkas närtsinud juurikate vahel häbi.

Sparglist ka, mis me praegusi lemmikuid. Rimis on säänane parematel päevadel saadaval kaheksa eurot ja loetud eurosendid kilo. Stockmannis, nagu juba varem pajatasin, sama kraam, väiksemad pakid ja hind kisub pea kolm korda kallimaks.

Õnnetud sinimerekarbid – suur õnn, kui pooled ostetud kraamist söödavaks osutuvad.

Ja või: miks peame preguse hinnaga ostetud võid ikka mõnikümmend grammi paki kohta vähem saama?

Viimsi Marketi Delicato poes palu ja anu, enne kui teenindaja Sind teenindama viitsib tulla. Olgu-olgu, pooleteise nädala eest avastasime sealt hea ja värske mortadella vorsti (pisikesed musta trühvli terakesedki sees). Eile oli vorstikesest kolletanud nukike alles. Jaani pärimisele, et kuna uus ja värske tuleb, vastas vanadaam tüdinult ohates, et ei mina tea...

Loomulikult on parim variant leida tooraine turgudelt. Aga alati sinna ei jõua.

Meil siin on lihtsam, saame tõepoolest palju asju kohalikelt talunikelt, kuid mõnikord tahaks ikkagi teistlaadset toiduelamust.

Arvan, et toidublogijate kohus oleks ka kiita/laita seda, mis poodidest leida on.

Või mis teie arvate?
http://www.youtube.com/watch?v=k0Lbv9xJnEA

TÄNA RÄÄGIME AINULT TOIDUST,

2011-05-02T00:11:00.000+03:00

kuid Anubis ärgu pahandagu, natuke muust ka.
Seega alustame Muust. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mu pererahval on kuri kahtlus, et nii mõnedki pered nii siin külas kui tervel Juminda poolsaarel Puulasi ja Tohtlasi peavad. Et keegi mind taas ogaraks ei kipuks pidama, siis lühikokkuvõtte, muinasjuttudest noh. Ihnel pererahval sulast ja teenijatüdrukut tarvis, ei raatsi teist ei toita ega palka ka mitte maksta. Seega must kass/kukk kaenlasse ja neljapäevasel täiskuuööl nelja tee risti punuma. Vanakuradit kutsuma. Tuleb vanake ja hää kassi/kuke (kolm peremehe tilka verd boonusena pealekauba) eest vähenõudlik teenijapere varrukast võtta. Muud muret pole, kui et tööd jätkuks ja ööseks piisavalt selget allikavett leiduks, kuhu usinad tegijad likku panna. Nuujahh, kuis see ükskord omanikule lõpeb jäägu iga ausa lugeja fantaasia otsustada.
Miks me aga ka oma külas taolise musta jõu abiväge kahtlustame, on see, et iseenda peal oleme katsetanud ja veendumusele jõudnud, et lihast ja verest töömeest sa oma õuele kasvõi kuldrahasid hüpitades ei leia. Ja KUST mujalt, kui kuradilt, need pered, kus õued läigivad puhtusest kui kuningakojad ja peenrad vohavad viljadest kui haljamad aasad, oma töölised saavad.
Haarasin vanematelt varrukast: Teeme krati!
Hakkasime tegema, kuid tegemise katketas Merriti õetütre Jaanika poissõber (ohh kui ohtlikult ja keeruliselt see kõlab), kes tundis huvi, kas mõneks päevaks väikest tööotsa meile ei leidu.
Ja kuidas leidus! Oli vaja mõned puud maha võtta, saagida, lõhkuda ja riita seada.
Töö lendas kui tuulispask. Saag vajas teritamist. Merrit ja Jaan, veendudes, et noorhärral tegemist piisavalt, sõitsid rahulikult suurde linna külaliste tarbeks varusid täiendama ja saagi teritama. Ei läinud poolt päevagi, kui tuli pahaendeline telefonihelin: „Töö otsas. Mida teha!”
Hirmunud pererahval ei jäänd muud üle, kui paluda T-l, (mulle on täisnimi täiesti teada), kõik oksad ja ka üksikud lehed pargi alt üles korjata. Kiiremalt kui muidu rallisid nad teritatud saega kodupoole.
Vaat sulle kratti, itsitasin käppa. Aus töömees (kust neid küll tavaliselt leida?) on hullem kui kratt. Jätaks kratipoisi üksi koju askeldama, olen veendunud, et kui tal poole päevaga puud lõhutud on, heidaks sell päikese kätte peesitama. Kirves ning viimane lõhkumata halg käeulatuses. Üks silm vaid passimas õuele pööravat autot. Pererahva tulekut nähes, asuks ta kui hull viimast halgu lõhestama ning selle kõrvale undama: Anna tööd, anna tööd...
Tegelikult kuid pidin rääkima toidust.
Ja see tänane oli:
Merrit otsustas omadele teha hiidkrevetisabade salatit (MerMer´i külalise seas üht lemmikut) valge spargli ja hollandi kastmega.
Aplad, nagu oleme, võtsime 400 g krevetisabu sõelale sulama. Sabad sulanud, vürtsitasime neid kahe peeneks hakitud küüslaugu küüne, teelusika tšillipipra, supilusika kanarbikumee ja näputäie meresoolaga.
Salati jaoks hakkisime valmis ühe pirnõuna ja kahe avokaado viljaliha, mille piserdasime ühe laimi mahlaga üle.
Samal ajal kui krevetid vürtsitusid, panime 60g võid väga madalale kuumusele, õigem oleks vist öelda, soojusele, sest seda oli umbes 40 kraadi, sulama. Sulanud või jätsime soojale pliidiplaadile.
Seejärel koorisime 400 g valget sparglit. NO mina, kui koer, ei oska rootslaste naljasõna peale, et valge spargli jämedus olgu selline, et paneb tüdrukud kiljuma ja poisid punastuma (vabandust väljenduse pärast) kosta midagist. Kuna spargel oli noor ja värske, polnud isegi otsi tarvis murda. Ah jaa, enne koorimist ergutasime neid veel paar minutit jääkülmas vees. Seejärel panime sparglid keevasse supilusika soola ja teelusika suhhkruga maitsestatud vette ja keetsime neid ca 10 minutit,
Keetmise ajal vahustasime ühe kodupardi munakollase ja supilusikatäie vett väga tasasele kuumusele asetatud kastrulis. Kui segu oli parajalt kreemjas, tõstsime kastruli niiskele käterätikule ja hakkasime vahustades väikeste koguste kaupa lisama võid. Lõpptulemuseks oli siidjas ja hoolitsetud kassi karva läikiv kaste, millesse pigistasime väheke sidrunimahla ja mõned tilgad tabascokastet.
Siis läks kiireks, kuna hollandi kaste ei tohi maha jahtuda.
Jaan kurnas sparglid ja laotas nad kenalt serveerimistaldrikule, Merrit ühendas krevetisabad avokaado ja pirnõuna seguga, juurde peotäis hakitud tilli ja pool purki Salvesti mädarõikalist majoneesikastet (see on ainus, mida meie omad poe omadest heaks kiidavad).
Siis valasime sparglitele hollandi kastme, haarasime lauda kaasa Lõuna - Aafrika Rieslingu Nederburg (2010). Ja: Oh kaunis hetk, sa viibi veel... (Faust)

Appi appi, kass läks kappi! Purunenud klaasist rääkimata.

2011-04-26T21:59:00.000+03:00

No MIDA mu arukad silmad täna üle elasid. Peremees Jaan võttis harvaesineva lõõgastushetke teleka ees ja kiikas Ringvaadet. Eks siis põrnitsesin (tegelikult küll tukastasin peale väsitavat näitlejapäeva – sellest täpsemalt saan rääkida väheke hiljem) ekraani minagi ja erksaks ehmatas sealtkuuldud NÄU.
Hüppasin hämmastuses kõige nelja jalaga õhku ja tardusin sinise ekraani lummusesse. Kassid, va raiped, on ülimalt ülbeks läinud ja oma ilusalongi avanud. Ühte raibet (vabandust väljenduse pärast) hellitati pesukausis, šampoonitati, loputati ja pandi kappi. Kuivatuskappi!? Lootsin salamahti, et sinna ta niru kuivab, kuid kass võtku, hõljus hiirepüüdja kui noor mannekeen karvad puhevil ja silmad vidukil kapist välja. Kuldkett ka, riputati elajale kaela.
Vaat SELLINE elu paneb ka mind õnnest saba liputama. Vale liigutus, tuli välja, kuna saba uhke lend viis diiavanilaualt sinna ei tea, kust saabunud veiniklaasi. Veiniklaas ees, killud taga – tuli meelde vanade eestlaste vanasõna ja hetkega end mõtlikult oma kaitsvasse kodupuuri lukustasin. Hästi tegin, kuna Jaani hääletämber Merritit kutsudes oli kõike muud kui mažooris. Tegelikult kuri oli.
Merrit aga, mu kena mõttekaaslane, lausus tolmuimejaga kohale tormates rahulikult, et ei ole tarvis kurjustada, kõik need lugematud killud, mis aastate jooksul me maja tabanud, on vaid õnne toonud ning uskuda võib, et Hummeri sabavõnkest lennutatud klaasikese jäägid tõelise õnne me õuele juhatavad. „Just nimelt,” vastas Jaan, „juba möödunud sajandil 1954. aastal õpetati koolilastele laulmistunnis:
Põllud kui meeri,
Viljad on väägevad,
Õnn tuli meie õuele,
Au kolhoosi korrale!”
Mõtlemise koht, või kuidas, lisasin mina innukalt.
Ohjaa – selle erutustkülvava mäslemise tõttu jäi kaamera leidmata ning seetõttu saan tänase terve pardi tegemisest vaid jutustada.
Seega võtsime ühe kahekilose pardi. Kuna karulauk me pargi all on löönud õlmitsema, siis haaras Merrit jalutuskäigul pihutäie kaasa. Võtsime sada grammi, võid ma mõtlen, ja lasime tal toas soojeneda, lisasime sinna supilusika peenestatud meresoola, hakitud karulaugu, tšillipipra ja väheke purustatud musta pipart.
Tegime pardi kerre (või on õigem öelda keresse) mõned sisselõiked ja määrisime linnukese eelpoolkirjeldatud seguga sisse. Surusime ta tihkelt pisikesse ahjupotti ja jätsime pooleks tunniks 220 kraadisesse ahju pruunistuma. Seejärel katsime poti kaanega ja unustasime 170 kraadisesse ahju kaheks tunniks küpsema.
Peale taolist käitumist lagunes linnuke kontidelt paljalt mu pilguheitmise peale.
Ei saa salata – väheke sest ärakukkunud lihast leidis tee ikka ja taas mu koonukese vahele.

PEAAEGU ET PRUUT JA JAAN VÄRVIB MUNE.

2011-04-24T13:05:00.000+03:00

Ausalt öeldes tahaksin senini lamada tänaste päevasündmuste taustal endiselt hingetuna pehmel diivanil. Kuid mis teha – kohustused ootavad, seega käpakesed jälle tipsimas klaviatuuril ja kurvad silmakesed jälgimas Jaani (arusaamatut) tegevust.
See nädalalõpp on surelike jaoks pühamast püham: lihavõtted, ülestõusmispühad, talve lõplik seljatamine, kevadpühad. Ei ole mina, koer, selleks loodud, et laskuda filosoofilistesse aruteludesse elu taaskestvuse üle.
Aga see, et SEE nädalalõpp teistmoodi, vaiksem ja hardam on, sai peale minu isegi enamus külarahvast aru, kui välja arvata paar meeltesegast, kes ka vaiksel laupäeval mootorsae käulamist miskiks ei pidanud.
Meie seevastu võtsime tagasihoidlikus vaikuses päikest.
Vahepeal jõudsid küll mu vanemad Rakveres oma esiema külastada ja poodi kah. Pood, nagu pühadele kombeks, oli toidust vana ja kulunud. Merrit riskis siiski, peale põhjalikku nuusutamist Rootsist pärit sinimerekarbid koju tuua (praegusi kõhu kummalisi korinaid kuulates, on mul kuri kahtlus, et asjatult).
Siis veel leidsid nad aiapoest oreganopõõsa, mis on peaaegu minusuurune ja selle kõrval mulle täiesti tundmatu karvulise olendi nimega ELICRISO, tänu Eesti Aiaklubile sai mind selle taime juurest tulvav selgelt ära tuntav ja samas defineerimatu lehk oma seletuse: tegemist on: karrilõhnalise ahtalehise käokullaga (Helichrysum italicum), mida hea nii risottosse, kui erinevatesse lihadesse murendada. Jaan lisas veel mu juttu vaadates, et poes tegi südame soojaks aus kassapidaja, kes ostetud taimede suhtes nõu küsimise peale avameelselt vastas, et ei tema tea, mis need on ja ega talle need ei maitse ka, küüslauk ja sibul – need on tema arust ainsad sõbrad toidu valmistamisel. Ühelt poolt olen temaga ülimalt nõus, teisalt kuid peotäis õigelt valitud ürte paneb täpi i-le. Või kuidas?
See selleks. Aga leelotades kõikide kaunite olendite paaritumisest (konnad, käod, kotkad, kaheksajalad, kured, kiskjad ja miks isegi mitte luiged – viimased ujuvad kenitledes kui pilt peldiku seinal, vabandan väljenduse pärast, meie loojuval punastaval merel) olen ise endiselt ilma.

Ja tänasel õhtul, vanemate kojusaabumise järel koos Jaaniga tualette kohendama minnes, tardusin ma keset õue veendumuses, et õnn ka MINU õuele sõudnud on. Nimelt seisis äkitselt, taevas ise teab kust saabununa, mu vastas pisikene buldogikene (Prantsusmaalt). Naeratas kutsuvalt ja kutsus mind mängima. Mõned valusad hetked hiljem mõistsin ma, et taas ISASEGA rinda pistma pean. Alistudes saatusele, olin nõus ka lihtsa vallatlemisega. Õnneks ei kurjustanud ka pererahvas eriti. Loetud tundide pärast saabus ka Volli pererahvas, kes lahkelt seletas, et Volli kodu üldjuhul Lasnamäel (huvitav, kus mailmajaos see asub) on, kuid kevadsuvisel ajal tal ka meie külla sugulaste sekka asja on. Seega lootus tulevastele rõõmsatele kohtumistele üleval on. Ja tulebki eeskuju võtta inimlastest: kui vastassoost puudu, või olemasolevad isendid ei sobi, kõlbab omasooline ka (vabandust väljenduse pärast).
Ma ei tea isegi, miks, kuid vaadates Jaani mäslemist munadega, nii pardi kui kana omadega (ja mõlemad vabajooksust pärinevad), mis peale piinarikast heitlust uues kuues ja kullas-karras särama lõid, tekkis mul aimdus, et ÜKSKORD pirrud kahel otsal lõkendama löövad ja MULLE kaunima Ameerikamaa buldogipreili naiseks toovad.
Nendele, kes tükimat aega mu blogist toiduretsepte leidnud pole – no Merrit on nad mu eest kiivalt ära peitnud, saan üle hulga aja kaks tapvalt magusat maiusasja välja pakkuda.
Merrit aga ütles lõpuks, et väga palju magusat on liig ja seetõttu tohin vaid ühe šokolaadise retsepti siia anda:
1 dl kuivatatud aprikoose
0,5 dl musti kuivatatud ploome
0,5 dl kuivatatud jõhvikaid
300 g tumedat šokolaadi
1 dl vahukoort
200 g digestivküpsist
0,5 dl pistaatsiapähkleid (kasutasime rõstituid ja soolatud, millelt eemaldasime koored)
2 dl jämedalt hakitud kreeka pähklit
200 g seemnesegu ( seedermänd, kõrvits, päevalill)
1 dl rosinaid
Haki aprikoosid ja ploomid ja sega nad kokku jõhvikate, pistaatsiapähklite, kreeka pähklite, seemnesegu ja rosinatega.
Sulata šokolaad vesivannis, sulanud šokolaadi sega sisse vahukoor ja purustatud digestiivküpsis. Lisa puuvilja-pähklisegu, vala küpsetuspaberiga kaetud 24cm-se läbimõõduga koogivormi ja lase külmkapis külmuda ca 6 tundi. Sobib süüa niisama või väikese ampsu vaniljejäätisega.

Ausalt öeldes maitses ta kõvasti paremini kui pildil välja tuli - sellist kooki on umbes sama hää pildistada kui musta kassi öises toas.
Ah jaa – karpe tegime alljärgnevalt:
Koputasime vastu koonu ja küsisime, kas olete elus, ausad vastajad sulgesid mornilt oma kojad. Ülejäänud viskasime ära, üle müüri, merre. MINA isiklikult kahtlustan, et oli kavalpäid, kes teesklesid surnut, selleks, et läänemeres uut hingamist avastada – ja las nad siis avastavad, kuni hüljes nad pintseldab (elik pintslisse pistab).
Ausate jaoks keetsime valmis vedeliku, mis koosnes poolest punasest sibulast, kahest puhastatud küüslauguküünest ja pisikesest tšillipiprast (kõik hakitud), need said omakorda võis särtsu, millele lisati pool pudelit valget veini ja väheke meresoola. Kui segu oli poole vähemaks keenud, läksid sisse karbid, mis kaeti kaanega ja kuumutati segus umbes viis minutit ja selle jooksul raputati paar-kolm korda.

Nüüd tuleb kuid joosta ja tänaste MerMer´i külastajate tarbeks šokolaadist lihavõttejänest valvama hakata.